Lill

Kiik :)

Ma käin koguaeg kodus ringi, et kust võiks seina ma lammutada. Enamasti nii suured tööd teoks ei saa, aga väiksemaid ikka lubatakse. Juba ammusest ajast tahaks võrkkiike tuppa. Mul on isegi koht selle jaoks välja mõõdetud, aga see ei pidavat sinna sobima. Noh ja kui sa muudkui räägid võrkkiik, võrkkiik võrkkiik, siis selline väike kiik tundub nagu nööpnõel. Jaaa mul on abi vaja ainult ülesriputamiseks ja võib-olla millekski eriti väikeseks asjaks veel ;)

Läksin siis ehituspoodi, et osta mõned lauad :). Paar ringi jalutatud leidsin sauna põranda detaili, mis tundus just täpselt selline, mida mul vaja oli. Natuke ainult vaja värvida ja augud sisse puurida. Valge nöör oli ka olemas ja kiigekonksud ka. Kusjuures need konksud olid vist kõige kallimad asja juures.

Kalle ülesandeks sai aukude puurimine ja leida laes see koht, kus tala on :). Teipi läks ka vaja, sest muidu käis nöör läbi rõnga liiga vabalt ja ilma et kiigult selili maha ei kukuks, ei saanudki istuda. Osad meie perest kasutavad seda sihtotstarbeliselt. Teised istuvad tehnikvidinas samal ajal kui see laeb ;) ja esimesed klient-kiikujad on ka juba kiikunud :)

Rubriigid: minu kodu | 1 kommentaar
Lill

Beebi Paul

Mulle nii meeldib, kui keegi “unustab” oma beebi esimese 10 päeva jooksul pildistada ja siis kui see sama beebi on nii umbes 100 päeva oma vanematele naeratanud ja lausa nõudnud, et see vähemalt 100ks aastaks jäädvustatud saaks, tulen mängu mina.

Ja mulle nii meeldib. Saate ju isegi aru miks. Mina ei pea peaaegu üldse mitte sekkuma, sest superstaar on beebi ise teeb ja tahab ja naudib täiega. Vanemad peavad ka teda imetlema ja vahel kui paar vanemat õde-venda ka, siis võib beebile tunduda, et tema 15 minutit on juba alanud. Ja nad oskavad sellest viimast võtta. Mitte alati nii kaua kui kontsert kestab, aga piisavalt kaua.

Ja siis veel emad. Mina küll sünnitusmajast sellise näoga koju ei tulnud, et pildi peale minna, aga vot 100 päeva hiljem juba täitsa vabalt. Jälle puhas rõõm minu jaoks, sest iga pereliige ju peab superstaariga pildile saama.

Ükspäev kui ma sattusin oma ema juures meie lapsepõlve diapositiive vaatama ja mu oma lapsed kõrval itsitasid – emme, mis nägu sa seal teed, appi, mis te seal teete, näe mul on see sama kampsun seljas, mis sul seal jne jne. Need pildid päriselust tundusid kuidagi rohkem päris :). Muidugi peavad olema ka need naeratame kõik koos kaamerasse, aga mulle endale meeldivad need natukenegi päriselu moodi pildid rohkem ja väga lahe kui kellegile veel :). Ega need ju nüüd päris päriselu ka ei ole, sest kõik pudru tuleb näo pealt ära pühkida ja taustalt vahel üleliigne kah, aga ikkagi …

Kui Pauli pruut kunagi kommenteerib, et miks teine nii palju kohvi joob, siis saab Paul saab öelda, et näed juba paarikuuselt tegi ta sellega algust ja nii see harjumus külge jäi ;)

Ja üldse paistis meil siin talvel koguaeg päike ka :).

Rubriigid: beebi, beebid, kodus, pered | 1 kommentaar
Lill

Trennipisikuga

Kui ma rohkem kui kolm aastat tagasi trenni läksin, siis ma ikka ei teadnud asjast mitte midagi. Ja ma olin küll koolis kehalise kasvatuse tunni käinud ja kooli ajal erinevates trennides, aga see jutu osa läks vist kõik kõrvust mööda ja ega selles vanuses tegevuse mõtestatuse peale ka väga ei mõelnud. Ega selle peale ei peagi kunagi mõtlema, sest elu lõpuni saab ju olla füüsiliselt aktiivne ja trennis käia, sest on suur hulk inimesi, kes selle mõtlemise sinu eest kõik ära teevad ja sinu ülesanne on ainult kohale minna ja hüpata nii kaua kui kästakse ja nii kõrgele kui kästakse. Ma hüppasin ka, aga umbes iga kolmanda hüppe järel küsisin, et aga miks ma hüppama pean või, et miks ma nii hüppama pean jne jne. Öökapi raamatud vahetusid ja tänaseks on vist 3/4 insta seinast täis neid, kes tahavad öelda, miks hüppama peab või veel parem, ise ette näitavad.

Oma fotograafiks saamise ajast juba tean, et algul tundub, et midagi ei tea ja siis ühel hetkel ärakd üles ja tunned, et apppiiiii ma olen niii tark ja ma tean kõike. Sellel hetkel tekib väga paljudel täiesti vastupandamatu soov teisi õpetada. Mina ei julgenud. Läheb natuke aega mööda ja kui ise edasi õpid, siis tekib see tunne, et ahh ma ju tegelikult ei tea veel midagi ja enne ma lihtsalt ei teadnud seda :). Täpselt sama on ju ka sportimisega. See hetk, kui tead juba “kõike”, on tänaseks juba ammu möödas ja nüüd ma näen juba kõike seda, mida ma veel ei tea või siis kuidas minu tegevus päriselt midagi muudaks.

Niimoodi siis ma jälgingi kõrvalt ennast ja oma kolme väikest kossupisikut ja ei tea veel kuidas ja miks ja kui palju võiks/peaks sekkuma, et nende unistused täide läheks. Praegu tundub, et kõik läheb meil kõigil nii kenasti ja vaikselt ülesmäge. Sekkun veel väga vähe, sest tsiteerides mu venda (kellel vist päriselt pole õrna aimugi, mida ma teen) – mida sina soccermom ka asjast tead ;)

Ja pildid… Kuna mina täiesti enda isikliku mätta otsast näen, mis vahe on hüpata suures kambas või üksinda treeneriga, siis ühel ilusal päeval, mis “juhuslikult” oli Liisu sünnipäev, sai ta kingituseks eratrenni ühe oma lemmik kossunaisega. Üksinda ei julgenud ta minna ja Ketlin läks kaasa ja said nad siis kahepeale hoopis kaks treenerit :). Järgmiseks küsisin tüdrukute oma treeneri käest, et kas tema ka võiks niimoodi neile trenni teha ja vastuseks sain, et isegi väga tahaks. Selleks, et Ketlin ja Liisu omavahel trennis riidu ei läheks võtsid nad sõbranna ka kaasa :) ja niimoodi on neil juba 2 trenni olnud. No ja nagu piltidelt näha, siis Kärt ju ei saa ka kehvem olla :)

Kõrvalt vaadates tundus, et kasu ja rahulolu oli neljapoolne. Kui juba, siis juba ja seda ka neljapoolselt. Vaatame, mis edasi saab :)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Kärt | Kommenteeri
Lill

saame suureks

Ma ärkasin ükspäev üles. Teate kogu see – ükskord kui sa suureks saad ja täiskasvanu elu hakkad elama – on üks suur mull. Oma viga kui sinna mulli ronid, aga väljaspool seda on ikka väga lahe. Ma ei pea hommikul voodit tegema, sest keegi ei lähe ju seda kontrollima. Ma võin kodus süüa otse külmutuskapi ukse vahel ja voodis pikali ja põranda peal ja teleka ees. Ma arvan, et kõik minu kliendid teavad, et raha on teema number üks, kuhu vestlusse ma kunagi astuda ei taha. Ja need kolm last, kes minu juures elavad. Nad päriselt kasvavadki ise suureks ja siiamaani tundub, et polegi midagi väga nässu läinud.

Ma olen 10 aastat fotograafi tööd teinud ja 10 aastat olen kogu pildistamisele järgneva ja eelneva töö teinud kodus. Sellel sügisel tundus, et äkki oleks ka vahelduseks nagu suur inimene ja nüüd on mul kontor ja hommikul kui lapsed on kooli viidud lähen kontorisse. Eee…kontoris on diivanvoodi. Keegi ju ei näe kui ma tulen kontorisse ja magan siin edasi ja ootan kuni väljas valgeks läheb. Äkki see suur mull ongi see, et need teised inimesed seal päris kontorites mõtlevad ka kõik, et ohh, kus ma tegelikult tahaks praegu hoopis pikutada ja kõik mõtlevad nii, aga keegi ei julge seda välja öelda. Ega ma siis terve päev ei pikuta, sest ükskord me ju ikkagi räägime rahast, nii oma klientidega kui ka näiteks elektrifirmaga ja toidupoega ja kui ühelt poolt ei tule, siis ei saa see ka kuidagi teisele poole minna, aga peab.

Üks mu lemmikumaid mõtteid näiteks ongi, kuidas saaks maailm eksisteerida nii, et raha ei oleks. Midagi ju ikka inimene kogu ärkveloleku aja teeb ja siis kõik see meeldiv tegevus võiks kellegile kasulik olla……

Ja kõike elus mingiks ajaks tegemine, sest pärast on liiga hilja. Ei ole ju. Tegelikult ju keegi ei saagi suureks ja täiesti otsast peale võib hakata koguaeg. Noh muidugi kui sa ise taha või sulle meeldibki rutiin….. :)

Ma nüüd korra mõtlesin, et äkki jääb kuidagi liiga lillelapse tunne, aga oma tegude eest vastutama ja lubadustest kinni pidama pead juba sellest ajast alates kui saad aru, mis see tähendab :)

Pildid pole üldse teemasse või siis on. See pood on minuarust meil siin üks ilusamaid ja näed mõned inimesed käivad seal iga päev ja ütlevad, et on suured inimesed ja see ongi nende töö. Eriti veel need inimesed, kes selle ilu sinna kõik sättinud on :)

Rubriigid: muu | 1 kommentaar
Lill

Sügis

Sügis on minu jaoks kõige kõigem kuu. Ühelt poolt oled suvest niiiii väsinud, et ega mõte veel üks kuu samas rattas – fotokas iga päev käes – ei ole just kõige lemmikum. Nii kui aga üheks päevaks käest lasen, siis ma jään haigeks. Juba kaks aastat järjest on nii juhtunud. Teiselt poolt on see meie riigis kõige-kõige-kõige ilusam aeg ja kui ma saaks valida ainult ühe kuu, millal pildistada, siis ma valiks ilma silmagi pilgutamata septembri. Kui siia kõrvale võtta veel esimest korda kooli minev laps ja hull logistika kõige kolme vahel, kõik ringid ja trennid ja vihikute paberid, mis tegelikult minu konti nii väga ei murdnudki, siis aitab see lisaks pildistamisele ja töötlemisele kenasti päevi õhtusse saata. Natuke on vaja ju veel septembris aja peal joosta ka ja  nats remonti ju mahtus ka veel ära ja täpiks läksin ise ka kooli. Tundub, et sujub.  Vaikselt hakkavad lehed puude otsast otsa saama….ok vahemalt 2 järgmist nädalat peavad veel puu otsas olema :) . Suvel jõuludeks lubatud pilte saavad ka juba esimesed kätte. Ausõna püüan ka arveid saata ja juba valmis töid päriselt lõpetada…. meilidele vastamine on ikka kõige nõrgem lüli…Ma nii igaks juhuks ütlen, et äkki keegi loeb. Ausõna, kui keegi kirjutab juba kolmandat korda, siis ma vastan kohe kindlasti. Vastan ju …hmmm…ma loodan. Ma ei saa sinna midagi parata. Või siis nagu Kärduka õpetaja kirjutas, et Kärt jääb liiga tihti esimesse tundi hiljaks. Järelikult teevad õed talle vahetusalas ja trepijooksus ära, aga no see on minu viga, sest mina ärkan hommikul kõige viimasena ja mul ei ole isegi mitte ühtegi vabandust.

Pildistamisest ka. Kolm pere, keda ma tunnen juba aastaid. Nendega on alati nii lahe ja lihtne ja kui lapsed on juba nagu omad, siis nad ju teevad kõike, mis ma ütlen :) …. ok ei tee, aga vähemalt pildi pealt paistab nagu teeks. Lapsed on ikka nagu lapsed :)

Mul on teine hunnik sügise pilte veel ja omaarust olen ma ka suure hunniku ilusaid pulmapilte teinud sellel suvel. Ma ühe kaupa panen neid ikka instagrami ka, nii et kui keegi tahab teada, kas ma olen elus, siis sealt näeb ;)

Rubriigid: pered, õues | 1 kommentaar