Lill

Sügis

Sügis on minu jaoks kõige kõigem kuu. Ühelt poolt oled suvest niiiii väsinud, et ega mõte veel üks kuu samas rattas – fotokas iga päev käes – ei ole just kõige lemmikum. Nii kui aga üheks päevaks käest lasen, siis ma jään haigeks. Juba kaks aastat järjest on nii juhtunud. Teiselt poolt on see meie riigis kõige-kõige-kõige ilusam aeg ja kui ma saaks valida ainult ühe kuu, millal pildistada, siis ma valiks ilma silmagi pilgutamata septembri. Kui siia kõrvale võtta veel esimest korda kooli minev laps ja hull logistika kõige kolme vahel, kõik ringid ja trennid ja vihikute paberid, mis tegelikult minu konti nii väga ei murdnudki, siis aitab see lisaks pildistamisele ja töötlemisele kenasti päevi õhtusse saata. Natuke on vaja ju veel septembris aja peal joosta ka ja  nats remonti ju mahtus ka veel ära ja täpiks läksin ise ka kooli. Tundub, et sujub.  Vaikselt hakkavad lehed puude otsast otsa saama….ok vahemalt 2 järgmist nädalat peavad veel puu otsas olema :) . Suvel jõuludeks lubatud pilte saavad ka juba esimesed kätte. Ausõna püüan ka arveid saata ja juba valmis töid päriselt lõpetada…. meilidele vastamine on ikka kõige nõrgem lüli…Ma nii igaks juhuks ütlen, et äkki keegi loeb. Ausõna, kui keegi kirjutab juba kolmandat korda, siis ma vastan kohe kindlasti. Vastan ju …hmmm…ma loodan. Ma ei saa sinna midagi parata. Või siis nagu Kärduka õpetaja kirjutas, et Kärt jääb liiga tihti esimesse tundi hiljaks. Järelikult teevad õed talle vahetusalas ja trepijooksus ära, aga no see on minu viga, sest mina ärkan hommikul kõige viimasena ja mul ei ole isegi mitte ühtegi vabandust.

Pildistamisest ka. Kolm pere, keda ma tunnen juba aastaid. Nendega on alati nii lahe ja lihtne ja kui lapsed on juba nagu omad, siis nad ju teevad kõike, mis ma ütlen :) …. ok ei tee, aga vähemalt pildi pealt paistab nagu teeks. Lapsed on ikka nagu lapsed :)

Mul on teine hunnik sügise pilte veel ja omaarust olen ma ka suure hunniku ilusaid pulmapilte teinud sellel suvel. Ma ühe kaupa panen neid ikka instagrami ka, nii et kui keegi tahab teada, kas ma olen elus, siis sealt näeb ;)

Rubriigid: pered, õues | Kommenteeri
Lill

Talvele vastu

Ma olen juba aastaid väga hea meelega kodus pildistanud. Suvel saab õues majale järjest suuremaid ringe ümber tehtud, aga kui ikka väljas on nõme, siis on veranda mu lemmik. Mööbeldada on mul ikka ju koguaeg vaja ja terve pere on juba leppinud, kui diivanid teise tuppa satuvad. Kergem kraam liigub isegi sessiooni käigus. Aknaid palju ja valgust jätkub ka detsembrisse, aga ütleme nii, et see roheline sein on ikka kannatuse mitu korda proovile pannud. Küll ei sobi, küll peegeldab valesti ja tegelikult piisab kärsitule minule ühest põhjusest ka :)

Kuna aga to do listis on veel tuhat muud asja, siis on see roheline värv ikka julgelt seinast kinni hoidnud. Kuni siis ühel õhtupoolikul, järjekordselt fb abiga, leppisime Sillega kokku, et homme värvime ära, sest mul on täpselt 2 pildistamise vaba päeva. Lasin koduse hädapiduri ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga igaks juhuks lükkasime nädalakese edasi, sest äkki ikka kahe päevaga ei jõua.

Esimese päeva õhtul pidi terve pere aitama mul veranda tühjaks tassida. Võttis nii 24 minutit. Poole ööni sain siis aknaraame teipida. Järgmise päeva õhtuks oli kõigel üks värvikiht peal ja tundus, et asi oleks nagu graafikus. Teise päeva lõunajal võtsin ka korraks pintsli kätte, sest no äkki ikka ei jõua ja mulle endale ka väga meeldiks kui keegi tuleks ja minu tööd vahepeal aitaks teha :), sest see roheline tahtis ikka kolme kihti.

Eile õhtul  kulus jälle tunnike teipide ära kiskumiseks ja mööbli tagasi tassimiseks ja esimene pildistamine sai ka täna hommikul juba tehtud. No oli mõnus. Valge on ikka valge ja kui tuleb lapsi emotsiooni pealt püüda, siis on nii mõnus kui segavad tegurid on miinimumini viidud.

See pisike miniremont ei ole olnud selle sügise ainus ja tuhat muud asja on veel juhtunud, mida on vaja mäletada. Äkki saavad need ka kirja :)

Rubriigid: minu kodu | 2 kommentaari
Lill

Elu

Inimesed minu ümber tunduvad nii targad ja enesekindlad. Kõik oleks nagu nende kontrolli all ja nad teaks, mis ja kuidas käima peab ja kui nii ei tehta, siis …noh teate ju küll. Ma ainult oskan vahel sellist nägu teha. Näiteks lastele küsimustele täie veenduvsega vastata või siis jätte mulje, et ma päriselt ka tean, mis ma teen.

Tegelikult on elu ikka vägagi segusse ajav. Kuidas ikkagi on nii, et kolmest pisikesest beebist on juba kasvanud sellised mõistlikud tegelased. Kuidas me Kallega ikka veel viitsime koos olla ja kõike koos teha. Kuidas meil on selline kodu. Kuidas ikkagi kõik see meie ümber kasvab.

Ja minu töö. Ma olen vähemalt sada kord kuulnud, et ma ei mõtle nagu ettevõtja. Ma jätan liiga palju tähtsaid ja olulisi asju tegemata, sest ma kas ei oska või ei tundu need mulle piisavalt tähtsad. Ma ikkagi vahel ei tea, mida mult oodatakse ja nii nii palju asju tuleb juhuslikult. Ma olen väga kehv planeerija, aga ma ikka ja jälle tunnen, et nüüd on see hetk, kui peaks tegema seda või teist. Ma ei tea, kust see tuleb ja miks see tuleb, aga käsu ja soovi peale näed ei tule.

Ma natuke kardan ka seda, sest enesekindlad inimesed ju teavad, et kõik saab ja just nii ja just praegu, aga ei saa ju…..

Näiteks eile. Päeval jooksime lastega läbi vihma kinno, sest me ei ole ju suhkrust. Me ei oleks saanud ju muidu pärast teada kui mõnusalt soe on väljas ja süüa auto juurde tagasi jalutades jäätist. Kui poleks olnud jäätist ja sooja, siis poleks ta tulnud tunnet, et peaks minema veel jalutama, näiteks küla teisest otsast lupiine korjama. Poleks ka koju tagasi jõudes avastnud, et vahepeal on põllule udu tulnud ja Ketlin juba mitu päeva tagasi tahtis endast pilte. Mitte midagi ei olnud planeeritud ega ka mitte pikalt ette mõeldud, see kõik lihtsalt tuli.

Aga vähemalt mulle endale tundub, et just nii need asjad peavadki olema :)

Rubriigid: Ketlin, Krista, muu | 8 kommentaari
Lill

Uus beebi

Ma fännan iga pildistamist, kus pildile jääb inimene. Ma saan isegi tööst samasuguse endorfiini laksu nagu trennistki. Aga sellist mõtet peale tööd ei ole, et vot see teema on minu ja vot ainult seda ma nüüd tahakski teha. Minusugune kärsitu udupea pigem mõtleb, et kuidas küll keegi viitsib ainult just selles vanuses lapsi pildistada…mõtle millest ta kõik ilma jääb. Ma tahaks teha postituse lasteaia lastest ja nende sõpradest, ühest lahedast kogemusest vene kooli 9nda klassi õpilasi pildistades või siis kõik need kolme lapsega pered, kes nagu tellitult minu juurde satuvad, sest siis me saame terve sessiooni korrutada- ma tean, meil on ka nii :) …. ma jäin praegu mõtlema, et neid kolmeseid on ikka niiiiiii palju :)

Aga üle-üle-ülekõige meeldivad mulle kõik need pered, kes minu juurde mitmendat korda satuvad. Isegi kui neil algul üldse lapsi ei ole, aga te ei usu kui kiirelt võivad ühte perre näiteks neli last järjest sündida :).

Pildid ikka ka….Nemad alles alustasid :) Eelmine suvi olid pulmad ja minu mõõdupuu järgi ikka täiesti kümnesse. Kõigega :) ei ole blogipostitust, kuigi seal oli küll ja rohkem minu eelmise suve lemmikpilte. Kaks lemmikut leidsin nende kodust suurelt seina pealt. Ma ikka ja jälle ehmatan, kui ma mõnda enda pilti nii suurelt kellegil kodus näen, see tunne on kuidagi üle minu, et päriselt – minu oma ja nii ilus :)… see pilt küll ei olnud seina peal, sest see poleks sinna sobinud, aga see ju ei takista kuidagi minu lemmik olemast :) …ja ei hakanud sadama….

Aga hoopis beebist pidi jutt olema…

Ma mäletan kuidas  ma ühte oma esimest tutikat beebit pildistasin, kes muuseas läheb sügisel kooli ja siis oli see nii uus asi. Anne Geddes oli maailmas tegija ja tundus, et kui sa nii ei tee, siis …noh sa lihtsalt ei saa aru, et nii peab tegema. Samas on mul üks lemmik fotoraamat, kus olid ka tutikad beebid – nagu päriselt…konnapoja moodi, käed-jalad laiali ja päris tihti ka vist kisa taevani. Iga laps nagu päriselt ja täpselt enda moodi.

Ma ei saa veel päris kindlalt öelda, et mul on nüüd ka see julgus teha ainult selliseid pilte, nagu kõik päriselt on, aga ma ikkagi teen ja need on alati minu lemmikud ja terve pere peab pildil olema…ja isegi kolm õde-venda kui nad olemas…. Juba läheb jutt pikaks….

et kõigile oleks selge ja teada, et kes ja millal ja milliste lähteandmetega sündis!

minu lemmikud – aaaa kas need oleks pidanud tegelikult just hästi suurelt panema….

eksituse vältimiseks, see seal seina peal, ei ole minu tehtud, minu omad olid teises toas :)

Rubriigid: beebi, beebid | 1 kommentaar
Lill

Ujuja?!

Lasteaia seina peal oli teade, et emad-isad võivad tulla vaatama, mida nende lapsed on aasta jooksul basseinis õppinud. Ok see aasta on natuke liialdatud, sest ujumas käisid tüdrukud poisid eraldi, sest bassein on pisike ja niimoodi üle nädala ehk et suht harva. Kärduka jutu järgi oli mul lausa kohustus tulla vaatama, kuidas ta 2 minutit vee all olla suudab. Kõik meie ühised spas käigud on siiski lõppenud maksimum varbad titebasseini vees, nii et kui 2 minutit, siis 2 minutit. Ükskõik kui palju rohkem kui ainult varbad vees, on super. Tahtmist tal igal juhul oli, alla ka ei andnud, aga miski tal peas ikkagi viimasel hetkel kahtlema käskis hakata, sest mingit hüljest ma ikkagi ei näinud. Aga edasiminek oli olemas :)

Teine seik. Seisime Ketlini ja tema sõbrannaga Sadolinis stendi ees ja vaatasime FreeRuni trenni kuulutust. Ketlini sõbranna ohkas – minu ema ei luba mul sinna minna. Ketlin ohkas jälle – minu ema tahab, et ma sinna läheks, aga ma elu sees ei lähe. Edasi rääkis Ketlin, et see on ju eluohtlik ja üldse ta ei saa aru, miks peab koolis kukerpalli tegema. ok edaspidi veel, aga tagurpidi on ju ka eluohtlik. Sa ise kuuled, kuidas su kael kohe murdumas on….

Ja nüüd ma siis seisan siin ja vaatan peeglisse. Mis siis, et mu eluunistus on elada surfari elu või siis vähemalt suuta kõike seda, mida üks ninja warrior suudab, siis päriselt on nii, et teises klassis kohustuslikus ujumises hüppasin basseini põhja jala katki ja lõpuks kuuendas ujusin koera selle kohustliku maa ära, mis vaja oli, aga kui trennis oli ujumine, siis ma istusin enamasti basseini ääres. Ega ma ikka väga vabatahtlikult ei roni sellisesse vette, kus jalad põhja ei ulatu ja snorgeldamas pole ma ka mitte kunagi käinud. Koolist sain läbi ka ilma tagurpidi kukerapallita ja lasin iga aasta endale täiesti vabatahtlikult selle eest kahe panna. Ma olin nõus topelt kitsehüppeid tegema või kõik need kukerpallid rööbasupuudel, tagurpidi põranda peal üle kaela – tänan ei.

Ketlin ja Liisu ei karda vett ja äkki Liisu ja Kärt teevad ka tagurpidi kukerapalli ära. Muidugi ei oska mina kuidagi Kärdukat ujumist armastama õpetada või Ketlinile tagurpidi kukerpalli. Get over it, ei ole minu puhul küll kuidagi abiks olnud ja ma saan ju aru, et mis siis ära ei ole, aga no ikka ei saa ka. No ja siis kui minust surfarit ei saanud, Hawaiile tahaks ikkagi minna ;)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Krista, Kärt, muu | 3 kommentaari