Lill

Elu

Inimesed minu ümber tunduvad nii targad ja enesekindlad. Kõik oleks nagu nende kontrolli all ja nad teaks, mis ja kuidas käima peab ja kui nii ei tehta, siis …noh teate ju küll. Ma ainult oskan vahel sellist nägu teha. Näiteks lastele küsimustele täie veenduvsega vastata või siis jätte mulje, et ma päriselt ka tean, mis ma teen.

Tegelikult on elu ikka vägagi segusse ajav. Kuidas ikkagi on nii, et kolmest pisikesest beebist on juba kasvanud sellised mõistlikud tegelased. Kuidas me Kallega ikka veel viitsime koos olla ja kõike koos teha. Kuidas meil on selline kodu. Kuidas ikkagi kõik see meie ümber kasvab.

Ja minu töö. Ma olen vähemalt sada kord kuulnud, et ma ei mõtle nagu ettevõtja. Ma jätan liiga palju tähtsaid ja olulisi asju tegemata, sest ma kas ei oska või ei tundu need mulle piisavalt tähtsad. Ma ikkagi vahel ei tea, mida mult oodatakse ja nii nii palju asju tuleb juhuslikult. Ma olen väga kehv planeerija, aga ma ikka ja jälle tunnen, et nüüd on see hetk, kui peaks tegema seda või teist. Ma ei tea, kust see tuleb ja miks see tuleb, aga käsu ja soovi peale näed ei tule.

Ma natuke kardan ka seda, sest enesekindlad inimesed ju teavad, et kõik saab ja just nii ja just praegu, aga ei saa ju…..

Näiteks eile. Päeval jooksime lastega läbi vihma kinno, sest me ei ole ju suhkrust. Me ei oleks saanud ju muidu pärast teada kui mõnusalt soe on väljas ja süüa auto juurde tagasi jalutades jäätist. Kui poleks olnud jäätist ja sooja, siis poleks ta tulnud tunnet, et peaks minema veel jalutama, näiteks küla teisest otsast lupiine korjama. Poleks ka koju tagasi jõudes avastnud, et vahepeal on põllule udu tulnud ja Ketlin juba mitu päeva tagasi tahtis endast pilte. Mitte midagi ei olnud planeeritud ega ka mitte pikalt ette mõeldud, see kõik lihtsalt tuli.

Aga vähemalt mulle endale tundub, et just nii need asjad peavadki olema :)

Rubriigid: Ketlin, Krista, muu | 6 kommentaari
Lill

Uus beebi

Ma fännan iga pildistamist, kus pildile jääb inimene. Ma saan isegi tööst samasuguse endorfiini laksu nagu trennistki. Aga sellist mõtet peale tööd ei ole, et vot see teema on minu ja vot ainult seda ma nüüd tahakski teha. Minusugune kärsitu udupea pigem mõtleb, et kuidas küll keegi viitsib ainult just selles vanuses lapsi pildistada…mõtle millest ta kõik ilma jääb. Ma tahaks teha postituse lasteaia lastest ja nende sõpradest, ühest lahedast kogemusest vene kooli 9nda klassi õpilasi pildistades või siis kõik need kolme lapsega pered, kes nagu tellitult minu juurde satuvad, sest siis me saame terve sessiooni korrutada- ma tean, meil on ka nii :) …. ma jäin praegu mõtlema, et neid kolmeseid on ikka niiiiiii palju :)

Aga üle-üle-ülekõige meeldivad mulle kõik need pered, kes minu juurde mitmendat korda satuvad. Isegi kui neil algul üldse lapsi ei ole, aga te ei usu kui kiirelt võivad ühte perre näiteks neli last järjest sündida :).

Pildid ikka ka….Nemad alles alustasid :) Eelmine suvi olid pulmad ja minu mõõdupuu järgi ikka täiesti kümnesse. Kõigega :) ei ole blogipostitust, kuigi seal oli küll ja rohkem minu eelmise suve lemmikpilte. Kaks lemmikut leidsin nende kodust suurelt seina pealt. Ma ikka ja jälle ehmatan, kui ma mõnda enda pilti nii suurelt kellegil kodus näen, see tunne on kuidagi üle minu, et päriselt – minu oma ja nii ilus :)… see pilt küll ei olnud seina peal, sest see poleks sinna sobinud, aga see ju ei takista kuidagi minu lemmik olemast :) …ja ei hakanud sadama….

Aga hoopis beebist pidi jutt olema…

Ma mäletan kuidas  ma ühte oma esimest tutikat beebit pildistasin, kes muuseas läheb sügisel kooli ja siis oli see nii uus asi. Anne Geddes oli maailmas tegija ja tundus, et kui sa nii ei tee, siis …noh sa lihtsalt ei saa aru, et nii peab tegema. Samas on mul üks lemmik fotoraamat, kus olid ka tutikad beebid – nagu päriselt…konnapoja moodi, käed-jalad laiali ja päris tihti ka vist kisa taevani. Iga laps nagu päriselt ja täpselt enda moodi.

Ma ei saa veel päris kindlalt öelda, et mul on nüüd ka see julgus teha ainult selliseid pilte, nagu kõik päriselt on, aga ma ikkagi teen ja need on alati minu lemmikud ja terve pere peab pildil olema…ja isegi kolm õde-venda kui nad olemas…. Juba läheb jutt pikaks….

et kõigile oleks selge ja teada, et kes ja millal ja milliste lähteandmetega sündis!

minu lemmikud – aaaa kas need oleks pidanud tegelikult just hästi suurelt panema….

eksituse vältimiseks, see seal seina peal, ei ole minu tehtud, minu omad olid teises toas :)

Rubriigid: beebi, beebid | 1 kommentaar
Lill

Ujuja?!

Lasteaia seina peal oli teade, et emad-isad võivad tulla vaatama, mida nende lapsed on aasta jooksul basseinis õppinud. Ok see aasta on natuke liialdatud, sest ujumas käisid tüdrukud poisid eraldi, sest bassein on pisike ja niimoodi üle nädala ehk et suht harva. Kärduka jutu järgi oli mul lausa kohustus tulla vaatama, kuidas ta 2 minutit vee all olla suudab. Kõik meie ühised spas käigud on siiski lõppenud maksimum varbad titebasseini vees, nii et kui 2 minutit, siis 2 minutit. Ükskõik kui palju rohkem kui ainult varbad vees, on super. Tahtmist tal igal juhul oli, alla ka ei andnud, aga miski tal peas ikkagi viimasel hetkel kahtlema käskis hakata, sest mingit hüljest ma ikkagi ei näinud. Aga edasiminek oli olemas :)

Teine seik. Seisime Ketlini ja tema sõbrannaga Sadolinis stendi ees ja vaatasime FreeRuni trenni kuulutust. Ketlini sõbranna ohkas – minu ema ei luba mul sinna minna. Ketlin ohkas jälle – minu ema tahab, et ma sinna läheks, aga ma elu sees ei lähe. Edasi rääkis Ketlin, et see on ju eluohtlik ja üldse ta ei saa aru, miks peab koolis kukerpalli tegema. ok edaspidi veel, aga tagurpidi on ju ka eluohtlik. Sa ise kuuled, kuidas su kael kohe murdumas on….

Ja nüüd ma siis seisan siin ja vaatan peeglisse. Mis siis, et mu eluunistus on elada surfari elu või siis vähemalt suuta kõike seda, mida üks ninja warrior suudab, siis päriselt on nii, et teises klassis kohustuslikus ujumises hüppasin basseini põhja jala katki ja lõpuks kuuendas ujusin koera selle kohustliku maa ära, mis vaja oli, aga kui trennis oli ujumine, siis ma istusin enamasti basseini ääres. Ega ma ikka väga vabatahtlikult ei roni sellisesse vette, kus jalad põhja ei ulatu ja snorgeldamas pole ma ka mitte kunagi käinud. Koolist sain läbi ka ilma tagurpidi kukerapallita ja lasin iga aasta endale täiesti vabatahtlikult selle eest kahe panna. Ma olin nõus topelt kitsehüppeid tegema või kõik need kukerpallid rööbasupuudel, tagurpidi põranda peal üle kaela – tänan ei.

Ketlin ja Liisu ei karda vett ja äkki Liisu ja Kärt teevad ka tagurpidi kukerapalli ära. Muidugi ei oska mina kuidagi Kärdukat ujumist armastama õpetada või Ketlinile tagurpidi kukerpalli. Get over it, ei ole minu puhul küll kuidagi abiks olnud ja ma saan ju aru, et mis siis ära ei ole, aga no ikka ei saa ka. No ja siis kui minust surfarit ei saanud, Hawaiile tahaks ikkagi minna ;)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Krista, Kärt, muu | 3 kommentaari
Lill

Miina ja Minna

Miinal ja Minnal on päris mitu asja ühte moodi. Mõlemal on kaks suurt venda….jeeee…iga tüdruku unistus. Mina mäletan kui need vennad olid veel päris pisikesed ja mul on selle kohta isegi fotosüüdistus. Nende emad on olemuselt sarnased ja isad – tundub ka :) ja need vennad on kõik lahedad. Sellised päris poisid :)

Mõtlesin, et kuna ma nii harva postitan, siis kaks kärbest korraga oleks nagu kaks postitust. Üks siis Tallinnast ja teine Tartust.

Minnaga kohtusin siis kui ta just sündis. Mulle kohe meeldivad need mitmendad lapsed. Kui sündides veel vanemad vaatavad, et keegi liiga kõvasti ei pigistaks, siis tants ja trall ja tagaajamine käib ikka juba loomulikuks saanud rada ja vaikus on majas ikka siis kui kõik magavad :)

Ja siis Miinaga kohtusin kui ta oli juba paar kuud vanem kui Minna. Juba hoopis teine elu. Suured vennad teadis juba täpselt, mida õde tahab ja kõige suurem vend võttis ões nii igapäevaselt sülle, et iga ema heldiks. Poisid mängisid vahepeal ikka oma poistemänge, mis nõuvad suuri füüsilisi ruumi ja driftimist (tüdrukute emana jõudis see sõna alles paar päeva tagasi minu sõnavarasse, aga vähemalt lasteaia ealiste poiste emadel on see vist igapäevane väljend, kui jälle püksipõlved läbi on), aga kohe kui oli vaja õde hoida, siis olid nad hellus ise.

Kõikidele lastele lahedat lapsepõlve ja uute kohtumisteni :)

Rubriigid: beebid, kodus, pered | Kommenteeri
Lill

aga kui kõik on hästi

Aga mis siis saab kui kõik on hästi? Ma mõtlen lastega :). Käisime just mõlema koolilapse arenguvestlusel ja no kõik on hästi.  Liisu on kohusetunne ise. Kui ikka on öeldud, et tuleb teha, siis ta teeb ja tõsiselt annab endast parima. Ja piisab ka täiesti ühekordsest ütlemisest ja tundub, et me oleme juba kõik ära öelnud ja nüüd lihtsalt vaatame pealt. Eks ta nats udupea on, aga suudab ennast siis kui vaja, kokku võtta ja eks ta siis üllatab ennast isegi.

Ketlin hoiab lippu veel kõrgemal ja tema juba ühtki võimalust kasutamata ei jäta. Ainult vaatan ja imestan, kust ja millest ta kõik osa võtta tahab ja eesmärgiks seadis ka kuskil midagi võita. Muidu jääbki selliseid  julge osavõtu diplomeid saama.

Kärdukas on küll veel nats segaduses, et tahaks nagu ka, aga ikka ei küüni. Kui on ainult tema, siis on kõik hästi, aga nii kui siin meie esivõistlejad ka rivissse astuvad, nii läheb käest ära. Üks ving ja hala hakkab pihta ja no ma ei oska midagi siis teha. Kaasa halada või pahandada….ignoreerida oskan ainult. Ei tea, kas on parim variant, aga on ka kõik teised vette visatud ja ujuma hakanud.

Kui ma nüüd siis oma lapsi vaatan ja ikkagi suudan vaimustesest hoolimata omaarust suht adekvaatselt hinnata, siis no kõik on väga hästi ja ütleks, et ikka kõvasti paremini kui minul. Kuidagi viimasel ajal torkab silma, kuidas tänapäeva lastega oleks nagu kõik halvasti, ei tee nad seda või teist ja ei ole, ei saa, ei taha….

Ja ma lihtsalt ei näe seda. Neljandaks klassiks olin nii mina kui ka Kalle juba koolist poppi teinud. Põhjust ei mäleta me kumbki :) Meie lapsed pole veel isegi mitte selle peale tulnudki ja pole ka mitte ühtegi korda veel kuulnud, et nad ei tahaks kooli minna. Mul olid ka sellel ajal veel kõik viied ja olin aktiivne ja koolis käia meeldib mulle siiamaani. Mingil hetkel lihtsalt see õppimise huvi kadus kuskile nulli lähedale, aga siin ei saa veel seda rvestada, sest see tuli hiljem ja nagu ma olen aru saanud, siis Kallel oli suht samamoodi.

Teeme siis 2:1 lastele

Mis siis, et meile kodus igal õhtul kartulit ja kastet ja parematel päevadel viinerit anti, siis päevane söök oli ju ikka päris tihti limonaad ja sai ja vähemalt minu kogu taskuraha läks shokolaadi peale ja sõbrannadega tegime koogelmoogelit. Ei saa ka öelda, et hommikused vorstisaiad koos magusa teega, kuhu üks mu vend parimatel päevadel vist 5 lusikatäit suhkrut sisse kühveldas nüüd just eeskujulik söök oleks olnud.

Meie peened päkapikud söövad küll kindlasti paremini kui mina. Meil vist ikka on kodus suhkrut, sest Ketlinile meeldib küpsetada ja jäätist ju ikka ostame ja pannkoogid on nende lemmikud igal ajal ja igal pool, aga sinna ei käi suhkur sisse ega ka mitte välja. Kindlasti ei ole ma nüüd nii naiivne ja sinisilmne, et nad ideaalselt sööks, aga välja see igatahes kuskilt ei paista, et söögiga miskit nihu oleks.

Ma pakuks 1:0 laste kasuks.

Söögi juurest jõuame siis otse liikumise juurde. Oi kus vanasti olime me koguaeg õues. Mõnes mõttes meil lihtsalt vedas, sest mõlemad Kallega sattusime elama sellisesse kohta, kus lihtsalt oli palju lapsi ümberringi. Samas oleme nüüd täiskasvanud peast saanud teada, et meie majades elasid ka sellised lapsed, keda me mitte kunagi õues ei näinud ja on ka tublid ja terved. Mängisime küll jah, aga lollusi tegime ikka kah rohkem kui iialgi rääkida julgeks. Kambas ju ikka tulid lahedad mõtted ja ideed ja kui oled vanemate silma alt ära, siis keegi ei tea ja ei kuule. Kah ei saaks öelda, et ohh nüüd meil terve klass käis trennis. Vähemalt meie klassis oli sportlikke ikka väga tugevas vähemuses. Ma arvan, et ühe käe sõrmdel võib üles lugeda need tüdrukud, kes meie klassist kuskil trennis käisid. Algklassis veel võib-olla, aga hiljem vist jäi neid sõrmi veel ülegi.

Kuigi meil siin kodus õues jooksmist ja mängimist pole, siis sugulaste juures mängitakse õues ja peaaegu kõik laste sünnipäevad on sportlikud ja aktiivsed. Ketlin käis just sünnipäeval, kus kõik olid terve sünnipäeva õues ja kõik võimalikud ja võimatud mängud jõuti ära mängida.Vähemalt üks laps ronib vabalt puu otsa ja kuigi nende päevaste käikude vahemaad ei ole väga pikad, siis ainult kõige pikemaks nihverdavad nad ennast kellegi auto peale. Naljakas ongi Raplas seda vaadata, et lapsed eelistavad siin pigem kõndimist kui rattaga sõitmist. Hommikul kooli tullakse pigem jala kui rattaga.

Noh ütleme,et 1:1, sest ma arvan, et on mõlemal ajal olnud mõlemat pidi ja eks ikka kõva häälega räägivad need, kes tahavad ;)

Trennielu on neil ka aktiivne. Liisust ei hakka rääkimagi, sest sellest tuleb pigem jama kui ta ei saa trenni minna ja trennikotita uksest väljaminek on mõlemale imelik. Kui me nüüd siis juba trenni juures oleme, siis sellest ju kirjutatakse ka palju. Küll on liiga kerge ja küll on liiga rakse ja küll tahetakse lastest liiga vara ja liiga palju ja suhtedraamadeni ei tahaks minnagi. Kuna mul on pidevalt vaja aega parajaks teha, siis ma ikka kõõlun kuskil ukse vahel ja tüdrukute trennis on pealt vaatamiseks olemas rõdu :). On küll jah päris palju pall käes, aga aelevad seal põrandal maas ka ja teevad muid asju. Ma ükskord küsisin Ketlini käest, et mis ta võistlustest ja võistlemisest arvab ja kumb on lahedam, kas trenn või võistlused. Mõtles ja ütles, et mõlemad on lahedad ja võistlustel võitmine ei ole veel nii tähtis, aga käimine on lahe. Mina kõrvalt vaatan ainult kadedusega, sest minul oma lapsepõlvest ei ole vist mitte ühtegi medalit ja mõnel siin on juba terve rivi. Ükskõik mille eest siis, aga see tunne neile meeldib, ega muidu neid siis niimoodi seina peale ei riputataks. Kui ma võrdlen oma sama aega oma lastega, siis meid trennis oli kindlasti kõvasti rohkem, seega tähelepanu igale lapsele kõvasti vähem. Sellel ajal käidi ka koolis lapsi trenni valimas-kutsumas ja nii ma siis käisingi natuke ühes ja natuke teises, aga kuna keegi varrukast päriselt kinni ei võtnud, siis jäi ka kõik pooleli. Meie lapsi ikka utsitatakse ja hoitakse kõvasti rohkem. Kadedalt vaatan, kuidas nad tunnevad ennast osalistena juba nii väikesest peale ja selleks osaks piisab teinekord nii vähesest. Viimased näited – Liisu võeti kaasa suuremate võistlustele ning Ketlin sai harjutada võistlustel lauas olemist.

Kohe kindlalt saavad lapsed siist 1:0

Kuna ma enda lapsepõlvest tundsin, et oleks kuidagi rohkem ka vanemate tähelepanu tahtnud ja kindlasti nad ju ikka käisid ja vaatasid ja võtsid osa, siis sellist sidet nagu minu oma lastega on, mul vanematega küll ei olnud. Mulle endale vähemalt tundub, et mul on laste jaoks rohkem aega kui minu vanematel oli ja ajan kõik prioriteetide süüks :)

Nii et ma siin teeks 2:1 laste kasuks.

Kiire kokkuvõte näitab tulemuseks 7:3 minu laste kasuks.

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Krista, Kärt, muu | Kommenteeri