Lill

Trennipisikuga

Kui ma rohkem kui kolm aastat tagasi trenni läksin, siis ma ikka ei teadnud asjast mitte midagi. Ja ma olin küll koolis kehalise kasvatuse tunni käinud ja kooli ajal erinevates trennides, aga see jutu osa läks vist kõik kõrvust mööda ja ega selles vanuses tegevuse mõtestatuse peale ka väga ei mõelnud. Ega selle peale ei peagi kunagi mõtlema, sest elu lõpuni saab ju olla füüsiliselt aktiivne ja trennis käia, sest on suur hulk inimesi, kes selle mõtlemise sinu eest kõik ära teevad ja sinu ülesanne on ainult kohale minna ja hüpata nii kaua kui kästakse ja nii kõrgele kui kästakse. Ma hüppasin ka, aga umbes iga kolmanda hüppe järel küsisin, et aga miks ma hüppama pean või, et miks ma nii hüppama pean jne jne. Öökapi raamatud vahetusid ja tänaseks on vist 3/4 insta seinast täis neid, kes tahavad öelda, miks hüppama peab või veel parem, ise ette näitavad.

Oma fotograafiks saamise ajast juba tean, et algul tundub, et midagi ei tea ja siis ühel hetkel ärakd üles ja tunned, et apppiiiii ma olen niii tark ja ma tean kõike. Sellel hetkel tekib väga paljudel täiesti vastupandamatu soov teisi õpetada. Mina ei julgenud. Läheb natuke aega mööda ja kui ise edasi õpid, siis tekib see tunne, et ahh ma ju tegelikult ei tea veel midagi ja enne ma lihtsalt ei teadnud seda :). Täpselt sama on ju ka sportimisega. See hetk, kui tead juba “kõike”, on tänaseks juba ammu möödas ja nüüd ma näen juba kõike seda, mida ma veel ei tea või siis kuidas minu tegevus päriselt midagi muudaks.

Niimoodi siis ma jälgingi kõrvalt ennast ja oma kolme väikest kossupisikut ja ei tea veel kuidas ja miks ja kui palju võiks/peaks sekkuma, et nende unistused täide läheks. Praegu tundub, et kõik läheb meil kõigil nii kenasti ja vaikselt ülesmäge. Sekkun veel väga vähe, sest tsiteerides mu venda (kellel vist päriselt pole õrna aimugi, mida ma teen) – mida sina soccermom ka asjast tead ;)

Ja pildid… Kuna mina täiesti enda isikliku mätta otsast näen, mis vahe on hüpata suures kambas või üksinda treeneriga, siis ühel ilusal päeval, mis “juhuslikult” oli Liisu sünnipäev, sai ta kingituseks eratrenni ühe oma lemmik kossunaisega. Üksinda ei julgenud ta minna ja Ketlin läks kaasa ja said nad siis kahepeale hoopis kaks treenerit :). Järgmiseks küsisin tüdrukute oma treeneri käest, et kas tema ka võiks niimoodi neile trenni teha ja vastuseks sain, et isegi väga tahaks. Selleks, et Ketlin ja Liisu omavahel trennis riidu ei läheks võtsid nad sõbranna ka kaasa :) ja niimoodi on neil juba 2 trenni olnud. No ja nagu piltidelt näha, siis Kärt ju ei saa ka kehvem olla :)

Kõrvalt vaadates tundus, et kasu ja rahulolu oli neljapoolne. Kui juba, siis juba ja seda ka neljapoolselt. Vaatame, mis edasi saab :)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Kärt | Kommenteeri
Lill

saame suureks

Ma ärkasin ükspäev üles. Teate kogu see – ükskord kui sa suureks saad ja täiskasvanu elu hakkad elama – on üks suur mull. Oma viga kui sinna mulli ronid, aga väljaspool seda on ikka väga lahe. Ma ei pea hommikul voodit tegema, sest keegi ei lähe ju seda kontrollima. Ma võin kodus süüa otse külmutuskapi ukse vahel ja voodis pikali ja põranda peal ja teleka ees. Ma arvan, et kõik minu kliendid teavad, et raha on teema number üks, kuhu vestlusse ma kunagi astuda ei taha. Ja need kolm last, kes minu juures elavad. Nad päriselt kasvavadki ise suureks ja siiamaani tundub, et polegi midagi väga nässu läinud.

Ma olen 10 aastat fotograafi tööd teinud ja 10 aastat olen kogu pildistamisele järgneva ja eelneva töö teinud kodus. Sellel sügisel tundus, et äkki oleks ka vahelduseks nagu suur inimene ja nüüd on mul kontor ja hommikul kui lapsed on kooli viidud lähen kontorisse. Eee…kontoris on diivanvoodi. Keegi ju ei näe kui ma tulen kontorisse ja magan siin edasi ja ootan kuni väljas valgeks läheb. Äkki see suur mull ongi see, et need teised inimesed seal päris kontorites mõtlevad ka kõik, et ohh, kus ma tegelikult tahaks praegu hoopis pikutada ja kõik mõtlevad nii, aga keegi ei julge seda välja öelda. Ega ma siis terve päev ei pikuta, sest ükskord me ju ikkagi räägime rahast, nii oma klientidega kui ka näiteks elektrifirmaga ja toidupoega ja kui ühelt poolt ei tule, siis ei saa see ka kuidagi teisele poole minna, aga peab.

Üks mu lemmikumaid mõtteid näiteks ongi, kuidas saaks maailm eksisteerida nii, et raha ei oleks. Midagi ju ikka inimene kogu ärkveloleku aja teeb ja siis kõik see meeldiv tegevus võiks kellegile kasulik olla……

Ja kõike elus mingiks ajaks tegemine, sest pärast on liiga hilja. Ei ole ju. Tegelikult ju keegi ei saagi suureks ja täiesti otsast peale võib hakata koguaeg. Noh muidugi kui sa ise taha või sulle meeldibki rutiin….. :)

Ma nüüd korra mõtlesin, et äkki jääb kuidagi liiga lillelapse tunne, aga oma tegude eest vastutama ja lubadustest kinni pidama pead juba sellest ajast alates kui saad aru, mis see tähendab :)

Pildid pole üldse teemasse või siis on. See pood on minuarust meil siin üks ilusamaid ja näed mõned inimesed käivad seal iga päev ja ütlevad, et on suured inimesed ja see ongi nende töö. Eriti veel need inimesed, kes selle ilu sinna kõik sättinud on :)

Rubriigid: muu | 1 kommentaar
Lill

Sügis

Sügis on minu jaoks kõige kõigem kuu. Ühelt poolt oled suvest niiiii väsinud, et ega mõte veel üks kuu samas rattas – fotokas iga päev käes – ei ole just kõige lemmikum. Nii kui aga üheks päevaks käest lasen, siis ma jään haigeks. Juba kaks aastat järjest on nii juhtunud. Teiselt poolt on see meie riigis kõige-kõige-kõige ilusam aeg ja kui ma saaks valida ainult ühe kuu, millal pildistada, siis ma valiks ilma silmagi pilgutamata septembri. Kui siia kõrvale võtta veel esimest korda kooli minev laps ja hull logistika kõige kolme vahel, kõik ringid ja trennid ja vihikute paberid, mis tegelikult minu konti nii väga ei murdnudki, siis aitab see lisaks pildistamisele ja töötlemisele kenasti päevi õhtusse saata. Natuke on vaja ju veel septembris aja peal joosta ka ja  nats remonti ju mahtus ka veel ära ja täpiks läksin ise ka kooli. Tundub, et sujub.  Vaikselt hakkavad lehed puude otsast otsa saama….ok vahemalt 2 järgmist nädalat peavad veel puu otsas olema :) . Suvel jõuludeks lubatud pilte saavad ka juba esimesed kätte. Ausõna püüan ka arveid saata ja juba valmis töid päriselt lõpetada…. meilidele vastamine on ikka kõige nõrgem lüli…Ma nii igaks juhuks ütlen, et äkki keegi loeb. Ausõna, kui keegi kirjutab juba kolmandat korda, siis ma vastan kohe kindlasti. Vastan ju …hmmm…ma loodan. Ma ei saa sinna midagi parata. Või siis nagu Kärduka õpetaja kirjutas, et Kärt jääb liiga tihti esimesse tundi hiljaks. Järelikult teevad õed talle vahetusalas ja trepijooksus ära, aga no see on minu viga, sest mina ärkan hommikul kõige viimasena ja mul ei ole isegi mitte ühtegi vabandust.

Pildistamisest ka. Kolm pere, keda ma tunnen juba aastaid. Nendega on alati nii lahe ja lihtne ja kui lapsed on juba nagu omad, siis nad ju teevad kõike, mis ma ütlen :) …. ok ei tee, aga vähemalt pildi pealt paistab nagu teeks. Lapsed on ikka nagu lapsed :)

Mul on teine hunnik sügise pilte veel ja omaarust olen ma ka suure hunniku ilusaid pulmapilte teinud sellel suvel. Ma ühe kaupa panen neid ikka instagrami ka, nii et kui keegi tahab teada, kas ma olen elus, siis sealt näeb ;)

Rubriigid: pered, õues | 1 kommentaar
Lill

Talvele vastu

Ma olen juba aastaid väga hea meelega kodus pildistanud. Suvel saab õues majale järjest suuremaid ringe ümber tehtud, aga kui ikka väljas on nõme, siis on veranda mu lemmik. Mööbeldada on mul ikka ju koguaeg vaja ja terve pere on juba leppinud, kui diivanid teise tuppa satuvad. Kergem kraam liigub isegi sessiooni käigus. Aknaid palju ja valgust jätkub ka detsembrisse, aga ütleme nii, et see roheline sein on ikka kannatuse mitu korda proovile pannud. Küll ei sobi, küll peegeldab valesti ja tegelikult piisab kärsitule minule ühest põhjusest ka :)

Kuna aga to do listis on veel tuhat muud asja, siis on see roheline värv ikka julgelt seinast kinni hoidnud. Kuni siis ühel õhtupoolikul, järjekordselt fb abiga, leppisime Sillega kokku, et homme värvime ära, sest mul on täpselt 2 pildistamise vaba päeva. Lasin koduse hädapiduri ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga igaks juhuks lükkasime nädalakese edasi, sest äkki ikka kahe päevaga ei jõua.

Esimese päeva õhtul pidi terve pere aitama mul veranda tühjaks tassida. Võttis nii 24 minutit. Poole ööni sain siis aknaraame teipida. Järgmise päeva õhtuks oli kõigel üks värvikiht peal ja tundus, et asi oleks nagu graafikus. Teise päeva lõunajal võtsin ka korraks pintsli kätte, sest no äkki ikka ei jõua ja mulle endale ka väga meeldiks kui keegi tuleks ja minu tööd vahepeal aitaks teha :), sest see roheline tahtis ikka kolme kihti.

Eile õhtul  kulus jälle tunnike teipide ära kiskumiseks ja mööbli tagasi tassimiseks ja esimene pildistamine sai ka täna hommikul juba tehtud. No oli mõnus. Valge on ikka valge ja kui tuleb lapsi emotsiooni pealt püüda, siis on nii mõnus kui segavad tegurid on miinimumini viidud.

See pisike miniremont ei ole olnud selle sügise ainus ja tuhat muud asja on veel juhtunud, mida on vaja mäletada. Äkki saavad need ka kirja :)

Rubriigid: minu kodu | 2 kommentaari
Lill

Elu

Inimesed minu ümber tunduvad nii targad ja enesekindlad. Kõik oleks nagu nende kontrolli all ja nad teaks, mis ja kuidas käima peab ja kui nii ei tehta, siis …noh teate ju küll. Ma ainult oskan vahel sellist nägu teha. Näiteks lastele küsimustele täie veenduvsega vastata või siis jätte mulje, et ma päriselt ka tean, mis ma teen.

Tegelikult on elu ikka vägagi segusse ajav. Kuidas ikkagi on nii, et kolmest pisikesest beebist on juba kasvanud sellised mõistlikud tegelased. Kuidas me Kallega ikka veel viitsime koos olla ja kõike koos teha. Kuidas meil on selline kodu. Kuidas ikkagi kõik see meie ümber kasvab.

Ja minu töö. Ma olen vähemalt sada kord kuulnud, et ma ei mõtle nagu ettevõtja. Ma jätan liiga palju tähtsaid ja olulisi asju tegemata, sest ma kas ei oska või ei tundu need mulle piisavalt tähtsad. Ma ikkagi vahel ei tea, mida mult oodatakse ja nii nii palju asju tuleb juhuslikult. Ma olen väga kehv planeerija, aga ma ikka ja jälle tunnen, et nüüd on see hetk, kui peaks tegema seda või teist. Ma ei tea, kust see tuleb ja miks see tuleb, aga käsu ja soovi peale näed ei tule.

Ma natuke kardan ka seda, sest enesekindlad inimesed ju teavad, et kõik saab ja just nii ja just praegu, aga ei saa ju…..

Näiteks eile. Päeval jooksime lastega läbi vihma kinno, sest me ei ole ju suhkrust. Me ei oleks saanud ju muidu pärast teada kui mõnusalt soe on väljas ja süüa auto juurde tagasi jalutades jäätist. Kui poleks olnud jäätist ja sooja, siis poleks ta tulnud tunnet, et peaks minema veel jalutama, näiteks küla teisest otsast lupiine korjama. Poleks ka koju tagasi jõudes avastnud, et vahepeal on põllule udu tulnud ja Ketlin juba mitu päeva tagasi tahtis endast pilte. Mitte midagi ei olnud planeeritud ega ka mitte pikalt ette mõeldud, see kõik lihtsalt tuli.

Aga vähemalt mulle endale tundub, et just nii need asjad peavadki olema :)

Rubriigid: Ketlin, Krista, muu | 8 kommentaari