Lill

pulmadest…

20. mai 2013

Paar päeva tagasi kui üks pulmaisa meil siin kodus külas käis, läks jutt ka sellele, et kumma töö on pulmas raskem või kumb kulutab rohkem aega. Mina muidugi oma mätta otsast, et kui tal pidu lõppeb, siis pidu ka lõppeb. Mina tulen koju ja enamus tööst alles hakkab. Tema jälle pidavat pruutpaariga aga mitu korda ennem kokku saama. Esimene kord siis kui tehakse esimest valikut ja teisel või kolmandal korral veedab ta paariga kohe pikemalt aega. Noh, et päev ikka saaks täiuslik ja kõik sujuks. Mina jälle vastupidi ei oska enam ammu enne pulmi niisama kokkku saada. Ma vanasti ikka sain…istusime pool tunnikest ja rääkisime ikka sama juttu. Mina tulen kohale ja teen pilti ja mis ja kus ja mida me teeme, seda me saame teada alles samal päeval :) ilm on ikka nii oluline, et parem on ju meil siin Eestis väga lootusi üles küta. Peale selle, ma arvan, ei oska ükski pruut täpselt ette kujutada, mis tunne tal sellel päeval on. Millist pidu ta tahab, seda küll jah, aga mis tunne peaks pildile jääma…ma nüüd räägin, nagu ma oleks mingi ekspert, aga aastate jooksul tahad järjest rohkem, et teaks palju vähem. Just siin ja just praegu teeme nii, sest just selline tuju tuli :)

Ja see poleks ju mina, kui ma siia nüüd ainult ühe pildi paneks…ikka rohkem :) Mina osa oli pisike, tegime ainult väikese jalutuskäigu nii minu hetkel pähe tulnud kohtades kui ka nende valitutes. Kõik oli parim….ja ma vist ikka räägin liiga palju, aga nii lahe on teiste elulugusid kuulata…

Mul on ütlemata hea meel, et sellel aastal siia maani on minu kaamera ette oma tähtsat päeva jäädvustama sattunud ainult minu inimesed ja tundub nii läheb ka suvi edasi…..ma pean ikka  lihtsalt rohkem blogi täitma ;)

Rubriigid: pulmad | 1 kommentaar
Lill

välismaal

05. mai 2013

Ma käisin natuke aega tagasi ühte kuulsat fotograafi kuulamas ja irooniaga rääkis ta fotograafi tee alustamisest. Kõik tahavad olla suured ja tähtsad ja kui oled poole jalaga naaberriigis elavat sõpra pildistanud, siis saad ju kohe kirja panna, et oled rahvusvaheline ja egas seda tunnustatust sinna juurde saada ei ole kah nii keeruline. Tee kasvõi oma sõprade vahel võistlus ;) (ok ma nüüd ei mäleta täpselt, mis näited temal seal olid, aga mõte oli umbes selline) Tegelikult peab ikka kõik olema päris, siis on ka see tunne õige. Kõige lihtsam kõrgelt lennata on inimeste pildistajal kas pulma- või portreefotograafina. Kui meie pisikese Eesti kohta on juba 2 olemas ja nagu kõrvalt piiludes tundub, siis kolmas tõuseb ka kohe lendu, aga novot mul lihtsalt ei ole sellist suureks fotograafiks saamise ambitsiooni. Kusjuures äkki on see soetud vanusega, aga mõtlen,  et inimesed võiks julgemalt öelda, mida nad ei taha või mis veel parem, ei oska. Kui edu on nagunii 99% töös, siis ma tahan osa oma tööst jagada oma pere ja maja ja veel paljude asjade vahel :) Mis aga lubada saan, jagada ennast tunni jooksul jäägitult lastele ja ohh seda õnne ja rõõmu kui nad kaasa tulevad :). Lapsed kohe sobivad mulle ja tundub, et mina neile ka ja mida rohkem neid ühes peres on, seda lihtsam ja lõbusam või siis lihtsalt mulle meeldib, kui on palju ;). Ma usun, et ma mõistan neid ja endal on ikka ülev tunne kui jõuad nendega samale levelile. Selle kevadine naeruste nägude saaks on kindlalt ületanud juba saja piiri ;)

Juba teist korda oli mul suur õnn, rõõm ja au saada lennutatud sinna, kus on natuke soojem ja ilusam ning mitme päeva jooksul pildistada üles suur hulk lapsi ja muud. Juba neid, kellega ennegi kohtutud ja leida uusi lahedaid tuttavaid. Oleks ka nagu rahvusvaheline töö, aga selle vahega, et vähemalt osa perest räägib eesti keelt. Ütlemata mõnus komandeering ja üks minu lemmikumaid töötegemise viise, kus mina olen ainult fotograaf ja päevaplaani on kirja pandud ka kus ja kellega ma hommikust söön ;).  Kuna ma olen oma piltide töötlemisega alles poole peal, siis tuli tunne, et poole peal peaks ja võiks ühte pere näidata. Olles 2 aastat meie tüdrukutest maas, on valik täpselt samasugune. Ma nüüd ei hakka rääkimagi, kuidas enamus vestlust oli stiilis meil nii ja teil naa ja ooo meil ka nii ja teil ei olegi naa, aga ülilahe… ja lapsed – pildista ainult….

Tegime turistikaid, et oleks natuke rohkem aru saada, kus pilte tehtud on ;)

Rubriigid: pered, õues | 1 kommentaar
Lill

sünnipäev

05. mai 2013

Ma arvan, et see inimene, kes ütleb, et talle tema sünnipäev korda ei lähe, ei armasta iseennast. Kui juba mitte iseennast, siis kuidas veel kedagi teist. Noh ma saan aru, et võib-olla need lisanduvad aastad mingist ajast alates ei pane just rõõmust lakke hüppama, aga väike tähelepanu toob ikka päikese välja. Mulle küll meeldivad sünnipäevad ja päeva õnnestumisest piisab ainult sellest, et keegi teine teeks seda, mida ma ootasin :)

See on nüüd siis see triki koht. Eriti just meestele… Sa võid ju täiesti otse öelda ja ikkagi võib juhtuda, et õigel päeval pööritab teine silmi, et aaa päriselt tahtsid nii, ma arvasin, et see oli nali. Selles vallas tulevad koos veedetud aastad kasuks. Mitte, et mees nüüd silmist tõde lugeda oskaks, aga on lihtsalt tuttav ja armas ja oma kui jälle midagi “valesti” on.

Ma küsisin luba, et kas võib hommikumantli lugu rääkida. Ma ikka vihjasin täiesti otse, et ma tahaks seda valget hemtexi hommikumantlit – paks ja soe ja mis põhiline – puuvillane. Käterätikuid olen juba poetanud vannituppa nagi otsa ja siis õhanud, et ohh kui mõnus. Kallele küll need rätikud ei meeldi, sest need ei ole karedad ja ainult karedad rätikud kuivatavad normaalselt – mehed…

Paar päeva enne ütles, et tal on kingitus ostetud :) … aga see oli vale hommikumantel. Hoopis teisest poest ja 100% polüester. Juba kaugelt näha, et see pole see. Egas midagi…sõitsime koos linna ja ma läksin seda ümbervahetama (pluusi vastu ;). Samal ajal helistas sõbranna Külli ja ma sain ainult sissejuhatuse teha kui ta juba hüüdis, et mul pole mõtet enam edasi rääkida. Ta nimelt higistab juba pikemat aega jõuluvana toodud polüester hommikumantlis ;) ja unistab Hemtexi omast :)

Kollased lilled, mida ma järjekindlalt juba 15 aastat olen saanud, ei meeldi mulle ka juba viimased 10 aastat ja nüüd ma siis ütlesin ka ;) Kuidas ta siis ei näe, et kui ma koju ostan, siis kas valgeid või roosasid :)

Kuna aga meie peres on tugev naiste ülekaal, siis nemad juba teavad täpselt kuidas asjad käivad. Kui hommikul suuremad “vaikselt” minema hiilisid, et mulle all üllatust ette valmistada, siis raputas Kärt mind, et emme ärka üles, me peame ka alla üllatust tegema minema. Tegi nats mõistmatut nägu kui ma talle seletasin, et üllatust tehakse mulle ja mina pean magama. Magasime siis igaks juhuks koos edasi.

Sõime torti, kihutasime poole ampsu pealt Kallega õue, sest kolmel nõial oli umbes 10 minuti pärast luuda vaja ja peaaegu õigel ajal said kolm kostümeeritud nõida ka uksest välja. Kui me Ketlinit kooli juures maha panime, siis avastasime, et kaasas oli küll luud, aga koolikotti mitte :) – nii meie pere moodi. Õhtupoolikul ajasime Kalle varem poliitiliselt koosolekult ära ja sõitsime Pärnusse. Jätkame meie pere traditsiooni, et minu sünnipäeval saavad kingitusi hoopis lapsed. Nende suur soov oli spa külastus (kõiki basseine kutsuvad nemad spaadeks) ja viis legendi dvd :) Said mõlemat. Meie saime kohvikukülastuse , topelt. Teine kohvik, mida oli ka plaan külastada on puhkepäeviti suletud ja 1. mai on ju seda päeva väärt, et kohvik kinni oleks… naljakas…millal siis veel lahti olla :)

Tulles tagasi selle päeva ilusa osa juurde, siis telefon piiksus fb õnnesoove terve pika päeva jooksul. Ühest küljest on muidugi armas kõiki neid õnnesoove saada, aga ma tean omast käest, et kui enamus neist mulle tänaval vastu tuleks ja kui neil just kaelas suurt silti – mul on täna sünnipäev – ei ole, siis poleks mul õrna aimugi, millal neile õnne soovida. Nüüd aga viskab sulle kenasti kasti ette ja ütleb, soovi neile õnne. Kusjuures Küllil pidi olema selline telefon, mis lisaks käsib ka koos pidu pidada ;)

Vot pidudega on keeruline, neid ei ole küll juba aastaid ette tulnud. Oma viga muidugi ja mõtlesin, et järgmine aasta kui asi ümmarguseks kisub, siis võiks ju sellise pika laua asja teha ;) … tagasi fb juurde. Muidugi oli väga armas kui telefon piiksus, aga telefonikõne on ikkagi see, mida teevad pärissõbrad :) …isegi kui see kogemata vastamata kõnede hulka jääb…

Mis mulle veel eriti meeldis, et ise ettevõtjana sain endale planeerida töövaba päeva ja ka järgmise päeva, nii et tühja neist aastatest ja valest hommikumantlist , mulle meeldib minu elu ja inimesed minu ümber :)

Rubriigid: Krista | 3 kommentaari
Lill

Rudolf

29. aprill 2013

Ma olen ikka üks rahutu hing. Mul on minu töö, mis nagu ei olegi päris töö ja siis jälle on kohe nagu väga päris töö, sest … ma pean õppima, kuidas teha paremini seda. Minu töövahendid kuluvad ja koguaeg on ees nimekiri, mida oleks veel vaja ja need vahendid maksavad nii palju. Ma kulutan oma töö tegemiseks väga palju aega. Teiselt poolt see polegi nagu töö, sest mulle kohe meeldibki nende tittedega asjatada, vaadata kuidas teiste perede lapsed kasvavad ja kui ma nüüd viimastel nädalatel palju lasteaedades käinud olen, siis on mõnus tõdeda, et meil on väga lahe tulevik kasvamas kui me nüüd ise seda ära ei käki, eriti targad mehed puki otsas.

Siis on veel see kolmas pool, et kuna ma peaks iseennast müüma, siis äkki peaks ikka iseennast ka müüma. Ma tean küll, et fb saab reklaami teha ja selle nimel, et olla googlis esimesel lehel, peab tööd tegema ning internetis fotolehekülgedel viskab nii mõnegi tuttava Eesti fotograafi reklaami mulle ette. Ja mida mina teen…kirjutan siin taldrikutest ja sellest kuidas me sõpradega torti sööme. Kodulehekülge mul üldse polegi ja fb tundub mulle juba nagu arieli reklaam telekast, mida saab nüüd õnneks edasi kerida.

Õnneks on mul siin kodus teine pool, kes ütleb, et andes saad rohkem ja kõik head asjad tulevad ise sinu juurde ja kui ma täna talle üle õla hüüdsin, et tehku midagi kasulikku, siis küsis vastu, et sa mõtle hästi järgi, et mis see kasulik siis on?

Nagu sõbranna Külli ütleks, et ära mõtle ja vorstil on nagunii kaks otsa ;) ja patt oleks kurta… ma siis teengi edasi nii nagu siiamaani…eilne on selleks hea näide. Saan imetledes pealt kuulata kuidas värsked pereisad ühe sõbra pulmapäeval omavahel lastest ja tööreisil tuntavast igatusest naise ja laste järele räägivad, kuidas pruudid on alati kõige ilusamad ning kuidas peale perepilte võib ennast külas tunnikeseks kauemaks kooki sööma unustada. Või siis täna hommikul kui lapsed kooli-lasteaeda saadetud ning kodu, eile koju tulles puhtusest läikivana eest leides, võin vabalt kell 8 hommikul Ketlini tehtud magustoitu süües telekast aiasaadet vaadata :)

Ja siia jutu juurde hea näide, kuidas lahedad inimesed tänu blogile minu juurde jõuavad…

Rubriigid: beebid, kodus | 6 kommentaari
Lill

nakkushaigus :)

29. aprill 2013

Ma tahaks osata nii palju asju, aga aega tundub nii vähe olevat. Kui siis veel mingit omaalaeksperti kuulad, siis tunduvad need tarkused veel eriti kaugel olevad. Noore aiapidajana kuulasin ma just telekast juttu, kuidas ploome kasvatada. Tee seda, seda ja seda ka veel ja siis vali need ja need sordid. Ma ei saanud suurt midagi aru ja meelde ei jäänud ka midagi, sest 5 minuti pärast rääkis järgmine inimene juba kuidas lillepeenart ettevalmistada ja kui mul sinna nüüd see orashein hostade vahele on jäänud, siis muud üle ei jää kui kogu peenar üles võtta ja korralikult umbrohust puhastada. Sealt edasi tuleks ettekasvatada neid ja teisi ja kolmandaid taimi ja loomulikult oleks elementaarne veel see ka, et ma teaks kuidas teha hoidiseid.

Toas tahaks teada kuidas toalilled näeks terve aasta välja sellised nagu lillepoes. Kuidas kogu maja sisustus oleks selline nagu 90% välismaaajakirjade kodudest, kus lastetoa seinad on pilte ja riiuleid täis ja ükski asi ei tundu vales kohas olevat. Ma ei hakka ju rääkimagi, kuidas üks kolme lapse ema ühes Soome blogis nii möödaminnes vineerist nukumööblit välja saeb ja täiuslik kodu ja aed on tal nagunii.

Kudumiseks, heegeldamiseks ja õmblemiseks on aega vaja ja isegi kui oskuseid nagu oleks, siis ideepojakeste ootamine võtab kaugelt liiga palju aega.

Nüüd kõik mõtlevad, et ahh mis ta räägib, tal ju nii ilus kodu. Aga see tuleb kuidagi niiiiii vaevaliselt ja ikkagi …et sellest veel vähe oleks, siis on inimesel vaja nakatuda veel millegisse.

Aastaid kõndisin ma täiesti külma kõhuga mööda nõuderiiulitest. Ise mõtlesin, et nii hea – jalutad läbi ja kogu raha jääb taskusse. Täiesti erinevalt näiteks lõnga või kangapoodidest. Ega mul muidugi ei ole kunagi midagi ilusate nõude vastu olnud, aga mingist Iittala taldrikust pöördesse minna tundus nagu mõttetu. Peale selle polnud ka erilist söögitegemise vaimustust nii, et toidupiltide jaoks polnud ka vaja.

Kõik see muidugi ei tähenda, et inimene ükspäev ei võiks üles ärgata ja tunda, et vot nüüd on tal vaja taldrikuid… ja palju. Õnneks on kodu tegemine ja muu aidanud nii palju kaasa, et mida vanem taldrik, seda vajalikum :) ta on. Ma kohe kardan moodsaid asju, sest nagu meie pulmaserviisigagi juhtus, see kandiline taldrik võib tunduda 10 aasta pärast kohatu. Õnneks võib ta 30 aasta pärast olla jälle lahe, aga vahepeal võiks ju ka midagi olla.

Nii ma siis nüüd käin ja korjan – taldrik siit ja tass sealt. Hiljutise Luxembourgi reisi üks kindlaid soove oli veeta tunnike villeroy poes ja kahe suure kilekotiga ma ka sealt välja tulin. Muidugi oli see nats liialatud, sest “vabalt” mahutasin ma kogu ostu poole väiksemasse kohrvisse, mis juba tundus täis, aga ma saan nüüd valida ja mitte ainult mina. Kõik meil nüüd valivad ;)

Õnneks või siis kahjuks on Kalle ka nakatunud. Temagi jalutab mööda teiseringi poode ja toob koju taldrikuid, kahvleid ja vaagnaid. Kui meile ei sobi, siis tal on küll kuhu viia :)

Villeroy taldrikud peale selle, et nad on ilusad, peavad veel vastu ka, erinevalt näiteks Ikea omadest ;). Eks neil ole ka muidugi hind vastav. Õnneks ei olnud ma ainuke, kes poes soodsamate pakkumiste saali ummistas ja oma valiku tegin ma üldsegi üksikute eksemplaride hulgast. Lastega ju hea lihtne. Hoiad närve kokku kui pole serviisi kust ükski taldrik kogemata käest libiseda ei tohiks.

laste lemmikud

Villeroyl on ka nö teise klassi nõud, mis ei olegi nii õhukesed, et on tunne nagu võiks neid vabalt pooleks murda. Aga ikkagi on need ka väga ilusad.

Kalle leiud

ja minu lemmikud teise ringi poodidest – lapsepõlve tundega klaasid…

Oma pulmanõud ja Marise-Katrini kohvitassid tõstsime laste käeulatusest välja ja suurem kapp sai igapäevastele asjadele nii, et iga laps saab neid ise võtta.

Mis nende nõude ostmise juures veel on, et see söögitegemine on ka juba natuke meeldima hakanud. Mitte veel liiga palju, aga ma ei oska ju…. ja sinna ma oma sissejuhatusega tahtsingi jõuda. Söögitegemine on ka selline, et kõrvalt vaatad nagu kõik teeks seda lõdva randmega. Toidublogidest ma ei räägigi, nende inimeste peres on vist iga õhtusöök nagu restoranis ja mina tunnen praegu ainult, et peaks minema söögitegemist õppima.

Rubriigid: Krista, muu | 6 kommentaari