Appi mul laps läheb sügisel kooli. Ma usun, et erinevalt paljudest vanematest, teen ma paanikat liiga hilja. Enamusel ju pool aastat eelkooli juba selja taga ja nimekirjad näpu vahel uuritakse parimaid pakkumisi. Jah, eks meiegi veedame siin õhtuid loosi tõmmates, et millisesse kooli siis Ketlin minema peaks, aga ega see valik mul südant kergemaks tee.
Kui Ketlin sündis, siis lugesin oma targad raamatud läbi ja meenutasin oma lapsepõlve. Käisin mõned kursused ja noh, küll saab. Algus oli väga lihtne – tuleb hoida kaisus ja mida rohkem, seda sujuvamalt sujub. Sujus, väga hästi sujus, egas muidu meil neid juba kolm poleks ;). Lasteaeda oleme suhtunud ka nii, et kui meeldib, siis käib ja kui ei meeldi, siis ei käi. Meil on alati õpetatajatega vedanud, aga olgem ausad, siiamaani oleme ju siiski meie Kallega laste silmis need kõige targemad inimesed.
Nüüd aga on tunne, et laps astub kohe uuele teele ja meie osa jääb väiksemaks. Koolis hakkab õpetaja seda kõige targema rolli vaikselt üle võtma ja sõbrad hakkavad temaga võistlema. Meie vundament oleks nagu laotud ja nüüd on vaja ainult vaadata, et ehitus püsti püsiks ja ka valmis saaks.
Mulle väga meeldivad ühe targa õpetaja mõtted.
Selleks, et elus tugev olla, peab lapses arendama ja alles hoidma:
1. Head enesekindlust,
2. Usaldust teiste inimeste, üldiselt maailma ja nende enda tuleviku suhtes,
3. Elurõõmu ja optimismi,
4. Uudishimu,
5. Avatust,
6. Tugevat tahet,
7. Häid sotsiaalseid oskusi.
Kui ma esimest korda seda nimekirja nägin, siis ma ehmatasin täitsa ära. Kõik need punktid on just need, mida minu ajal koolis igal võimalikul viisil meis alla suruti. Ja kõik need punktid on need, milles tunnen puudujääke kui mõni takistus teele jääb. Kuidas üldse tänapäeval koolis on ja kas meie valitud koolis väärtustvad kõik õpetajad neid punkte või vähemalt need õpetajad, kes minu lapsi õpetama hakkavad :)
Üks teine nimekiri jäi veel silma. Ühe kooli esimesse klassi astujate vanemate käest palutakse valida 5 kõige olulisemat väärtus. Proovisin ka mina ja see ei olnud üldsegi nii lihtne. Mina kui lapsevanem, mina kui isiksus või siis mina oma lapse tulevikule mõeldes läbi tema silmade.
Valida oli: Vastutustunne; hea õppeedukus; head kombed, käitumine; ausus; puhtus, hügieen; laialdased teadmised; töökus; õiglus teiste inimeste suhtes; sõprus; raha kasutamise oskus; lugupidamine teiste inimeste suhtes; hea ja halva vahel vahet tegemine; kord, oskus aega kasutada; elust rõõmu tundmine.
Kui ma oma valikut Kalle valikuga võrdlesin, siis meie ühised olid: vastutustunne, ausus ja elust rõõmu tundmine.
Kalle valis lisaks veel hea ja halva vahel vahet tegemise ja sõpruse ning mina lugupidamise teiste inimeste suhtes ja arvasin ka, et elus on lihtsam kui on laialdased teadmised.
Sõbranna, kes mulle seda nimekirja näitas ütles, valis vist kõik samad punktid, mis Kallegi, aga kõik inimesed ju ei vali neid punkte. Seal ei ole ju nii, et mõned on õiged ja teised valed. Mis siis saab kui minu lapse õpetajal on 5 kõige olulisemat väärtust need, mis ei ole üldse meie pere nimekirjas. Kas minu lapselgi on üldse samad punktid mis minul? Minu emal küll ei ole :)
Me käisime täna Ketliniga ühe võimaliku kooli eelkooli tunnis. Lapsed said oma osa ning vanemad oma. Terve päeva pärast seda olen mõelnud, et mis mulle meeldis ja mis mulle ei meeldinud. Miks mulle need asjad ei meeldinud ja kui olulised need minu jaoks on ning kui palju need mõjutavad minu Ketlinit. Kui suur mõju on koolijuhil õpilasele, sealse kooli õpetajatele ning kui palju on minu elu mõjutanud minu õetajad ja minu koolitee.
Algklassides oli lihtne. Ma olin üks õpetaja lemmikutest ja tubli ning püüdlik. Hinded olid siis ju ka loomulikult viied. Edasine tee oli aga kummaline. Õpetajate suhtumine ja mõju omandas hoopis teise värvi ning tuli välja, et osad üldse ei hooli, teistele käisid õpilased närvidele, kolmandad ei osanud ühist keelt leida ning osad olid lemmikud. Nüüd ma tean, miks nad lemmikud olid, nad tahtsid õpilastele meeldida. Ei olnud nii, et need alati need kõige lihtsamalt läbi oleks lasknud, kaugel sellest, aga oli selline vastastikune austus ja koostöö. Miks neid lemmikuid nii vähe oli? Õppimine olenes väga õppeainest. Minu lemmikud olid matemaatika ja keemia, kehaline kasvatus, muusika- ja tööõpetus. Kuigi ma käisin humanitaarkoolis, siis ainete pingerea lõpus oli mul näiteks ajalugu, eesti ning vene keel. Mitte kunagi ei saanud ma koolis kirjandi eest nii head hinnet kui 5 aastat peale keskkooli riigieksamit tehes ning ajaloos olen mässumeelses nooruses saanud tunnistusele ka 1 :).
Veel mõtlesin seda, et praegu võtan teemat väga südamesse, ikkagi esimene laps hakkab sügisel kooli minema. Mis tunne, aga võib olla siis kui mul on kodus lapsed vanuses 13, 15 ja 17 :)
Ohhh jahhhh :)
