Lill

spordijutt

Ma jäin ükspäev mõtlema, et ju enamus inimesi mingi tegevusega alustades, satuvad vaimustusse ja kuidas siis mõned neist jäävad ja teised lükatakse mingi hetk kõrvale.  Kui ma ükskord nii vanaks sain, et ülikooli otsustasin minna, siis võtsin sealt viimast. Mitte küll jalaga uksi lahti lüües, et näete jah, mina tulin, aga niimoodi seina pealt lugedes ja ukse kõrvale kamba serva peale seisma jäädes. Samas, aga sellist ambitsiooni, et ohh ükspäev olen doktor, seda nagu ei olnud ja ei tulnudki. Lastega polnud ka plaani, et peab olema viis või noh ok, vähemalt kolm. Seda esimestki ju lükkasin pigem edasi kui et käisin kellegile aastaid rääkimas, et oi kus on titeisu. Kui aga esimene tuli, siis see oli nii lahe, et teine ja kolmas….noh ja siis segas pigem mõistuse hääl, et kvaliteedile tuleks nüüd rõhku panema hakata. Kodu ka. Oli meil nõmmel ilus väike maja, aga kui tunne on, et andke mulle kirvest, siis pole ju midagi imestada, et nüüd siis nii on. Ja siis ma läksin trenni. Ma nüüd saan juba aru, mis tunne see on :) Mitte kordagi pole veel olnud sellist tunne, et ahh ma ei viitsi või et ma täna ei lähe. Pigem olen pettunud kui kõik plaanid ei lähe nii nagu tahaks või miski segab. Mõnus tunne nagu lumepallil mäest alla veeredes. Samas ei ole midagi nii tubli, et kuidagi suureks eeskujuks olla. Järjekindel ja korralik – jah, aga peas lendab see pall ikka pidevalt lätaki vastu seina laiaks. Eriti siis kui kuskil paistab oht, et ma pean oma trennitulemusi kuskil väljendama. Mina ei saa, mina ei oska, mina ei suuda. Täitsa juhuslikult sattusin eelmine nädal spordipsühholooogi loengusse ja nüüd ma vähemalt tean, miks ma nii mõtlen ja et see on normaalne, aga eks siis näe, kas ma seda oma kasuks kasutada ka oskan.

Aga väljundid peavad olema. Pisikesed eesmärgid ja suuremad. Eks nendega ole keeruline, aga vaadates suvele tagasi, siis ma ei teadnuki nendest enne kui need täidetud said. Ma vist kirjutasin, et juuli alguses jooksin ümber pühajärve ja siis nüüd augusti lõpus läksin teist korda jooksma. Panin ennast 5km metsajooksule kirja, aga treener ikka utsitas, et ega see järv nüüd nii suur ka ei ole, et ümber selle joosta ei jaksaks, aga kuna ikkagi üks jalg oli selline kahtlane, siis jooksin ikkagi metsas. Natuke nüüd tagantjärele kripeldab küll, et läksin sinna rasedate ja laste jooksule, samal ajal kui päris inimesed ümber järve jooksid ja kuna ma selle nüüd siis kirja panin, siis järgmine aasta kui tuleb jälle see – ma ei saa, ma ei oska, ma ei taha, siis tulen loen. Kuna mul siin põhiline lugemisvara viimasel ajal  liialt spordi poole kaldu on, siis niimoodi nagu enamikes blogides kirjutatakse, ma ei oska ja ei taha ka, aga lugeda on mõnus. Ma oskan öelda ainult seda, et 5km puhast naudingut ja kuna lõpp tuli pigem liiga äkki kui et ei jõudnud ära oodata, siis tunne oli super.

See muidugi ei taksitanud mind SEB jooksuks jälle kenasti nulli laadida. Miks ma seda üldse teen ja kellele ma siin midagi tõestama pean. Ok lähen ja naudin. Eelmisel õhtul sattusin kinno või noh, mis sattusin, täitsa ise valisin selle filmi ju, vaatama filmi Jäljed. Mul ikka tuleb neid asju, mida ma seletada ei oska, iga päev ja see kuulus sinna kategooriasse. Film mõtles just minuga kaasa, et teedki üksi mingeid asju ja ei peagi muud vastust olema, et tahan ja miks mitte. Ja siis see jooks. Lähen ja naudin ja kuskile kiiret ei ole. Esimene km oligi umbes nii, sest tuhanded inimesed külje all, oli pigem rahulik laupäevane jalutuskäik, kui võistlus. Aga siis ikka kuidagi läks käima. Tagant poolt tulevad suurte numbritega päris jooksjad tuhisesid nagu postist mööda ja palju siis vaja on, et ise ka tunda, et miks mitte. Kui juba pool läbi oli, siis minuarust sain ma juba mingi heatuju hormooni laksu kätte, sest täitsa naljakas hakkas ja kui eelviimase km posti nägin ja tundsin, et appi see saab juba läbi, siis tempo muudkui tõusis ja tunne oli super. Eriti mõnus oli see, et viimased sajad meetrid läksid mäest alla ja umbes minut peale finishit rääkisin juba sõbrannaga telefonis juttu :). Ilmselgelt minu analüüs siin kohal lõpeb ja eks paistab, mis suunas järgmine aasta läheb. Praegu on aga jälle uus ja huvitav trenniaeg ja kaks väikest eesmärki on ka juba kirjas. Teha jõutõmbeid 70kg kangiga, kusjuures aasta tagasi ma isegi mitte ei teadnud, mis asi see jõutõmme on. Teiseks tahaks hüpata umbes meetrise puki otsa. Ma muidugi ei tea, mis see mulle annab, aga lihtsalt see tunne, et ma seda suudan, oleks lahe :)

Ja nagu Kalle ükspäev märkis, et ma pidevalt räägin kellestki teisest, siis nüüd on just õige hetke jälle sujuvalt üle minna. Mitte ainult mina ei vaimustu spordist, vaid ka mul lapsed. Jooksmine on ka selline asi, mis kuidagi väga selgelt välja paistab nende jaoks. Ei vedanud ma neid midagi laste jooksudele ja nad isegi väga kahtlesid siis kui paaril korral juba kohal olid, aga juba enne kooli ütles Ketlin, et kui neil koolis spordipäev on, siis tema tahaks sealt diplomi saada. Sai ka :) Liisu on soovide sõnadesse panemisega kordades tagasihoidlikum, aga tundub, et talle läheb see palju rohkem korda. Tema on see, kes kõik diplomid ja medalid kokku kogub ja oma toas välja riputab. Kui siis Liisu treener pakkus, et läheks terve trennigrupiga jooksma, siis tubli emana võtsin kaasa kaks oma last ja kaks nende sõbrannat ka veel ja ütleme nii, et ise joosta on närvidele kordades lihtsam kui oma lapsi 1.5km ringilt oodata. Kuna mõlemad sealt oma vanusegrupis ka medalid said, siis ilmselgelt on neid keeruline tagasi hoida järgmist jooksu tagasihoidlikumalt võtta. See aga ei olnud enam üldse naljaasi, sest kool korraldab oma suurjooksu, kus ka esimese klassi lapsed peavad 5km läbima. Keegi küll jooksma ei pea ja tänasel päeval olen ma väga nõus, et 5km jalutamist ei ole kuidagi liiast, aga kui ikkagi on võimalus, et stopper pannakse käima, siis minu lapsed ju ei jaluta. Liisu jooksis nii kiirest, et sai 1 ja 2 klassi arvestuses esimese koha ja oma elu esimese karika.

Muidugi olen ma uhke ja õnnelik oma laste üle, aga sealt spordipsühholoogi loengust jäi meelde, et kui sa mõtled, et kõik mis sul on, on geenidest ja looduse poolt antud, siis inimene väga ei taha pingutada ja annab kergemini alla. Nii väikestel, aga see esialgu ju nii ongi, et tuleb kergelt ja ilma pingutmata, aga ma väga loodan, et ma ise ja ka lapsed hakkavad rohkem mõtlema, et võrrelda tuleb ainult iseendaga ja iga pingutus viib edasi :)…. hull inimene ju praegu mõteb, et ta järgmine sügis jookseb poolt maratoni :)

spordipäeva diplomid

enne jooksu

ja peale :)

mul nüüd saavad ka sellised hetked hoopis telefoniga jäädvustatud :)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.