Lill

Ujuja?!

Lasteaia seina peal oli teade, et emad-isad võivad tulla vaatama, mida nende lapsed on aasta jooksul basseinis õppinud. Ok see aasta on natuke liialdatud, sest ujumas käisid tüdrukud poisid eraldi, sest bassein on pisike ja niimoodi üle nädala ehk et suht harva. Kärduka jutu järgi oli mul lausa kohustus tulla vaatama, kuidas ta 2 minutit vee all olla suudab. Kõik meie ühised spas käigud on siiski lõppenud maksimum varbad titebasseini vees, nii et kui 2 minutit, siis 2 minutit. Ükskõik kui palju rohkem kui ainult varbad vees, on super. Tahtmist tal igal juhul oli, alla ka ei andnud, aga miski tal peas ikkagi viimasel hetkel kahtlema käskis hakata, sest mingit hüljest ma ikkagi ei näinud. Aga edasiminek oli olemas :)

Teine seik. Seisime Ketlini ja tema sõbrannaga Sadolinis stendi ees ja vaatasime FreeRuni trenni kuulutust. Ketlini sõbranna ohkas – minu ema ei luba mul sinna minna. Ketlin ohkas jälle – minu ema tahab, et ma sinna läheks, aga ma elu sees ei lähe. Edasi rääkis Ketlin, et see on ju eluohtlik ja üldse ta ei saa aru, miks peab koolis kukerpalli tegema. ok edaspidi veel, aga tagurpidi on ju ka eluohtlik. Sa ise kuuled, kuidas su kael kohe murdumas on….

Ja nüüd ma siis seisan siin ja vaatan peeglisse. Mis siis, et mu eluunistus on elada surfari elu või siis vähemalt suuta kõike seda, mida üks ninja warrior suudab, siis päriselt on nii, et teises klassis kohustuslikus ujumises hüppasin basseini põhja jala katki ja lõpuks kuuendas ujusin koera selle kohustliku maa ära, mis vaja oli, aga kui trennis oli ujumine, siis ma istusin enamasti basseini ääres. Ega ma ikka väga vabatahtlikult ei roni sellisesse vette, kus jalad põhja ei ulatu ja snorgeldamas pole ma ka mitte kunagi käinud. Koolist sain läbi ka ilma tagurpidi kukerapallita ja lasin iga aasta endale täiesti vabatahtlikult selle eest kahe panna. Ma olin nõus topelt kitsehüppeid tegema või kõik need kukerpallid rööbasupuudel, tagurpidi põranda peal üle kaela – tänan ei.

Ketlin ja Liisu ei karda vett ja äkki Liisu ja Kärt teevad ka tagurpidi kukerapalli ära. Muidugi ei oska mina kuidagi Kärdukat ujumist armastama õpetada või Ketlinile tagurpidi kukerpalli. Get over it, ei ole minu puhul küll kuidagi abiks olnud ja ma saan ju aru, et mis siis ära ei ole, aga no ikka ei saa ka. No ja siis kui minust surfarit ei saanud, Hawaiile tahaks ikkagi minna ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

3 kommentaari postitusele Ujuja?!

  1. Krista kirjutab:

    Agne – algul akrobaatika ja ega siis vist ikka FreeRunist ei pääse ;)
    Ülle – ma olen täiesti kindel, et parem on osata ujuda kui mitte osata ja usk Õigesse treenerisse on minus väga suur. Nii et kui väga sõrgu vastu ei aja, siis äkki peakski trenni viima….

  2. Agne kirjutab:

    H. arvates on see maailma kõige suurem ülekohus ja ebaõiglus, et Raplas on FreeRun trennid ja no Tallinnas ei ole. Emana ma isegi ei tea, kas see on hea või paha. Aasta akrobaatikatrenni on küll abiks olnud loomupärase ämblikmehe eelduste tugevdamisel ja kukkumise oskuse arendamisel.

  3. ylle kirjutab:

    Ma panin oma 8 aastase ujumistrenni oktoobrikuus, enne trenni minekut olin teda 4-eluaastast peale üritanud ise ujuma õpetada, vee peal püsis ja mõned tõmbed tegi aga see oli ka kõik. Peale kuud aega 2x nädalas trennis käimisat oskas ta ujuda nii sellili, kui ka kroolida, õige hingamise kättesaamiseni läks veidi kauem aega aga poiss julges vette hüpata ja suutis sukelduda ning pool basseinipikkust vee all ujuda. Õige treener oskab täiesti tavalise lapsega ikka imet teha.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.