Lill

17

Ma mäletan küll seda päeva. Eelmise suhte lõppemisest oli juba ülemõistuse palju aega möödas…noh näiteks 5 kuud… ja mul oli tunne, et vot nüüd ma jäängi üksikuks ja leia kedagi. Nii et sõbrannad kaasas läskime ööklubisse mulle meest otsima. Nii lihtne või siis teiselt poolt täpselt nii raske oligi, sest ma leidsin sealt täpselt samas seisus mehe. 17 on küll üle mõistuse suur number oma olemuselt, aga Kalle arvates need esimesed 7 ei loe eriti midagi, sest noh jah, tegelikult me poleks üldse pidanud kokku jäämagi, mis iganes siis kumbki pool meist sellest räägib :). Eile kui me kaugeid aegu meenutasime, siis erinevalt minu arvamusest mäletab Kalle palju rohkem ja palju ilusamini :). Muidugi tal on nüüd hea rääkida, et ta teadis koguaeg, et need asjad niimoodi lähevad, aga 17 aastat tagasi mind küll kuidagi ei innustanud teadmine, et mõistusega saab ta aru, et ma olen parim, mis ta elus juhtuda sai ja küll süda sellest ka aru saab ;) ja mina väsisin vahel ära seda südant ootamast…igatahes nüüd on see küll südamesse jõudnud :)

Kuidas siin on 17 aastat hiljem. Nalja saab iga päev. Ütledki täpselt seda ja just nii nagu tahad, aga arvestades seda, et mitte keegi mitte kunagi ei taha kuulda mitte midagi halba enda kohta. Kogu konstruktiivne kriitika viib ainult solvumise ja tülini ja see ei muuda tegelikult mitte midagi :) Mina ei taha kuulda ja Kalle ei taha kuulda…naerame siis paremini koos kõige üle.Ei tasu nüüd muidugi naiivselt arvata, et ma ei kobise üldse…muidugi kobisen :)

pisiasjadest on täiesti ükskõik…noh alati ikka ei ole, aga tegelikult ei juhtu mitte kui midagi, kui need asjad on täpselt nii nagu nad on ja täpselt seal kohas, kus nad on. Ma vaatan meie kodus vähemalt kümme korda päevas sellise pilguga ringi, et ma ei kujuta ettegi, kuidas keegi teine suudaks minuga koos elada ja täpselt samal hetkel ka seda, kuidas mõni teine naine, kes tahab olla parem, tahaks, et ka Kalle oleks parem ning kui raske siis oleks.

ja kui ma juba majas ringi vaatan, siis paistavad igalt poolt lapsed. Ükskõik, kuhu ma ka ei vaataks, igal pool on midagi neist. Mul on väga hea meel, et ma selle esimese 7 aasta jooksul ei tulnud selle peale, et meil võiks mõni laps olla. Elu oli muidugi ka liiga põnev, aga kuskil nagu tiksus, et mees peab rohkem tahtma saada isaks, kui mina emaks ja no paremat isa ei oskaks mina meie laste asemel küll endale tahta. Ta oskab vait olles ära kuulata kogu nende mure ja siis sama vaikselt koos minu reaktsioonidega ka selle mulle edasi rääkida, et ma siis lahendaks selle. Meie pideva – maailma parim lapsevanem – võistluses kasutab ta küll alatuid võtteid – teie kuri ema käsib teil magama minna!, aga kui ikka on vaja, et mingi asi on tehtud, siis nad saavad tema peale täiesti kindlad olla.

eile me rääkisime sellest, et kas on midagi, mis võiks veel parem olla. Ma võiks rohkem rääkida :)))) Vaikne ja tagasihoidlik pole ma kunagi olnud ja igakord kui ma kodust välja lähen, siis ma luban, et ma räägin vähem või veel parem, olen üldse vait…aga noh alati läheb nii nagu läheb. Ükskord enne on meil ka see teema olnud ja siis ma rääkisin, kuidas peale nii pikka aega on tunne, et ma olen kõik asjad juba ära rääkinud ja mis nii jalust rabavat ma ikka nii väga öelda suudaks ja kuna mõlemad suht oma arvamustega ja  ei anna me kumbki alla, siis järjest rohkem on mul tunne, et ma ei viitsi vaielda….seegi on väga üllatav :). Noh ja ilmselgelt parimad punktid sain enda kokku võtmise eest :))) Rääkigu kõik teised, mis nad tahavad, aga parem kui see silm puhkab kodus, kui kuskil mujal :))))

Igatahes pole meil olnud mitte ühtegi igavat aastat ning emotsionaalne karusell käib ikkagi pigem suuremate kaartega üles kui kolina alla ja kuigi ma kuidagi ei saa lahti sellest tundest, et kodu uksest välja minnes pean ma olema olema parem mina, siis kodus ma päriselt tunnengi, et ma olen parim mina :)

Tegin fotokaga majas ringi peale….et kuidas siis päriselt meil siin on :)

kedagi ei sega, et jõulusussid koos kommidega on ka täna veel ootamas ja vanni mänguasjad on pigem ilus vaadata :)

järgmise projektiga ma saangi pesumasinad nö kõigi silma alt ära, sest kuigi ma panen igale ühele nende hunniku peale pesu valmis, siis kappi need ei jõua piisavalt kiiresti…mitte kellegi hunnik, ka minu :) Mulle ei meeldi, kui kass minu mustade trennipükste peal magab ja Kallele ei meeldi kui jänesed köögi põrandale pabuldavad. Lastele ei meeldi kui koer neile selga hüppab….täiesti võrdne seis!

meil on oi kui palju toole, mis peale istumist ei kannata, aga õnneks on piisavalt palju neid teisi veel. Ma ükskord isegi mõtlesin, et peaks pakkuma välja mingi pildistamise diili sellele, kes kõik meie toolid ära liimib. Ma muidugi ei tea, miks peaks Kalle neid toole liimima, aga näed võiks ju . Äkki päriselt on kuskil sellised inimesed, kes kõik oma riided kohe ära panevad…meie peres ei ole mitte ühtegi :) ja need siin oma minu omad ;)

laste kunsti on igal pool….ikka päriselt ka igal pool.

samamoodi nende pooleli jäänud mänge.

ükskord ma lugesin üle, et meil oli 49 potilille. See kõlab pigem nagu mingi vanaproua elamine, sest surevad lilled on vist ainuke asi, mille kallal Kalle viitsib veel minuga kobiseda ja hoolimata sellest, nad ikkagi päriselt surevad ära väga harva ja pigem tuleb neid juurde. Nagu ka selliseid naljakaid südameid. Erinevatest kohtadest ja neid on vist igas toas :). Ma ikka ütlesin, et me ei ole kumbki erilised ninnu-nännutajad, pigem ikka sellised sarkastilised ja vähemalt kahemõttelised naljad ;)

Kalle arvab, et tema tuba on alati korras ja minu tuba on alati segamini :)

kuigi mulle väga meeldib korras köök, siis no ma ei saa aru…minuarust juba 5 minutit hiljem tuleb keegi ja paneb mingi täiesti random asja kuskile ja noh, ma ise ju ka…ja kellele ei meeldi, siis see peab koristama, mitte kobisema :) onjuu mõnus lahendus :)

väga huvitav on vaadata, kuidas lapsed on ikka nii enda moodi ja nii meie moodi ;)

kuidas neile teised inimesed ja nende kingitused muutavad oluliseks

nende tegemised on neile olulised

ja huvitav miks just kolm nukku nukuvankris korraga magavad :)

ja mis põhiline…ma võingi oma voodi jätta terveks päevaks niimoodi. Ma ei pea kellegi teise pärast seda ära tegema :)

ja meil on seina peal selline pilt, kusjuures mul pole õrna aimugi, mis ajast see on :)….äkki Kalle teab ;)

Rubriigid: Kalle, Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

3 kommentaari postitusele 17

  1. Kaie kirjutab:

    Nii meeldiv on lugeda, et ka teistes kodudes eksisteerib segadust, piltidel ju üldjuhul näidatakse vaid korras kodusid ja siis tekibki tunne, et kas ma olen tõesti ainus, kel pidevalt on elamises lausa täielik KAOS (no näiteks umbes selline: https://www.facebook.com/photo.php?fbid=353144418204967&set=a.106290496223695.11596.100005282347300&type=1&theater ) :)

  2. Helen kirjutab:

    Krista, käin ikka aeg-ajalt Su pilte piilumas, aga kommenteerida pole seni vajalikuks pidanud. See on aga nii ilus ja vahetu postitus, nii pildid kui jutt, et pidin seda siin ütlema. Te tundute selle blogi kaudu väga lahe pere. Palju õnne 17 aasta täitumise puhul!

  3. Tuula kirjutab:

    Kuidas sa jaksad kõigi toalillede eest hoolitseda? Mul on toalilli kokku 8 ja juba nendega on keeruline. Mõnel on oma erilised kastmismeetodid ja sagedused ja nendel kõigil järge pidada on teinekord keeruline.
    Kunagi arvasin, et orhideede eest hoolitsemine on keeruline, aga paistab, et see tuleb kõige kergemini välja :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.