Arhiiv kuude lõikes: detsember 2005

Lill

Ketlini lemmikud

Kohe kohe saab Ketlin ühe aastaseks ja juba on tal välja kujunenud lemmikinimesed. Esialgu on selline tunne, et nendel on väga otsene seos sellega, kui tihti ta neid näeb, aga võib-olla ka mitte…

Siin nüüd siis väike nimekiri, mis ei ole tähtsuse järjekorras :))))

VANAEMA – see tähendab minu ema.(teine vanaema on mammaa ja temaga Ketlin eriti kohtunud ei ole) Minu ema suudab Ketliniga mängida kõige kauem järjest ja talle kõike vajalikku õpetada. Ketlin kunagi ei nuta vanaema juures ja ei väsi ära, aga kui magab, siis hästi kaua :))). Süüa meeldib vanaema süles… ja jõuamegi järgmise lemmiku juurde.

RASMUS – Ketlini onupoeg… ilus poiss, aga see on praegu ebaoluline. Oluline on see, et ta hoiab Ketlinit ja mängib temaga ja räägib temaga ja kallistab teda. Ketlinile see meeldib ja tal meel läheb kohe kurvaks kui Rasmus ära läheb. Rasmus elab vanaema majas teisel korrusel.

TÄDI KRINSLI – siia sobiks üks lugu…. tädi Krinslit näeb Ketlin muidu paar korda nädalas kindlasti ja ilmselt ta arvab, et tädi Krinsli kuulubki tema perekonda. Ja ükskord sõitis tädi Krinsli 2 nädalaks ära. Kuna Ketlin veel rääkida ei oska, siis ta oma muret meile ei kurtnud, aga kui tädi Krinsli tagasi tuli, siis ei tohtinud ta Ketlinit sülest maha panna! Ja tükk aega ei tohtinud ka keegi teine teda sülle võtta ja emme sülest ronis ka tädi Krinsli sülle. ja kõige lõpuks kutsus teda emmeks!
vot nii palju meeldib talle tädi Krinsli

MARGARED ja GRETE HELENA – Ketlini esimesed suuremad sõbrannad. Need on nagu pärismänguasjad. Mõnikord nad juba isegi kaklevad, aga üksteist näha on neil alati hea meel. Ja nad kohtuvad väga tihti :)

TÄDI EVELI – tädi Evelit, kes on Ketlini ristiema, Maibiriti ema ja onu Andrese naine, Ketlin niiii tihti ei näe. Aga talle nii meeldib tädi Eveli juures käia ;), sest seal saab alati huvitavate asjadega mängida ….

ONU DAVE – onu Dave on Ketlini ristiisa, teda Ketlin natuke kardab. Aga onu Dave’il on hästi mõnusad tütred, kes Ketlinile väga meeldivad.

Ülejäänud onud ja tädid ja sõbrad ja sõbrannad on ka kõik Ketlinile väga tähtsad, aga nendest mõni teine kord.

Rubriigid: Uncategorized | 1 kommentaar
Lill

kännuseen

Rubriigid: Uncategorized | Kommenteeri
Lill

loovumine

ehk kuidas Ketlin loovustunnis käib…
Esmaspäeviti on meil loovustunni päev. Alati magab ta esmaspäeva päeval hästi kaua. Ei tea kas nädalavahetus on tema jaoks raske või talle meeldibki esmaspäeval magada… ühesõnaga mõnikord ta magab nii kaua, et me peaaegu jääme hiljaks. Siis me lähme lihtsalt teise rühma ;)
Kui me oleme kohale jõudnud, siis me paneme loovustunni riided selga. Selleks on meil “tallinna abipakist” spetsiaalne triibuline kombe. (olgu öeldud, et see on ka ainuke riideese, mis meil sealt kasutust on leidnud)
Seda kombet me eriti ei pese, sest tõelise kunstniku tunnebki ju ära tema riietest ;)

Loovustunnis kõige pealt lauldakse. Laulda meeldib Ketlinile kõige rohkem, kas keset ruumi põüsti seistes või õpetaja süles istudes. Ühtegi “muusikainstrumenti” ei toi Ketlini käest enne ära võtta, kui uus asemele antakse.
Ta lihtsalt oskab esiteks asjast väga kõvasti kinni hoida ja teiseks äärmiselt kõva ja nõudliku häälega aitähh öelda.

Kui me oleme ära laulnud, siis me hakkame meisterdama. See tähendab värvide ja muude määrivate vahenditega plötserdamist. Pärast 8 tundi oleme jõudnud nii kaugele, et Ketlin võtab kätte pintsli ja paneb selle suhu. Paberit me veel ei puutu ;)… aga küll me sinna ka jõuame.

Aga selle eest meeldib mulle loovustunnis väga ;) ja uhke näoga hoian “Ketlini” tehtud töid alles …eks ma kunagi talle räägin, kuidas asi tegelikult oli…

Rubriigid: Uncategorized | 1 kommentaar
Lill

sõbrannad


annika tegi

Rubriigid: Uncategorized | 2 kommentaari
Lill

autoteenindus=ehitusfirma

Käisin just oma autol rehve vahetamas. Helistasin firmasse, panin autole aja kirja, läksin ettenähtud ajal kohal ja ongi autol talverehvid all.
Kuna mul klaasi peale vett ei tule, küsisin veel muuseas, et ega rattavahetaja ei tahaks mul neid torusid läbi puhuda…. aga palun… ja nüüd ma näen ka välja, kui ma autoga sõidan.

Ja siis ma hakkasingi mõtlema….

Vanasti oli palju igasugu nurgataguseid autoparandajaid ja putitajaid. Mees polnud mingi mees, kui ta autot parandada ei osanud. Siis aga tekkisid autoteenindused. Uute autodega sai kohustuseks käia hoolduses ja mitte kuskil putitaja juures, vaid teeninduses.
Ja kuidagi on see nagu harjumuseks või tavaliseks saanud, et enam ei lähegi kuskile “garaazi” kellegi tuttava juurde.

Aga ehituses on praegu umbes sama vana seis. On hunnikute viisi putitajaid ja kellegi tuttavaid. Lisaks sellele on veel sama suur hunnik väikseid firmasid…
Aga kui sul on maja vaja, siis ma olen päris kindel, et kuskile suurde firmasse sa ju ei lähe?
Samas kõik need suured frimad kasutavad väiksemaid… nagu ka autoputitajad käivad päeval kuskil mujal tööl…

Aga minu point on: et võiks jõuda meile ka see aeg, kus suurest firmast maja tellimine ei tähenda kohe “meeletult kallis”, aga samas tähendab “töö kiire ja korralik”…. ja me saaks palju rahulikumalt elada :)))))
Kus lähed annad oma tellimuse sisse ja sulle öeldakse millal sa võid sisse kolida ja sa ei pea ise muretsema, ka ehitaja joob või ei tule üldse ja kas maja ikka saab õigel ajal valmis.
Ja selline asi oleks reegel ja mitte erand.

aga rahast räägime mõni teine kord ;)

Rubriigid: Uncategorized | 1 kommentaar