Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2006

Lill

kuidas neli?

4 töökohta:

* kasvataja abi
* juriidilise osakonna spetsialist
* müügisekretär
* juht

4 filmi, mida ikka uuesti ja uuesti vaataksin:
(petuga pooleks, kõik filmid kus nad mängivad)

* Mel Gibson
* Russell Crowe
* Tom Hanks
* Meg Ryan

4 kohta, kus ma olen elanud:

* Õismäel
* Saksamaal
* Nõmmel
* Nõmmel ühes teises tänavas :)

4 teleseriaali, mis meeldivad

* CSI
* CSI Miami
* hetke kõige popim naistekas :))))
* Vaprad ja ilusad – vaatamise staazi 15 aastat :)

4 websaiti, mida iga päev külastan:

* eestifoto
* perekool
* fotodiip
* sõbrad ja muu igapäevane lugemine

4 kohta, kus olen käinud puhkamas:

* Kreekas
* Itaalias
* Prantsusmaal
* Singapuris

4 lemmiktoitu:

* Krinsli tehtud kräsupeakook
* kõik söögid, mida Dave Benton teeb
* Eveli tehtud fetajuustu-köögivilja pirukas
* ema tehtud kartulisalat

4 kohta, kus praegu tahaksin olla:

* spas massaazi laual
* kärbsena profifotograafi õlal
* Itaalia mägikohvikus kakaod joomas
* Vahemeres sõpradega jahi peal

4 blogijat, kes veel võiksid neljast asjast kirjutada:

* Maris
* Marje
* Ingrid
* Merike

Rubriigid: Uncategorized | 3 kommentaari
Lill

kuidas meie peres jänestega on

ükskord ammu ma lugesin Leevikese jäneste kohta ja täna kui ma koristasin Ketlini mänguasja kasti tuli mul see meelde.
Vaatan, siis Ketlini jänesed ka üle, panen ilusti põrandale ritta, teen pilti ja kirjutan jutu juurde. Kui ma aga olin kõik Ketlini jänesed üles leidnud, siis vaatasin, et see jutt jääb mul küll kirjutamata. See tuleks selline paks raamat, mitte jutt. Ja sellest ma nüüd ei räägi :)))
Ma parem seletan ära, miks neid jäneseid Ketlinil nii palju on.
Kui mina olin väike tahtsin ma hirmsasti endale karvast looma saada. Alati kui me poodi läksime jonnisin mina kuskil riiuli vahel, et miks mulle seda karvast looma ei osteta. Pärast poest välja tulekut, loomulikult ilma karvase loomata, kõndisin ma demonstratiivselt teisel pool tänavat, et kõik ikka aru saaksid, kui õnnetu ma ilma karvase loomata olen.
Igal sünnipäeval ma ootasin, et mulle nüüd kingitakse mõni karvane loom. Emal ja isal pidi ometigi meeles olema kõik need demonstratsioon esinemised. Aga ei :(. Tegelt mul ikka müni loom oli, aga ilmselgelt oli seda liiga vähe…. Kui ma suureks kasvasin ja ma oma raha sain…. vot nüüd võisin ma osta karvaseid loomi täpselt nii palju ja tihti kui tahtsin.

Ja ilmselgelt on neid nüüd liiga palju :) Õnneks pole mul mingit vajadust neid hommikuti voodi peale ritta seada ja minu põtrade kollektsioon on riiuli peale kokkusurutuna väga rahul. Aga Ketlin ei pea küll kunagi muretsema, et tal liiga vähe jänesed on :)

Rubriigid: Uncategorized | 3 kommentaari
Lill

kuidas palun? mii, mii


ohh kui armas, kui need oma sõnad tulevad…. ütles vanaema, kui Ketlin talt nõudliku häälega mii, miid nõudis.
Aga anna siis talle mii, miid!…. ei ole mina enam üldse nii armas. Kusjuures ma ei tea mis see mii, mii on :)))
Algul ma arvasin, et see on mulle. et noh, andke mulle seda asja. Kui ma siis talle laua pealt pakkusin seda, mille poole Ketlin minu arust oma käega näitas, ei sobinud see asi. Järelikult mii, mii ei tähenda seda.
Siis ma arvasin, et see on piim. Kusjuures piima tähenduseks sobib see väga hästi. Ja alati kui ma piima pakun, on ta rahul. Järelikult ongi mii, mii tegelikult piim.
Aga ükspäev oli meil mii, mii (loe: piim) otsas ja andsin Ketlinile vett. Ja väga hästi sobis see ka. Järelikult ei ole mii, mii piim vaid lihtsalt jook. Kah sobiks väga hästi, kui ta keefiri kohta ka mii, mii ütleks. Aga ei ütle. Peale selle oskab ta öelda juua.
Nii et oleme jälle alguses tagasi.
Täna hommikul vaatas ta raamaturiiulit ja nõudis jälle käsi pikalt välja mii, mii.
Ja ikka ta ei tahtnud sealt ühtegi raamatut. Mina ka ei tea.

Mulle meeldib ikka et mii, mii on piim ja nii kaua kui ta alati mii, miitamise piimaklaasi peale ära lõpetab, tähendab mii, mii – piima :)))

Minul endal on meeles lapsepõlvest sõnad kungu – nukk ja vanalema – vanaema.
Väga mõnus oleks, et kes iganes, nüüd seda juttu loeb, kirjutaks mulle mõned omaenda sõnad :)))

Rubriigid: Uncategorized | 3 kommentaari
Lill

kuidas Ketlin emmega vannis käib


Ma nüüd ei tea kumba juttu ennem rääkida emme juttu või vanni juttu.
Räägime emme jutu.

Oma järjekordse arenguetapina on Ketlin ettevõtnud rääkimise. Esialgu on tema sõnavara veel väike, aga seda aktiivsemalt ta neid sõnu kasutab. Hommikul voodis on põhirõhk sõnadel nina ja naba ja tudu. Kõik saavad ju aru, et nina näitamiseks tuleb mulle või Kallele näpud ninna toppida, naba näitamiseks tekk pealt ära kiskuda ja see järel imestunud näoga küsida- tudu?
Ja edasi läheb emme! Emme olen loomulikult mina :)))…. aga ka Kalle ja enamus täiskasvanud inimesi. Kusjuures kõikidel naistel on hea meel, kui Ketlin neile emme ütleb, aga Kallel millegipärast mitte :))).

Küll ta siis püüab Ketlinile selgeks teha, et ta ei ole emme. Selle kurejutu oleme esialgu välja jätnud, aga biitsepsit näitab ta oma issiduse rõhutamiseks küll.
Aga ei midagi.
Üliõnnelik Ketlin küsimuse peale, kus on emme?, näitab ikka Kalle peale :))

Ja Ketlinile meeldib kõike koos emmega teha. Eriti meeldib talle vesi. Eks me ole teda ju sünnist saati ujutanud ka. Vannis meie pere tihti aga ei käi ja seda suurem on Ketlini rõõm, kui ta sinna saab. Ja emme läheb teda sinna hea meelega valvama ;)
Mina parem vannituppa siis ei roni, sest vesi on põrandal põlvini, kõik asjad segamini ja ohhhh…. las nad siis mässavad seal. Igatahes on neil seal väga lõbus…

Rubriigid: Uncategorized | 3 kommentaari
Lill

kuidas me tordivõistlust korraldasime


Mulle meeldivad igasugused traditsioonid. Kõige rohkem meeldivad need, mis ei ole täpselt nii nagu teistel. Nende teiste all ma mõtlen näiteks sünnipäeval tordisöömine või 24-ndal detsembril jõuluvana käimine.

Seega tuleb ju traditsioonid ise välja mõelda. Seekord mõtlesime Vabariigi aastapäevale pühendatud tordivõistluse.
Iga pere (st. mina ja minu 3 sõbranna pered) teeb ühe tordi. Saame kokku, sööme need tordid ära :)))… valime parima ja hurraaa!
Esimese võistluse kohta võib öelda, et läks väga libedalt. Väga lihtsalt, põhimõttel kes ees, see mees, valisime välja soolaste ja magusate tortide tegijad. Tegelikult tähendas see seda, et ükspäev lihtsalt üks meist alustas oma valiku välja ütlemist ja keegi ei vaielnud vastu, et…. ei mina tahan magusat teha… :)

23. veebruari õhtul mässasin mina oma magusa tordiga. Perekonna ühine otsus oli tordiraamatu retseptidest valitud Napoleoni tort (kindla peale minek :))))
Selle tegemine, aga ei olnud üldse kindel :))).

Nii kaua peab tegema… nii õhukeseks ma seda tainast küll rullida ei suuda…. ka meil üldse tainarulli on?… ei ole…. millega ma siis rullin?…. veinipudeliga?…. väga hea…. seda kreemi on küll liiga palju….. ma jäängi siia küpsetama…. terve paki võid kavatsed sinna sisse panna… ja, ja see on juba teine pakk…. võta Ketlin ära, siin on kuum…. Ketlin anna mu tainarull tagasi, see läheb katki…. ei või seda konjakit juua, see läheb ka koogi sisse…kas natuke proovida ka saab?…. loomulikult ei saa….

Aga vastu ööd sain ma igatahes valmis. Hommikuks jäi koristamine :))) Kella järgi jooksime kolmekesi mööda maja, kusjuures Ketlinist ei olnud mingit abi, tema ajas kõik koguaeg jälle sassi. Aga punkt kell 12 istusime kolmekesi reas ja ootasime külalisi.
Kell pool 2 jõudis kohale viimane tort, panime need siis ilusti kõrvuti, tegime pilti ja mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm

Kui kõik söödud oli…. vot alles nüüd hakkasime arutama, et kuidas me siis hääletame? Keegi ei taha viimaseks jääda! Kuidas me punkte paneme? Mile eest? Kui palju? Mis auhinnaks on?

Otsustasime nii, et igaüks panem esimese, teise ja kolmanda koha. Enda oma ei pane. Hääletame salaja, vaadata võib ainult üks inimene ja välja öeldakse ainult võitja.

Edasi läks asi veel lihtsamaks. Seitsmest inimesest pani 5 ühe aja sama tordi esimeseks ja sellega oligi võitja teada :))))
Võitis Marie tort!!!! Kusjuures üks hääletaja ei olnud seda torti üldse proovinud, kuna eelmine tort tappis ta ning üks hääletaja ütles, et see on jogurtitort, kuigi seal jogurtit polnud.

Kui võistlus läbi sai, tekkis hasart…. järgmine aasta tuleb ikka rohkem pingutada… ohh ma tean mis järgmine aasta teen…. kas mehed võivad järgmine aasta ka osa võtta…. mis siis, et pole elu sees torti teinud…. tead küll see algaja õnn….

Igatahes, kui Helena (kes see aasta võitis ja kellel veel perekonda ei ole) peaks võtma endale kondiitrist mehe, kaovad meie võiduzansid täielikult. Nii kaua on meil kõigil veel lootust.

Rubriigid: Uncategorized | 9 kommentaari