Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2006

Lill

kuidas mul päkapikud käivad


Teema ei ole küll eriti päevakohane, aga ma loodan, et ma järgmiste päkapikkude tulekuks saan sellest üle :))).

Nimelt mul enam ei käi päkapikud ja täna hommikul sain ma ka sellele seletuse.
Päkapikud ei käi mul enam sellepärast, mida te näete pildil.
Ükskord, paar aastat tagasi tulin ma õhtul koju ja mul oli käinud selline päkapikk, kes ma arvan ennast minu koorma alla päris ära nikastas.
Kõik minu jalanõud (ausõna mul ongi neid nii vähe), isegi suveomad oli ta kappidest üles korjanud ja asju täis toppinud. Ise oli ohkinud, et olgu see viimane kord.

Ja see oligi viimane kord. Sest mida iganes päkapikud ka teeks, üllatada mind, pärast sellist käiku on ikka päris raske. Kuna neil käed-jalad tööd täis, siis ega nad eriti ei pinguta ka. Nii ma siis jäängi lihtsalt vahele.

Aga ega ma lootust veel kaotanud ei ole. Ma püüan olla leplik ja rõõmustan ka ühe õuna üle! Ausõna!

Rubriigid: Uncategorized | 1 kommentaar
Lill

kuidas Kalle olümpiamänge vaatab

Kallele ei lähe televiisor absoluutselt korda. Samas lähevad talle inimeste teod väga korda. Mida tõsisemalt, tublimalt jne inimene oma tegu teeb, seda kõrgemalt Kalle seda hindab.
Kõige ehedam näide on ju Olümpiamängud. Ja siis on ta valmis sportlastele tulihingeliselt kaasa elama. Ainuke nõrk koht on nüüd televiisor.
Millal neid sportlasi näidatakse, kust kanalilt, miks nii kehv pilt on, kuidas see telekas käima käib?
Kui kõik need küsimused positiivse vastuse saavad, on Kalle täielikult sportlaste päralt :))))
Eile juhtus näiteks selline lugu.
Õhtul parajasti kui meil oli käsil ühine voodipesu vahetus, otsustas Ketlin televiisorit vaatama hakata. (ta alati imestab, kui mingile nupule vajutamisest telekas käima läheb – Kallesse)

Telekast tuli jäähoki! Ja Kalle kangestus!

Kalle: Ta lõi värava!!!
Mina: Kes lõi värava?
Kalle: Ma ei tea, see punases mees!!!
Mina: Kes see punases mees on ?
Kalle: Ma ei tea, aga ta lõi värava!!!!
Mina: Kes üldse mängivad?
Kalle: Ma ei tea, need punases ja valges omavahel… oota ma vaatan…. miks neil pole riiginime kõhupeal kirjas?
Mina: Miks sa siis vaatad, kui sa isegi ei tea, kes mängivad?
Kalle: Aga nad lõid ju värava…. näe Tsehhi ja Slovakia mängivad
Mina: Aga kumb see punases on?
Kalle: Ma ei tea… tal pole kõhupeale ju kirjutatud.

Ja tekki koti sisse ta ei olnud nõus enam panema, sest muidu….

Vot selline tubli spordisõber on mul siin kodus :))))

Rubriigid: Uncategorized | 2 kommentaari
Lill

kuidas ma vihkan joodikuid


et algusest peale oleks kõik selge, ei vihka ma mitte joomist, vaid joodikuid.
Ma arvan, et ma ei ole ei esimene ega viimane inimene ja oma kuulutusega ei ole mul ka kuhugi hüppama minna.
Aga mida mina selleks teen :)

1. mitte ise olla joodik – kui ma oleks joodik, siis mul oleks joodikud sõbrad ja siis ma vihkaks oma sõpru.
2. mitte elada koos joodikuga – minu kõige targem otsus. Mitte et mul oleks kogemus joodikuga elamisest, aga mitte joodikuga on väga mõnus koos elada. Miks mitte elada koos joodikuga – kunagi ei tea, mida ta teeb, millal ta teeb, miks ta teeb, kusjuures ta ise ka ei tea. Ja teadmatus on raske.
4. mitte omada joodikutest sõpru – siis sa ei pea oma sõpru mõnikord vihkama ja saad nendega alati arvestada ja nendele loota. Ja kui sa tahad nendega juua üks klaasike veini, ei avasta sa neid kunagi hommikul saunalavalt või lukus peldikust.
5. minna alati peole autoga – siis sa saad alati minna peolt ära siis, kui ise tahad ja ei pea nägema mitte ühtegi joodikut, vaid ainult mõnusalt vindiseid tüüpe. Sa ei pea mitte kunagi ise joodikuks hakkama ja mitte ükski joodik ei taha ka sinuga semutseda. ja kui mitte ükski joodik sinuga ei semutse, ei saa sa ka keelegi peale vihaseks.
6. kodus suurt pidu ei pea – alati on kuskil seltskonnas mõni joodik, või kes alles avastab enda uut poolt. ja siis ta ikka tahaks sinu saunalaval või peldikus magada.

mida ma ei saa teha :(

1. joodikud sugulased – eriti lähedased ja need kes on sündinud enne mind
2. joodikud naabermajas – nii kaua kui asi kurjaks ei lähe, ei juhtu ka midagi hullu.
3. joodikud tänaval – alati saab minna suurema ringiga

Praegu on mul elus üks joodik ja minu jaoks on seda palju!

Rubriigid: Uncategorized | 5 kommentaari
Lill

kuidas me vastlapäeva ootame


Siis kui Ketlin sündis, sain ma tagasi õiguse olla titekas :). See tähendab rõõmu tunda kõigist nendest asjadest, mis lastele meeldivad, aga täiskasvanuid imelikult vaadatakse ;)
Võib-olla ei vaadata ka, aga mul on selline tunne :)
Ühesõnaga – vastlapäev kuulub kindlasti sinna hulka. Ma nüüd enam ei teagi, kumma üle rohkem rõõmustada, kas kelgutamise võis kuklite, aga ………… mmmmm :)))

Millal vastlapäev täpselt on, seda ma ei teagi, teisipäev kindlasti… ja vist ikka järgmine nädal on. Aga kui poes kukleid müüakse, siis see tähendab, et varsti:)
Ja kui ilma on ka selline super, siis kelgutamist ei takista ju keegi.

Eile me siis alustasime. Läksime Ketliniga kahekesi mäele. Meil siin kodu lähedal üks paras titemägi on, aga esimese hooga ei julgenud mina sealt alla lasta. Eriti veel sellepärast, et üks isa seal oma pojaga kõrval kelgutas. Kus ma siis ronin koos lapsega kelgule ja kukud ümber :)))Aga kaua sa seal künkal ikka põrnitsed ja memmekat mängid, Ketlin ka vaatab… Läksime mäe teisele küljele, mis veel titekam, julgust koguma. Istusimegi siis kelgu peale ja pidurdasime mäest alla.
Tuttav tunne tuli :)))… Teine kord juba panin jalad ka kelgu peale, käed jätsin veel maha… aga kolmas kord võtsime juba “mäest” viimast :)… ja siis olime juba lõvi täis ning läksime isade-poegade poolele alla laskma.

Õhtul poetuuril kõndisin kolm korda kuklitest mööda… ei nii palju vahukoort ühel saial… see on paha ;)… ei osta… ostan parem kräsupeakooki… kui ma juba kräsupead olen valmis ostma, siis võin ju kukleid ka osta…. ei osta… ahh, vastalpäeva puhul ikka võib… millal see vastalpäev siis on… varsti järelikult, kui kukleid müüakse… kui müüakse siis ikka võib ju osta…ostan… ei osta…. ikka ostan…

4 kuklit karbis olime teel kodupoole.
Mina sõin ära 2 ja Kalle 2… ausõna! Ja Ketlin sai ka oma osa. Tema tahab kõike, mida meie sööme, isegi siis kui ei mahu :)))

Igatahes olime täna hommikul vara jälle valmis kelgutama minema. Ja nüüd ei mingit titemäge. Nüüd lähme suurele mäele. Lauluväljakule kohe! Seal on piisavalt suur mägi :)))
Kutsusime Ketlini sõbrannad ka kaasa ja kelgutasime. Ja mis viga Ketlinil kelgutamist nautida. Sõidetakse mäest üles ja mäest alla… nii lahe!
Ja mitu korda…
Aga alla lasta oli sealt palju mõnusam… kohe pikalt sai sõita… mmmmmm…. homme lähme jälle…
Nii kaua käime kuni vastlapäev ka lõpuks tuleb :)

Rubriigid: Uncategorized | 1 kommentaar
Lill

kuidas ma ei tea


Praegu kus telekast näidatakse suures eufoorias võitjaid on üks väike enesehinnangu kriis kerge tulema.

Mida mina siis hästi oskan?
Kas ma midagi üldse hästi oskan?
Mis see võiks küll olla, milles mina teistest parem olen?
Ka ma üldse olen millegis teistest parem?
Ka ma peaks olema milleski teistest parem?
Milles?

Oma mure saan ma ju alati teistega jagada… ja nii ma siis rääkisin Kallele ka.
Ja Kalle ütles… see on pikk jutt, aga keskmised inimesed elavad kauem :)
Nendel on vähem pingeid, rahulikum elu ja lõpuks võivad nad õnnelikumad olla.

Kas ma siis ei peagi midagi hästi oskama?
Kas siis peakski homme olema nagu täna?
Mis mõte siis üldse on?

igatahes, ma lähen nüüd ja mõtlen välja, mida ma võiks teha paremini ;)

Rubriigid: Uncategorized | 1 kommentaar