Arhiiv kuude lõikes: aprill 2006

Lill

grafiti?!

Mulle nii meeldib, kui loomingulistel inimestel tekib vajadus oma loomingut esitada. Kui nad siis seda veel kvaliteetselt teevad on ju see täielikult minu võit :)

Samamoodi on see ka grafitiga. Kui see on ikka hästi tehtud, on seda väga lahe vaadata, aga nüüd juhtus selline asi….

Paar aastat tagasi korraldasin ma ühte noortefestivali, mille raames toimus ka grafiti võistlus. See grafiti võistlus oli toimunud nii enne mind, kui ka pärast mind. Aga sellel aastal rääkisime ära Mustamäel Kaja kõrval oleva klubi koleda seina ;) ja võistlejad said selle täis joonistada. Võistlus käis tegelikult kavandite põhjal ja valmistöö pidi olema tervik, mis pandi siis erinavate võistlejate kavanditest kokku. Tulemus on siiamaani minu arust nauditav ja iga joonistaja võib uhke olla, et tal lubati sinna ja nii joonistada.

Järgmine aasta sai Coca-Cola asjast innustust ja ka nende kole kivisein sai asjakohas joonistuse.

Sellel aastal aga juhtus nii, et targemad ja tugevamad otsustasid nii, et selline asi tuleks ära lõpetada. VOT NII!

Väga pedakoogiline on ju keelata ära midagigi, mida mõni inimene hästi oskab, pakkumata talle eneseväljenduseks alternatiivi.
Kas siis tõesti nüüd need inimesed arvavad, et avalikult ja loaga joonistamine mõjub nii halvasti, et see tuleb ära keelata ja lasta neil salaja seda teha.

Salaja ei ole ju neil kunagi nii palju aega ;), et oma ideid ja unistusi täielikult välja joonistada….. aga noh…. mis teha :)

PS: pildid ei ole minu tehtud!

Rubriigid: Uncategorized | 1 kommentaar
Lill

ei viitsi


Mitte midagi ei viitsi. Hommikul ärkan üles ja esimene mõte on, et millal ma jälle magama saaks minna.
Ok…. söön ära ja siis…..
Aga ei saa ju ;) aga teha ikka midagi ei viitsi. Kalle korstas isegi maja ükspäev ilusti ära, sest ma hakkasin rääkima, kui tore oleks, kui meil koristaja käiks :)….

See on tore, et Ketlin nii ilusti ja kaua magab, aga ülejäänud aja peab teda ikka vähemalt silmanurgast jälgima… isegi kui silm kinni vajub.
Sellepärast vaatab nüüd Ketlin tadaasid. Need on teletupsud ja neid on meil 2 kassetti. Ma tean juba une pealt, mida tinkivinki järgmisena ütleb või kuhu poo kadus, aga laps nõuab ja uni nõuab mind.

Ükspäev ma magasin tevelt tund aega tadaasid :))

Aga kohe, kui uni mööda läheb, lähevad tadaad pikale suveunele :)

triikima peaks ja perele süüa tegema… ja lilli istutama ja ühe peenra korda veel tegema….. aga ei viitsi ;)

Rubriigid: Uncategorized | 3 kommentaari
Lill

uued lapsed


Kui Ketlin 1-kuuseks sai vedasin ma ta võimlema. Las harjutab ;) Mulle meeldis, Ketlinile tavaliselt ka ja nii me siis möllasime kuni vilistlasteni välja.

Nüüd ei ole meil aga muud teha, kui vilistlaste kokkutulekuid. Ikka aegajalt püüame kogu kamba kokku saada ja kuskile mängutuppa mängima minna.
Nii me siis käisime ka eelmine nädal möllamas. Vaatasime kõik lapsed ja uued kasvavad kõhud üle ja pläkutasime lõputult.

Ja millised mürakarud on vahepeal neist kasvanud. Alles see oli kui kõik lapsed, nigu nukud, ühele pildile ilusti ritta sai laduda. Nüüd…. sellest võib ainult unistada. Juba ühte ruumi kõiki korraga oli raske saada. Ja käsu peale istus ainult Ketlin pärast lühikest kuid häälekat protesti. Kusjuures mitte kiituseks, vaid minu üllatuseks :)
Väike Viivian, kes ema sõnul õige emmekas on ja emast sammugi kaugemale ei taha minna, tormas mööda mängumaja ringi. Krätsu oli loomulikult pidevalt kuskil millegi otsas…. kusjuures on temagi rahulikult ema süles istunud, ise olen näinud. Kristofer ainult naeratab ja mässab tavaliselt üksi ringi, aga ta on ka suur poiss. Meriliis on aga kõige suurem ja targem, tema oskab juba kahe sõnalisi lauseid öelda.
Margared oli nagu ikka, jälgib kõiki distantsilt ja niisama torkima ei lähe. Tristan jälle vana tüdrukute võrgutaja, mitme tüdruku süda juba murtud, asus jälle köögipoolele ;) teadagi miks….
ja Ketlin lasi liumäest alla…. mõlemalt poolt ja mõlemat pidi, aga jalad ikka ees.

Mulle see meeldib, et ilusti alla lasta oskab, siis ma ei pea teda seal koguaeg turvama :))))….. aga ärasõnada ei tohi ;)

Rubriigid: Uncategorized | Kommenteeri
Lill

arvutilaps

Kui ma väike olin, oli meil suures toas televiisor ja köögis kapi peal raadio. Hommikul kuulati raadiot ja õhtul vaadati televiisorit. Ema-isa magamistoas oli veel jalgade peal seisev hiiglasuur plaadimängija, aga ma küll ei mäleta, et mu ema või isa kunagi seda kuulanud oleks. Kui vennad piisavalt suureks kasvasid ja “tehnikuteks” kasvasid, siis nad lõhkuseid selle lihtsalt ära :)

Oma esimese duubel-kassettmaki (oi see oli kõva sõna) ostsin ma endale keskkooli esimeses klassis ja see varastati meil umbes kuu aja pärast kodust ära. Politsei ütles, et arvatavasti olid vargad kellegi meie sõbrad, aga makki enam ei olnud :((((

Nüüd on meil maja tehnikat täis. Telekad, arvutid, makid – igaüks laulab, tantsib ja lööb trummi. Ja nüüd selle kõige kõrval tuleb lapsele rääkida, et kõik see on halb ja neid asju kasutada tegelikult ei tohiks.
Ketlin oskab ise omale teletupsu videod mängima panna :)))…. istub ja vajutab täitsa õiget nuppu ja on ise rahul kui tema tadaa hakkab.

Pidevalt arvutitaga istuvat emmet vaadates oleks ju täiesti imelik, kui Ketlin ka siin klõbistada ei tahaks. Nii me siis koos vaatame siin Jussikese multikaid mõnikord. Ja õhtuti koos, kuidas arvuti tudule läheb.

Kõrvalt vaadates tundub ainult, et nüüd tuleb küll lapsega tehnikas sammu püüda pidada, et ta sulle varsti ei ütleks, ahh mis sa ka asjast tead ;)

Rubriigid: Uncategorized | 2 kommentaari
Lill

kuidas Kalle süüa teeb


See tuleb nüüd nii nagu kooli kirjandis, et kiri ette antud teemal :)… aga mis siis ;)

Kui ma Kallega tuttavaks sain, elas tema koos ühe kursavennaga. Kursavend oli väga kasulik korterikaaslane, sest talle meeldis süüa teha. Täpselt sama palju, kui Kallele süüa ja koos moodustasid nad hea terviku. Kui mina vaikselt kursavenna asemele hakkasin asuma, tuli välja, et Kalle ei tee üldse süüa. Kohe üldse mitte! Nagu leevikese isagi. Aga noh, nad käisid ühes koolis ja äkki seal õpetati, et mehed peavad olema ainult tänulikud sööjad :)….samas kursavend käis ka, aga see selleks.

Asi oli aga hoopis selles, et mina ka ei osanud süüa teha, aga mis naine see on, kes süüa ei tee (ei tea kas seda õpetati ka nende koolis). Ega tegeltikult asi nii hullu ei olnud, ma oskasin teha kooke ja pitsat ja kartulisalatit. Aga kaua sa nii ikka välja vead. Mees tahab ju tavalist sööki, sest alati kui ma küsisin, et mis su lemmiksöök on, sain ma vastuse, et kartul ja soust ja vanaema tehtud kotleitd ja hakkaliha kaste jne.
Kartuleid koorisin ma sama kaua kui Leevikese isa, aga õnneks keegi mind ei katkestanud ja nüüd ma olen omaarust juba täitsa osav :)))

Aga Kalle.

Ükskord ammu tahtis ta väga söögitegemist proovida…. kõndis uhke näoga kööki ja ütles, et ma teen sulle hommikusöögi…. Mina kuulsin siis köögist pottide-pannide kolinat…. ja…..oligi kõik….. natuke aega hiljem tuli Kalle toauksele ja ütles – me lähme sõõrikukohvikusse.

Teine katse süüa teha oli palju edukam. Ta valis kokaraamatust ühe tervisliku retsepti, käisime poes komponente ostmas ja Kalle tegi kõik täpselt nii nagu kirjas oli. Pärast süües küsis koguaeg, et onjuu hea, onjuu mul on hästi välja tulnud.
See oli paar aastat tagasi ja rohkem pole seda juhtunud :)

Kolmas lugu on selline, et ükskord süües mõtles ta, et igal mehel, isegi sellisel, kes tavaliselt (jälgige sõna) süüa ei tee, peaks olema üks kindel söök, mida ta siiski teeb. Selline kindla peale minek, millega siis laineid lüüa ;)

Siiamaani on see ainult jutuks jäänud, aga nii kaua, kui ta kõik minu tehtud söögid suure isuga ära sööb, ei ole mul söögitegemise vastu midagi…. saan harjutada tänuliku “kliendiga” :))))

Rubriigid: Uncategorized | 3 kommentaari