Arhiiv kuude lõikes: mai 2006

Lill

näete jah…. söögijutt


Täna oli meil väike titekokkutulek ja näete ise, mis juhtus. Kusjuures mul oli Ketlini jaoks eraldi söök ka kaasas! aga ma ei jõudnud sellega lihtsalt nii ruttu kohale.

Teine jutt….
See on meie peres vist pärilik. Mina ei ole mitte kunagi söögiisu üle kurtnud. Ja söömine kuulub kindlasti minu lemmiktegevuste hulka. Vahel lihtsalt tuleb süüa lahjemaid asju, et asi käest ära ei läheks. Aga ükskõik kus süüa pakutakse, mina olen peaaegu alati nõus sööma. Sama jutt on ka Kalle kohta. Ja Kalle on nõus ära sööma kõik mis talle ette antakse. Kodus ma peangi näiteks tegema nii palju/vähe süüa, sest kõik mis ma teen, süüakse ära.
Täna tegin lõunaks söögi, arvestusega, et ka Ketlin saab ilusti sooja söögi. Kõigepealt päästsin Kalle tassist Ketlini viimase piimatilga. Aga kiirelt tühjenevat panni ma päästa ei suutnud. Imestunult, et mida nüüd Ketlin sööb, vastas Kalle et piima :)…. Nüüd ma siis kuulengi, kuidas meie väike Ketlin sööb krõbinaid piimaga.

Õnneks läheb ta kohe vanaemajuurde, seal saab ikka kartult ja sousti. Nii head isu kui Ketlinil on, tuleb ära kasutada ju :)

Rubriigid: Uncategorized | 2 kommentaari
Lill

kotijutt


Mulle üldse ei meeldi kotid. Ja see on mul päritud, sest näiteks rahakotti ei ole minu emal vist ma arvan mingi 25 aastat kindlasti olnud. Raha on tal käekotti erinevatesse vahedesse “peidetud”, et varas ei saaks ühe korraga kõike kaasa võtta. Ma arvan, et sellepärast.
Minu raha on taskus, mitte ühes vaid mitmes. Ja alati on suur rõõm, kui ma mingeid pükse või jopet pole kaua kandnud, siis sealt seest raha leida. Pesu masinasse panna on ka sama hea, nagu saaks tasu pesemise eest.
Nüüd kus minu kuu sissetulek on ikka väga kõvasti alla väljaminekute, oli suur rõõm eelmise suve riideid kapsit välja otsida ;)

Peale raha on mul alati kaasas ka kaardid ja autodokumendid. Need on mul kilekaante vahel ja ka taskus. Telefoni mul alati kaasas ei ole, sest see ei mahu alati taskusse :)

Nüüd kus mul on laps ei saa eriti tihti niimoodi kodust välja minna. Ok kooli ei saa ka tavaliselt nii minna, aga koolis käies oli mul väike vihik pastakas selle vahel kaasas. Kui pastakas tee peal ära kadus, siis ma pidin lihtsalt koolist uue ostma :)
Ok… Laps….. Ketlinile tuleb kaasa võtta ainult hädavajalikud asjad. Nendeks on 2 mähet, käterätik, vahetusjalanõud, veepudel ja söök :))) – see on meie lapse peaaegu miinimumini viidud nimekiri. Mänguasju ma enam kaasas ei tassi ja vahetusriideid, nagu esimesel aastal, ka mitte.

Nii ma siis tassisingi ilusti Ketlini asju enda kotis, aga nüüd on ta piisavalt suur tüdruk, et ise oma mähkmeid tassida. Selleks valis ta poest endale ilusa pardiga koti, mis mööda maad ei lohise ja sinna sisse mahub 1 mähe ja veepudel. Kui on vaja kingad kaasa võtta, siis ma pean pudeli taskusse panema. Ja söögi kohta võib vabalt paar lugu altpoolt lugeda :)

Aga on ka elus olnud selliseid aegu, kus mul olid kotis kangajupid, mõõdulint, käärid, nuga ja kruvikeerajad. Kosmeetika vahendeid ei ole ma küll vist kunagi kaasas tassinud. Ja ei tee vist nii kaua, kui ma peeglist vaadates leiaks, et ma mingit imet seal teha suudan ;)

Peale selle on Ketlini lemmiktegevus koti sisu välja puistata ja nii peab ka valikut piirama.

Rubriigid: Uncategorized | 2 kommentaari
Lill

imelaps


Kuna Ketlin on meie pere esimene laps, siis loomulikult ei ole ta mitte midagi vähem kui geenius. Mõnikord me siin kodus arutame, et huvitav, mis eriala Ketlin võiks valida ning igakord jõuame samale järeldusele. Nii andekate vanemate laps nagu Ketlin võib olla ükskõik mis alal maailma parim. Laulja ja balleti tantsija karjääris Kalle vahel natuke kahtleb, aga samas ütleb ta et ahh mine tea, äkki üllatab meid veel ;)

Seega oli meie üllatus suur, kui Ketlin 6-kuustele mõeldud mänguasjadega 6-kuuselt midagi muud teha ei osanud kui vastu maad taguda. Veel suurem oli üllatus siis, kui ta ka aastaselt muud teha ei osanud….. Ja näe… vahepeal on Ketlin peaaegu 1,6 aastaseks saanud, aga ei midagi.

Ahh, et millest jutt. Näiteks puzzlematist. Loen mina ajakirjast, et oi kui pisikestel on puzzlematt lemmikmänguasi. Kõik mida Ketlin sellega praegu teha oskab, on lahti kiskuda, suvalise tähti proovida suvalisse auku täiesti edutult toppida ja läbi suuremate aukude kuku hüüda. Aga äkki see ongi see, mida imelapsed teha oskavad ja teised ei oska sedagi? Äkki need, kellele veel puzzlematt meeldib ainult püherdavad seal peal?

Teine mänguasi on klotsitigu, mis on mõeldud alates 6-kuust ja kingiti Ketlinile kui kellegi lemmikmänguasi. Ketlinile ona klotsitigu ka alati meeldinud. Näiteks algul “laulis” see iga hingamise peale, kuni teo kere “kaduma” läks. Ja Ketlin oli valmis kogupäeva tigu laulma kõigutama. Seejärel õppis ta teo keret raputama, mis tegi suurt müra kui 10 palstmassklotsi sees kolisesid. Edasi õppis ta teoseljakaant avama ja sealt klotse sisse ja välja panema. Kuskil aastaselt oskas ta ka minu näpu järgi õiget klotsi õigesse auku panna, mis peaaegu pooltel kordadel ka edukalt lõppesid. Täpselt samas kohas oleme me ka praegu. Ise ei oska ta küll ühtegi kuju vaadata, veel vähem, siis neid õigesse auku panna. Aga äkki geeniused ei peagi selles vanuses rohkem oskama. Ja see, et tigu on 6-kuust mõeldud tähendabki lihtsalt kui ilusa värvilise asja imetelmist.

Ja ega siis geeniust ei tohigi väga tagant torkida. Äkki tuleb tast hoppis kergejõustiklane ja olümpiavõitja. Sest võidujooksu, kus võistlesid Mirtel, kes eriti ei oska veel kõndida, Leevike, kellele üldse vist sport ei meeldi ja Maria, kes ei pannud üldse tähele, et võistlus oli, Ketlin igatahes võitis!….

Rubriigid: Uncategorized | 3 kommentaari
Lill

kopp-kopp


Pisikesed on ikka õnnelikud küll. Iga hommik on neile nagu uue elu algus, sest nende haugi mälu juures suudavad nad iga päeva nii siiralt sama asja üle rõõmu tunda, mille peale mina juba ammu haigutaks. Samas ei tea sa ka igal uuel hommikul, mis nende tänase päeva lemmik võiks olla ja kas see neile ka homme meeldib.

Nii meil on näiteks tadaad täitsa unustuse hõlma vajunud ja pole juba nädalaega vist kuulnud mingit soovi nende vaatamiseks.
Ja loomulikult peab see ju olema millegagi asendunud ja selleks on meil karaoke.

Mitte ealeski ei ole minule mingisugune karaoke meeldinud, aga kuna ma mitte ühegi laulu sõnu peast ei tea ja lapsele peab ju laulma, olin ma valmis tooma selle ohvri ja Ketlinile titekaraoke plaadi ostma.

Esimesed kuud ma ikka aegajalt viisakusest laulsin ja tema viisakusest natuke kuulas, aga see oli rohkem nagu sõnatu leppimine ja austus minu vastu….. kuni eelmise nädalani.
Käis mingi krõps ja laps käib mul järgi kopp-kopp ja kopp-kopp. Nii meil siis ketrabki plaat pidevalt (1 korda päevas on ka palju, aga nii vähesega Ketlin juba ei lepi). Õnneks ei ole see, kas mina kaasa laulan eriti oluline ja nii ma olen sellest nüüd loobunud aga see sünteka vinin ei ole eriti nauditav taustamuuiska ikkagi :)

Esmaspäeval laulutunnis oli õpetajal riiulis kõige alumine seesama karaoke plaat.Kui siis Ketlin seda märkas ei saanud ta muud kui käia õpetajal järgi ja nõuda kopp-kopp.
Hea et Ketlinil tõlk kaasas oli, kes õpetajale lahti seletas, et kopp-kopp on põdramaja laul. Lastigi siis tema suureks rõõmuks, kui tund läbi talle kopp-koppi.
Väikese inimese rõõmustamiseks on vahel vähe vaja :)

Ootame ja vaatame millega siis Ketlin meid järgmine nädal “üllatab”

Rubriigid: Uncategorized | Kommenteeri
Lill

minu lapsel on kõht täis ;)


Ükskõik mida sa ka oma lapsest kellegile ei räägi, kui keegi seda ikka ise ei näe, ei usu ta seda nagunii.
Ma võin ju siin uhkustada, et minu laps magab 3 tundi, aga kui keegi seda näinud ei ole, siis ma võin vabalt ka tavaline kehkenpüks olla, kellel laps tund aega päevas ainult magab…. aga see selleks.

Ükskord ammu läksime me esimest korda Mirtelile külla. Ketlin oli just ilusti kodus kõhu täis söönud ja niimoodi ma ka külas ütlesin. Viisakuse pärast pakuti ikka Ketlinile ka melonit ja arvake ära mis siis juhtus. Ketlin sõi ära enamus melonist. Ingrid veel proovis viimaste tükkide juures öelda, et juustuga on see lõpp hea…. aga juba olid ka need viimased tükid Ketlini suus. Siis kui Mirtel üles ärkas ja Ingrid mõtles, et oleks tore, kui ta nüüd natuke sööks ja ega ometi Ketlin rohkem midagi ei taha…. siis söömine nägi välja nii …. üks amps Mirtelile ja teine endale.

Järgmine kord hakkasime me esimest korda Leevikesele külla minema. Ausõna oli Ketlinil kõht täis. Õnneks oli Mirteli ema hoiatanud, et ei tasu mind uskuda ja juba natukese aja pärast istus Ketlin rõõmsalt Leevikese toolis ja ajas head paremat suust sisse. Leevikese ema aga muudkui käis külmutuskapist uusi sööke näljasele lapsele otsimas…

Täna käisime Leevikese ja Mirteli ja Mariaga mängutoas mängimas. Kuna mängutuppa minemise eelneva aja oli Ketlin veetnud oma söögitoolis erinevate hõrgutiste sisse ajamisega, siis loomulikult ütlesin ma, et Ketlinil on kõht täis. haaaa-haaaa.
Ketlin oli esimene, kes näljase näoga nämm-nämm (nagu nukitsamees filmist – mul tuli see näljane muinasjututegelane meelde) lusikat vahtis, kui Mirtel ja Leevike sööma hakkasid.
Ma arvan et vähemalt pool Mirteli ja kolmandiku Leevikese sööki sõi ta ära. Maria toodi ka kõrvalt vaatama, et vaata kuidas teised söövad, aga tema ei läinud õnge.

Pärast käisime Ketlinit kaalujälgijate juures kaalumas – koos kingade ja muu riietusega oli ta 11,8 kilo!

Kusjuures mõnikord on nii, et Ketlin ei söö päev otsa peaaegu mitte midagi…. aga kes see seda nüüd usub? Leevikese ja Mirteli emad igatahes mitte. Aga samas nad juba oskavad arvestada, et kui kutsuda Ketlin kuskile peab olema ka süüa!

Rubriigid: Uncategorized | 4 kommentaari