Arhiiv kuude lõikes: september 2006

Lill

kiida teenindajat…..

See teema sai nüüd ajendust Anu lehekülje pealt….ja on üks juba tükk aega kirjutamata jutt…
Sellest et mulle kinos meeldib käia on vist juba kõik aru saanud. Aga nagu Eveli on mitu korda öelnud, ei ole ainult üks asi oluline… Mida ma öelda tahan on see, et näiteks restoranis käies ei ole ainult söök oluline vaid ka teenindus, interjöör, teised inimesed jne.
Nii käib minu kinos käimise juurde ka kohvikust kokteili ostmine :). Olles ise ühe suve Saksamaal restoranis töötanud ja seal ikka väga tõsise klienditeeninduse koolituse läbi teinud, meeldib mulle pärast seda alati jälgida, kes kuidas teenindab.
Nii ma siis ka kinos oma kokteili oodates alati vaatasin, et siis mis ;)

Ja pidevalt oli mul tahtmine ise minna sinna leti taha ja ise endale kokteil teha. Välja arvatud siis, kui seal oli üks tüdruk tööl. Tema oli nagu sündinud teenindaja! Igakord kui ta tööl oli, lootsin ma et kui järjekord minuni jõuab, siis teeks tema mulle kokteili. Kuna sellest on juba mitu aastat möödas, siis ma täpselt ei mäletagi enam, mis temas nii erilist oli, aga asi lõppes sellega, et ma ükskord ütlesin talle, et ta on kõige parem teenindaja, keda ma elu sees olen näinud!
Kuna ma ei ole absoluutselt mingi teiste inimeste kiitja, siis läksin ma ise selle lause peale näost punaseks, ja juba selle välja ütlemine oli minu poolt suur tegu :)))
Igal juhul ta tänas ja naeratas ja teenidnas meid jälle super hästi, kuni ta enam ükskord seal ei töötanud ja ma jälle ise leti taha endale kokteili tahtsin tegema minna…..

Kuna meie aga elame siin pisikeses konnatiigis, siis ei või kunagi teada, millal sa kellegiga jälle kuskil kokku puutud ja nii me siis ükskord Mirteli juures peol kohtusimegi.
Mingi aja pärast, siis ma ütlesingi talle, et me oleme enne ka nii öelda kohtunud ja mina olin see, kes teda ükskord kiitis ;)
Tema vastas, et oli vaadanud, et ma olen tuttavat nägu, aga kuidagi ei suuda meenutada,kust kohast….
Minu kiituse peale ütles ta, et tal oli kohe mitu kuud pärast seda olnud nii hea tunne ja alati kui tööl raske oli, siis selle peale mõelnud.

Noh jah nüüd oli mul jälle hea tunne :)))

Nüüd mul on jälle hinge peal üks teine klienditeenindaja, kellele ma ei julgenud öelda, et ta niiiii tubli on, aga ta töötas Viru keskuse Denim Dreami poes :)… ja karta on, et selline super inimene on kindlasti juba palju huvitavamaid väljakutseid leidnud, nagu meie kokteilitegijagi :))))

Ja kui nüüd keegi jälle tublilt teenindab, siis ma luban, et ma kiidan teda :)

Rubriigid: Uncategorized | 5 kommentaari
Lill

lasteaialaps

Kui Ketlin sündis, panime ta kohe järjekorda. Viisakad inimesed nagu me oleme, panime ta ühte kohta ainult kirja ja jäime ootama kuni ta kasvab. Kevadel, kui teistele emadele hakati helistama, millal ja kuhu neid oodatakse, ei helistanud meile keegi. Helistasime siis ise ja ega see üllatus, et meie ikka ei mahu, nii väga suur ei olnudki :) Öeldi, et järgmine aasta saate kindlasti. Kuna meil nüüd häda käes ka ei olnud, siis ei olnud ka probleem suur. Vähemalt Kalle arvates :)))
Nimelt on tema meil siiamaani ainuke päevane lapsehoidja olnud ja et küll me ikka saame nii, et minul ka aega oleks. Kuigi kogemused on näidanud, et peaaegu alati, kui mul kuskilegi minna vaja on, on tal midagi ees ;)… aga see on üks teine jutt.

Ühesõnaga suur oli meie üllatus, kui siis ühel päeval helistatai ja öeldi, et võite ikka homme juba lasteaeda tulla :)
Mõtlesime, siis siin õhtul kodus ja leidsime, et sellise raha eest me lapsehoidjat kuskilt ei leia. Lasteaed on 600 meetrit kodust ja kui talle seal ikka ei meeldi, siis ei pea ta ka seal käima.
Ja läksime proovima….

Esimene päev- eelmine kolmapäev – käisime rõõmsalt koos lasteaia õues mängimas. Ilusti mängis ja ei tahtnud veel ära tullagi

Teine päev – reede, sest neljapäeval me käisime Lotte filmi vaatamas – läksime juba hommikusöögiks ja pidime olema kuni magama minekuni. Enamus aega seisis Ketlin ehmunud näoga keset lapsi ja ei osanud kuidagi seisukohta võtta. Kui keegi veel temast suure hooga kasvõi mööda läks oli juba nutt lahti… Lõpuks oli tal ainult hea meel kui õue sai, aga seal oli korraga liivakastis 20 last ja kõigile nüüd küll oma kühvlit ei jagunud.
Selle eest oli ta nõus ilusti jälle tuppa tulema ja sõi ära kogu lõunasöögi :) Tegime ilusti kõigile tadaa ja tulime ära koju.

Kolmas päev – esmaspäev – kuna me lasteaias koos käisime, siis minekuga ei olnud meil mingit muret. Teatas aga rõõmsalt, et lähme jah lasteaeda. Ja juba oli ta seal palju rõõmsam. Läks aga ise juba vankriga kärutama ja nukusid magama panema. Kuna teised lapsed rühmas on rahulikud ja sõbralikud, siis keegi enam teda eriti ei puutunud ka. Õues läks meil kah päris hästi. Muidugi kui mina koguaeg silmapiiril olen ;)

Neljas päev – kolmapäev, sest teisipäeval me käime kukutunnis ja siis lasteaeda ei lähe – oli algus nagu iga teinegi. Sõi ilusti hommikusööki ja nõudis veel tomatisaia juurdegi. Toas olles oli ka rõõmus ja aktiivne ja nii me siis kasvatajaga otsustasimegi, et äkki ma õues oleku ajal käin vahepeal ära… Tagasi tulles, seisis aga Ketlin värava peal ja nuttis emmet. Algul oli kõik ilusti olnud, aga siis oli keegi tema mütsi kiskuma läinud ja emmet, kellele siis muret kurta, polnud. Kasvatajaid ei lasknud ta endale ligigi ja nii ta siis jäetigi sinna üksi nutma. Ega ausalt öeldes, mina ka ei oska öelda, kuidas temaga sellistes olukordades käituma peaks, sest minu, Kalle või vanaemaga ta nii ei käitu ja muidu ta üksi kuskil ei ole olnud ka…. ühesõnaga, ma ei osanud ka muud teha, kui et ei saa ju teda vati sees hoida ja ta peaks ikka õppima teiste lastega arvestama ja leppima :) ja vaatame edaspidi kuidas asjad lähevad….

Viies päev – täna – hommikul kui me lasteaeda jõudsime, oli üks teine tüdruk, kes esmaspäeval ja kolmapäeval terve aja nuttis, väga rõõmsa näoga, sest tööl oli teine kasvataja. Ja kui see kasvataja siis mulle ütles, et proovime täna ta üksi mängima jätta, saadeti mind koju muretsema. Nüüd ma siis siin istun ja muretsen, et kuidas tal seal on ….. eks siis paista…..

Igatahes positiivselt asja vaadates – istub ta ilusti potile ja teeb hädasid sinna. Mitte küll veel kõiki, aga enamusi ja osadel kordadel läheb ta juba täitsa ise. Mis omakorda tähendab, et ta saab ka püksid jalast ära ja pärast jalga. Seda ta teeb kodus :))) Lasteaias ta lihtsalt vaatab ukse pealt, kuidas teised teevad ja kui küsida, et kas sa ka tahad, vastab, et ei taha. Sööb lasteaia enamuse söögist ilusti ära, sest tema lauanaabriks on üks väga hea isuga tüdruk ja eile kuulas lasteaias esimest korda rahulikult istudes muinasjuttu.

Helistasin just lasteaeda ja sain teda, et ei nuta ja on ilusti õue läinud :))))

Rubriigid: Uncategorized | 5 kommentaari
Lill

21+, 30+, 20+


21+
Vot nii vana on Ketlin. Seda siis kuid :) Kusjuures ma tükk aega mõtlesin, et mitu kuud ta siis on ;). Ja ütleks, et täitsa õnnestunud teine… Ei saa küll öelda, et tal mingid väga silmatorkavad geniaalsuse märgid juures oleks, näiteks ei paista temast siiamaaani baleriini. Ennem tuleb tast mingi rokibeib ;). Ei ole tal selliseid pikki ja peenikesi jalgu kui näiteks Leevikesel või Maibritil. Teiseks ei pea ta viisi. Kui Maarja-Liisi (selle laulja) ema ükskord telekast rääkis, et tema laps ju ma ei tea mitme kuuselt õigesti kaasa ümises, siis Ketlin piirdub esialgu kõvasti ja valesti laulmisega. Tema huvid ema ja vanaema eriala vastu, mis siis on õmblemine, ei näita ka veel välja. Siiamaani on ainuke asi mis ta teeb, ruttu kääride kappi panemine, kui ta neid kuskil märkab. Ei aita seal isegi seletamine, et mul on neid veel vaja ja las nad olla seal laua peal. Ei..ei…. need on ai-ai ja tuleb kohe ära kappi viia :)
Mis talle meeldib, on puzzlede kokkupanek. Seal ta minu arust näitab küll mingisugustki osavust välja, aga noh… ega ma ei tea, võib-olla kõik teised lapsed panevad ka juba puzzlesid ;)

30+
vot nii vana on teine jumtsik. Tema võtab igatahes väga palju ruumi, sest sellist mürglit ju väikse pinna peal teha ei saa ja küll see minu nahk ikka venima annab. Aga mulle see meeldib, et ta niimoodi rahmeldab, ei pea üldse muretsema hakkamagi kuidas ta seal ennast tunda võiks, kui juba paneb sulle tou ära :) Seda siis ka öösiti loomulikult, kui ma külge keeran :)))
Muidu rase nagu rase ikka, midagi uut ja huvitavat ei juhtu ja nii ma siis vaikselt veeren oma nädalaid.

20+
Vot see on minu kaalunumber :)))) Kui ma eelmine kord peaaegu 30 kilo täis sain, siis ma väga ei muretse, aga samas ega see mingit suurt naudingut ka ei paku. Samas ei oska ma midagi teha ka. Et siis jutt minu rasedusega juurde tulnud kilodest :)))) Sööks vähem? Mida vähem? – eks ma ikka söön ka ja ju siis ikka kõvasti rohkem kui tavaliselt, kuigi ma ise sellest aru ei saa… aga noh.
Liigutaks rohkem? ahh küll ma pärast jälle liigutan. Sest ega ma siin ju nüüd niisama magada ka ei saa.
Aga ega ma nüüd nii suur ka veel ei ole … isegi 80 kilo veel ei kaalu ;) Ja mõni teine inimene on äkki rahul kui ta kaaaluks nii palju kui mina praegu :)))
Minu jaoks igatahes rase olla on hea teada saamine, mis tunne on paks olla ja mingit rõõmu ja naudingut ma sellest küll ei tunne…. hea kogemus igaljuhul, ainult ma ei saa aru, miks ma seda kõike uuesti pean endale tõestama. Ma sain juba esimene kord ka aru ;)

PS: arusaadavatel põhjustel (fotokas on minu käes) ei ole mul endast ja oma kõhust ja kilodest jälle mitte ühtegi pilti :)))

Rubriigid: Uncategorized | 3 kommentaari
Lill

ma käisin kinos…

Kunagi kui ma omale näitlejaharidusega mehe, see tähendab siis Kalle sain, mõtlesin, et ohh kus me nüüd hakkame alles teatris käima. 8 aasta jooksul oleme vist vähem kui 8 korda teatris käinud ja pooled korrad on olnud etendus kus tema sõbrad mängivad. Selle eest meeldib talle kinos käia. Ta on aga selline tavaline kinokülastaja, kes koos minuga siis tavaliselt hollywoodi filme naudib, sest nende teistega on meil samamoodi nagu teatriga.
Ok tegelt talle meeldib teatris käia ja ta on alati nõus tulema, kui ma pilteid ostan. Ükskord on ta isegi ise piletid ostnud. Aga vot see enne piletite ostmine ongi see asi, mille taha meil teatriskäimine kinni kiilub.

Igaljuhul om meil kinoskäik praegu lapse kõrvalt meelelahutus number 1. Tundub, et on kõige lihtsam korraldada ja 2 tundi ei pea kumbki mitte ühtegi sõna ütlema :))))
Niimoodi ma olen siis mõelnud, et äkki peaks kirja ka panema, nagu nüüd viimasel aja inimestel kombeks on, et mida ma siis vaatasin….
Ja siin siis minu teine blogi

Ma muidugi optimistlikult arvasin, et ma ikka jõuan ja viitsin telekast või varem nähtud filme ka kirja panna, aga noh…. unistada ju võib.

Ja piletid hoian ma ka kõik alles :)))) ja mõnikord või siis päris tihti käin ma üksi kinos. Kino on minu meelest üks selline koht, kus võib vabalt üksi ka käia, vähemalt mina küll võin :)))

Rubriigid: Uncategorized | 2 kommentaari