Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2006

Lill

kuidas kasvatada lapsi


Kuna mulle meeldib väga igasugustel koolitustel ja kursustel käia, siis loomulikult ei saa ma jätta kõrvale kursust, kus õpetatakse lapsi kasvatama. Ja mitte tavalisi lapsi, vaid selliseid tublisid :))))

Ok… alguses olin ma ikka väga pessimistlik ja isegi kõrvalt vaadates ei tundunud kõik kursusel käinud vanemate lapsed midagi paremad olevat. Aga ega siis teiste järgi ei saagi elada ja kui Ketlin esimest korda poes ennast kõhul viskas ja mina ehmatanud näoga teda vaatama jäin… minu laps?… mis tal nüüd viga on?… mis ma nüüd siis tegema pean?…arvasin, et äkki see koolitus tuleb mulle kasuks.

Natuke veensin Kallet ka ja lugesin raamatu ka enne ilusti läbi ja panin meid kursusele kirja.

Nüüd me oleme 4 korda käinud.
Pärast esimest korda vaidlesime Kallega ainult natuke nende teemade üle. Pärast teist korda möödus meil peaaegu terve nädal aktiivse kuulamise asemel teineteisele väga ebaefektiivseid sina sõnumeid saates. sa ei saa midagi aru, miks sa selline oled ja üleüldse….

ja kui kolmandal korral tuli perekoolis kirjutada, mis kodus häirib ja mis ma arvan, kuidas seda lahendada saab, panin mina kirja… et kodus on rase ja emotsionaalne naine ja eesmärk on sünnitada :))))

Kolmas nädal möödus meie peres juba täitsa rahulikult ja nüüd siis vaatame kuidas neljas läheb…

Aga mis seos sellel lapsega on. Ma arvan, et ma saan temaga täitsa hästi hakkama. Aktiivselt kuulata teda veel ei õnnestu, aga aktiivne suhtlemine sobib meile mõlemale. Nii me siis räägime talle ette ja samal ajal ja pärast järgi ka veel et miks me midagi teeme ja mis siis saab ja miks me just selle jopega peame nüüd välja minema, millal me multikaid vaatame ja miks jne….

Aga mõnkord Ketlin proovib ikka, et mis siis kui…?
Eelmine nädal Ketlin vaatas ilusti teisipäev õhtul Nannyt ja kolmapäeval arvas, et nüüd oleks paras aeg meie peal ka katsetada….Natuke kisa küll oli, aga mitte 3 tundi, vaid me saime ikka alla 30 minuti hakkama :)))
Kalle küll ütles, et ma tegin ju seda mis ta tahtis… nimelt kell 11 alla piima jooma minna…. aga lõpuks selgus, et ta oligi ikka täitsa näljane, sest lisaks tassile piimale sõi ta ära terve topsi kohupiima ja terve banaani…
Ning pärast seda oli ta nõus väga ilusti ja rõõmsalt magama minema :)))

Ma vaatan ka kuidas ta järjest paremini teiste lastega hakkama saab… Kui enne oli nii, et kui keegigi teda vähegi puutus või tema käest midagi ära võtma tuli, siis oli kohe suur kisa lahti. Nüüd ütleb, et asi on tema oma ja ära tee haiget!

Ja juba olen teinud omad järeldused….
-iga asja peale ei tasu muudkui korrutada, et sa oled tubli ja sa oled tubli – eesti keeles on veel sõnu ja lastele meeldivad need teised sõnad ka
-haiget saades ei ole mõtet rääkida, et ei ole häda midagi, kui tegelikult ju on :)
-ta tahab mulle meeldida ja minu ülesanne on seda talle siis välja näidata ;)….

näiteks kui ta öösel oma voodist mulle kaissu ronib, võtab ta mul kaela ümbert kinni ja räägib- emmekene, emmekene ja jääb magama….

Rubriigid: Uncategorized | Kommenteeri
Lill

ostaks midagi….

Meil koolis käis ükskord Peep Vain rääkimas, et inimesel kulub 2 kuud, et harjuda ära selle rahaga mis tal on ja siis leiab ta, et seda on ikka vähe ja hädasti oleks ikka rohkem vaja.
Aga seda ta ei rääkinud, mis tunne on nendel inimestel, kelle sissetulek on kukkunud ükspäev 900 kroonile kuus ja tööle ka nagu ei taha-saa minna. Ma ütlen, et tavaliselt pole häda midagi, kui sul on mees, kes lauasahtlisse natuke söögiraha jätab ja sa ise suudad sellest üle olla, et tegelikult pole sul ju midagi vaja.
Noh nina kisub vingu nendel päevadel, kui naiselik pool võitu saab ja tahaks midagigi…. aga see selleks.

Aga lootusetus olukorras on ikka ka midagi, mis võib sind üllatada. Näiteks, et sa võid üliõpilane olla ja üliõpilastele õppelaenu antakse. Ja kui sa oled tubli üliõpilane ja ikka kooli ära lõpetad ja vahepeal mõned lapsed sünnitanud oled, siis ei peagi kõike pärast tagasi maksma.
Nii ma siis eelmine aasta valisin hoolega, mida ma tahaksin endale 50% odavamalt saada. valisin ja ostsingi…

See aasta ma nii tubli ei olnud, et oleks kooli läinud ja enne eksameid sünnitamam minnes optimistlikult arvanud, et ma võin ju 2 nädalase lapse kõrvalt mõne eksami ikka teha. Ja kirjutasin akadeemilise avalduse. Akadeemilisel olles aga õppelaenu ei saa. Aga suur oli minu üllatus, kui ükspäev oma kontolt 20 000 kooni leidsin. Nad olid mulle raha enne juba ära kandnud, kui ma avalduse kirjutasin.

Nohh aga mis ma nüüd siis ostan… kõige pealt tegi Kallele kinopileti välja ja siis ütlesin restoranis suuremeelselt, et ma võin ise arve maksta :))) aga natuke kahju on seda raha lihtsalt ära süüa ja enne seda kui ta päris otsa saab, tuleks ikka midagi osta….

Mitu ööd ei saanud magada ja mõtlesin, et mida siis… ja välja mõtlesin.
Ma ostan endale kudumismasina!

Ainuke viga on see, et mul pole õrna aimugi kust ja mida osta. Kõik minu teadmsed piirduvad koolisõpitud tööstuslike masinatega, aga arvestades, et õmblusmasinatel eriti suurt vahet ei ole… ma mõtlen kodu ja tööstuse omadel… siis ei tohiks ka minu mõistus kudumismasinale alla vanduda.

Aga millist? kust kohast? palju maksab? ja mis seal peab olema ja mida seal ei tohiks olla? Kes seda teab…

Harrietis on müügil, aga kuskilt foorumist ma juba lugesin, et selle firma oma küll ei tasu osta…

Kes teab? Kes mind aitab?

Rubriigid: Uncategorized | 5 kommentaari
Lill

minu auto


Oma täiskasvanud elust alates olen ma alati endale autot tahtnud. Siis ma saan minna kuhu tahan ja millal tahan ja kauaks tahan. Ma ei pea kellegi järel ootama, mitte kedagi paluma jne.
Mis siis veel elult tahta. Nii ma autopoodi tööle sattusingi. :))) noh tegelt naabrimees kutsus, aga see selleks.
Mingi hetk tööl olles, kui hakkasid tekkima liisingud ja muud sellised asjad… see oli siis 10 aastat tagasi vähemalt… hakkasid ka kõik töötajad omale autosid ostma. Ja ma ütlen kõik töötajad… autoparandajad, pesijad ja kui kassapidaja ka omale auto juba ostis, siis loomulikult oli mul ka vaja.
Valisin siis meeste abiga omale töö juurest auto välja ja varsti juba olingi peaaegu omanik :)))… st mina võisin autoga küll sõita, aga auto oli liisingu oma, arved läksid ühte firmassse, et käibeaksu ei peaks meie maksma ja liisingut maksis peika ;)
Aga autoga sõitsin ju mina ja muu ei olnudki oluline :)

Ja vot siis oli minu jaoks alles õige aeg näiteks ülikooli minna. Ma sain kooli autoga sõta :)

Kui ma Kallega tuttavaks sain, siis Kalle vana pruut rääkis, et ole selle tüdrukuga ettevaatlik, et ta tahab anult sind su auto pärast… Kalle siis lohutas teda, et tal endal ei ole mitte kehvem auto ;)

Aga aastad ikka läksid ja Kalle tahtis endale uut autot. Raske südamega loobusin mina oma esimesest autost ja sain Kalle “vana” auto endale. Ega sellel midagi viga ei olnud ja sõitsin sellega kuni auto sai 10 aastat vanaks. Ma võiks sellega ka vabalt täna edasi sõita, sest tal päriselt ei ole ka midagi viga, aga…..

nüüd on mul ju lapsed… st praeg on üks aga kohe on kaks… ja lste jaoks on ju vaja hoopis teistsuguseid mugavusi ;))))… vähemalt nii minu müügikõne Kallele algas… laste jaoks… mul endal ei ole häda midagi… aga Ketlin…

Nii ma siis panin kirja:

automaatkäigukast – et saaks teise käega lapsele maha kukkunud asja tagasi ulatada ilma et kellegile tagant sisse sõidaks
kliimaseade – laps ei ütle sulle, et on vastikult palav, vaid hakkab lihtsalt nutma
universaalkere – millegi pärast tuleb lapsega koos alati pool elu kaasa võtta
sellest sajandist vähemalt – kes siis lastega tee peale tahab jääda.

Paari päevaga oli ka Kallel hasart tekkinud ja juba me kondasime mööda autopoode ja näed siis…. juba mitu kuud sõidan ma “uue” autoga ringi ja vääga rahul olen.

Kõigele lisaks ei tea ma mitte ühtegi peret, kust kodus istuval emal on parem auto kui tema tööl käival mehel… aga näe minul on selline pere! Ja mul on nii hea meel :)))))

Rubriigid: Uncategorized | 6 kommentaari
Lill

no täitsa rase ikka….

Millest küll järeldada, et inimene ikka täiesti rase on….

1. emotsionaalselt täiesti ebastabiilne… ja kõik teised peavad sellest aru saama ja sellega arvestama :)

2. pärast seda kui ta on reedeks fotograafi juures pildistamise kokkuleppinud veab ta terve pere kolmapäeva hommikul kohale ja on väga imestunud, miks fotograafi ei ole.

3. hoolimata kehakaalust ja arsti märkustest ikka vaadata mida süüa, on koguaeg näljane ja sööb pidevalt

4. ostsis just praegu endale poest 2 (loe: kaks) paari saapaid!!!!

5. ma seda emotsionaaset ebastabiilsust mainisin juba?…..

Rubriigid: Uncategorized | 5 kommentaari
Lill

Ketlini mütsid

Kui ma järeldusele jõudsin, et mütside heegeldamine ja kudumine ei võta väga palju aega ja lõnga, siis sobis see väga hästi Ketlini magamisaegseks tegevuseks :)

Ja Ketlinile meeldivad mütsid ka. Ta on minusse, me mõlemad vihkame tuult ja üks müts kaitseb väga hästi tuule eest.

Aga piltide jaoks tuli teda meelitada ja viimast mütsi ei olnud ta enam nõus poseerima. Nüüd ta siis vaatab vastutasuks Lotte multikat.
Samas huvitav oleks teada, kumb kummaga manipuleeris ;)… aga ma arvan, et tegemist oli võitja-võitja lahendusega ;)
Mina sain mütsi pildid ja tema oma Lotte….

see teema ei oleks üldse täiuslik, kui ma siia kõrvale ei paneks Keetlini eelmise aasta 2 lemmikmütsi :))))))))))) (kas tõesti oli minu laps niiii ümmargune?

Rubriigid: Uncategorized | 4 kommentaari