Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2006

Lill

suur putsle (ei ole kirjaviga)

Kui ma juba üsna ammu Krätsu kohta lugesin, kuidas tema vabalt puslet kokku paneb, läksime meiegi perega Ketlinile puslet ostma.
Kuskilt otsast peavad ju meie väikese geeniuse anded ka välja paistma. Ostsimegi siis talle pisikse 5 tükist koosneva pusle. Esimesed paar korda küsis ta iga tüki juures – kus käib? Aga edasi pani juba ise kokku. Algul küll kindlas järjekorras, aga varsti juba tätsa suvaliselt :))) Noh… saimegi siis isegi aru, et tegemist on ju titepuslega.

Valisin siis poes Ketlinile juba suurema…selle mis pildil…. esimesel ostukoraal unustasin ma selle küll poodi, aga järgmisel päeval anti ilusti meile kätte see.

Ketlin ei jõudnud ära oodatagi, millal koju jõuab :))) Istusime siis koos harjutama… et vaata näe siin on papud, kus on poiss kellel papud puuduvad… näe siin on linnu saba, aga kus keha on… niimoodi me siis pusle kokk saimegi.
Nüüd käib veel mul järel tükk näpu vahel – kus käib?…. aga osad tükid oskab juba täitsa üksi õige koha peale panna…

Minu arust on pusle kokkupanek väga rahulik ja arendav tegevus :)))))… las paneb ;)

(ei saa ka mitte mainimata jätta, et need riided seal keskmise pildi peal on ta ise valinud ja ka ise selga pannud ja seda ei ole ju pildi peal näha, et sokk on tagurpidi :)

Rubriigid: Uncategorized | 1 kommentaar
Lill

kotid ja kingad

Ki vähegi võimalik, lähen ma kodust välja ilma kotita. Kõik mis mul kaasa vaja võtta on, on võtmed, telefon ja kaardid/dokumendid. Kaardid on mul tavaliselt kilekaante vahel, mis kahjuks päris thti vahetamist vajavad, aga samas igasse taskusse mind suuremaks tegemata ära mahuvad. Telefon on mul taskus kui vaja, ja kui vaja ei ole, siis autos või kodus. Kui aus olla, siis enamus aja ongi ta seal teises kohas…

Tegelt mul on küll 2 kotti ja ühe neist olen ma isegi ise ostnud, aga selle koti sisu koosneb 1 mähkmest, Ketlini kingadest ja paarist pükstest :) ja mul oleks äärmiselt hea meel kui tema ise seda kaasas kannaks ja kuhugi ei unustaks… aga seda on vist veel vara nõuda :)

Kingadega on umbes sama asi :)… kui ma eelmine kord rasedaks jäin, ostsin endale ühed kallid tänavakingad ja nendega käin ma siiamaani. Siis mul on veel ühed tossud, mis Kalle mulle 1999 aastal sünnipäevaks kinkis ja ühed saapad, mis said umbes 5 aastat tagasi rekvisiidina ostetud.
Suvel olid mul ka ühed kingad :)))))), mis minu arust sobisid kõikide riietega ;)

Kontsaga pidulikud kingad olid mul ka kunagi, aga need sõi mul koer kutsikana ära… ja koer, kes küll enam meie juures ei ela, oleks praegu 7 aastane :)

Tegelikult on nii, et eks ma ikka vahel mõtlen ja siis ma ka Kallele hädaldan, et miks mul ei ole üldse rohkem kingi…. aga ma ostsin endale väga praktlistel kaalutlustel pulmadeks, mitte pulmalikud kingad ja olen nendega pärast seda ainult 1 korra käinud…

Ja kui mõni sõrbranna jälle oma uute kingadega poosetab, siis väike kadedus käib ikka asja juurde…aga kingapoest väljun ma ikka ilma ostuta :)

Vot sellne suhe on mul kingade ja kottidega :))))

Rubriigid: Uncategorized | 1 kommentaar
Lill

minu käsitööd…


Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ma teen ka käsitööd… ja kui nüüd veel ausam olla, siis peaaegu igapäev ;)
aga mul on omad reeglid :)

Pärast seda kui ma õmblemisalase kõrghariduse kätte sain ja vabalt igasuguseid füüsilisi tegevusi rahasse arvestama olin õppinud, siis tundus mulle igasugune kudumine ja heegeldamine igati tasumatu tööna. Tegelikult on ka õmblemine… sest näiteks praktikal olles maksti ühe t-särgi õmblemise eest 5 krooni ja järelikult kui sa kulutasid selle õmbelmise peale rohkem kui 5 minutit ei saa kuidagi tööd tasuvaks nimetada…. aga see selleks….

tegelikult, mis ma öelda tahtsin, et mina ei suuda teha mitte ühtegi kudumit näiteks number 2 varrastega, isegi kui see on beebile… mingist niidist ei hakka mina kunagi mingit särgikest heegeldama… ja üldse võiks asi vähemalt ühe päevaga valmis saada :)

nii ma siis panen rõhku mütsidele ja laste kampsunitele :) ja neid ma siis olen siin nii heegeldanud kui ka kudunud… ja kui kokku lugeda, siis sain suve saagiks 10 mütsi ja 5,5 kampsunit :)))

Kuna ma esialgu arvan, et sellest piisab, siis ühe sõbranna eeskujul hakkasin uuele beebile tekki heegeldama… Ta küll ütles, et selle tegemine võtab 2 nädalat aega… aga noh… ma olen ju nii osav ;) ja teen natuke suuremate aukudega…. ja ei läinudki nii kaua :)))… see siis selle esimese pildi peal.

Tulemus viis mind ühe teise sõbranna õhutusel aga raamatupoodi ruutude heegeldamise raamatu järele ja nüüd on siis käes….
ma teen täiesti täanamatult odavat ja tulemustevaest tööd….
Nimelt otsustasin teha istumispadjad… Ühe padja jaoks on vaja heegeldada 25 ruutu ja ühe ruudu heegeldamine võtab mul sama kaua aega kui emale ühe diivanipadjakatte õmblemine… ja ma ei saa sinna midagi parata et ma nii mõtlen….
ja ma veel mõtlesin 3 patja teha….

Aga noh… ma teen ju seda oma lõbuks ja raha eest ei hakka mina küll kunagi kellegile midagi tegema ;)

Siin veel siis minu viimati kootud kampsun ja müts Ketlinile, mis mõlemad tahavad veel voodrit….

Rubriigid: Uncategorized | 5 kommentaari
Lill

kõige lapsesõbralikum koht….


Meie perele meeldib väljas söömas käia. Meie tutvuse algusaastatel oli see väga lihtne, tuli lihtsalt koht välja valida ja meile sobival ajal sööma minna.

Kui Ketlin sündis ei olnud see enam midagi nii lihtne. Algul tuli vaadata tema magamise järgi, siis tema üleval oleku aja järgi. Nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et oleks vaja sellist kohta, kust laps minema kõndida ei saaks, aga samas oleks tal peale söömise ka midagi huvitavat teha. Ja neid kohti ei ole mitte palju… Samas ei saa ka ära unustada kogu asja mõtet – söömine. Meie lemmikud siiamaani on Järve Seleveris 2 kohta ja Pärnu kohvik. Sobib ka Stockmann…

Aga see kõik on täitesti kahvatu…. GO Spa restorani kõrval…
Sissejuhatuseks peab ära mainima, et nad on 2 aastat järjest saanud kõige peresõbralikuma söögikoha hõbelusika.

Kõige pealt restorani sisseastudes näed kohe, et peaaegu iga laua juures istub mõni lapsetoolis õnneliku näoga laps. Ketlin küsiski kohe, et kus lapsetool on… ja nii me siis pargime temagi ühe laua äärde.

Naeratava näoga ettekandja toob meile kolm menüüd, millest üks ongi spetsiaalne lastemenüü. Vaimukalt kirjutatud menüü ei koosne friikartulitest ja viineritest – need on ettenähtud ainult nendele lastele, kes terve tee või päeva, ma täpselt ei mäleta, jooksul pole kordagi jonninud. Kui sa tahad emmele-issile meeldida, siis tellid frikadellisuppi. Kui sa oled seline laps, kes kohe üldse ei püsi paigal, siis sinu jaoks on soojad juust-singi saiad… jne. Sööke oli lastele ligi 10 ja neid serveerides tuuakse lapsele ilusti tema jaoks salvrätikusse keeratud pisikesed nuga ja kahvel või lusikas…

Ja juba olen ma sõnatu :))))

Lisaks sellele on restorani põrand kaetud muhu-mustri-lilledega vaibaga. Mis meeldis eriti roomavatele lastele, aga isegi Ketlin ei jätnud neid lilli näpuga katsumast. Ühe laua peal olid valmis pandud paberid ja pliiatsid ja päris arvestatav valik raamatuid. Nii et tegevust kui palju :). Mängunurk on küll silmapiirilt väljas pool, aga see oligi selline, kus mina ikka seisin koguaeg Ketlini kõrval…

Peale lastesöökide sobisid ka suurte inimeste söögid väga hästi süüa ;)… üks tõrvatilk meepotis oli ka, aga kuna kõik muu oli asja juures nii positiivne, siis ei hakkagi seda ära rääkima. igatahes külastasime meie seda söögikohta 3 korda :) ja iga kell läheks ma sinna tagasi….

Ei saa ka mainimata jätta, et kogu Spa on lapsesõbralik ja seda oli juba koridoris asuvatest lapsevankrite ja muidu ringi jooksvate laste arvust näha. Üks Spa-hoolitseja rääkis, et nii armas on kui juba natuke suuremad lapsed uhke näoga 30 minutisele massaazile tulevad. Nemad kui teenindajd kohtlevad neid ju samamoodi, tervitavad kätt pidi ja pärast saadavad ilusti ukseni ja tänavad :)

Peale lapsesõbralikkuse puuduvad sealt peaaegu täielikult igasugused pensionärid… ja selleks on vist kõiki hindu korrutatud spetsiaalse pensionäri koefitsendiga ;) ja enamus hoolitsusi on ka seal rohkem niisama ilu kui midagi päästvad või ravivad :))))

Et siis kui keegi tahab mõnda lapsesõbralikku kohta sööma minna, siis ma soovitan soojalt Go Spad ;)

PS: kuna ma restoranis fotokaga ei käinud, siis pildi peal on teine vaip, mis muljet avaldas ja mis oli koridorides ja tubades..

Rubriigid: Uncategorized | 1 kommentaar
Lill

minu esimene spa-puhkus


Igal sügisel, kui Kallel hooaeg lõpeb, on meil puhkus. Tavaliselt sõidame siis kuskile välismaale, aga kuna meil sellel suvel oli väikesed väljaminekud ja põhiliselt olid need minu initsiatiivil, siis olin mina valmis igasugusteks kompromissideks ;)… Algul oli plaan minna Lätti, aga lõpuks jõudsime ainult nädalalõpuks Saaremaale ;)

Algul pidime minema kahekesi, aga kuna Ketlin oli lasteaia pärast natuke õnnetu, siis võtsime ta ilusti kaasa.

Reede hommikupoole pakkisime, siis pool elu kaasa, millest üle kolmveerandi koosnes Ketlini asjadest, ja hakkasime sõitma. Minu hooltsus oli kell 3 ja nii ma hoidsin terve tee pöialt, et me ikka esimese praami peale mahuks :)

GO Spasse jõudsime täpselt õigel ajal ja hommikumantlsse pakituna läksin oma elu kõige esimesse jalahoolitsusele. Spa ruumides oli mõnus lõhn ja muusika (Kalle, kes oskab palju “targemate” sõnadega rääkida, ütles selle kohta, et talle meeldis spa vaimsus;). Pandi siis mind postkaardi vaatega akna ette istuma ja hoolitseja asus hoolitsema.
pooleteise tunni pärast oli tehtud ja nii ma sis õndsa naeratuse saatel tuppa tagasi jõdsingi… Siis oli Kallel massa-maasa (nii nimetas Ketlin meie hoolitsusi)…. siis jälle minul ja siis jälle Kallel…

Laupäeva hommikul, kui mina olin hoolitsusele läinud pandi Ketlinile ka hommikumantel selga ja viidi temagi hoolitsusele :). Nimoodi uhke näoga ta siis basseinide poole jalutas, mis siis, et tegelikult pool hommikumantlist mööda maad järgi oleks lohisenud…

Laupäeva õhtupoole inimtühjas linnas jalutades leidsime me Ketlini rõõmuks super varustusega lasteaia mänguväljaku, kus siis Ketlin kõiki atraktsioone proovida võis…

Ja pühapäeva hommikul oligi meie puhkus läbi ja hakkasime tagasi sõitma…
Tagasisõit ei läinudki nii libedalt… võttes aega rohkem kui 5 tundi, millest me siis päris mitu praamisabas veetsime. Kalle ütles, et mudu olekski puhkus liiga täiuslik olnud….

Nüüd ma siis ei oska kuidagi välja mõelda, millal ma sinna tagasi minna saaks… äkki ikkagi kuidagi kevadel õnnestub ;)

Igaüks pidi lahkudes oma asjad ise kaasa autosse tassima…. Ja ei saa mainimata jätta, et mina ei olnud ainuke, kes lahkuda ei tahtnud, aga mina ei väljendanud seda vastuvõtleti ääres kõhuli maas ;)

Rubriigid: Uncategorized | 1 kommentaar