Arhiiv kuude lõikes: november 2006

Lill

mina ja autojuhiload


Mina ei ole kunagi autosid kartnud ja nii kaua kui ma mäletan, olen ma ka alati autot tahtnud juhtida. Ma ei saanud ju ometi oma kahest vennast kehvem olla ;)
Nii ma siis kõikidelt oma peikadelt ka autosõidu tunde nuiasin. Kõikide ego seda muidugi ei lubanud, aga mõne oma ikka.
Esimene ere mälestus on Sõpruse ja Tammsaare ristmikult, kus sellel ajal vaskpööre tuli teha teisi läbi lastes ja väga kiirelt. Kujutage siis mind ette, seal seda kiirelt tegemas ;)… Sõidad ristmikule välja… lased teised läbi ja kiirelt enne kui punaseks läheb, ka ise sups läbi…

Igatahes lõppes see hästi ja pärast seda kui ma olin aasta aega peaaegu igapäev autoga sõitnud, otsustasin ma autokooli minna :))). Olingi selline õpilane, kes autoga kooli sõitis ja küsis, et kas ta võib vähem sõidutunde võtta, sest kuskilt tuli rahaliselt kokku ju hoida…
Eksamil mind keegi läbi ei kukutanud ;)(see on naiste põhiline süüdistus tavaliselt) ja nii ma siis sain hakata sõitma rahulikult, ilma paanikata, mida öelda politseile, miks lubadeta roolis olen….

Ükskord juhtus aga nii, et ma kaotasin load ära. Tegelikult panin ma nad kindlasse kohta, aga see koht läks meelest ära. Minu arust ma tegin isegi avalduse politseis, et kadusid ära… või jäin vahele, aga seda ma täpselt ei mäleta…. igatahes lubasid polnud, aga sõita oli ju vaja…
Kusjuures mind väga distsiplineeris see korralikult sõitma. Aega läks ja lõpuks tekkis juba lihtsalt loll hasart, et kaua ma niimoodi lubadeta sõidan…

Peaaegu 2 aastat sõitsin, kui ühel päeval näin vahele, kui kõik autod igaks juhuks kinni peeti…..
Politsei küsis küll imestunult, et need load kadusid teil ju 2 aastat tagasi ära, aga minu kinnitus, et ma need vahepeal üles leidsin, aga ei teadnud, et sellest teatama pean, rahuldas neid ka täiesti :))))) Sain trahvi 600 krooni :)))

Kusjuures iga korralik tüdruk oleks ju nüüd oma dokumente korras hoidnud… aga ei… Läksin mina mehele ja teadsin küll, et peab ju kõik dokumendid ümber vahetama. Passi ja pangakaardi ma loomulikult vahetasin, aga load jäid “kahe silma vahele”
Nii nad seal silmade vahel seisid…. jälle 2 aastat… ja see kord ma igaksjuhuks ei oodanud nii kaua kui politsei mind kinni peab, vaid võtsin ennast kokku ja vahetasin nüüd paar kuud tagasi ära.

Kokkuvõte: oma kümne aastasest autojuhistaazist olen ma pool sõitnud väga korralikult ;)

Rubriigid: Uncategorized | 3 kommentaari
Lill

meie uus voodi…


enne kui Ketlin sündis oli meil ilusti meie voodi kõrvale ka võrevoodi sätitud, aga esimene eluaasta ta seal ei maganud. Teisel eluaastal, mis praegu veel käib, hakkasime teda vaikselt ikka sinna magama harjutama… kuna harjutama pidin ju mina, siis ei ole see just kõige edukamalt läinud. Sest perekoolist õpitu põhjal ei ole minul probleemi, kus ta magab :)))… seega magab ta enamus ajast meie keskel. Tekki tal vaja ei ole ja see tähendab, et keegi ei kisu ka minult tekki ära.

Nüüd aga kui peaks ikka vaikselt uuele sünnitusele mõtlema hakkama ja seega ka uuele inimesele meie voodis, siis tuleks leida ju mingi lahendus. Sest hoolimata sellest, et Ketlin magab, meeldib talle näiteks jalgadega jalgratta sõitu läbi une teha… või siis lihtsalt istuli tõusta ja täiesti uues ja huvitavas kohas pikali heita, näiteks üle minu keha – jalad ühel pool ja pea teisel pool. Kui ta selliseid inimkatseid aga beebi peal tegema hakkab, siis äkki on see ohtlik ;)

Küll ma siis mõtlesin ja mõõtsin jne. ja leidsin, et meie voodi koosneb kahest 80 cm laiusest ja ühest 160 cm laiusest madratsist… kusjuures on nad ühe paksused. Aga see ei ole ju veel kõik… ma ju võin need kõik üksteise kõrvala paigutada, aga tuba mul küll selliste mõõtmetega ei ole :))))

Nii saigi kasutusele võetud 160+80 :)))) topelt pesu ja hunnik patju ja noh võrevoodi ka igaks juhuks, kui keegi peaks avaldama soovi seal magada :)

Magamistuppa minnes tundub nagu trapi perekond magaks seal, aga Ketlinil on nüüd palju ruumi jänest hüpata :)

Vaatame siis mis edasi saab ……

Rubriigid: Uncategorized | Kommenteeri
Lill

kohe algab uus elu….


Kuigi ma peaks ju teadma, et pärast sünnitust ei muutu suurt midagi, aga ikkagi on selline tunne, et enne peaks nagu mingid suuremad asjad ära tegema…. äkki pärast enam ei saa..

Nii saigi meil ülemise vannitoa “remont” ettevõetud :))). Ülemine vannituba oli meil siiamaani selline, kus valgeks värvitud seintega ruumis oli imepisike kraanikauss ja wc-pott. ok pesumasin oli ka…. aga see oli ka kõik. Mina aga käisin juba mitu aastat ja muudkui unistasin. Nüüd see remont tähendaski seda, et mu unistused hakkavad teoks saama. Unistuste hulka näiteks kuuluvad uus pesumasin, kuivati, suur peegel, suur kraanikauss, mingi kapp ja suur pind, kuhu peale saab asju panna :))))
Nüüd on need kõik asjad ära tellitud. Töömehed said kolme päevaga isegi tapeedi ühte seina pandud. Uued lambid laes ja värvitud sein ootab mööblit….
Kokkuvõttes on “remont” siiamaani läinud väga kiirelt ja puhtalt ;)

Teine remont oli meil suures toas. Seal aga unistusi täita ei õnnestunud, sest eelarve ei lubanud ja seega sain ma panustada ainult oma rahakotile ja tööle ;))). See siis tähendas seda, et ma tegin hunniku uusi padjakatteid ja muud nänni. Aga kuna mul töömehi pole ja mina erilise virkusega just hetkel silma ei paista, siis ei ole suur tuba veel nii ilus kui vannituba. Aga ma kohe võtan ennast kokku, sest tähtaeg läheneb ;)

Igatahes me hakkame ju ükskord ometi kodukujunduse võistlust võitma ja selleks peab ju natuke vaeva ka nägema ;)

PS: padjakatete õmblemine võtab ikka tunduvalt vähem aega, kui nende heegeldamine… aga ma pole veel alla andnud ja ükskord ma ühe katte ka valmis heegeldan ;)

Rubriigid: Uncategorized | 5 kommentaari
Lill

sünnipäevakingitus


Mulle kohe meeldib, kui inimesed ütlevad otse ja keerutamata mida nad sünnipäevaks tahavad. Ja nii oli mul hea meel, kui Meriliisi sünnipäevakutset lugedes, seal kirjas oli, et ………Kui soovid teha kingitust, siis ootan SINU DISAINITUD LAPIKEST MINU TEKILE ! (20 X 20 cm)

Ei ole midagi mööda poodi niisama ringi tuiamist ja välja mõtlemist, et mis tal küll olemas võiks olla ja mida mitte. Veel vähem meeldib mulle, et kui teinekord otse küsida, siis öeldakse sulle, et ohh pole midagi vaja ja tulge niisama. Kokkuvõttes tähendab see ikkagi mööda poodi tuiamist…. aga see ei ole ju see jutt praegu.

Nüüd ma siis pidin ainult välja mõtlema, millist lapikest ma teha tahaksin… kududa, heegeldada, õmmelda…. ja kuidas ma ainult selle lapikese paljalt viin. Aga see mõtlemine oli juba puhas nauding. Nii ma siis oma tegemata lõngade kotist otsisingi roosad lõngad üles, valisin 200 ruudu raamatust lille ja meenus ühest filmist nähtud t-särk ja minu kingitus oligi valmis.
Minule minu kingitus igatahes meeldis ja ma teen kohe Ketlinile ka sellise pluusi ;)

Aga sünnipäeval teiste lapikesi nähes oli mul lausa kade meel, et keegi on sellise laheda sünnipäevakingisoovi peale tulnud…. ja just oligi nii, et kes oli heegeldanud, kes kudunud, kes lihtsalt väga laheda riide leidnud :)))))

PS: turvahällis ei ole meie uus beebi, vaid vana ;)

Rubriigid: Uncategorized | 3 kommentaari
Lill

kuidas olla viimase peal rase ;)


Mõõtsin just oma vööümbermõõdu ära ja sain 112 cm. Ma olen täiesti kindel, et ma mitte kunagi enam ei suuda sellist mõõtu saavutada…. või muidu. Lisaks sellele vaatasin ma ennast täna istudes peeglist ja mulle tundus, et ma olen nagu Borati sõber ainult pingul ;)… ja see ei olnud just kõige nauditavam pilt.

Nii et järgmine kord kui ma rasedaks jään, kavatsen ma ainult 5 kilo juurde võtta ja olen väga ilus ja peenike rase!!!….järgmine kord :))))

Peale selle ei ole ma ju haige vaid ainult rase, aga sellest hoolimata ei ole mina isegi haigena söönud ära nii palju tabletee kui praegu. Isegi Ketlin ütleb juba telekast tuleva ravimireklaami peale, et emme rohud!
Ja mulle üldse ei meeldi mingit rohtu võtta… aga näed nüüd…
Paracetamol – algul peavalude ja nüüd seljanärvivalu vastu.
Rennie – minu lemmik – kõrvetsite vastu, millest ma ei enne ega ka pärast rasedust ei teadnud mitte midagi.
Magneesiumi tabletid – siis kui jalust nõrgaks võtab ;)
Selle aja jooksul on mul teisigi nii ennast kui meest rõõmustavaid karbikesi ja pudeleid olnud, aga kokkuvõte – ma ei ole ju üldsegi mitte haige :))))))

Kui nüüd tabletid ja hiiglaslikud mõõdud kõrvale jätta, siis jääb järgi veel hunnik laiskust ja mitte midagi teha tahtmist, mis väga selgelt koduses majapidamises silma torkab, aga noh…. ma pärast teen ja Kalle on ka viimasel ajal tubli olnu, kui ta kodus on ;)
Kusjuures täna ma pidin koristama :))))))))))))

PS: pilt on minu arust puhas petukaup, aga seda ju nimetatakse profitööks… Annika tegi ;)

Rubriigid: Uncategorized | 1 kommentaar