Arhiiv kuude lõikes: detsember 2006

Lill

päeva sisustamine

Minu suur austus vähemalt kahe lapse emade vastu kasvab iga päev. Nüüd ma tean, et kui ma kedagi peaks tööle võtma, siis minu esimene valik oleks vähemalt 2 lapse ema. Sest mitte kunagi pole ma pidanud oma iga tegu nii palju planeerima ja ette nägema kui nüüd. Igatahes logistikuks sobiks nad kõige paremini.

Üks päev me näiteks avastasime, et lumi on maha sadanud. Kuna ei saa ju sellele lumele nii väga lootma jääda, siis tuli lumememme kohe tegema minema. Kõige pealt siis pisikesel kõht ääreni täis, ruttu riidesse, vankrisse ja õue. Kui hästi läheb saab ta oma värske õhu laksu enne kätte, kui protestima jõuab hakata.
Nii, sellega on nüüd korras…

Samal ajal peaks suurem igaks juhuks Lotte filmi vaatama. See on kindel tegevus, millega üldjuhul ei kaasne midagi eluohtlikku ;).
Nüüd siis tuleb vahepeal ennast mingi piirini riidesse saada ja siis asuda aktiivset vestlust pidama suuremaga. Seletama talle miks ja mida me just selga paneme ja lasta tal ise siis riietuda nii kaua kui ta viitsib.
Ja mis siis kui lähebki õue saapad vales jalas…. pidigi tema sissepoole jalgadele hea olema :))))

Lumememmega läks küll hästi ja ühel tublil pereemal on ju porgandid ka alati külmkapis olemas. Ei olegi ise vist 10 aastat vähemalt käpuli mööda aeda roomanud ja lumepalle veeretanud….

PS: järgmiseks hommikuks oli lumememm juba nii palju ära sulanud, et oli natuke ette poole vajunud ja kõik hambad olid välja kukkunud.

PS: Lumehelbekesi tegime ka koos Ketliniga. Mina lõikusin ja tema harutas ja kiitis mind :))))

Rubriigid: Uncategorized | 2 kommentaari
Lill

elu kahe lapsega….


Kui esimesed päevad olid väga lihtsalt. Väiksem magas minu arust enamuse ajast. Ma isegi raamatust lugesin, et tunni kohta on nad üleval 3 minutit.
Kuid isegi kui ma väga tahaks, ei ole see elu midagi nii lill :). Millegi pärast on ikka nii, et kui on rahu ja vaikus, siis on… ja kui ei ole, siis on ka kõik asjad korraga.
Soovitatakse pisikese kõrvalt magada, siis kui temagi, aga kui suurem tahab parasjagu samal ajal jänese hüppeid harjutada või supikest süüa?
Või siis jätta söök tegemata… ja nii ütlengi Ketlinile… raamatus soovitati, sul ise külmikust midagi otsida ja tühjas sest soojast söögist :)

Tegelikus elus ärkab väike suure kisaga just siis üles, kui suurem on oma hädaga poti peal valmis saanud ja makaronid pliidil samuti!

Või siis tahab suurem just siis, et teda ka söömisel aidatakse, kui väiksem on sööma asunud ja ise tahaks ka nagu…..

Magama jääda tahavad mõlemad minu kaisus ja nüüd me jäämegi magama nagu päike – kolm pead kõik koos, et keegi ei oleks ilma :).

Ja õues käimine? Kuhu huvitav ma Ketliniga kõnidma peaks? ja mida seal õues üldse selliste ilmadega teha. Tavaliselt oleme niisama koos käruga käinud, et siis kui tahab, siis kõnnib, kui ei taha, siis istub…. aga kahe käruga ju üksi ei lähe kuskile. Nii ma siis paningi Keidi oma vankris magama ja sõitsime Ketliniga tema kärus mööda aeda edasi tagasi :)))… väga põnev!
Tuleks nüüd ruttu lumi maha, siis oleks vähemalt õuetegevust…

Aga oma titat hoiab Ketlin küll väga, tahab koguaeg pai ja kalli teha ja muretseb kui nutab ja on väga abivalmis kui kakat peab vahetama…. peab ikka talle jõuludeks sellise nuku kinkima, kellel on pehmed jalad ja käed, mida ei pea mina painutama… saab tema paremini oma nuku magama panna ;)

Rubriigid: Uncategorized | 8 kommentaari
Lill

Ketlin 2 aastat


Kui vana mammu on?… Selle peale aetakse kõik ühe käes sõrmed harali ja vastu on kaheksa!… või siis kaks kriipsu!

Aga jah muude suurte ja tähtsate sündmuste kõrval jäi Ketlini sünnipäev nagu htkel kuidagi vaikselt kõrvale. Ega ta ise nagu suurt aru ei saanudki, et midagi oleks olnud. Kingituseks sai ta omale Lotte video ja kui küsida,kelle oli sünnipäeva, siis vastab ta et Lottel!
Aga Lotte videot tuleb mul nüüd iga päev vaadata. Õnneks on talle väga hästi meelde jäänud, et üks korraga! ( see kehtib meil kõikide asjade kohta ;) ja nii ma õnneks pääsen tunni ajaga :)

Muidu hakkas ta aga väga tublilt suureks õeks ja peab nüüd enamus asjadega ise hakkama saama. Näiteks söögitoolilt maha saamine. Kui ennem piisas sellest, et tõusta lihtsalt toolil püsti ja ennast nats kõigutada, kui keegi juba teda “päästma” tormas,siis nüüd tuleb sealt ka ise elusalt alla saada….
Riided peab ka kõik ise selga saama ja seljast ära. Nii ta siis pusibki seal, ise korrutades, silt pepu peale, kus silt on?.. silt peab pepu peal olema… pole silti?

Ja kui keegi vähegi vaba on, siis peab talle appi minema, kas siis lihtsalt lamama või päkapikubeebit tudule panema või tema tehtud pannkooke sööma… tule mulle appi!… kuidas sa siis ära ütled….

Meie kinkisime talle pusle, mis juba käib kiirelt kokku. Aga õnneks tundub see ainult minule igav ühte ja sama puslet 10 korda järjest kokku panna :)

Rubriigid: Uncategorized | 6 kommentaari
Lill

paari kaupa…

Kui nüüd arvata, et ma olen viimase nädala niisama maganud, siis ei ole :)))
Ok tegelt olen, aga enne seda ma jõudsin teha mõned kampsunid :)

Alustasin sellest, et tegin korda kogu oma lõngatagavara ja harutasin ilma igasuguste süümepiinadeta üles kõik poolikud tööd.
Ja siis hakkasin kuduma paarikaupa kampsuneid… ikka mõlemale tüdrukule :)
Nii kaua kui saab, käivad nad riides nagu mulle meeldib, eks siis pärast seda ma püüan ma leppida sellega, nagu neile meeldib :)


Ketlini paksu talvekampsuniga ma ükskord juba uhkustasin, ja nii ei jäänudki muud üle kui teha teine veel ;). Teine kampsun oli mõledud uue tita koju toomiseks ja koju ma ta selles kampsunis tõin, mis siis et väljas on 10 kraadi sooja, aga sellega ei olnud jälle mina arvestanud. Ma ikka loodan, et tuleb mõni “jahedam” ilm ka, et ma ikka saaks seda kampsunit kasutada enne kui see väikseks jääb…


Väga optimistlikult asusin ma endale raseda kampsunit kuduma. Ilus suur lill pidi kõhu peal olema. Nagu arvata võis, ei saanud see kampsun valmis ja nüüd pole enam sedagi osa, mis sai…. Selle eest on aga olemas 2 väikest kampsunit :)


See on mõeldud järgmiseks suveks ja hetkel harjutab Ketlin väga tõsiselt mõlemal kapmpsunil nööpide kinni panemist :)

Rubriigid: Uncategorized | 6 kommentaari
Lill

Kuidas Keit sündis

Ma võiks siia peaaegu kopi-peist Ketlinini sünniloost panna… aga peaaegu…
Keidiga oli siis nii:
Pühapäevaks oli meil plaanis minna Raekoja platsile advendi küünlat süütama ja pärast seda Ketlini sõbranna Meriliisi sünnipäevale. Alustasime siis kohe hommikul aktiivselt. Kalle läks koos Ketliniga kimm-kommi (see on kõik kirikuga seonduv tema jaoks) ja mina emaga koos koristama. Riputasin jõulukaunistusi kardinapuu külge, mis peaks olema samaväärne akende pesuga… ja vist oligi :)))
Igatahes kell 12 päeval otsustasin, et äkki ikka ei peaks linna minema…tunni aja pärast otsustasin, et äkki ikka Ketlin peaks nüüd vanaema poole minema hakkama… kell 2 otsustasin, et peaks ämmaemandale helistama, et me vist hakkame varsti tulema… kell 5 helistasin ämmakale uuesti, et nüüd me siis hakkasime tulema ja võtame tema ka kaasa.
Kell 6 jõudisme haiglasse ja kuna ma ei olnud järjekordselt sünnitaja nägu, siis läks Kalle ära :))))
Arst käis ka vaatamas ja mingit optimistlikust tema käik minus küll ei tekitanud…. siin läheb aega …2 cm :))))
Jalutasin siis mööda tuba ringi ja tegin aegajalt valunägusid ja ootasin 4 tunnipärast toimuvat uut arsti visiiti… Kalle kutsusin ka igaksjuhuks tagasi, et keegi kätt hoiaks ja muidu küsisin lihtsalt ämmaka käest igasugu küsimusi ja mõõtsime valutugevust aparaadiga :)))
Kuskil natuke peale kümmet tuligi arst tagasi ja arvake ära mis ta ütles… 2 cm!!!!!!!!!!
Ma olen kindel, et igalühel oleks sellise uudise peale pisar silma tulnud :(… aga arst küsis ilusti luba veed lahti teha, et äkki siis…. ja äkki siis ka juhtus…..
kümne minuti pärast olid pressid kohal ja 7 cm kah….
Olin veel enne seda jõudnud mõelda, et nüüd siis peaks vist vanni minema ja loodame et ma ei pea seal olema 4 tundi nagu eelmine kord…
Ja siis läks asi kuidagi kiireks… mina ainult küsisin, et mitu korda veel ja kas nüüd on viimane. Ainuke lohutus koguaeg oli see, et tänase päevaga peaks ühele poole saama….. ja kell 23.35 saigi :))))
Ja seda ikkagi tabletiga keele all ja terve armee meditsiintöötajaid kõrval seismas :)

Keit tegi ühe piiksu ja pandi ilusti kõhu peale ja keegi ei võtnud teda ära, kui mina lubasin… umbes poole tunni pärast :)

Minu esimene reaktsioon asjale oli – rohkem mina küll siia ei tule :)… täna tundub juba täitsa ok mälestus, aga ikkagi soovitaks enne järgmist sellist sammu mulle meelde tuletada, et ma ju lubasin mitte tulla.

Kogu selle sünnituse juures oli minu ämmaenad kõige positiivsem asi!
Nimelt oli pelgus kahel korrusel remont ja ülejäänud poolteist päeva veetsin ma ühispalatis :(… enamus arstidel ja õdedel on nii raske elu ja seda tuleb ju kellegi peal välja elada ja loomulikult on kõige raskem veel koristajal :)

Aga antud olukorras on võit ikka palju tähtsam kui osavõtt ja auhinnaga olen mina ikka väga rahul!

Rubriigid: Uncategorized | 4 kommentaari