Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2007

Kui ma kunagi ammu keskkoolis käisin, näidati televiisorist Beverly Hillsi nimelist noorteseriaali. Hinge kinnipidades sai oodatud, et kelle see Dylan lõpuks valib või imetletud, kui tark ja andeks see Brandon ikka on ja miks meil küll selliseid mehi ei ole. Mul oli oma toa seinal isegi elusuuruses Brandoni plakat :)))

Seejärel tuli Melrose Place ja Ally McBeal. Ja mõlemad olid nagu minu jaoks tehtud. Ise olid oma eluga umbes sama kaugel ja nende probleemid tundusid nii tuttavad…. või siis mitte :) Aga sellegi poolest vaatasin ma neid seriaale alati kui vähegi võimalik oli.

Seksist ja Linnast ma ei hakkagi ju rääkimagi ning alati olid ka Sõbrad ühed mu lemmikud. Ma mäletan, kui soomest näidati mõnikord vähemalt 4 tundi järjest sõpru. Umbes nii, et kuu aega iga nädal korra ja siis 5…6 seeriat ühel laupäeval järjest. Milline õnn meie õuel.

Ja nüüd on kõik läbi!

Nüüd tuleb ainult vägivald televiisorist…. ok meeleheitel koduperenaised on…. aga see on ka kõik!…. mida ma siis ülejäänud nädalal telekast vaatan… üks CSI teise otsa. Mitte et mulle ei meeldiks… algul meeldiski…. aga nüüd on varsti igal osariigil seal oma CSI…..Vangla filmid  ja muidu häda ja viletsus…… tahan armastust ja suur tundeid, aga koos naljaga palun!

Kes aitaks koduperenaist :))))

Kuna mulle nii väga meeldiks, kui mul lapsed loomingulised oleks, siis sai Ketlinit juba hästi varakult muude kaunite kunstide kõrvalt ka joonistama utsitatud… Kõige pealt käisime loovustoas, siis teipisime tapeedi ainult joonistamise jaoks seinale. Lisaks selle soovitame tal sõbrustada näiteks Leevikesega, kellel peaks olema kaasa sündinud kunstianne ;) jne…..

Ja ma ütleks, et esialgu on see kõik ka vilja kandnud. Nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et esimene tegevus mida Ketlin teha tahaks (söömine välja arvatud) on joonistamine. Mõni päev ei jõua ta veel pidzaamatki ära võtta, kui juba joonistada tahab…

Tema lemmikvärv on vaieldamatult roheline. Roheline värv on purgist peaaegu otsas ja teised värvid on kõik rohelisega segatud. Ei tea mida psühholoogid selle peale ütleksid :). Ka on tal enamus pilte väga minimalistlikud ja ütleks, et esialgu rõhub ta väga tugevalt kvaniteedile. Või tuleb tal uusi ideid nii kiirelt peale, et vanad ei jõua veel paberilegi.

Värvidega plätsutab ta niisama ja tavaliselt seda sama, mida mina või keegi teine kõrval paberil teeb. Aga pliiatsitega joonistab ta peaaegu alati inimest või siis mulle nii tundub ja tema nii ka kinnitab…

Siin pildil on tegelikult Lotte ja kass on ka (kass on see väike kriipsukas lehe ülemises servas) :)

ja alati ei pea ju paberi peale joonistama… ükskord võiks ta koos värvidega kohe vanni saata ja vaadata, mis juhtub :) 

Kui Ketlin eelmine üle-eelmine aasta  (ok tegelikult tähendab see eelmine talv) käima hakkas, siis üks abivalmis sõbranna oli lahkelt nõus meile saapad müüma. Parajalt suured ja mahtusid ilusti ka villase sokiga jalga.

Sellel sügisel vaatasin siis kuidas Ketlinile tema 21 number kingad ilusti jalga sobivad ja loomulikult läksid siis ka number suuremad saapad jälle käiku. Endal veel hea meel, et kui hästi me ikka kaks talve ühtede saabastega ära majandame…

Ketlin aga millegi pärast ei tahtnud enam kõndida. Küll oli tal vaja kindlasti kärus istuda või siis nõudis opadiii. Ma ei saanud kuidagi aru, et mis häda see siis nüüd nii väga on. Näpuga saapa ninasse vajutades tundus mulle seal ruumi ju olevat. Ahh ajab niisama kiusu.

Aga laps peab ju kõndima…..ja igaks juhuks urgitsesin siis ühel õhtul talla saapa seest välja ja käsutasin Ketlini sinna peale seisma. Juba ainult talda vaadates tundus see kuidagi kiitsuke ja kui Ketlin sinna peale astus, paistis tald ainult ninast välja. Just sealt kohast kust ma seda läbi saapa pitsitanud olin. Külgedelt oli nagu oleks elevant hiirele peale astunud. ohhhh…. see on see, kui laps ei oska täpselt öelda, miks ta kõndida ei taha….

Kihutasime siis poodi… uued saapad, uued saapad…… esimesi saapaid, mis me riiulist Ketlinile jalga panime, ei olnud ta enam nõus ära võtma. Igaks juhuks, mine tea, äkki toppitakse jälle midagi kitsast ja väikest jalga….

Tõstsime siis Ketlin koos saabastega kassaletile ja müüa urgitses vajalikud sildid ja piibutajad välja. Edasi jalutas Ketlin oma uute saabastega ja liigutas varbaid seal sees. Vähemalt mina oleks seda teinud.

Uusi saapaid paneb ta nüüd ise jalga ja kui täna tahtsin teda kelgule suruda, ütles uhkelt – mammu kõnnib!!!

Eelmine nädal jooksis mul juhe korra kokku. See oli siis, kui üks ei jäänud magama ja teine juba üles ärkas ja mina ei saanudki magada! Siis ma loomulikult tormasin kohe Kallele hädaldama ja pressisin talt välja lubaduse, et laupäeval vaatab tema vähemalt 3 tundi  mõlemat last. Õnneks või kahjuks olin mina laupäeval aga täiesti haige ja ei tahtnud üldse voodist välja tulla. Nii ei jäänudki Kallel muud üle, kui lubadus teoks teha.

Ma õhtul talle ka ütlesin, et ta oli nii tubli, ja et kui ma haige ei oleks, siis oleks läinud ikka nii nagu alati… tal oleks midagi väga tähtsat vaja teha, mis kuidagi ei kannata edasi lükkamist ;)…. Nüüd aga mässas ta terve päeva vahelduva eduga laste ja minuga. Haige vajab ju ka hoolitsust ;)

Pisikesega on lihtne, temale  meeldib endiselt magada ja süüa. Need väiksed üleval oleku ajad sai ta ka ilusti sisustatud. Ketliniga on raskem, tema juba tahab koguaeg midagi. Ja nüüd kui terve päev on isa olemas, siis olid ka nõudmised kiired tulema. Üks tema lemmiktegevusi isaga on muna keetmine ja söömine. Sellele kulub peaaegu pool tundi. Siis peab isa veel joonistama kõikvõimalikke ja võimatuid olendeid. Ja kui ma nad õue saatsin, ei pääsenud Kalle ka kärutamisest. Õhtul käisid mõlemad vannis. See tähendab, et pärast seda kui Keit oli oma pisikeses vannis puhtaks pestud, siis ronis Ketlin sinna asemele.

Mina oleks oma vaba päeva palju rohkem nautinud, kui ma oleks ennast hästi tundnud, aga vahelduse mõttes oli seegi abiks. ….. Ja praegu – magama peaks hoopis! ;)

PS: sära just Kalle silmis õhtuks ei olnud, aga harjutamine teeb meistriks…. ise tahab veel kolme last ;)

Mulle hirmasti meeldivad traditsioonid. On mida oodata ja tead ka täpselt mis juhtub, sest point ongi ju selles, et samamoodi oleks. Kui ma Saksamaal lapsehoidja olin, siis seal peres oli traditsiooniks, et pühapäeval kell 4 pakutakse kooki. Kõik selle pere tuttavad ja sõbrad teadsid seda ja alati oli keegi kes külla tuli.

Meie perel ei ole küll veel Kalle rõõmuks sellist traditsiooni, aga detsembrikuus tüdrukute mõõtmise võtsime me küll kavva. Seekord oli teine kord ja uhkelt seisis Ketlin seina ääres ja lasi oma kriipsu sinna ära teha. Ta küll ei saanud aru, et tegemist on sellise traditsiooniga, mida tehakse üks kord aastas. Tema käib siiamaani raamat käes ja tahab kriipsu. Aga järgmine aasta on meil selle eest juba kaks seisjat!

Üks pluss ka asja juures, et tüdrukud nädalase vahega sündinud on, saab algatada traditsiooni :)