Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2007

Lill

kirjutamisest

 img_6691.jpg

Keit 1-kuuselt kirjutamas ;)

minu koolipõlve õudusunenägu oli kahe lehekülje pikkune lahingukirjeldus ajaloo tunnis. Või siis mingil teemal jutustamine, kus ei olnud, ei kuupäevi,  olulisi nimesid, ega muid tähtsaid fakte.  Esimese 2 sain ka just nimelt saksa keele jutustamise eest.

Ja samamoodi kuulus ka eesti keel, kus kirjandeid kirjutati, mu tunnistusel halvemate hinnete hulka. Minu lemmikaine koolis oli matemaatika, aga see ei ole praegu oluline. Igatahes, kui ma läksin 5 aastat peale keskkooli lõppu riigieksameid tegema, siis kõige hullem minu jaoks oli kirjand. Ma olin seal arvestanud kõige madalama hindega, sest terve kooliaja oli mulle selgeks tehtud, et must ei ole mingit kirjutajat. Suur oli aga üllatus, kui ma 8 sain ja sellega koos tuli ka usk, et äkki ei ole asi nii hull…..

Teine asi kirjutamise juures on see, et kogu jutt tuleb naljaks pöörata. Ja see ei lähe ka alati nagu läbi. Aga kui Kalle mind ikka utsitas ja ütles, et kõik on tegelikult harjutamise asi, siis näe….. siin ma nüüd siis harjutan ;).

Ma ükspäev lugesin arhiivi ja mõtlesin, et kui hea, et ma ikka olen kirjutanud. Muidu oleks see ju kõik meelest ära läinud. Ja piltidega on samamoodi. Vaatad pilti ja tead täpselt mis siis juhtus, kui mõnikord on niisama raske isegi meelde tuletada, mis eelmine nädal juhtus.

Ja teinekord on jälle hea, kui keegi mõne hea sõna ütleb. Oleks siis koolis keegi kiitnud ;)….. siit moraal – lähen kooli õpetajaks ja kiidan oma õpilasi!!!

img_5034.jpg

Ketlin 1-kuuselt kirjutamas ;)

Rubriigid: Uncategorized | 3 kommentaari
Lill

minus elab rullnokk

Kodus ma vaatan telekat tavaliselt ilma hääleta, sest keegi siis magab. Ja kui ei maga, siis pigem on hääl liiga vaikne kui normaalne ;). Autos on mul kassetiga originaalmakk ja pidevalt 2 last. See jälle omakorda tähendab, et ma sõidan väga korralikult ja muusika ei mängi.

Sellegi poolest elab minus rullnokk, kes mõnikord siis, kui ma üksi autos olen tõstab pead. Siis ma pean saama valgusfoori tagant esimesena minema. Kiirendama nii, nagu testiks autot ja võimsust mu autol peaks olema ;) Sõitma Pärnu maanteel 80-ga ja Järvevana teel vähemalt sajaga. Lisaks sellele üürgab mul siis autos raadio  mõnda sealt parajasti tulevat “hittlugu”.

Ei tea küll mis selle põhjuseks on, aga ju ma siis elan oma mees-mina niimoodi välja või nutan “noorust” ja vabadust taga…. aga vahel on niiiiii mõnus :)

Rubriigid: Uncategorized | 2 kommentaari
Lill

mõmmiga jalutamas

 img_6688.jpg

Kuna mina ei kuulu just koduste inimeste hulka, on meil vaja iga päev väljas käia. Aga kahe lapsega ei ole veel hetkel nii, et ohhh käime seal korraks ära. Nüüd tuleb kõike planeerida ja selleks võtame me ette pikemaid jalutuskäike. Pikalt sai mõeldud, et kes siis kuhu ja kuidas.

Ja järeldusena sai meil ka linik soetatud. Ketliniga rääkisin ma ikka, et need kellel on auto ja oma maja, ei ole ju linikut vaja. Nemad saavad minna ükskõik kuhu vankri või autoga. Aga näe, kahe lapsega enam autost ei piisa…

Nii ma siis paigutangi omale kaisukaru rinnale ja lähme matkale. Nii me oleme juba mitu korda päris edukalt jalutamas käinud. Viimane kord jäi küll lühikeseks see käik, sest Liisu arvas, et ta tahaks parema meelega lamaasendis magada…

Täna, väga ilusa ilmaga, mõtlesime siis kelgutama minna. Linikut ei võtnud, sest Ketlin läks kelgule ja Liisu vankrisse.

Ja nüüd tuleb hädaldamine: Kõige pealt tehakse kelgud nii lühikese nööriga, et käsi peab pikalt taga olema, et kelk mööda jalgu ei käiks. See omakorda tähendab, et vankrit tuleb lükata ühe käega, ükskõik kui paksust lumest läbi. Teiseks ei aja ju keegi vankri laiuselt kuskil kelgumäel rada sisse… see jälle tähendab, et ühe käega ja isegi kahe käega ei lükka sa seal mingit vankrit.

Nüüd Ketlini hädaldamine: ei taha kelguga, tahan tipa-tapa… ei taha tipa-tapa, tahan oppadiii…. tahan käest kinni… ei taha alla lasta seal on hästi, hästi palju lund…. jalad on hästi-hästi kõvad…. tahan tudiriideid – see viimane oli küll juba kodus.

Ja õnneks läks ta pärast kogu seda virinat hea meelega üksinda magama!!!

img_0921.jpg

Siin on üks mõmmi tegelikult Ketlin ja pilt on tehtud 2 aastat tagasi…

Rubriigid: Uncategorized | 3 kommentaari
Lill

esimest korda…

img_6469.jpg 

enne jutu kirjutamist ma sülitasin kolm kord üle õla….

Ketlin on oma kahe eluaasta jooksul olnud kaks korda üks päev või õigemini öö palavikus. Paar korda on olnud nohu ja köhinud on ka vist…. kuigi ma ei mäleta millal.

Täna oli meil plaanis minna raekotta Liisu sünnitunnistuse järele. Ja et kõik hästi läheks, oleks ju kõige parem kui Ketlin ilusti terve püsiks.

Eile läksime siiski Jukusse mängima, sest kolmapäev on meil Juku päev ja seekord lubati seal torti. Mul oli küll see väike ebaoluline asi meelest läinud, aga ikkagi….

Õhtul käis vend oma perega meil külas ja siis need mehed avastasidki, et väga lahe on lapsi tooliga keerutada ja siis nad maha tõsta. Venna laps veel ei käi ja seda naljakam oli kuidas ta roomata üritas. Niimoodi täiskasvanud inimesed ei tee…. aga naljakas oli ikkagi ;).

Igatahes lõppes see sellega et umbes tund aega hiljem hakkas Ketlinil paha. Ta ise ei saanud aru, mis tal täpselt viga on, aga igaks juhuks tõi endale pissipoti ja kiskus kõik riided seljast ära…. kui siis kogu seenepirukas välja tuli…. ise näost lubivalge.

Esimest mõtet ma ei mäleta… aga mingil hetkel ma mõtlesin, et näed nüüd… Jüri juurde jääb minemata.

Aga ei jäänud. Kell 10 õhtul jäi Ketlin ilusti magama… öösel käis pissil ja jõi vett ja hommikul oli juba rõõmus ja roosa, nagu polekski midagi juhtunud.

Võta nüüd siis kinni, mis tal oli…. seenepirukas + toolikeerud või ülikiirelt ja kergelt mööduv kõhuviirus.

Rubriigid: Uncategorized | 4 kommentaari
Lill

mina sõnumid

Mammu tahb seda ja mammu tahab teist. Kui küsid, et kas sa tahad seda vastab ta – tahad!

Eile siis püüdsin talle mina sõnumeid õpetada. Võtsime lihtsa lause – mina tahan mett! Kuulas ja vaatas mind, kuidas ma nagu part muudkui korrutasin, mina tahan mett ja mina tahan mett. Mõtles siis natuke ja ütles – mammu tahab mett!

Esimene kord läks aia taha.

Ja temaga vaidlema hakata ei ole mõtet. Issi on tükult (loe: issi on tüdruk)! Kui ma siis püüdsin väita, et ei issi on ikka poiss… siis vasta väga nõudliku häälega – EIIII … issi on tükult!!!!

Ükspäev palus raamatut lugeda… kahe lause järel ütles…. EIII see ei ole nii! Võttis ise raamatu, ajas näpuga järgi ja “luiges” mis seal tegelikult kirjas oli :)

Ketlini lemmiksõnad on väga ja liiga ja natuke jne. Need ju ilmestavad tema juttu. Kui enne  piisas ühest sõnast, siis nüüd ei ole kuum lihtsalt väga kuum vaid väga, väga kuum… mis siis et tegelikult oli asi ainult natuke soe :)

Aga nagu triibik ütles, on lahe iga. Päeva jooksul on ikka päris mitu lauset, mis muigama panevad, aga kahjuks lähevad need kohe meelest….

Rubriigid: Uncategorized | 3 kommentaari