Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2007

pärast oma esimest tööpäeva ja Kalle tagasihoidliku positiivset kommentaari ja rahulolevat venna peret, hakkasin enda tulevikku suure fotograafina juba päris hästi ettekujutama ;)

Kuna aga teist tööpäeva kuskilt ei paistnud ja väike Liisu kõhus muudkui kasvas, siis jäid ka minu karjääri unistused esialgu unenägudesse…  sellest hoolimata külastan ma ikka ja jälle fotofoorumeid ja sealt mul ka pulmafoto konkursi kuulutus silma jäigi.Esialgu ei mõelnud ma midagi, kui aga Kalle ütles,et muidugi mine võta osa…. siis võib ju proovida. Julgesin isegi Annika öelda ja tema kiitis ka takka, et kuskilt peab ju alustama ja nii ma siis muudkui mõõtsin ja kaunistasin ja pöörasid ja groppisin oma kahte pilti… ikka värviliseks ja must-valgeks püsti ja pikali….

Kalle ise valis oma kriitilise pilguga mu võistlustööd välja. Ma ise võib-olla poleks neid valinud, aga teiste kohta ütles ta…seda ma olen juba näinud ja seda teevad kõik….

Ütleme nii, et võitma me ei läinud ja oma tööde vigu tean ma ka ise ja tean ka seda, milline peaks minu arust võidutöö välja nägema ja sinna on mul veel pikk tee………..

Eile oli siis suur hindamine.  Kui paar aastat tagasi oli võistlustöid kõvasti alla 100, siis eile oli neid juba kõvasti üle 100. Esimene ehmatus oli ikka päris suur….

Võistlus ise käis nii,et kõige pealt tuli välja valida 15 paremat ja siis kõige rohkem hääli saanud piltide hulgast I, II ja II koht. Kõik osavõtjad olid 1 häälega züriis ja eraldi zürii oli 2 häälega. Kalle oli 2 häälega zürii liige. Mitte sellepärast, et mu mees on, vaid ta meil suur pulmaasjatundja ;)

Kuna meie olime kohal terve perega, siis tassisime jõmsikaid korda mööda süles ja valisime paremaid. Esimese hooga oli valik liiga suur…. teise kriitilisema pilguga vaadates oli valik jälle liiga väike :))). Lõpuks sain oma 15 valitud. Kusjuures valisime Kallega eraldi ja meil ei olnud mitte ühesugune maitse…. küll aga oli lemmikpilt meil ühine.  Kui Liisu pidas ennast väga viisakalt üleval, siis Ketlinile see üritus küll pinget ei pakkunud – kuskile ei või astuda ega istuda ja keegi temaga liftiga üles ja alla ka ei viitsi sõita….

Siis algas häälte lugemine…seda said kõik suurelt ekraanilt ise jälgida ja isegi mina sain mõne hääle :))))))…. aga 15 hulka ma loomulikult oma mõne häälega ei pääsenud. Küll aga oli seal paras hunnik, kes ühtegi häält ei saanud. Nii et kokkuvõttes oli mul tuju hea, sest 15 hulka ei pääsenud ju ka terve hunnik väga proffe piltnikke…. ütleks et suurem enamus neist, sest nn finaali sai ainult 5 inimese tööd, nendest 11 olid ühe inimese tehtud, aga see tuli alles pärast valimist välja….

Võitis meie pere lemmikfotograafi tehtud meie lemmiktöö. Ja ma ütlen, et täiesti õigustatult. Annika tehtud võidutöö sai 3 korda rohkem hääli kui II jäänud Annika tehtud töö ;)….

Ja mis seal ikka öelda…. kõige ilusamad pildid minust ja minu perest on  Annika tehtud ja selle üle on mul hea meel….ja hea tunne on, kui tead kuhu poole ise püüad!

Need siis minu tagasihoidlikud katsetused……………

Sissejuhatus on siin…..

Sai siis teoks meie eelmisel aastal alustatud traditsioon. Kuna Kallel oli õigel päeval tööl, siis me lükkasime traditsiooni ühe päeva võrra edasi.

Nagu eelmine aasta sai lubatud, tuli nüüd rohkem ettevalmistada. Kuna meie pere pidi valmistama seekord soolase tordi nägi minu ettevalmistus välja järgmine. Esimene pool aasta ostsin kokku erinevaid kokaraamatuid. Teine poolaasta sirvisin neid aegajalt. Eelmine nädal aga valisin välja ühe ja proovisin seda teha. Ütleme nii, et tegemist ei olnud minu tippsaavutusega (loe: ei maitsenud mulle kohe üldse). See aga tähendas, et tuli valida midagi muud. Lappasin siis jälle oma uhkeid raamatuid ja valisin järgmise. Tulemus oli juba palju parem, aga noh…. sellega ei oleks küll midagi võitnud.

Selleks, et mitte alla anda tuletasin meelde kõik söögid, mida Kalle viimase aasta jooksul suure isuga söönud on ja valisin välja seenepiruka.

Võistluspäeva hommikul ei teinud ma mitte midagi. Sest esiteks piruka tegemine võtab aega 30 minutit ja teiseks aetakse toad nagunii sassi :))))

Igatahes olid pärast 5-te kõik võistlejad oma kohtadele asunud, kes tegi veel viimaseid kaunistusi ja kes degusteeris juba veini…. igatahes võistlus läks käima…

mmmmmmmmmm…. mmmmmmmm…. võtaks veel, aga äkki magus enam ei mahu. ahh…. kui ei mahu, siis ei mahu…..mmmmmmmmmmmmm

keegi just kõva häälega ei kommenteerinud, aga silmanurgast jäligiti ikka, kui suure isuga keegi midagi sööb.

Soolased tordid söödud, asuti ohke ja püksinööbi avamisega magusate juurde….. mmmmmmmmmmmmmmmmmmmm uus mõmin….mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm

aga nii uljalt ei söönud enam keegi…. kui mitte arvestada Ketlinit, kes tordi pealt kõik maasikad endale nõudis. Ta ei olnud küll ainuke laps, aga ainus, kes neid kõigile aru saadavas keeles nõuda oskas ja õigel ajal õiges kohas oli…aga see selleks.

Võib öelda, et mütsiga lööma ei olnud küll keegi tulnud ja eraldi süües oleks andnud kõigile esimese koha. Aga võistlus on ikkagi võistlus :)))

Kui kõik oli proovitus, hakkasime hindama. Vaatasin, et hindamissüsteem oli meil sama mis eelmine aasta, kuigi keegi ei mäletanud kuidas see oli :)

Mehed lugesid punktid kokku ja võitjale anti au ja kuulsus ära.

Kui eelmine aasta arutati, kuidas mehed ka võistlema hakkavad, siis see aasta  pandi lootus juba lastele ja tulevikus anname siis oma kokaraamatu välja ;)

Igatahes mina ei võitnud…. ja see kes eelmine aasta võitis, tema ka mitte….võitis Ingridi pere tehtud mangotort!

Pärast võistlust antud intervjuus ütles ta, et oli tõsiselt ettevalmistunud ja kindla peale läinud! 

………..Mis ma veel ütlen?

Ma saan järgmine aasta jälle magusat torti teha, äkki siis võidan mina ka.

ülejäänud tuba oli ka selline, aga kõik ei mahu korraga pildile. Aga suur tänu tehnikale, mis aitas mul poole tunniga kõik korda teha… eriline tänu nõudepesumasinale!

Ketlin teeb mul siin kõrval pabereid pisikesteks tükkideks. Lemmikuks on tal vetsupaber, aga kogemata juhtus ka üks kahe kroonine kätte.

 - raha ei tohi küll katki rebida….

 - aga ostame uue? 

Kogu selle valimiste ja mineviku ja muu jahumise taustal tuleb mulle ikka meelde kuidas mina pioneer olin.

Ma ei suutnud mitte kuidagi ära oodata, millal ükskord mina ka pioneeriks saan. Juba esimeses klassis vaatasin ma kadedusega suuremaid ja unistasin. Ja kui siis ükskord see päev kätte jõudis, ei saanud mina küll mantlinööpe kinni panna, sest muidu poleks ju kõik inimesed tänaval näinud, et ma  nii uhke olen :)))))

Lisaks kaelarätikule meeldis mulle ka kogu see muu jama seal juures. Sõlmede tegemine, vilenöörid (huvitav milleks neid vaja oli), pioneerituba, kus võis trumme taguda ning rivivõistlused. Kogu selle sahmerdamise juures ei teadnud mina mingist suurest eesmärgist ega mõjutamisest midagi. Lihtsalt oli huvitav elu. Ja Lenini raamat meeldis mulle ka.

Igakord kui ma viimasel öösel tänavavalgustuse valgel luuletust pähe õppisin, mõtlesin, et miks ma ei võiks olla selline nagu Lenin, kes juba esimesel päeval pliiatsid ära teritab ja kirjandi valmis kirjutab. Ja Lenini raamatut tahtsin ka endale, käisin seda ikka raamatupoes vaatamas.

Kangelastest ainult ei saanud ma aru. Kes meist ei mäletaks Sooja Kosmodemjanskajat… aga milleks see piinamine? Aga äkki see oligi see pööramine, nii et hea et ma sellest aru ei saanud.

Eks see kaltsu kandmine tüütas ära ka ja märkuseid sai selle eest ka, aga täna mõtlen ma sellele kui lihtsalt pubeka trotsile. Väike ja süütu asi, millega sai täiskasvanuid närvi ajada ;) 

Ja kõige tipp oli pioneerilaager. Pioneerindusega oli kuidas oli, aga diskod ja pasteerimised olid küll sellised asjad mis meelde jäid. Lisaks oli meie laagris veel väravavalve, kus sai kohalike poistega kõkutada ja külla tulnud vanematele nende jubinaid mööda laagirt otsitud. Millegi pärast ei tohtinud vanemaid laagriterritooriumile lubada :)))))

Nii et… mulle on Eesti alati meeldinud, ju ma siis olen sündinud täpselt õigel ajal, kus sai olla veel õnnelik laps ajal, mida suured inimesed vihkasid :)

Kui koduperenaise tavalistest huvidest väljuda, meeldib mulle alati vaadata mis inimestel seljas on. Kõige mõnusam on seda teha telekast presidendi vastuvõttu jälgides. Kui ma veel tööl käisin, siis otsisin meie kleite ja võrdlesin teistega, nüüd vaatasin siis lihtsalt professioonalsest huvist.

1. Eesti naised näevad ikka väga head välja. Noh enamus neist ja ühe korraliku mehe kõrval, oli ikka korralik naine ka ;)

2. Lihtsuses peitub võlu. Selle aasta hitid - ühevärvilised ja lihtsad ja väga ilusti langevad kleidid kaunistasid küll väga neid naisi, kes neid kandsid. Siin kohal ei saa märkimata jätta Signe Kivi

3. Alati leidub ka naisi, kes näevad välja nagu prantsuse litsimajast välja karanud….. vot ei meeldi mulle (vaata eelmist punkti). Nimesid mina ei nimeta, aga vastuvõtul nimetati küll ;)

4. Seda triibulist seelikut Siiri Oviiri seljas olen ma juba näinud – milline möödapanek. Mitte seelik, vaid see, et isegi minul on see meeles.

5. Kui sa näed välja nagu mägi, siis rahvariided + televiisor ainult võimendab seda…. ja mitte kandja kasuks.

6. Paar meest olid ka lahedalt riides. Aga huvitav kes on teinud mehele sellise pintsaku, mille viimane nööp on põlvede kõrgusel ja selle siis käskinud lahti jätta :)

7. Oma ema kiituseks võin öelda, et ükskõik mis ta ka oma riidekapist selga oleks pannud, oleks ta seal väga kena välja näinud. Kes mu ema ei tunne, siis ta on väga enesekriitiline ja mina temaga enam poodi ei lähe ;)