Arhiiv kuude lõikes: märts 2007

Ma nagu vana inimene, alustan pidevalt oma jutte mälestuste heietamisega. Kui ma veel noor olin, siis….. Ega ma seda trenni juttu ei saa ka muud moodi kirjutatud.

Nii kaua kui ma mäletan, olen ma ikka trennis käinud. Kuskil lasteaias käisin ma juba tantsuringis. Kuna ma aga mingit muud erilist annet seal välja ei näidanud, kui mooni tantsimist (ärge küsige mida see tähendab), siis olin ma pidevalt tagumises reas. Ja ei mõjunud üldse motiveerivalt ;)

Koolis aga käidi pidevalt kuskile trenni kedagi valimas. Esimeses, tennises, ei jõudnud ma kepi otsas palli tagumisest palju kaugemale ja ka korvpallitrenn jäi ka natsake lühikeseks… pall jälle liiga suur.  Tulid aga uued treenerid ja nii ma siis jätkasin kergejõustikuga. Aga noh lasteasi. Ju keegi minus mingit talenti ei märganud, sest ei utsistanud mind keegi väga tagant.

Mingis vanuses sai aga selgeks, et trenn tähendab tasuta lõunat. Ja selle viimase mõttega olen ma juba varsti pool elu elanud. Ärgu mulle tulgu peenikesed inimesed rääkima, et nad võivad ükskõik kui palju süüa, aga paksuks ei lähe. Lähevad küll. Lihtsalt nad ei söö nii palju. Nad ainult arvavad, et ei lähe…. aga tegelt sellest ei tahtnud ma rääkida.

Nii ma siis alustasin jälle trennis käimist. Tegelikult olen juba kuu aega käinud ja kaalu peale astudes on seda ka natsake juba näha. Ja täitsa mõnus on. Või siis mõnikord ei ole ka. Näiteks siis, kui lähed treeningsaali ja sulle sealt 30 supervormis inimest vastu vaatavad. Või siis kui sa oled seal nats aega vehelnud, silmad treeneris kinni ja kujutad juba ette, et sa näed ka samasugune välja…. ja siis kiire pilk peeglisse sind maa peale toob.

Aga ma ei anna alla ja käin seal ikka vehklemas. Sest tegelikult on pärast trenni ikka väga mõnus olla ja just praegu ma lõpetasin oma tasuta lõuna shokolaadi näol ja võin rahuliku südamega magama minna, teades, et ma olen tubli olnud :))))