Ketlin ütleb järjekindlalt kõikide piltide kohta kus tema pisikesena on, et see on Keit Liis…
Mina tean küll, mis erinevus on. Keidil pole veel ühtegi täpselt tema vanust sõbrannat, kellega iga kuu torti süüa…
Aga selle eest on tal midagi palju paremat….
Ja eile esimest korda elus naeris Keit kõva häälega, kui õde talle nalja tegi. Ketlin ise muidugi naeris Keidi naeru peale 3 korda kõvema häälega ja 3 korda kauem…. aga ta on ka vanem :)
ehk siis R-täht!
Ma tean et paljud lapsed ei hakka r-tähte väga vara ütlema. Enne veel kui ma jõudsin sellele mõtlema hakata, hakkas Ketlin r-i põristama.
Ma arvan, et kuskil eelmine nädal hakkas ta rääkima, et sünnipäeval oli karuga tort. Üleeelmine nädal oleks ta öelnud, et oli mõmmiga kook ;)
aga nüüd näe karuga tort!
Teiseks tema lemmikväljenidks on saanud nüüd ÄRA… seda saab kasutada kõikide tegusõnadega koos. Eriti hästi kõlab see lauses Ära söö ära!
ja kui enne käisime niisama jalutamas või õues, siis nüüd tahab ta parki minna.
Vaat mis üks täht teha võib….
Pildil oleme me parte söötmas ;)… mis siis, et näha on kajakad… ja niigi olen selle pildiga hiljaks jäänud, sest ainult meie aias on veel lund
Kunagi väga ammu mulle väga meeldis kududa. See oli tegelikult rohkem selline aeg, kui midagi endale selga tahtsid saada, siis ei jäänud midagi muud üle kui endale ise teha. Aga aeg läks ja mingi hetk olin ma täiesti kindel, et rohkem ei hakka ma küll oma aega kudumisele kulutama. Kutsusin sõbrannad külla ja jagasin oma tagavara laiali. See oli natuke enne Ketlini sündi.
Kui Ketlin oli sündinud ja ma umbes pool aastat niisama näppu keerutanud, siis ostsin väikese toki lõnga ja hakkasin Ketlinile mütsi heegeldama. Kuna see oli see aeg, kui me tittedega päevitasime (st. nemad magasid ja meie päevitasime), siis oli ka teisi heegeldajaid ja nii oli kohe seltskondlik tegevus.
Edasi läks nagu ikka nende sõltuvustega…. teeks veel ühe mütis ja siis ühe kampsuni. Õnneks või kahjuks on mul nii, et iga asi mis väga kiirelt valmis ei saa ei tasu ettevõtmist. Nii on minu käsitöö ainult lastele suunatud.
Nüüd ükspäev tegin korda oma lõngatagavarad ja ohhh kus ma olen ahnitsenud. Ja lubasin endale, et mitte ühtegi lõnga ma enne ei osta, kui korv on tühi. Nii et kui keegi mind lõngapoes peaks nägema, siis kohe marss ligi astuda ja mind sealt välja kihutada. Sest ausõna mul on piisavalt lõnga, et teha vähemalt kümme kampsunit ja 10 mütsi lastele suveks.
Sellest on juba hulka aega möödas kui Ketlini sõbrannad Leevike ja Maibrit või siis nende vanemad vaimustusid legodest. Minul ei ole kunagi legosid olnud ja kuna mul on kaks venda, siis ma arvan, et kui meie peres ka lgeod oleks olnud, ei oleks lastud mind nendega mängima. Nii ei ole minul mingeid mälestusi, mis oleks mind tagant tõuganud. Ketlin on samas veel natuke liiga väike (endiselt tema enda üks lemmikväljenditest), et poes näpuga legokastile näidata ja seda endale nõuda.
Õnneks aga on Ketlinil sellised toredad sõbrannad, kes talle sünnipäevaks legod kinkisid. Algul vaatas Ketlin neid pisut skeptiliselt. Et noh poistemänguasjad või nii. Kalle ehitusi vaadates tema arvamus vist süvenes. Kuigi ma panin legod ilusasse roosasse kohvrisse. Käis tema mäng põhiliselt selle kohvri kaasas tassimises….
Kuni üks nädal aega tagasi hakkas ta torne ehitama. Ja nüüd on ta ikka asja tõsiselt ette võtnud. Iga õhtu kerkib tal mõni omapärane torn. Igat torni vaatan ma sellise totaka naeratusega nagu see üks ema mingis pesupulbrireklaamis oma tütart, kes judo trenni minna ei taha.
Ja ütleks, et minu arust täitsa lahedad tornid on tal. Ma küll alati ei viitsi joosta neid pildistama, aga lill on tema tornidel peaaegu alati ja kahte sarnast torni ei ole ta veel ehitanud…
PS: millegi pärast arvab Ketlin, et kui pilti tehakse, siis peab ronima tooli peale ja “naeratama”
Selle aja jooksul kui ma siin arvutis olen olnud, on jälle üks torn kerkinud….
üks jõnglane nüüd hakkas eriti produktiivseks ja muudkui toodab seal all korrusel torne…
no kaua sa ikka peaga vastu seina jooksed. Nagunii keegi ei usu, et Ketlin tüdruk on. Ükskord kui me pelgulinna polikliinikusse võimlema läksime ja kleidis Ketlini sinna registratuuri lauale istuma tõstsin, ütlesid rõõmsad registratuuri töötajad, et näe kui ilus poiss. No kuulge – kleit on ju seljas.
Muudest olukordadest ma parem ei räägigi. Viimati keegi ütles, et äkki ta on tüdruk, näe roosa müts on peas…. ja siis vaatas küsivalt mulle otsa. Et mine tea neid tänapäeva noori…. telekas ka Beatrice rääkis, et tema poeg eelistab roosat värvi.
Patsi jaoks ei ole meil ju siiamaani juukseid. Ja kui ma need ka ära lõikaks, siis …. ohh ma ei teagi mis siis. Klambri häda pärast juba saaks panna… aga see pole see.
Nii ma siis kudusin ühe poistekampsiku. Ja lõnga jäi piisavalt palju üle, et teisele poisile ka teha…..
