Arhiiv kuude lõikes: september 2007

Pildistamisest ehk kuidas P-st sai M

28. september 2007

Mulle meeldib nüüd väga pildistada. Ma olen isegi natuke raha selle eest saanud :)))… Ma olen selle raha isegi ära juba kulutanud. Näiteks ostnud endale mälu juurde. Mälu ei ole kunagi piisavalt. Ja aku ostsin… aga peaks veel ühe ostma :) sest mõni aku on mul juba varsti 10 aastat vana …. ok 5 vähemalt

Tegelt tahaks hoopis uut kere ;)… ei teagi millist valida… kas kallist või veel kallimat…see oleneb jälle sellest, kui palju mul raha on… aga raha saab siis kui pilte teha :)))

Objet tahaks ka… aga kallis on…. aga välk mul on… see kallis ;)… väga hea :)

Aga tegelt on oli nii…

Kui ma endale fotoka ostsin, siis ma teadsin ainult seda millist ma tahan, sest ma olin kursusel käinud ja seal räägiti, et peaks olema selline. Ma ise ei osanud seda kõike küll veel seletada, aga kui ma kellegile ütlesin, et mul on näe selline fotokas, siis kõik vaatasid…. aaa, ta teab mis ta teeb.

Tühjagi ei teadnud ja nüüd ma tean, et vaatasid ainult need, kellel endal ei olnud sellist fotokat. Sest need kellel olid, need oleks kohe märganud, et mul kõik nupud on keeratud automaadi peale.

Päris palju asju saab automaadi peale keerata ja siis oled sina ainult see uhke näoga lollike, kes arvab, et ta teeb suurt kunsti :)

Otsisin siis välja oma kursuse materjalid ja ostsin virna raamatuid ja hakkasin ise õppima. Tüütasin kõiki tuttavaid fotograafe oma lõputute küsimustega, kusjuures seda teen ma vahel siiamaani :). ja piilusin üle fotograafide õlgade, et mis reziimid neil on :))))

Nii ma siis õppisingi oma fotokat tundma… ja jõudsin sinna, et kui ma tahan pilti, siis ma tean kuidas ma sellise saan. Mitte nii, et näe mis välja tuli…. mina ei tea kuidas nüüd nii tuli.

Sest kui sa ei tea mida sa tahad, siis ei saa ka keegi sulle öelda, kuidas sa seda tegema pead. :))))))

Ja eesti keeles on välja antud piisav varu raamatuid, kus antakse nõu kuidas võiks mingeid pilte teha…. ja alati võib küsida :)…. mina näiteks ei julgenud meeste käest küsida, sest ma kartsin et ma ei saa aru, mis nad vastavad…. aga nüüd kui ma tean, siis ma võin öelda, et paljud mehed ei saa ise ka aru mis nad vastavad …. ausõna!

need kõik ei ole minu tehtud ;)

Rubriigid: Krista | 3 kommentaari

Saada E-mail Lisa kommentaar 3 kommentaari

Liisu magamine

28. september 2007

Ma nüüd harjutan ennast oma last Liisuks, sest ma ajan Keidi ja Ketlini nimed koguaeg sassi :))… ja hea et meil lapsel ikka on teine nimi veel :)

Liisu ärkab meil hommikul viimasena. Ja kui tal on lubatud piisavalt kaua magad, siis ärkab ta rõõmsa tujuga. Siis kui on ära ringutanud, siis otisb kohe mõne inimese, kellega oma suurt rõõmu jagada :)))

Pärast ärkamist on ta nõus peaaegu 2 tundi üleval olema…. kui hästi tegevust leida, siis ka natuke rohkem, aga muidu hakkab ta ikka juba protestima. Siis tuleb ta ilusti vankrisse mässida ja õue magama viia. Ma natuke siis mööda oma tänavat kõnnin ja kui hakkab juba silm kinni vajuma, siis tuleme ruttu tagasi (minu vaba aeg)….. hea on teda vaadata… silm vajub ja vajub ja ikka on vaja veel vägisi lahti hoida… ja nii ta siis pingutab mingi 5 minti :)))

Magab ta siis mõnusalt kohe… parematel päevadel kuni 4 tundi… aga mõnikord ainult 2 :)))

Siis on üleval ja kui ta ikka 4 tundi on maganud, siis ta naljalt enam minna ei taha. Tavaliselt teeb ta ikka õhtupoole ka üks vähemalt 1,5 tunnise uinaku…. näteisk 7-9 :))))

Magama lähme me õhtul vähemalt kolmekesi… mina ja lapsed st….. Kõik ühte voodisse ja kõik minu kaissu. Viimasel ajal olen märganud kuidas Liisu kah kohe ronib minu ja Ketlini vahele. Ketlin tavaliselt jääbki magama täitsa omaette meie laias voodis… Liisu aga tissiotsas…. ja õhtuti ei lähe ta pooltki nii kergelt magama kui päeval… sööb natuke, siis ronib jälle kuhugi… siis tirin ta tagasi… sööb natuke ja jälle ronima….aga lõpuks annab ikka alla…. kuskil 11 näiteks.

Ja see ei loe kas ta enne magamaminekut oli üleval 1… või 5 tundi… ikka samammoodi.

Öösiti sööb meil ikka mõnuga… iga kahe tunni tagant…. vahepeal on olnud ka suuremaid, aga ka väiksemaid vahesid. Mulle on nii mugavam… mina küll ei viitsiks temaga ringi jalutada ega kussutada….

Nii me siis magame :)

Rubriigid: Keit Liis | 4 kommentaari

Saada E-mail Lisa kommentaar 4 kommentaari

Lasteaialaps

28. september 2007

Sissejuhatus

Nüüd saab meil juba 1,5 kuud lasteaias käidud ja teeks väikese vahekokkuvõtte.

Lasteaianädal on meie peres nelja päevane. Teisipäev on vaba päev, siis me käime kukupai tunnis. Esialgu…. sest eile kui ma küsisin, et kumb laulutund talle rohkem meeldib, kas lasteaia või kukupai, siis ta vastas, et lasteaia :)

Hommikuti Kalle viib ja mina koos Keidiga lähme talle järgi. Hommikud näevad meil välja nii… Kalle tõstab magava Ketlini vanituppa ja sealt kuni uksest väljumiseni ei kuule magav mina ja magav Keit mitte üks piiks :). Ma panen Ketlinile õhtul riided valmis ja nii nad seal all koos Kallega pusserdavad.

Pärast päevast magamist lähme talle sinna järgi ja siiamaani oleme leidnud sealt rõõmsalt koos teiste lastega mängiva lapse. Alati jookseb ta siis meile vastu ja on valmis koju tulema.

Riidesse paneb ta ise… aidata väga ei tohi ja selle tõttu võtab see meil seal päris kaua aega… Tavaliselt jõuab vähemalt kolm last selle aja jooksul koju minna :). Aga meil pole kuhugi kiiret ju.

Riidesse panemiseks on tal seal omad nipid. Näiteks selleks et jopet või dressikat selga saada, paneb ta kõigepealt kapuutsi pähe ja siis käed varrukatesse. Muidu oli tal raske teist varrukat sealt seljatagant üles leida. Mina pole seda talle igatahes õpetanud.

Kui ma ükspäev jõudsin järgi sellel ajal kui nad seal kõik koos õue hakkasid minema, siis Ketlin pani ennast seal igatahes ise riidesse. Ütleme nii, et valdavale enamusele tema rühma lastele ei ole riidesse panemine lemmiktegevus ja nad hea meelega lasecad kasvatajal seda teha :)

Siiamaani on ta tervislikel põhjustel puudunud lasteaiast ühe päeva.

Nüüd ma olen 2 päeva teda ise hommikul viinud… koos Keidiga…. siis ma näen ka hommikuid, mis üldse ei erine õhtutest :)… täna lasin tal hommikul veel ise riided ka valida…. valis ja rääkis, et kui ma lasteaeda lähen, siis kasvataja ütleb, et näe kui ilus pluus sul on :) – naised ;)

Kokkuvõte: laps tuleb panna lasteaeda siis kui ta valmis on ja siis pole ka mingeid probleeme… Ketlini tundub küll väga valmis olema :)

Rubriigid: Ketlin | Kommenteeri

Saada E-mail Lisa kommentaar Kommenteeri

originaalne…

25. september 2007

Pärast seda kui Ketlin sündis olen ma kudunud ja heegeldanud. Ja ma olen täiesti kinni jäänud, sest ma koon ja heegeldan ainult mütse ja kampsuneid. Ma ei tea mis see on, aga ma kohe ei näe mitte midagi muud, mida teha. Ok ma tegelt endale ühe õlasalli tegin ka ja Ketlinile pontso…. aga see kõik selle mütsi ja kampsuni hunniku kõrval on ikka köki-möki.

Aga lastel on ju vaja palju mütse ja kampsuneid… need jäävad väikseks ja kaovad ära :)…

Ja ausõna ma ostsin lõnga salli jaoks ja isegi hakkasin seda kuduma… 2 korda alustasin…. aga ma ei taha seda teha… mulle ei meeldi kohe… mis siis et muster ja puha, aga kuidagi mõttetu tundub edasi tagasi… edasi tagasi…täpselt ühte moodi ja niimoodi mitu meetrit. Nagu siis mütsi tegemine oleks ei tea mis suur vaimuergastus :)

Samas mingeid nö mõttetuid junne ma ka ei viitsi teha… nagu mobiilikotid ja rinnaehteid mida ma kunagi ei kanna.

Tegelt ma juba vaikselt panen vaimu valmis nukuriiete tegemiseks :)… aga enne tuleb ikka paar mütsi valmis teha :)

Aga Anu vihje peale tegin oma lapsele valepatentkoes kampsuni. Lõngaga oli nii, et mul kolma tokki oli ühest partiist ja 1 teisest ja värv oli nats teine. Ma kunagi ammu ruutude heegeldamise jaoks ostsin ja siis ei tundunud see nii oluline olevat… õigemini polnud valikut. Nüüd sättisin selle üksiku toki sinna ülemisse otsa ja vahepeale pidi midagi tähelepanu kõrvale juhtimiseks tegema. Ketlini soovil sai sinna lilled tehtud… kuigi ta valmis kampsunil soovis mõned lilled teise kohta panna…. lille värvid valis ta oma mütsi järgi.

Laste asjade tegemisel on hea, et materjali kulub vähe ja alati jääb midagi nats üle. Nii ma siis ükspäev Keidi une ajal võtsin aga sahtlist mingid pisikesed kerad ja hakkasin heegeldama…. et kui otsa saab, siis saab ja seda värvi enam ei tule… aga ükski lõng ei saanudki otsa :)))… iagatahes mulle need värvid nii meeldisid, et nüüd on mul kampsuni jagu neid juurde varutud :)…. aga müts on tegelt Ketlini oma…..