Arhiiv kuude lõikes: september 2007

Lill

Kuidas me endale elutoa saime

 

Maa, mille peale me oma maja juba umbes 7 aastat tagasi ehitama hakkasime, on pisike. Ikka väga pisike ühe majamaa jaoks. 350 ruutu. Ja sinna maa peale maja paigutamine oli ikka paras tegemine. Eriti veel arvestades sellega, et keset maad on 2 suurt mändi. Pärast kahe aastast läbirääkimist naabritega tegime maja kahele naabrile päris külje alla, aga sellest hoolimata ei tahtnud me mändi keset tuba ehitada. Nii sai meie maja kindlad mõõdud ja kuju. Esimesel korrusele 60 ruuduse ristküüliku kuhu pidi mahtuma köök, vannituba, esik ja elutuba. Kuna kõike head korraga ei saa, siis pidime ühest loobuma.

(2003 suvi) 

Valik langes meil elutoa kahjuks :(. Noh, samas… kõik teavad ju omast käest, et kui külalised tulevad, siis istuvad kõik lõpuks ikkagi köögis ja ilma köögita ei saa ju üldse elada…. Nii siis tegime meie köögi.

Esimestel aastatel oli meil lisaks köögile veel ka magamistuba samas toas. Ühele kahekesi elavale paarile sobis see väga hästi… külmutuskapp on voodist silmaga näha ;)

Aga kuna voodi oli kamina koha peal, siis pidi ta ikkagi oma tuppa kolima :)

 

(2006 jõulud)

Nii me siis elasime. Suur ümmargune söögilaud keset tuba ja tundus mõnus…… kuni tulid lapsed.

Ma ei usu, et lähema 10 aasta jooksul tuleb see aeg, kus lapsed viitsiksid õhtul tundide kaupa suure laua ümber istuda ;)…. seda teevad ikka vanad inimesed… ja nii tuli meil koos lastega lihtsalt pidevalt põrandal vedeleda. Iseenesest täitsa mõnus… aga ikkagi tuleb nats nagu vanusele mõelda ja selg jääb ikka kangeks kui oled 2 tundi kõva puu peal külitanud.

Nii ma siis hakkasin sisekujundama, et kuskile meil ikkagi mahub diivan…. peab mahtuma. Kui kõigil teistel inimestel mahub, siis peab ka meile mahtuma.

 

Kõige pealt tuli suure kurvastusega loobuda ümmargusest lauast, mis kolis meie maakodusse. Ja asmele kolis kandiline laud. Juhuks kui diivan meile ikka ei sobi või ei mahu, siis otsisime me hinna- ja lapsesõbralikku diivanit loe nahast ;)… õigemini kunstnahast ;)

Ja leidsimegi….

(vaade diivani pealt) 

Väga positiivne diivani ostmise juures oli see, et algul öeldi meile et aega läheb vähemalt 6 nädalat, aga parem oleks mitte enne 8 nädala möödumist kõnet oodata ja suur oli meie üllatus, kui diivan 4 nädala pärast valmis oli :))))

(vaade trepi pealt) 

Diivani, mida saab varbaga toas ühest kohast teise lükata paigutasime seljaga köögi poole. Selle ees oleval kandilisel laual lõikasime jalad 10 senti lühemaks, et oleks normaalne süüa… ning teisele pool lauda on kaks tumbat, mis on Ketlini suured lemmikud.

Igatahes ei tahtnud kumbki laps kahel esimesel päeval diivani pealt maha minna… noh ja mina ka :)))…. ja vahelduseks on meil nüüd selline kodu nagu kõigil teistelgi….

(vengsui ka :)

Rubriigid: KODU | 3 kommentaari
Lill

kuduja

img_4200.jpg 

Äkki see ongi minu kiiks, aga ükskõik mida ma teen, peab see kiirelt valmis saama ja lihtne teha olema. Olgu see siis söögitegemine, aiatööd või käsitöö. Ma mäletan väga hästi kuidas ma ülikooli ajal ükskord kell kümme üles tõusin ja riidekapist midagi selga ei leidnud ning teisest kapist püksiriide leidsin ja kell 12 uute pükstega loengusse läksin.

Samamoodi on ka kudumisega. Ma lihtsalt ei kujuta ette endale number 2 varrastega kampsunit kudumas. Seega on mu lastel palju rohkem kampsuneid kui neil vaja on… või õigem oleks öelda, kanda jõuavad.

Kampsunite juures aga on minu jaoks kõige tüütum igasugune viimistlustöö, nagu külgede või varrukate kokku ajamine. Nii ma siis olen leidnud endale omaarust väga mõnusa ja lihtsa kampsunikudumise viisi mis alati sobib :) Raglaan

Kõige pealt alustan keha kudumist. Kui käib üle pea, siis ringis, kui eest lahti siis ühe laia ribana. Ei mingeid esitükke ega ka tagatükke eraldi, sest ma ei ole veel leidnud ühtegi loogilist seletust, miks peaks kampsunil olema küljeõmblus. Niimoodi koon peaaegu kaenla alla välja …. umbes 4..6 rida tuleb aga esiosa ja seljatükke eraldi kududa, et varrukas vahale mahuks… aga sellest hiljem.

Seejärel koon varrukad… neid küll kahjuks toruna ei saa kududa….sest sukavarrastega on palju kehvem kududa kui kahe vardaga… Varrukad koon ka kaenlaallani – kui on lühikesed varrukad, siis ainult paar rida saabki kududa.

Nüüd panen aga kogu hunniku ühele vardale… kõige pealt esiosa, siis varrukas vahele, siis seljaosa … jälle varrukas.. ja jälle esiosa. Selleks oligi vaja esi- ja seljaosa erladi nats kududa, sest varrukat lihtsalt kahe silmuse vahele on väga raske mahutada :)

img_4179.jpg 

Kui asi oli juba ringi peal, siis saab nüüd tervet hunnikut edasi ringitada. Lihtsalt peab nö parempidisel ringil neljas kohas kahandama. Ja niimoodi kuduma kuni kaelaauk on piisavalt suur või siis väike :) Ma olen juba sättinud oma tööd niimoodi, et ma isegi kaelaaugu saan sealt ringi pealt ilusti ära viimistleda, ilma et peaks kuskilt  midagi kokku või maha kuduma.

Ainukesed õmblused, mis nüüd vaja teha on, on varruka siseküljed.

Kuidas seda raglaani (neljast kohast kahandused) aga kududa, selleks ma siin igakord valin uue mooduse….

 img_4170.jpg

Klassikaline – esiosa 2 viimast kokku ja varruka 2 esimest kokku… nii jääb näha kaks rida…

img_4166.jpg

Ei kudunud mitte viimaseid vaid eelviimaseid… nii jäi neljane rida näha

img_4157.jpg

tegelikult samamoodi nagu esimene ainult et esiosal  kudusin ületõstega ja varrukal kaks kokku …. või noh nii nagu pildil näha, sest seljataga on ju täpselt vastupidi vaja teha :)

img_4161.jpg

minu viimane vaimusünnitis… kus keha pealt tulevad juba diagonaalis auguread ja esiosa ja varrukaühenduskohas on kolm silmust kokku kootud… teisel pool siis üks ületõsta ja kaks kokku….

Vot nii….

PS: modell meil nii vingerdas, aga raglaani sain ma küll pildile :)

Rubriigid: Uncategorized | 20 kommentaari
Lill

Kuidas ma beebikinos käisin

Vahelduseks tundus, et sobiks minna beebikinno. Ja täiesti juhuslikult ei näidatudki seal multikat, vaid romantilist komöödiat. Arvestades peaaegu täielikku kino puudumist minu elus, sobis see kah.

Mõeldud oli asi nii, et Ketlin on ilusti lasteaias ja Keidil täpselt sellel ajal uneaeg, nii et mina saan rahulikult filmi nautida, kui tema mul süles magab. Ma ei saa kuidagi aru sellest mõttest, et miks ma peaks minema kinno, kui ma juba ette tean, et ma seal filmi vaadata ei saa. Sest ma arvan, et ühelegi emale ei tule üllatusena, et tema laps tahab ronida või roomata või mis iganes muud teha, mitte 2 tundi rahulikult toolil istuda.

Seega on minu beebikinod tavaliselt jäänud laste esimestesse elukuudesse, kui nad kindlalt olid nõus terve filmi magama :)

Tundes aga oma last, lootsin ma, et ta magabki…… kuna aga Keidil oli päris suur köha ja Kalle nõus kodus tööd tegema, siis läksin mina beebikinno täiesti üksi ja jätsin Keidi hoopis koju magama.

Mind kohe üldse ei sega ju need mööda saali ringi sebivad tited, emad sabas ega ka need kes väga kõvahäälselt üritust saboteerivad. Vastupidi. Mul oli isegi hea meel, sest nad kõik tuletasid mulle meelde, kuidas mulle on antud erakordne võimalus nautida filmi, ilma et ma samal ajal kedagi lõbustama peaks.

Ja äärmiselt tänulik Keit, kes sai sellel ajal kodus õues magada, magas kella 10.30 – 15.00 :))))

Ja ausõna, mul oli plaanis beebi kaasa võtta ;)

Rubriigid: Krista | 1 kommentaar
Lill

Kukupai

Kui mul sinna otsingusse panna kukupai, siis ma olen sellel teemal kohe mitu mitu korda sõna võtnud….

Ühesõnaga…

Jälle hakkas meie perel kukupai hooaeg. Seda siis juba kolmas peaaegu.  Ja nüüd hakkas ta kohe mõlemal lapsel.

Et mis imekoht see siis on? Kukupai  on 6 kuu kuni 6 aastast laste laulutund ja mitte tavaline laulutund, vaid superlaheda õpetaja Kadriga laulutund. Vähemalt meie käime Kadri juures. Esimene tund lapsed lihtsalt vahivad suud ammuli õpetajat. Aga mida aeg edasi, seda tihedamini leiad nii ennast kui last kukupai laule lõõritamas…

Ja peale meie on kukupais käinud Maibrit ja Leevike ja Katariina lapsed ning näiteks veel Kajaka laps ja siis veel paljud need, keda ma ei tea et on käinud…

Aga miks ma sellest nüüd siis kirjutan…. eelmine nädal, kui me Keidiga olime esimest korda kukupais, ütles üks ema pärast tunni lõppu, et tema minu blogist luges, et kukupai on lahe koht :).

Nii et kelle laps veel ei käi kukupais, siis tulge, eriti need kes Keidiga ühte rühma tahaks tulla :) 

Rubriigid: Krista | 2 kommentaari
Lill

Ploomid

img_4090.jpg 

Kevadel oli puu selline ja hoolimata Marise pessimistlikust lootusest sai meie ploomipuu ääreni ploome täis.

Juba poole suve peal ähvardas ta oma oksad ära murduda lasta ja osa ähvardusi ka teoks tegi, enne kui Kalle oma toigastega appi jõudis, aga see selleks.

Nüüd siis hakkavad need ploomid ka valmis saama. Kuna meil on veel üks teine puu ka, millel ei olnud küll nii palju ploome, aga mis on aga juba ära söödud, siis ei tundu see ootamine nii pikk.

 img_4062.jpg

Aga ütleks, et maitse poolest pole see metsik saak küll paljutõotav…. ei ole nad nii magusad, kui teise puu otsas…. aga äkki nad ikka koguvad ennast ….

Mis nüüd nendega siis teha…. meie plaan on süüa ise ja jagada sõpradega. Ma ei ole veel nii tubli perenaine, et moose keedaks, kuigi mulle ploomikompott väga maitseb. Aga mida veel võiks teha?… Sügavkülma ei mahu rohkem midagi :)))

img_4071.jpg

Rubriigid: KODU | 3 kommentaari