Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2007

Kui sul ei ole veel lapsi või on üks beebi ja kui siis vaatad mingit nanny saadet telekast, siis mõtled kindlasti, et issand kust sellised lapsed küll tulevad. Ja kuidas mina ikka oskan küll oma lapsi kasvatada ja kuidas meie kodust tulevad inglid.

Ja kui siis ükspäev karm reaalsus sulle näkku vaatab… huvitav kelle laps see on on, kes küüntega oma õe näos kinni on? Ja põhjuseks toob, et ta tuli liiga lähedal ja äkki ta oleks puutunud midagi, mida ei tohi!

Siis mõtled küll, et ta ju sinu armas õekene, kuidas sa saad niimoodi teha…. aga näe elu on karm ja ebaõiglane…. ehk siis, me oleme jõudnud sinnamaani, kus mul on 2 tegijat kodus.

Enam ei ole nii, et üks beebi, kes ainult lamab ja omaalgatuslikult ei puutu midagi ja kaitsta tuleb teda, et suurem talle liiga ägedalt kalli teha ei saaks. Nüüd tuleb hakata vahekohtunikuks.

Ja minu arust see vahekohtuniku roll on kõige raskem…. kust läheb piir?

… kas väiksem võib minna suurema nina alla tema asju käest ära kiskuma?

… kuidas peaks käituma suurem, kui väiksem ei saa sõnadest aru?

… millal peaks vahele segama  ja kumba lohutama… seda, kes teeb suuremat kisa? võis seda, kes on väiksem? või seda, kes on süüdi? kes otsustab, kes on süüdi?

Ütleme nii, et kodus on veel lihtne, siin olen mina ja minu 2 last, aga mis saab siis kui me lähme külla või keegi tuleb külla? Kuidas jagada siis elu ja maid, nii et keegi viltu ei vaataks, et kuidas sa küll lased oma lapsel niimoodi käituda. Või mida teha siis kui keegi teine ei pea meie pere reeglitest kinni ja mina vaatan nii ….. sest olgem ausad, kui ma juba ise mõtlen, et mida keegi teine võib mõelda, siis ma vahel olengi ju see teine, kes vaatab.

Kui palju tohib kuskil külas kiskuda või rääkida või ronida või tüüdata või nõuda……  või mis iganes…. ?????

Ja nagu mul üks sõbranna ütles, iga ema taluvusepiir läheb täpselt tema enda lapse selja tagant. Kõik teised lapsed üle selle on ikka alati palju lärmakamad ja ulakamad.

Või siis on näiteks nii:

Ketlinil on 3 onupoega, 2 nendest on vennad. Üks 2 ja teine 4 aastat vanem. See neli aastat vanem Markus hoiab ja kaitseb Ketlinit nagu isalõvi. Ja kelle eest… eks ikka oma venna Rasmuse eest. Eile näiteks mängisid nad kolmekesi vanaema juures teisel korrusel, kui kostis Rasmuse hädakisa. Kohale jõudes avanes vaatepilt, kus Markus sikutas Rasmust sukapükstest ja põhjuseks, miks ta seda teeb, oli see… et Rasmus oli ähvardanud Ketlinit lüüa. Minu oli hea meel, et näe kuidas Markus ikka Ketlinit hoiab ja kaitseb, aga Markuse ja Rasmuse ema asmel ei tahaks küll kohtunikuks olla :)

Pühapäeval pärast nukuteatrit panin Liisu ilusti magama ja ütlesin Kallele, et ma lähen nüüd poodi ja nemad koos Ketliniga võiksid kah magama minna…

Kui ma poest tagasi tulin, tuli Ketlin mulle vastu ja ütles, et hästi tasakesi peab olema, sest issi magab. Ketlin aga näitas mulle uhkusega suurt legolossi, mille nad issiga ehitanud olid :)

Noh see oli nüüd jutt pealkirja ja pildi juurde ;)

Tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis väärtuskonfliktidest., et miks Ketlinil mantel seljas on ;) Pärast seda kui ma läbisin edukalt lapsevanemaks olemise kursused, tean ma, et enamus konflikte, mis peres ette tulevad on väärtuskonfliktid ja siiis pole suurt midagi muud teha kui kompromiss leida või lasta olla nii nagu on. Pigem siis üldse mitte torkida.

See siis tähendab seda, et kui mulle miski ei meeldi, ilma et see mulle mingit kahju teeks, siis see ongi see konflikt…. see on umbes see mustad sokid vedelevad maas asi.

Ja kuna ma ise olen tagasihoidlikult öeldes suhteliselt jäärapäine ;) ja ei muuda oma soove ja tegemisi eriti … siis ma püüan arvestada ka teistega ja lasta neil olla…. Alati ei tule see välja, aga ma püüan

Näiteks kui Ketlin tahab olla toas talvemantliga, siis las ta olla. Minul ei hakka ju palav :)…. Kui ta tahab minna sünnipäevale Liisu sokid jalas ja barbi kõrvaklapid mütsi peal, siis las läheb…. mis siis et minuarust tobe, aga tema on uhke ja õnnelik :)

Ma väga loodan, et ma suudan olla sama mõistev ka siis, kui meil tüdrukud pubeka ikka jõuavad, sest minul ei ole küll veel meelest läinud, et mingis eas olid vanemad lollid ja ei teadnud elust ikka midagi ;). Ja las nad siis käivad helesine peaga ringi nagu mina kunagi :)

Aga see päevauni…. leppisime siis ilusti kokku, et kui õhtul on jonn, siis peab ikka päeval magama…. jonni pole, võib olla ilusti üleval.

Samamoodi leppisime ka kokku, et kui tema tahab õhtul pullida ja alles kell 11 magama minna, siis ei ole ka aus hommikul nutta, et tahan veel magada. Nii ta siis meil vapralt hommikul ärkab ilma virinata :)

Mänguasjade ärapanek tahab meil veel kõvasti harjutamist ja siinkohal olen mina väga kehv eeskuju ja nii ma siis käin ja torisen ja korjan nii enda kui ja lasteasju siis, kui tahan, mitte siis kui peab :)…. Õnneks on meil peres vedanud Kallega, kes küll jätab ka omad asjad vedelema, aga juba mitu korda õhtul terve pere tegevuse õhtul, siis kui meie magame, ära on koristanud.

Kõik nägid jah, kuidas lapsed ilusti koos mängivad ;)