Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2007

Lill

väikesed inglid ja sõjahaavad

img_5341.jpg 

Kui sul ei ole veel lapsi või on üks beebi ja kui siis vaatad mingit nanny saadet telekast, siis mõtled kindlasti, et issand kust sellised lapsed küll tulevad. Ja kuidas mina ikka oskan küll oma lapsi kasvatada ja kuidas meie kodust tulevad inglid.

Ja kui siis ükspäev karm reaalsus sulle näkku vaatab… huvitav kelle laps see on on, kes küüntega oma õe näos kinni on? Ja põhjuseks toob, et ta tuli liiga lähedal ja äkki ta oleks puutunud midagi, mida ei tohi!

Siis mõtled küll, et ta ju sinu armas õekene, kuidas sa saad niimoodi teha…. aga näe elu on karm ja ebaõiglane…. ehk siis, me oleme jõudnud sinnamaani, kus mul on 2 tegijat kodus.

Enam ei ole nii, et üks beebi, kes ainult lamab ja omaalgatuslikult ei puutu midagi ja kaitsta tuleb teda, et suurem talle liiga ägedalt kalli teha ei saaks. Nüüd tuleb hakata vahekohtunikuks.

Ja minu arust see vahekohtuniku roll on kõige raskem…. kust läheb piir?

… kas väiksem võib minna suurema nina alla tema asju käest ära kiskuma?

… kuidas peaks käituma suurem, kui väiksem ei saa sõnadest aru?

… millal peaks vahele segama  ja kumba lohutama… seda, kes teeb suuremat kisa? võis seda, kes on väiksem? või seda, kes on süüdi? kes otsustab, kes on süüdi?

Ütleme nii, et kodus on veel lihtne, siin olen mina ja minu 2 last, aga mis saab siis kui me lähme külla või keegi tuleb külla? Kuidas jagada siis elu ja maid, nii et keegi viltu ei vaataks, et kuidas sa küll lased oma lapsel niimoodi käituda. Või mida teha siis kui keegi teine ei pea meie pere reeglitest kinni ja mina vaatan nii ….. sest olgem ausad, kui ma juba ise mõtlen, et mida keegi teine võib mõelda, siis ma vahel olengi ju see teine, kes vaatab.

Kui palju tohib kuskil külas kiskuda või rääkida või ronida või tüüdata või nõuda……  või mis iganes…. ?????

Ja nagu mul üks sõbranna ütles, iga ema taluvusepiir läheb täpselt tema enda lapse selja tagant. Kõik teised lapsed üle selle on ikka alati palju lärmakamad ja ulakamad.

Või siis on näiteks nii:

Ketlinil on 3 onupoega, 2 nendest on vennad. Üks 2 ja teine 4 aastat vanem. See neli aastat vanem Markus hoiab ja kaitseb Ketlinit nagu isalõvi. Ja kelle eest… eks ikka oma venna Rasmuse eest. Eile näiteks mängisid nad kolmekesi vanaema juures teisel korrusel, kui kostis Rasmuse hädakisa. Kohale jõudes avanes vaatepilt, kus Markus sikutas Rasmust sukapükstest ja põhjuseks, miks ta seda teeb, oli see… et Rasmus oli ähvardanud Ketlinit lüüa. Minu oli hea meel, et näe kuidas Markus ikka Ketlinit hoiab ja kaitseb, aga Markuse ja Rasmuse ema asmel ei tahaks küll kohtunikuks olla :)

Rubriigid: Krista | 6 kommentaari
Lill

Legoloss ja päevauni…

img_5320.jpg 

Pühapäeval pärast nukuteatrit panin Liisu ilusti magama ja ütlesin Kallele, et ma lähen nüüd poodi ja nemad koos Ketliniga võiksid kah magama minna…

Kui ma poest tagasi tulin, tuli Ketlin mulle vastu ja ütles, et hästi tasakesi peab olema, sest issi magab. Ketlin aga näitas mulle uhkusega suurt legolossi, mille nad issiga ehitanud olid :)

Noh see oli nüüd jutt pealkirja ja pildi juurde ;)

 img_5325.jpg

Tegelikult tahtsin ma rääkida hoopis väärtuskonfliktidest., et miks Ketlinil mantel seljas on ;) Pärast seda kui ma läbisin edukalt lapsevanemaks olemise kursused, tean ma, et enamus konflikte, mis peres ette tulevad on väärtuskonfliktid ja siiis pole suurt midagi muud teha kui kompromiss leida või lasta olla nii nagu on. Pigem siis üldse mitte torkida.

See siis tähendab seda, et kui mulle miski ei meeldi, ilma et see mulle mingit kahju teeks, siis see ongi see konflikt…. see on umbes see mustad sokid vedelevad maas asi.

Ja kuna ma ise olen tagasihoidlikult öeldes suhteliselt jäärapäine ;) ja ei muuda oma soove ja tegemisi eriti … siis ma püüan arvestada ka teistega ja lasta neil olla…. Alati ei tule see välja, aga ma püüan

Näiteks kui Ketlin tahab olla toas talvemantliga, siis las ta olla. Minul ei hakka ju palav :)…. Kui ta tahab minna sünnipäevale Liisu sokid jalas ja barbi kõrvaklapid mütsi peal, siis las läheb…. mis siis et minuarust tobe, aga tema on uhke ja õnnelik :)

img_5326.jpg 

Ma väga loodan, et ma suudan olla sama mõistev ka siis, kui meil tüdrukud pubeka ikka jõuavad, sest minul ei ole küll veel meelest läinud, et mingis eas olid vanemad lollid ja ei teadnud elust ikka midagi ;). Ja las nad siis käivad helesine peaga ringi nagu mina kunagi :)

Aga see päevauni…. leppisime siis ilusti kokku, et kui õhtul on jonn, siis peab ikka päeval magama…. jonni pole, võib olla ilusti üleval.

Samamoodi leppisime ka kokku, et kui tema tahab õhtul pullida ja alles kell 11 magama minna, siis ei ole ka aus hommikul nutta, et tahan veel magada. Nii ta siis meil vapralt hommikul ärkab ilma virinata :)

Mänguasjade ärapanek tahab meil veel kõvasti harjutamist ja siinkohal olen mina väga kehv eeskuju ja nii ma siis käin ja torisen ja korjan nii enda kui ja lasteasju siis, kui tahan, mitte siis kui peab :)…. Õnneks on meil peres vedanud Kallega, kes küll jätab ka omad asjad vedelema, aga juba mitu korda õhtul terve pere tegevuse õhtul, siis kui meie magame, ära on koristanud.

img_5311.jpg

Kõik nägid jah, kuidas lapsed ilusti koos mängivad ;)

Rubriigid: Krista | 5 kommentaari
Lill

Ketlini kunst

 img_5283.jpg

Väga raske on Ketliniga poest lahkuda, et me ei ostaks ühtegi kleepekat. Ma arvan, et nii kaua kui need on ainult kleebekad, ei ole ju nagu probleemi.

 img_5279.jpg

Nii me siis neid ostamegi. Üks leht korraga ja koju tulles kleebib ta need ilusti vihikusse. Ja enne ei lõpeta kui kõik kleepekad lehelt on kleebitud. Tema suurim soov on külle neid mitu korda kleepida, aga alati see ei õnnestu.

 img_5282.jpg

Õnneks ei taha ta neid veel mitte kuskile mujale kleepida… siis tuleks meil natuke sellel teemal vestelda :)

img_5277.jpg

Rubriigid: Ketlin | 5 kommentaari
Lill

Ketlin joonistas keha

img_5286.jpg 

Üsna tükk aega joonistas Ketlin meil kartulinimesi…. näide !

Käed ja jalad hakkasid otse pea küljest ja see pidi olema normaalne. Mingil hetkel aga ilmus ka keha. Ja loomulikult läksid siis ka käed ja jalad õigele kohale….. noh peaaegu :)

Siis järgmine etapp oli selline, et ühele lehele mahtus ainult üks inimene… koos oma hiiglasuure peaga. Siis oligi nii, et emme (kes on alati tema joonistusel kõige suurem) oli ühel pool lehte ja teisel pool oli issi.

Nüüd on aga terve pere meil ühele lehele jõudnud ja kui Ketlin ikka joonistama hakkab, siis tuleb joonistada terve pere.

Ja ütleks, et ainult inimesi ta joonistabki :)… ok päikeseid ka…. või siis kirjutab midagi…. oh…. autot joonistab ka…. aga see on ka kõik!

Pildidl vasakult: Ketlin, issi, emme, Keit Liis…. ja kõik hoiavad käest kinni!

Rubriigid: Ketlin | 5 kommentaari
Lill

Ketlin arvutiga

 img_5267_1.jpg

Just siis kui sa jõuad mõelda, et mille vastu see laps nüüd järgmisena huvi hakkab tundma, teatab ta, et tema tahab nüüd arvutisse.

Mina enda arvutisse teda ei lase, sest see on “tööarvuti” ja see seisab meil koguaeg kodus ja kui pole probleemi, siis ei ole ka tüli :).

Seega ainuke arvuti, kuhu Ketlin tahta võiks on Kalle oma. See käib Kallega koos tööl ja mõnikord ta jääb ka tööle ;)… aga teinekord leiab Ketlin selle üles ja teatab, et temal on nüüd arvutiaeg.

Kõige pealt vaatame kella pealt kaua olla võib… ja siis …. edasi saab ta peaaegu ise. Kui ta midagi nõudma hakkab, siis me talle ka ütleme, et kui aru ei saa, mis teha, siis järelikult oled liiga väike ja tehku seda, mida oskab :).

Kaks lehekülge millega ta hakkama saab, on jussikese multikad ja teletupsude mängud…. Ise ta seal üritab näpuga hiirt taga ajada ja õigetesse kothadesse pihta saada… aga tahtmine on ikka väga suur :)

Ma nüüd kasvatuslikust seisukohast ei ole nii kindel, kas seda nii vara vaja oleks, aga praegu on meil piir 15 minutit päevas ja kui ta ise teab ja tahab, siis mis ma siis ikka keelan. Samas teleka vastu on huvi ära kadunud ja mutlikaid ei nõua.

Kusjuures see kellavärk talle väga meeldib, käib ja kontollib ja on nõus kohe arvuti kinni panema kui aeg läbi on :)

Kella ta ei tunne, lihtsalt tuleb näidata kuhu seier jõudnud peab.

Rubriigid: Ketlin, Uncategorized | 2 kommentaari