Arhiiv kuude lõikes: detsember 2007

Lill

minu projektid….

On ju nii, et ei ole mõtet enne kaagutada kui munetud veel pole. Aga mul võtab see munemine nii kaua aega, et vahepeal võib natuke kaagutada ka. Mul on siin kodus mitu projekti käsil :). Mõne võib kohe kirja panna kui ebaõnnestunud, mõni võtab oodatust palju rohkem aega ja mõni on täitsa rõõmustav.

Ebaõnnestunud projekt: Lugesin üks kord Kaja blogist, et kui imelihtne on oma kuludel-tuludel silma peal hoida…vot siin . Kuna mul endal erilisi tulusid pole millel silma peal hoida, utsitasin Kallet kaasa jälgima. Teeme ka sellise exceli tabeli ja paneme ilusti kirja, et pole ju probleemi. Novembris-detsembris katsetame ja teeme järledused ning jaanuarist läheb asi käima. Tühjagi. Esimesel nädalal kirjutasime ilusti üles. teisel nädala käisin juba Kallel järel, et kirjuta nüüd üles ka. Endal tal oli rahakoti vahe juba tsekkidest paks. Lõpuks võtsin siis ikka ise paki ja kirjutasin kõik üles. Edasi läks nii, et mina talle enam midagi ei ölenud, minul oli raha otsas ja tsekke kah seega netu ning sinna meie projekt vaibuski. Järeldused sellest – nii kaua kui mina siin pisikese rahaga kodus istun ja tema meie peret majandab ja asi pankrotis ei ole, ei ole tarvis suskida :)

Pooleli projekt: magamistoa remont. Ise tahan teha ja ise ka teen. Kõige pealt oli eesmärk isadepäevaks valmis saada, siis muutus tähtaeg sujuvalt jõuluks ja nüüd siis määramata ajale. Aga ma pole veel alla andnud… ja ei annagi. Lihtsalt nüüd ma tean mida see tähendab. Mis mul siis seal tehtud on. Kõigepealt oli plaan. Siis tuli plaani parendada ja muuta ja jälle mõelda ja siis tegudele asuda. Kõige pealt pahteldasin… siis värvisin laudise laudu ühe korra enne seina panemist. Seejärel liimisin seinale jot liistu kuhu vahele lauad lähevad. Siis tegin vennaga diili, käisin tema sõbral väikest pulmapilti tegemas ja nemad aitavad mind elektritöödes. Nüüd jõudis järg seina ja lae värvimiseni. Selle tööga olen ma nüüd peaaegu ühel pool. Üks kord on veel osad seinad värvida. Siis tuleb laudis seina panna, ühe korra veel värvida, elektritööd lõpetada ja põrandad värvida. Igaugu liistusid kah veel panna, mis on muidugi kõige raskem töö :)… Ja kui kõik see tehtud on, siis saab teha alles neid asju, mis mulle tegelikult meeldivad – sisustustöid :)….paneme siis uue tähtaja kah igaks juhuks – Kalle sünnipäev!

Positiivne projekt: Kaalujälgimine. Mul on väga lahe kaalukõver olnud paar viimast aastat 2004 dets 85 kg…2005 dets 55 kg…2006 dets 81 kg…. 2007 dets 58 kg :) Ükskõik kuidas ma ka laste taha peitu poeks, siis tõele silma vaadates olen ma ennast ju ikka raseduse varjus lihtsalt paksuks söönud. Sest kuskil pole kirjas, et rase peab 30 kilo juurde võtma :) Juurde võtta on väga lihtne… muudkui sööd ja sööd ja ei ole ükski inimene veel mitte süües paksuks läinud. Ja seda ma ei usu, et keegi palju süües paksuks ei lähe, kõik lähevad, lihtsalt need kes arvavada, et nad söövad palju, seda tegelikult ei tee … nad ei teagi,mis palju söömine tähendab :)… aga see selleks. Ketlini järel käisin ka natuke kaalujälgimas ja nautisin peenikese inimesel elu kuni tuli uus rasedus. Jälle sai ennast paksuks süüa. Ja ära sünnitada…. aga kuidas nüüd jälle peenikeseks saada. Ei läinud see midagi nii kiirelt kui ma lootsin. Ikka tuli lõpuks ennast kokku võtta ja rühma minna, ning teha oma menüüs parandused. Kuna mul eesmärk oli suht silmaga näha, siis palju pingutama ei pidanud…. aga ütleme nii, et natuke peaks veel pingutama :))) Aga silma sõõmustab see, et hoolimata jõulurõõmust ei paista see kaalupeal väga silma :))))… loe väga :))))

Aga noh… eks vanust ole kah juba aastaid ja lapsed kah… nii et modelliks ei saa ma hoolimata kaalunumbritest :)… oi ma olin nüüd aus :)

Ja kui ma järgmisel aastal kohe jälle rasedaks ei hakka, siis saan nautida nii edukat projekti kui ka lõpetada poolelioleva :)

img_7082.jpg

Niimoodi ma siis teen pilti. Need lapsed, kes ei ole pildi peal on mul tavaliselt jala küljes kinni, eriti Keit :)….ja mina ei tea kelle musijäljed seal peegli peal on…. aga need on minu kõige väiksemad teksapüksid :)))))

Rubriigid: Uncategorized | 5 kommentaari
Lill

Sõber Mikk

 img_7087.jpg

Ketlinil ja Keidil on 6 onu-tädi-poega. Kui viis nendest on nendest mõllemast vanemad, siis üks mahub täpselt nende vahele. Mikk. Kui siiamaani on Mikk olnud nagu väike duraselli jänes, kel oli oma missioon ainult silme ees, siis nüüd järsku märkas ta et tal on kaks väikest sugulast. Ja nüüd võtab ta kõigile on missioonidele ka tüdrukuid kaasa.

img_7065.jpg

img_7067.jpg

Tähendab see seda, et juba uksel haarab ta Ketlinil või Keidil käest kinni ja tirib teda kuskile kaasa. Nii ta siis rändabki mööda maja vähemalt üks tüdruk kätt pidi järgi lohisemas. Küll kappi, küll sööma, küll lihtsalt midagi uut avastama. Kui kumbki ei taha kaasa tulla, siis hüüab ja nõuab… ja kuna tüdrukute nimed kõlavad tema suust täpselt ühte moodi, siis üks neist ikka millalgi reageerib :)

img_7078.jpg

Mul jälle on hea meel, et neil on keegi omavanune mängukaaslane ja päris huvitav on vaadata mis neist edasi saab…

img_7075.jpg 

sest osad poisid on praegu liiga suured nendega, eriti Keidiga, mängmiseks ja teisi kohtavad nad jälle liiga harva… :)

img_7056.jpg

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin | 4 kommentaari
Lill

Oskaja

img_7100.jpg 

Kui Ketliniga uurisin ma iga kuu raamatu järgi mida laps peab oskama, siis Keit on täitsa ise hakkama saanud. Kui mingi oskus selge on, siis mõnikord olen Ketliniga võrrelnud, aga enamus asju on täpselt samasse auku läinud.

Mõned oskused on aga Keidist täitsa mööda läinud. Näiteks ei tea ta siiamaani kuidas rõngaid torni otsa panna. Ketlin küll tema vanuses oskas :))) Aga samas pole mina temaga ka järjekindlalt istunud ja neid sinna tal toppida lasknud. Täpselt sama põhjusel ei oska ka Keit ühtegi loomahäält järgi teha, ega raamatust näpuga näidata. Seda raamatut pole me veel isegi lahti teinud :)))))

Nii ei mingit muud ega määd. Ja kas peakski? Äkki õpiks kohe nagu normaalne inimene suhtlema, et näe see on lammas ja see on lehm :).

Samas on tal mõned oskused täitsa varakult omandatud. Ükspäev avastasin ta näiteks akulaadijat pistiku pessa toppimast. Täitsa õigel teel oli. Laadija õiget pidi ja otsad juba augus, aga jõudu nappis natuke, et see sinna päriselt sisse lükata.

Kui mul kumbki laps ei ole ei ltui ega lutipudeliga midagi teha osanud, siis Keidist lähevad ka nokaga tassid millegi pärast kaarega mööda. Mitte et meil neid poleks, aga kui Ketlin juba 8 kuuselt täiesti osavalt sealt vett jõi, siis Keit ei oska valikus oleva kolme tassiga midagi peale tassiga vehkmise teha. Samas oskab ta kõrrest juua.

Söömiseks võttis ta mul ka ükspäev lusika käest ja esimene amps läks täitsa edukalt ise sisse… teisega hakkas pullima, nagu Ketlin ütles.

Äkki ta ongi selline, kes tahab olla kohe suur ja igasuguse titevärgi jätab lihtsalt vahele, või pole meil peres kedagi, kes talle neid titeasju õpetaks.

Sel juhul oleks hea teada, mis põhjus ja tagamõte tal näiteks sellisel tegevusel on?

img_7091.jpg

Kuna ta käsu peale ju selliseid asju ei tee, siis ei jõudnud ma välku fotokale külge keerata. Aga kui keegi küsib, et milleks on vaja fotokale lisa välku, siis ilma selle välguta saab selliseid tondiga pilte, aga koos välguga sellise pildi nagu üleval on. Ilma välguta ei saa ma praegusel ajal toas ühtegi pilti teha :)

Rubriigid: Keit Liis | 3 kommentaari
Lill

Jõuluvana käis…

 img_7001.jpg

Kuna meil sünnipäev just lõppes, siis meie kodujõuluvana oli väga praktilise meelega. Kui juba laps on sellises vanuses, et talle kingitused korda lähevad, samas rõõmustab veel pehmete pakkide üles, siis saigi Ketlin omale villased sokid ja pidzaama :)))).

 img_7011.jpg

Tegelikult oli aga kingituseks hommikumantlid. Kui küsida kuhu Ketlin minna tahab, siis esimene vastusevariant on alati basseini. Ja nii hea on siis seal siis enne ja pärast hommikumantlis ringi jalutada. Isegi peab… sest elu on näidanud, et ilma nohuta me muidu basseinist välja ei pääse.

Õhtul vanaema juures käis meil veel päris jõuluvana ka. Ja nüüd ma nägin oma silmaga kuidas Ketlin luuletust loeb ja laule laulab. Iga kingituse jaoks oli tal uus lugu olemas ja esines väga tublilt.  Aga see võib olla kuidagi seotus jõuluvana auraga… sest järgmisel päeval teise vanaema juures, keda Ketlin suhteliselt harva kohtab, ta mingit luuletust lugeda ei tahtnud.

Peale selle sai Ketlin kingituseks hiire. Arvutihiire. Muidu ta on selle läpakahiirega mässanud, aga kurtis koguaeg, et ei saa hakkama. Nüüd siis on tal oma pisike hiir. Ja just lugesin ühest blogist, et ei tea kas peaks blogipidaja oma Ketlinist 1,5 aastat vanema lapse kah lastekasse lubama. Kui meil juba nõuab hiirt. Ja just nimelt käib lastekas või siis teletupsude juures. Ja arvuti koha pealt teab kuidas arvuti käima läheb, teab millal internet on kohal. Siis kuidas favoriitide alt oma lastekas lahti teha ja sealt siis kas jussi multikaid vaadata, leo tähekast tähti õppida või värvida. Mõnikord vaatab kuidas juss Sveniga süüa teeb….Igatahes tegutseb ta seal täitsa omapead ja kui lõpetab, siis paneb arvuti ilusti kinni :)))… vot sellised on siis tänapäeva lapsed.

img_7026.jpg

Keidi lemmikkingitus :)

Rubriigid: Uncategorized | 3 kommentaari
Lill

mõõtmistraditsioon

Kui on traditsioon, siis on see juba enne toimunud…. vot siin

img_7042.jpg 

Ma küll mõtlesin, et selline ilus tegevus võiks olla jõulupäeva hommikul, aga enamus perest arvas, et kingituste avamine sobib sinna hommikusse palju rohkem. :))) Tegelikult läks mul lihtsalt meelest ära :)…. nii meil siis toimus mõõtmine esimesel jõulupühal. Et kõik läheks sujuvalt said mõlemad lapsed kommid kätte ja olid mõlemad nõus ilusti seina ääres seisma. Ja jaaa.. Isegi Keit on meil Kalle suureks kurvastuseks juba ühe kommi ära söönud. Kasekese kommi ja suht üllatunud oli ta, et ei olegi kogu talle pakutav toit nii paha midagi… aga see pole see jutt.

Ketlin oli minu arvates üllatavalt lühike. Osad sõbrannad ona tal juba üle meetri mehed. Ketlini laeks sai 94 sentimeetrit. Keit seevastu oli pikem kui Ketlin sama vanalt…. aga täpselt sama palju kui ta ka sündides pikem oli. Nii et esimesel aastal kasvasid mõlemad lapsed täpselt ühe palju. Mõlemad kõvasti alla 80 sentimeetri.

Kaalusid nad ühe aastaselt täpselt ühe palju – 10 kilo. Kuigi üks nendest oli ikka tunduvalt rohkem putru selleks ajaks ära söönud :)

img_7046.jpg

Mõõdupuule teeks ka reklaami. Üks mu lemmiklasteraamatuid. Hästi mõnusalt kirjutatud ja piisavalt lühikesed jutud, et mina viitsin lugeda ja Ketlin kuulata. Kui ta natuke suuremaks kasvab, siis ma luban tal seal neid must-valgeid pilte ära ka värvida….:)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin | 1 kommentaar