Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2008

Lill

kuuma saia

 img_7237.jpg

(Ketlin mängib mäki mänguasjadega :)

Mina ei ole kohe kindlasti mingi kodukokk. Ja ma jään ikka enda juurde, et kõik toidud, mille tegemine võtab rohkem kui 30 minutit, on aja raiskamine.

Ükspäev ma leidsin isegi ühe sellise kokasaate, kus samasuguse põhimõttega energiline itaalia naine perele ja sõpradele süüa tegi. Näiteks üks söök, mida ma ka proovisin, oli selline. Paned pasta potti keema… keeb nii 7 minutit….olenevalt pastast…

Samal ajal kaussi 2 munakollast, köögikoort ja riivitud parmesani…segad ära ja riivid juurde sidruni koort ja pigistad mõnuga mahla kah. Segad kastme kokku. Ei tohiks võtta mingil juhul kauem kui pasta keeb :)

Siis võtad pasta tulelt, kurnad ära ja paned potti tagasi ning kaste peale. Kuumutada enam ei tohi, sest muidu tuleb munapuder, aga seda ei ole vaja :)… vot nii.. soola pani ainult pastale keetmisel ja kastme teeb soolaseks juust… mulle igatahes maitses küll..

Teine söök oli selline, et võttis tomatipasta, pani potti ning peoga riisi sisse ja seisis siis uhke näoga poti kõrval ja ütles, tehtud!… 10 minti keeb, aga midagi ei pea samal ajal tegema ja lastele maitseb väga hästi :)…. riivisid jälle juust peale ja sõid isuga :)

Aga meie pere võtab kõigest sellest lihtsusest hoolimata mõnikord ette tee mäkki. Tavaliselt küll mina ja Ketlin :)… aga mõnikord on nõus Kalle, kui suur tervisliku toidu asutaja, meiega kaasa tulema. Ketlin tellib siis tavaliselt lasteeine. Ütleks nii, et mäkk on natuke isegi laste tervisele mõelnud ja niimoodi koosnebki Ketlini lasteaeine hamburgerist, progandipulkadest ja õunamahlast.  :))) Mäkki töötajad ei ole ise alati väga kindlad, et neil selline valik on, aga pärast mõningast tutvust nende menüüga, nad ka lahkelt meie soovi pakivad. :)

Mina olen Ketlini eeskujul sama menüüd valinud :)… ja viimane kord kui ma tahtsin lahke olla ja Ketlinile friikad ostsin, siis ta ei tahtnudki neid, vaid nõudis oma porgandeid.

Kokkuvõte… kõik kiire ei ole ainult halb  :))))

Rubriigid: kokk | 9 kommentaari
Lill

Väikesed vanamehed ja kirjutamisest

 uuued1.jpg

Kui ma ikka vahel aega saan, siis ma loen. Ütleks, et kõige rohkem ma tunnengi puudust lugemisest. Ikka sellisest, et võin kas või terve öö raamatut lugeda ja siis päeval unevõla tagasi teha…. oo…. ükspäev kui Keit läheb ka lasteaed ja minul vabagraafikuga töö on, siis ma teen selliseid asju :)

Praegu aga nii natuke kui võimalik.

Viimasel ajal on aga tekkinud selline eesti kiiks, et tahaks lugeda kodu lähedalt. Häid raamatuid on nii palju, et kuskilt tuleb siis see piir tõmmata, et mida ja miks. Nii siis juhtus viimasti kätte see väikeste vanameeste raamat. Kui lugema hakkasin, siis kõige pealt torkas silma kirlejdamine. Kirjanik kirjeldas isegi seda, kuidas tal ei ole midagi kirjeldada :). Sellest üle saanud,  tundus mulle iga uue tegelasega, et voh täpselt sellist inimest ma tunnen… ja siis natuke aja pärast, ega ikka ei tunne ka, aga võiks ju tunda. Kui raamat läbi sai, siis oli tunne, et aah ei saanudki täpselt kellestki aru.

Aga ütleks, et see ongi selline eesti värk. Inimesed ei räägi ja hoiavad endasse ja kunagi ei teagi, mis nad tegelikult mõtlevad. Ja leplikud on need meie inimesed kah. Elavad ja kannatavad. Meie põlvkond vist eriti mitte… või siiski…. aga vanemad inimesed küll. Ja siis mingil kummalisel hetkel käib kellegil krõks ära ja siis kõik ümberringi laiutavad käsi ja imestavad,  kuidas siis nüüd niimoodi?

Ühesõnaga mulle meeldis see rohkem kui tähe tänav, aga vähem kui Rakke küpsiseraamat.

Aga muidu ütleks  eesti kirjutajate kohta seda, et liiga palju on minu jaoks mõistetamatut suurt kunsti. Või siis soovi kirjutada suurt kunsti. Kui ma ikka lehekülgede kaupa ei saa aru, millest ta küll räägib või miks ta seda räägib, või miks ta seda niimoodi peab rääkima, siis ma kaua ei viitsi ka lugeda. Las loevad siis need, kes mõistavad :)

Või siis ma mäletan kuidas mingeid Kenderi raamatuid vastu seina loopisn, et on ikka värdjas küll… et kust tulevad inimesel sellised haiged mõtted…..

Kui ma oma vennanaisele paki raamatuid lugeda pakkusin, siis ta küsis, et kuidas ma raatisn eesti raamatuid osta, et kas neil on ka väärtust. Siis ise ma unistan oma väikesest just eesti kirjutatajate kogust, et hoida seda väärtust :)

Ise ei ole ma omaarust kunagi kirjutada osanud. Koolis sain alati kolmesid ja õpetaja ütles ikka korduvalt, et elus ei saa kõiki jutte naljaks pöörata. :) Kõige suurem tunnustus, mis olen saanud, oli siis, kui ma keskkooli kirjandit ülikooli astumiseks viis aastat peale keskkooli lõpetamist uuesti pidin kirjutama, ja hindeks 8 sain.

Nüüd aga kui ma siin perepäevikut pean ja pidevalt pool juttu maha kustutan, siis mõlten, et järgmisena läheks küll hea meelega kirjutamise kursustele? Kas ja kus selliseid kursuseid on?

Rubriigid: kes teab.... | 6 kommentaari
Lill

kuidas saada targaks?

 img_7252.jpg

(väike nurk Kalle raamaturiiulist)

Juba väiksest peale ei kuulnud me kodus muud, kui seda, et koolis peab käima. Mida rohkem koolis käid, seda targemaks sa saad. Meie peres viis see selleni välja, et üks venda magas lihtsalt ühe keskkooli aasta kodus ja mitte keegi meist ei läinud peale keskkooli lõpetamist kohe ülikooli.

Selline ajupesu nõudis ju isegi tugevamalt puberteedilt tõsist vastupanu :))). Aga ma ütlen tagantjärele, et see oli ka õige . Mitte ajupesu vaid mitte kohe kooli minek.

Mina läksin siis kui ma olin 23 aastane ja ka Kalle ei läinud pärast keskkooli. Tema küll mitte protestist vaid suurest soovist saada näitlejaks ja sellest, et see kool, teda nii väga ei mõistnud :))). Sai enne siis elu vaadataud ja välja mõeldud, et mida ja miks õppida ja siis juba minna kooli õppima, mitte käima.

Nii me siis olemegi õppinud juba aastaid. Mina sain esimese astme lõpetatud 8 aasta ja peaaegu topelt punktidega, sest kui midagi saab tasuta õppida, siis miks mitte. Teisel tasemel puhkan praegu ning Kalle peaks kevadel saama oma teise bakalauruse kraadi.

Aga millal me targaks saame, vot seda ma tahaks ikka teada :)… sest ükspäev juhtus mulle ette üks Kalle koolitöö artikkel, mis üks õppejõud saatis õpilastele lugeda. Ma panen siia ühe väikese lõigu sellest…

 Filosoofilises ja ühiskondlikus debatis on valdav seejures enamasti arusaam, mis näeb väärtustes subjektiivseid, kultuuriliste kon-struktsioonidena mõistetud elu ja toimimist kujundavaid väärtushinnanguid. Teiseks on “hea” mõiste asendumine “väärtusega” seotud aga just perspektiivide paljususe ehk pluralistliku situatsiooni keelelise eneseväljendusega. Homogeense bonum’i asemele astus perspektiivide paljusust paremini peegeldav, “head” subjektiveeriv ja pluraliseeriv “väärtus”, signaliseerides samas eksistentsiaalset või emotsionaalset olulisust ja tihti ka võimalikku tõetaotlust.

Ükskõik mitu korda ma seda ka ei loeks, ma ei saa mitte midagi aru mis sinna kirjutatud on :))) Oleks nagu eesti keelsed sõnad ja oleks nagu ikka koolis ka käidud, aga ei saa aru :). Kusjuures vihjena olgu öeldud, et on aidsi teemaline artikkel ;)

Veel oleme me mõnikord sõbrannadega arutanud, et huvitav millal tuleb siis lõpuks see aeg, kus hakkad “targalt rääkima”. Nii et tekivad jutu sisse võõrsõnad ja muidu hästi pikad ning keerulised sõnad, mille peale teised ainult noogutada oskavad. Või mis ajal see inimene, kes selle artikli kirjutas, niimoodi rääkima hakkas. Nimelt pidi ka loengutes päris raske olema aru saada, millest ta täpselt räägib :))

Äkki ei olegi küsimus kooliskäimises, vaid milleski muus?… aga milles siis?

 

Rubriigid: Krista, Uncategorized | 14 kommentaari
Lill

kaks või kolm

Ma ütlen, siin talvel pimedas ei ole inimestel muud teha kui lapsi :)))… kuigi statistika järgi tehakse neid rohkem suvel, siis kui naised pool paljalt meeste nina all ringi jalutavad :))))

Aga see selleks…. Epp kirjustas ja siis Kairit ja siis veel Kohvikratt ka…et siis mitu last on norm?

Mina olen kolma lapsega perest ja Kalle on kolme lapsega perest. Ja ma ei mäleta küll lapsepõlvest midagi sellist mis räägiks kolme lapse vastu.  Ma isegi mäletan sellist asja, et me kõik kolmekesi magasime ühes toas ja üks tuba oli tühi, sest keegi ei tahtnud sinna magama minna. Ja ema rääkis, et kaklesime küll, aga nii kui üks puudu oli, siis kohe käisime uurimas, et kus on ja millal tuleb jne. Me olime iseenest ka hästi väikeste vahedega… mina sündisin 74 ja teine vend 77 ja sinna vahele mahtus veel üks vend :)

Kalle on keskmine laps ja tema mäletab, et kõiki lollusi tegi ta aasta vanema õe eeskujul ja 3,5 aastat nooremal õel käis juba tema lasteaias järel.

Kui aga praegu vaadata, siis ma ei ütleks, et ma oleks oma vendadega väga lähedane ja sama minu arust Kalle õdedega kah. Me suhtleme küll, aga rohkem käib see suhtlus vanaema ja laste ümber ja saame kokku kah nende juures või nende pärast. Aga ma millegi pärast usun, et kui mul oleks õde olnud, siis me suhtleks rohkem ja see suhtlemine oleks teistsugune :)

See siis nüüd sissejuhatuseks.

Meie perre on lapsed sündinud Kalle algatusel. Mina ikka mitu aastat punnisin vastu, et mul ikka vaja seal seda õppida ja siis veel seal ära käia jne. Kui siis lõpuks otsustasin, et ok teeme siis, siis sai ka kohe tehtud :). Kui esimene sündis, siis tundus juba täitsa loogiline, et teine tuleb veel. Ja kui oma otsustes nii kaugele jõudsime, siis sai see teine ka kohe tehtud.

Kui teine laps sündis, siis sünnitusmajas esimene lause oli, et rohkem ma siia ei tule. Ja üldse ei olnud põhjus mitte sünnitusmajas ega selles mis seal oli, vaid ainult minus endas. No ja algul kodus oli kah veel selline tunne…. ja siis kui ta poole aastane oli  ja siis kui peaaegu aastane. Rohkem mina sünnitama ei lähe, sest kahe lapsegagi on raske, milleks siis oma elu veel raskemaks teha.

Samas kui mõnikord näen vanaema juures vähemalt 5 lapselast korraga mürgeldamas ei erine see paljuski sellest mis meil kodus toimub… va see, et meil on tüdrukud ja mängud lihtsalt rahulikumad, aga vanaema juures on ülejäänud poisid. Segadus on ikka ja lärm samamoodi

Kalle samas on juba algusest peale rääkinud, et kolm on nagu norm, aga tema tahaks nelja. Ja mina olen jälle tänapäeva perekonnda idülle vaadates leidnud, et naisel võib lapsi olla nii palju, kui palju ta jõuab üksinda üles kasvatada ja neljast ei julge ma siin küll unistada. Samas ma jälle usun, et kui Kalle neid lapsi nii väga tahab, siis hätta ta neid küll ei jäta…

Ja nüüd kui Keit on juba üle aasta ja järjest enam näitab kui tubli ja iseseisev ta on… ja kui korralik ja hoolitsev kah veel. Ning Ketlinist ei hakka rääkimagi…. siis mõtled et miks ka mitte…

Aga kui ta nüüd peaks tulema, siis ma tahan küll kevade last…. st tegudeni on siis veel natuke aega ja aega seda mõtet seedida…. aga kui juba mõttepoeg on idanema pandud, siis leiad ennast juba päris tihti selles suunas mõtlemast….

Aga mida teised arvavad?…. Anu ma tean unistas ja Triibik….aga mis mõtlevad Eveli ja Maris ja Mariliis …. ja Evelyn, kes varsti mehele läheb, teeb äkki kah ühe “ausa” lapse :)… ja Age…ja Triin … ja kõik ülejäänud, kelle elul ma silma peal hoian :)

Rubriigid: Krista | 18 kommentaari
Lill

10 aastat!

_c6f1275.jpg 

Meil oli siis eile pidu. Täpselt kümme aastat tagasi saime me Kallega tuttavaks.

Ma olen sellest isegi kunagi kirjutan kuida see oli….. näed siin

Ja meie tähtpäevad ja tähistamised ei ole pooltki nii magusad kui näiteks Eveli peres .

Kõige pealt ma hakkan juba jaanuari alguses meelde tuletama, et varsti on meil lähenemas tähtpäev. Kui küsida Kallelt kuupäeva, siis ta vassib ja käib nagu kass ümber palava pudru, aga õiget päeva ta hoobilt ära küll ei ütle. Ise küll räägib, et tahab nalja teha ja võib-olla ma blondiin ei saa naljast aru. Aga tundes teda ja iga aastast segadus, ma arvan, et ta päriselt ei ole ka kindel. :)))

_c6f1288.jpg 

Ühesõnaga kuupäev selgitatud tuleb rääkida talle seda ka, et me teeme sellel tähtsal päeval kingitusi :))). Õige päeva hommikul tuletada meelde, et nüüd on see päev käes kus tuleb kingitusi teha. Tavaliselt vaatab ta mulle siis otsa ja küsib, et ega ometi siis mitte hommikul vara? ja läheb ära tööle :)))

Sellel aastal saime siis kahekesi linnaloa ja läksime sööma, mitte koju järgmist last tegema, nagu osad, kes laste kõrvalt linnaloa saavad ;)…

Mina valisin koha! Kuna Kallele meeldib india söök, siis valisin Elevandi. Teel sinna võtsin tee äärest lilletuutu ja kilekotiga mehe peale ja parkisime  vabaduse väljakule. Kalle oma kingituse käskis mul kohe lahti teha. Kingituseks oli paks-paks luuletuste raamat ja kaart kus soov, et peaks veel lapsi tegema :)… vähemalt 2 veel :). Kaart oli poest ostetud, aga kaardi peal oli meie laps. Ketlin ütles kohe, et tema on kaardi peal kui kaarti nägi.

Minu kingituse tegime siis lahti kui me sööke ootasime. Minu kingituseks 10 viiking loto piletit, et järgmised kümme oleks majanduslikult hooletu, 10 reisiloto piletit, et saaks lõpuks soojale maale, ning 10 niisama päikeselotopiletit mille võüiduga saaks õhtusöögi eest maksta :).

Sellest viiking lotost ei tea ma veel midagi, aga teiste lotodega võitis Kalle 110 krooni :)… nii et edaspidi veab tal armastuses, mis viib jälle sinna tema lastesoovini välja ;)

Restoranis kiitsime üksteist, kui tublid ja targad ja osavad me oleme :). Oli hea meel, et ettekandja unustas ühe eelroa tuua ja et me põhiroa kahe peale võtsime :)))

Lõpuks õhtul kui me lapsed olime ka peale korjanud arvasin ma autos, mis lilled seal tuutus olla võiksid. Sissejuhatuseks sain teada, et tegu on Kalle lemmiklilledega ja päris lihtne oli arvata, et aa… need on roosid – õige, siis nad on kas kollast või oranzi värvi – õige…. ja siis need on sellised väikesed junnid – õige!… see tähendas et need on kobarroosid.

Ja lapsi me lõpuks ei teinudki, sest Ketlin tahtis ise emmet kaissu :)

_c6f1105.jpg 

Aga kümne aasta eest tahaks tänada!

Tänan kõige pealt oma eksi, kes mind kunagi ammu maha jättis ja tänu millele ma elu kõige ilusamas füüsilise vormis olin kui ma Kallega tuttavaks sain!

Tänaks ka Kalle eksi, kes tema maha jättis, muidu poleks Kalle mind näinudki!

Tänan ka oma ning Kalle vanemaid, kes meid tegid ning kasvatasid sellisteks, et me ikka veel koos oleme!

Tänan ka Kalle kursakaaslasi, kes talle alati  moraalseks ja ka füüsiliseks toeks on olnud.

Tänan ka kõiki oma sõpru, kes mind on alati toetanud, isegi siis kui ma ükskord Kalle maha jätsin!

Tänan ka interneti ja ameerikat, tänu millele me abielus oleme!

Tänan ka Ketlinit ja Keiti, kes meile seltsi saadeti!

Tänan ka jumalat, et ta meid hoiab ja kaitseb!

_c6f1099.jpg

Üks kord aastas saan ma ka ilusate piltide peale, siis kui me Annika juures käime :)

Rubriigid: Kalle, Krista | 20 kommentaari