Esiteks ei ole ma üldse tagasihoidlik inimene ja teiseks on meie peres üllatustega alati kummalised lood :)
Kuna meil siin Keit oli “väikeses” palavikus ja Kalle koolis, siis läks Ketlin lasteaiast otse vanaema juurde mängima. Õhtul tuli siis talle järgi minna. Eile õhtul siis tahtsin seda ise teha. Kalle aga hakkas protestima, et ei tema läheb ise, et tal on vaja mulle homseks lilled osta, et muidu on pärast jälle jama ;)…
Ok… las siis läheb.
Kui nad siis 2 tundi hiljem Ketliniga koju jõudsid, hüüdis Ketlin juba ukselt, et me ostsime sulle üllatuseks lilled. Ära praegu vaatama tule, et sa pead enne ära magama, sest sünnipäev on ju alles homme.
Mõtles siis natuke ja teatas, et me ostsime pasunad ka, aga need on ka üllatuseks :).
Ma siis küsisin, et kas sa tead, mida üllatus tähendab. Selle peale vaatas mulle suurte silmadega otsa ja teatas siiralt – ei tea!
Täna hommikul siis ärkas Keit jube vara ja kuulis, et Kalle esikus kohmitseb ja läks sinna vaatama. Kalle hüüdis ukse vahelt, et ära sina üles ärka veel :)
Ja natuke aja pärast tulidki siis kolmekesi oma pasunate ja lilledega. Kingitust ei olnud :)… sest kingitust ju ei minda kell 10 õhtul rimisse ostma :))))
Lilled olid roosad, sest Ketlin ütles, et tüdrukutele meeldivad ainult roosad lilled!… et kui te ei tea :)
….aaaa… ja siis tuli veel meelde…. ma küsisin Ketlini käest, et kui vanaks ma sain :)…. mõtles natuke ja vastas – ei tea… mõtles veel natuke ja täiendas – ükskõik kui vanaks sa soovid saada :)