Arhiiv kuude lõikes: aprill 2008

Ei sa kurta koduperenaise elu üle… üldse ei saa. Eriti sellisel juhul, kui sul mõnikord natuke raha pangaarvele kantakse ja selle ilusti piletilevis laiaks lüüa oskad :).

Kahe viimase nädala sisse on siis mahtunud 3 kontserti, 3 filmi, 2 teatrietendust…. ja palju muud lahedat. See muu lahe on koos teiste emadega jututamised ja nendest ma võin rääkida ja osa võtta hommikust õhtuni, aga ma praegu räägiks sellest teisest osast…

Alustame siis algusest…

Kõige pealt käisime Dagö kontserdil…. näed nemad käisd ka seal… … siis kui me käisime, siis me nägime neid ka ja ka mõnel teisel meie viimase nädala elamusüritusel. Kusjuures päris mitmed inimesed olid tiheda graafikuga :)

Edasi käisime Ketliniga paar päeva hiljem Nukumängu ABC-d vaatamas. Minule väga meeldis. Ketlinile ei meeldinud musta riietatud mehed laval. Aga, kes nägi laululahingu nukuteatri koori ja neid poroloonist rbaisd, siis see ongi see etendus :)

Õhtul käisime veel kinos seda filmi vaatamas :). No kui sellised mehed mängivad, siis on alati hea film ja seegi kord ei pidanud pettuma. Kommidega juhtus naljaks lugu. Panin seal poes enne kino omale kommid kotti ja jalutasin rahulikult poest välja. Seisin posti kõrval ja otasin teisi ja endal oli selline tunne, et midagi unustasin nagu ära. Keerutan aga kommikotti ja siis lõi äkki pähe, et raha ma nende eest küll ei maksnud. Kõndisin siis leti juurde tagasi ja maksin kommide eest ära :)

Laupäeval käsime Ketliniga kontserdil. Meero muusik esines seal ka ja Ketlin käib meil ka Meero muusikus laulmas, nii et väike näide sellest, mis teda äkki tulevikus ees ootab ;)…. täpselt viis minutit istus ta ilusti oma tooli pea ja edasi käitus ta täpselt samamoodi nagu Triibiku peres… ainult selle vahega, et meie vanamees ei öelnud midagi, vaid pildistas aktiivselt oma lapselapsi ;)… Kusjuures silmaga oli näha, et osad lapsed istusid kogu selle aja täiesti liikumatult ühe koha peal… ausõna.

Eelmisel nädalal käsime 2 korda kinos. Mõlemad filmid olid aga sellised, et mingit sügavat muljt ei avaldanud ja esikümnesse nagunii ei kandideeri. Koduperenaisele aga sobisid küll.

Laupäeva õhtu sisustasime nagu paljud teisedki keskealised inimesed noorust meenutades :)… Käisime Sotspopi vaatmas. Paar korda naersin ikka mõnuga ja muiata sai rohkemgi, nii et polnd midagi raisatud aeg :). Ütleme nii, et Kaire Vilgatsit meeldib mulle alati vaadata ja Sabrinana ei näe teda just tihti :)… mitte et me teda nüüd selise pilguga vaataks :))))

Ja pühapäeval käsime perega nukuteatris metsakülasid vaatamas. Täitsa paras etendus Keidi jaoks :)))… Üks väike tüdruk kuskilt kolmandast reast kiljus naerda iga liigutuse peale ega väsinud kordamast kui jube naljakas see on. Oma naeruga nakatas ta teisigi :)))

Sellel nädalal ei ole meil ühtegi piletit, aga järgmiseks nädalaks on teatripiletid muretsetud.

Vot nii :)

Nii palju kui meie perel on olnud vaja lapsi hoida, on seda alati teinud minu ema. Ta teeb küll seda minu arvates hea meelega, aga kuna minu tüdrukud ei ole mitte ainukesed tema lapselapsed, siis on tal ikka järjekord ukse taga. Ma usun, et kui ta tahaks ühe õhtu veeta nii, et ta ühtegi põngerjat ei näeks, siis tuleb tal kas väga hilja või üldse mitte koju minna :). Mitte et me nüüd vendadega nädalas iga õhtu nende juurde lapsi tassiks, aga osa lapselapsed lihtsalt elavad ühe trepi kaugusel :)

See oli siis nüüd sissejuhatus :). Ükspäev ma siis mõtlesin, et üks lapsehoidja sobiks meile väga hästi. Just selline noor, kes lastele meeldib ja nendega hea sõber oleks. Meie saaks siis Kallega näiteks kahekesi kinno või kohvikusse minna. Ja kui Kallel väga palju tööd on, siis mina koos sõbrannadega näiteks :). Minu vaba hetk, kus ma ei pea ühegil lapsel silma peal hoidma….ja suvel on vaja natuke tööd ka teha jne.

Ühtegi sugulast meil pole. Ühtegi ilma lasteta sõbrannat-tuttavat kah mitte, kellel endal ülitihedat seltsielu poleks. Millegi pärast oli mul aga tunne, et ma päris võõrast inimest ei julge nagu võtta. Kui ma siis edasi mõtlesin, mõtlesin välja, et äkki läheks ja küsiks Ketlini kasvataja käest. Üks kasvataja seal alati naeratas rõõmsalt ja kiitis Ketlinit, kui ma tema kohta küsisin ja tema sobiks väga hästi ju :)

Ohh ma ei saanud sellel öösel magadagi, kui ma selle välja olin mõelnud :)…Järgmine päev võtsin siis ennast kokku ja läksin lasteaeda küsima. Ja väga hea meelega oli vastus :). Vot nii lihtsalt läkski.

Esimene kord me siis natuke tutvusime ja esimest korda Katrega koju jäädes, ma ikka muretsesin terve selle aja kui ma ära olin. Koju tulles aga leidsin rõõmsalt mängivad lapsed eest. Kui Katre juba kolmandat korda tuli, sis jooksis Keit kohe palli otsides tema juurde ja Ketlin karjus vetsust – ma olen siin, tule siia :).

Meile lehvitati rõõmsalt tadaaadaaa ja sama rõõmsad olid nad ka tagasi tulles.

Kui Ketlini pärast ma üldse ei muretsenud, sest tema veedab vaata et rohkemgi aega koos Katrega kui mina, küll aga Keidi pärast. Kui nii väikest last veel hästi ei tunne ja temast aru ei saa, siis on raske ka tema soove rahuldada, aga Keidi tavaline soov on midagi süüa saada ja piisab külmutukapi ukse lahti tegemisest :) ja nüüd saavad nad juba hästi hakkama.

Ühesõnaga on mul hea meel, et me Katre leidsime ja hoiame teda siis ilusti :)