Iga natukese aja tagant käib blogimaailmas läbi laine, kus paljud otsustavad oma blogi privatiseerida. Ma austan nende inimeste otsust, aga mina ei pane kinni ja teate miks.
- minu blogi lugemisnurgake on päris suur ja mulle hirmsasti meeldib, et bloglines sellele kaasa aitab. Kohe näha millal mõni su lemmikblogija on uue postituse teinud ja samas näitab number mõne blogija lugemata postituste kiiret kasvu. Need, kelle blogi ei ole avalik, blogline’iga koostööd ei tee ja kui ma kogu oma vaba hetke olen blogline’sis mööda saatnud, siis ma mujale enam ei jõua…. kui kahju mul ka oleks.
- tänu blogimisele olen mina leidnud palju uusi tuttavaid ja sõpru ning ma tean, et väga paljud sugulased ja vanad tuttavad käivad ka mul siin külas. Just need inimesed, keda tihti ei kohta või kes viisakusest ei taha mu eraelus sorida ;)… ja kindlasti tahavadki nad lugeda just niimoodi, ilma kommenteerimata :) siinkohal tervitused kõigile :)
- ma näiteks siiralt imetlen ühte perekonda, kus peale ema ka vähemalt 2 last blogivad ja kõik nad on uhked selle üle. Ma usun, et kui blogi pidada positiivselt ja kellegi varvaste peal väga ei tallu, siis on see puhas rõõm kõigile. Oma ligi 3 aastasele blogimiskogemusele ei ole mina veel saanud mitte ühtegi negatiivset kommentaari.
Peale selle tahtsin veel ühest teisest asjast rääkida….
Eile ajakirja Pere ja Kodu lugedes jäi silma intervjuust Karl Martin Sinijärvega üks lõik….ma kirjutan selle kohe siia üles… jutt on arvutitest ja seal veetmise ajast ….
Ühest küljest – väga paljud inimesed, kes muidu ennast üldse ei väljendaks, nüüd siiski teevad seda. On see tase mis ta on, aga vähemasti nad kirjutavad. Ja lõppude lõpuks – inimesed ju tahavad suhelda ja kui on selline võimalus, et sa ei pea ennast kuhugi kohale vedama selleks, et mingite tüüpidega rääkida, siis, jumal, las inimesed suhtlevad! Muidugi – nii nagu me keegi ei peaks mõistlikuks päevad otsa elavas esitluses lobiseda, nii ei ole mõistlik ka päevad otsa arvutis lobiseda. Siin ei ole vahet millise meediumi vahendusel sa lobised. Kui see loraks läheb, siis on ta lihtsalt lora ja kõik. Ega inimlik suhtlus sellepärast päriselt ära ei kao. Mina seal küll mingit erilist muret ei näe.
Vot nii! … Mina olen täiesti nõus…. võib-olla ma mõtlen kunagi ringi, kui mul lapsed sellisesse ikka jõuavad, et nina ka toast välja pista ei taha… aga praegu mulle meeldib !
