Arhiiv kuude lõikes: mai 2008

Lill

Kinni-lahti

Iga natukese aja tagant käib blogimaailmas läbi laine, kus paljud otsustavad oma blogi privatiseerida. Ma austan nende inimeste otsust, aga mina ei pane kinni ja teate miks.

– minu blogi lugemisnurgake on päris suur ja mulle hirmsasti meeldib, et bloglines sellele kaasa aitab. Kohe näha millal mõni su lemmikblogija on uue postituse teinud ja samas näitab number mõne blogija lugemata postituste kiiret kasvu.  Need, kelle blogi  ei ole avalik, blogline’iga koostööd ei tee ja kui ma kogu oma vaba hetke olen blogline’sis mööda saatnud, siis ma mujale enam ei jõua…. kui kahju mul ka oleks.

– tänu blogimisele olen mina leidnud palju uusi tuttavaid ja sõpru ning ma tean, et väga paljud sugulased ja vanad tuttavad käivad ka mul siin külas. Just need inimesed, keda tihti ei kohta või kes viisakusest ei taha mu eraelus sorida ;)… ja kindlasti tahavadki nad lugeda just niimoodi, ilma kommenteerimata :)  siinkohal tervitused kõigile :)

– ma näiteks siiralt imetlen ühte perekonda, kus peale ema ka vähemalt 2 last blogivad ja kõik nad on uhked selle üle. Ma usun, et kui blogi pidada positiivselt ja kellegi varvaste peal väga ei tallu, siis on see puhas rõõm kõigile. Oma ligi 3 aastasele blogimiskogemusele ei ole mina veel saanud mitte ühtegi negatiivset kommentaari.

Peale selle tahtsin veel ühest teisest asjast rääkida….

Eile ajakirja Pere ja Kodu lugedes jäi silma intervjuust Karl Martin Sinijärvega üks lõik….ma kirjutan selle kohe siia üles… jutt on arvutitest ja seal veetmise ajast ….

Ühest küljest – väga paljud inimesed, kes muidu ennast üldse ei väljendaks, nüüd siiski teevad seda. On see tase mis ta on, aga vähemasti nad kirjutavad. Ja lõppude lõpuks – inimesed ju tahavad suhelda ja kui on selline võimalus, et sa ei pea ennast kuhugi kohale vedama selleks, et mingite tüüpidega rääkida, siis, jumal, las inimesed suhtlevad! Muidugi – nii nagu me keegi ei peaks mõistlikuks päevad otsa elavas esitluses lobiseda, nii ei ole mõistlik ka päevad otsa arvutis lobiseda. Siin ei ole vahet millise meediumi vahendusel sa lobised. Kui see loraks läheb, siis on ta lihtsalt lora ja kõik. Ega inimlik suhtlus sellepärast päriselt ära ei kao. Mina seal küll mingit erilist muret ei näe.

Vot nii! … Mina olen täiesti nõus…. võib-olla ma mõtlen kunagi ringi, kui mul lapsed sellisesse ikka jõuavad, et nina ka toast välja pista ei taha… aga praegu mulle meeldib !

Rubriigid: kes teab.... | 3 kommentaari
Lill

Liisu sõbrad

(Henrdik, Liisu, Paula ja Samuel)

Ma natuke aega tagasi veel kurtsin, et Liisul pole üldse selliseid sõpru nagu Ketlinil kunagi oli. Nüüd aga võin uhkelt öelda, et on küll.

Kuskil aasta alguses leidsime seltskonnaga Kukupais, kuhu kuulusid Samueli ema ja Paula ema ja Hedriku ema, et sellest laulutunnist jääb meile väheks ja me hakkame teises kohas veel käima. Kui juba sama seltskonnaga 2 korda nädalas laulutunnis käia, siis saab ka näiteks Samueli emast Nele ja Paula ning Hedriku emast Külli ja Maarja ning varsti küsitakse teise laulutnni lõpus, aga mis te homme teete.

Niimoodi me olemegi kohtunud peale esmaspäeva ja teisipäeva ka mõnikord kolmapäeval või reedel. Laulutnnis saame veel kõigele lisaks pahandada, et emad tulevad siia jututama, mitte lapsega tegelma ;)… aga me ei lase ennast häirida :)

Juttu on ju palju ja nii näiteks käisime ükskord hommikul kell 10 Külli sünnipäeval. Homme näiteks on plaan minna loomaaeda ja järgmine esmaspäev nukuteatrisse :)

Kusjuures sõbrad saavad omavahel hästi läbi. Täna näiteks mängisid Paula ja Liisu pool hommikut koos ja ei olnud mingit kisa ega kära….

Ühesõnaga mis ma tahtsin öelda…. et tore et Liisul on omad sõbrad ja ta nende üle rõõmu tunneb!

Rubriigid: Keit Liis | 1 kommentaar
Lill

Uus kere

Juba eelmisest suvest alates unistan ma uuest kerest…. mitte endale, vaid oma objektiividele :)

Aga uus kere on kallis ja niisama tühja teda osta kah meie pere finantskomisjon ei luba :). Nii siis tegin endaga lepingu, et kui mul on piisav arv töid koos, siis ma laenan oma ema käest raha ja ostan uue kere :)

Nii kui viimane jah sõna tuli, esitasin ma oma tellimuse internetti ja täna tõi üks noormees mu uue kere mulle otse koju kätte.

Aga ei ole midagi, et ostad ainult kere. Kerest ei piisa. Tuleb osta ka uued akud ja mälu on ka nagu vähe.

Ma just eile mõtlesin, et kui kunagi ammu, ligi kümme aastat tagasi, me omale esimese digiseebika ostsime, siis saime fotokaga ka mälukaardi kaasa. See kaart oli täpselt nii suur, et praegu ma oma uue kerega saaks sellele teha 2 pilti :)

Ja ma mäletan, et siis arutasine, et kas võtame 1GB-se kaardi või piisab poolest kah. Täna ma mõtlen et mitu 4GB-st kaarti mul vaja on ja kas nendest mis mul on, piisab või on veel paar tükki juurde vaja :)

Peale uue kere tuli ka arvutile mälu osta. Esimese hooga ostsin 5 korda rohkem kui mul praegu on… ja juba on hirm, et ei tea kas sellest jätkub… räägitakse, et ei jätku :)

Ja siis muleks vaja veel seda ja seda ja seda ka…..uhh ma ütlen… õnnis oli ikka see teadmatus :)

Rubriigid: klõpsutaja | 4 kommentaari
Lill

Kuidas ma stuudiosse sattusin

(teise pere lapsed)

Juba päris tükk aega olen ma sellest unistanud. Kursus ammu läbitud ja ikka rohkem kui kaks korda ;) stuudios pere või sõpradega poosetamas käidud. Paar korda ka assisteerinud, aga see ei ole ikka see sama kui ise pilti teha.

Nii siis sattusin ükskord jälle sõbranna fotograafiga jututama ja ma rääkisin, kuidas ma ühte kõhutitat pildile tahaks saada, aga ootame ilusamat ilma. Tähtaeg muudkui läheneb, aga väljas on külm ja tuul puhub.

Ütles siis tema, et marss kohe homme stuudiosse, muidu jääbki pilt tegema. Vot sellist kutset ei tahtnud kõrvust mööda lasta ja niimoodi kõpsti me järgmisel hommikul ka kohal olime. Teise pere võtsime ka kaasa, sest minu sünnipäevakingitus oli lubadus teda esimesena stuudios pildistada.

Seda mida ma seal tahtsin teha, oskasin öelda ainult oma pildi peal olemise kogemusest ja seda mida ma kindlasti ei taha, seda teadsin teiste piltidest.

Aga no kui sul proff kõrval seisab, siis pole nagu midagi karta. Kontrollib ja suunab ja aitab ja soovitab täpselt nii nagu mulle meeldis.

Ühesõnaga aeg läks lennates ja mina olin väga rahul ja ma usun et modellid ka :)

Aga nagu see on, et süües kasvab isu, tuli toredat üritust korrata. Paar päeva hiljem korjasin Liisu sõbrad ja ühe 5 päevase peika kah kaasa…. ja jälle olime stuudios.

Selle paari tunniga suutsin teha 1000 pilti ja sain pääsme klubisse ;)… kodus lõppes see sellega, et järgmine telefonikõne oli itimehele… aga see on teine jutt :)

Kui esimene kord läksin ma nagu tööle, siis teinekord läksime koos Liisuga. Ma algul küll natuke kartsin seda, et pärast ripub mul käe otsas ja lase midagi teha. Aga ei …. tema oli meil nagu supermodell, kui oli vaja kellegi peal valgust kontrollida tõstsin lihtsalt tema istuma… ja pidas pika päeva ilusti vastu.

Ühesõnaga…. superkogemus ja seda kõike tänud Dianale, kelleta ma nüüd enam elada ei saa, sest mul on nüüd tekkinud uued 100 küsimust, mis kohe vastust nõuavad :)

Eks ma nüüd vaikselt eputan kah, kui oma töödega järje peale jõuan :)….

(Liisu sõbrannaga)

Rubriigid: klõpsutaja | 7 kommentaari
Lill

Plaan B

Minu üle-eelmisel postitusel on omad mõjud olnud :)))

1. Eilse päeva külastatavus tegi uue rekordi 993 külalist :)… vot kui palju kinnisvara huvilisi meil on :). Kõik meie naabrid teavad, et maja müügis on. Tegelt ma usun, et mitte mu blogi vaid ikka tänu kinnsivara portaalidele.  Mis muidugi ei tähenda kaugeltki seda, et meil telefon punane või järjekord ukse taga oleks :)

2. Mina olen küll saanud päris mitu telefonikõne nii, et esimese lausena kõlab hüüe – kas te olete hulluks läinud… miks??????… edasi läheb jutt nii – siis me ei kohtu ju enam üldse, millal me teid siis näeme…. jne… jne…

Südame teeb soojaks kui näed kui palju sõpru sul siin ümberringi on ja et neil võib päriselt ka kahju olla :)

3. See plaan A on meil küll ammu juba välja mõledud, aga ega meie nõmme elu ei ole sellepärast hold’i peale pandud.

Ja sellest ma tahtsingi kirjutada…….

Kunagi kui me omale diivani ostsime, saime teada, mis tähendab teleka ees diivanil vedeleda. Diivani plussiks oli nahk, mis väga edukalt lastega koostööd teeb, miinuseks osutus aga asukoht.

Noh mitte otseses mõttes, aga kaudses ja laste mõttes. Diivani taga oli tühjus ja tühjus lõppes kivipõrandaga. Ja liiga tihti kuulsin ma ennast kangeks ehmatades karjumas – ei tohi seal niimoodi turnida!

Teiseks oli diivani ees meil söögilaud, mis muidugi oli (näete jah minevikus) väga mõnus ja mugav, aga kõrgus oli täpselt selline, et Keit sinna iga natukes aja tagant pea ära lõi.

Nii ma siis istusin jälle maha mõtlesin ja mõtlesin ja siis mõtlesin jälle, kuni välja mõtlesin. Idee tuli ka Kallele maha müüa ja ütleks, et õnnestunult. Nüüd on meil projekt poole peal.

Köök tuleb peaaegu täitsa uus. Kui kunagi aastaid tagasi tegime köögi meile kahele, siis nüüd on meil suur pere, kes ise tahab külmiku kallal käia ja ka seal midagi leida. Kui enne piisas kahest taldrikust, siis nüüd on juba 4 vaja ;)

Kui algul arvasime, et meile väiksest saarekest lisapinnana piisab, siis mõtteid said lendu ja tuli välja, et tellimus kasvas saarest suuremaks ja peaks lõppema kõigi köögi kapisuste vahetuse ja trepi ümber ehitusega :)

Nüüd on meil saar kohal ja ma käin igapäev sahtleid lahti-kinni lükkamas ja valget tööpinda pühkimas. Kuna vana osa on vana, siis ei lähe need kaks küll omavahel kokku ja silmale nats harjumatu – näen ma puude taga metsa :)

Isegi Keit, kes küll esimese hooga sõrmed sahtli vahele lükkas, käib mul seltsis shalteid lükkamas.

Aga kui me peaks maja maha müüma, siis me ostja soovil võtame oma saare uude koju kaasa ja lükkame seal edasi ;)

Peale selle, et mul kõik asjad sinna juba ära mahtusid ja ruumi ülegi jäi, on mul 2 meetrit tühja tööpinda. Peale selle sain ma nüüd oma unistuste “aknalaua” . Sinna tööpinna otsa peale, mis on aknale nii lähedal saan ma nüüd oma väikese ürdipeenra panna…. nii mõnus. Laiutad ja teed süüa ja naksad potist basiilikut peale….

Nii et…. me nüüd müüme oma maja nii kaua, kui keegi meie väljavalitud unistuse ära ostab ja kui meie maja on siis veel meil alles, siis ma saan oma siinsete unistustega edasi minna….. ja oi küll mul neid siin veel on…

* lastetuba, mis juba ammu ootab tegemist

* paar kappi ja karderoob said Althea Turnerist innustust

* tahaks oma töökoha kabinetti kolida, mis praegu seisab kasutamata, aga on ütlemata mõnus tuba

* praegune töökoht, mis koosneb hiiglasuurest lauast, kus ma kunagi plaanisin õmblema hakata, ei ole kuidagi kasutust leidnud ja ootab uut ideed ja Kallele maha müümist.

* ja muidugi suur tuba, koos uue sööginurga ja trepi ja kapilahendusega ning köök.

* välisuks, mis kunagi ehituse alguses sai ajutiselt ostetud, nõuad väga häälekalt enda välja vahetust. Ja juba on ka uks idee ja pakkumise saanud :)

* kui nüüd veel silm kinni pigistada, siis me lõhume veel ühe akna kah seina sisse…..

Nii et unistusi jätkub mul igale poole :)))

Rubriigid: KODU | 2 kommentaari