Arhiiv kuude lõikes: juuli 2008

Lill

Enne või pärast ;)

Siin pole midagi imestada, et isegi minul on kuskil olemas mõni endine peika :)…. Viimane neist elab näiteks peaaegu kõrval tänavas. Ei saa just öelda, et juhuslikult, sest tema elas siin enne meid…. või siis tegelikult elasin mina enne peaaegu kõrval tänavas…. aga see pole üldse oluline.

Peaaegu kümme aastat ei kohtunud me peaaegu üldse, kui juhuslikult ma tema uue naisega ükskord enne Ketlinit rasedate joogasse juhtusin. Tuligi siis välja, et mina sain tütre ja tema 20 päeva hiljem poja. Ka see pole oluline. Kuid kui me 2 aastat hiljem pisikese Liisuga jalutasime ja nemad oma kaksikutest poistega, kes meie Liisust on 2 umbes kaks kuud nooremad :)vastu jalutasid ja noorte viisakate vanematena paaril olulisel teemal peatusime ning see juures avastasime, et meie esimesed lapsed sügisest ühte rühma lähevad. Vot see on nüüd oluline.

Nii siis leidiski Ketlin omale uue sõbra Rasmuse, kellega ta kuni kevadeni ühes lauas kolma korda päevas sõi :)

Ja meie viisakate vanematena kohtusime mõnikord nii hommikul kui ka õhtul :). Lõpuks ei olnudki enam ebamugav ;)…. aga õnneks või kahjuks lähevad nad sügisest erinevatesse lasteaedadesse …

Ja siis siinkohal sobib veel ära rääkida teine asjasse puutuv lugu.

Minul on 2 venda, kellel kahe peale on 3 poega nimedeks – Rasmus, Markus ja Mikk

Ja siin kohal ei ole raske ära arvata, et Ketlini lasteaia sõbral Rasmusel on kaksikud vennad Markus ja Mikk …

Markusest ja Rasmusest ma saan aru, sest neid on kui seeni pärast vihma, aga Mikk on küll puhas juhus ja kokkusattumus :)

Ma siin ikka vahel naeran, et ma üldse ei imesta, kui me ükskord veel ämmad-äiad pika laua taga kohtume ;)

Rubriigid: kes teab.... | 7 kommentaari
Lill

Meie pere pildi peal

Kuigi ma oma ajahädas olen täiesti maas sündmuste jäädvustamisega pere ajaloo jaoks, püüan ma natuke nüüd ennast parandada :)

Kunagi ammu kui ma veel arvasin, et ma kuidagi õmbemisega oma tulevikku siduda tahan, käisin ma tänaval ringi ja vahtisin ainult inimeste riideid. Mis neil seljas ja miks nii jne jne.

Ja loomulikult vahin ma nüüd kõiki fotoaparaatidega inimesi. Näiteks ühel varakevadisel Dagö kontserdil ma vahtisin enamus kontserdist kuidas üks tuntud meesfotograaf ;) (hea väljend) lava servas kõõlus ja bändipoisse pildile püüdis. Lõpuks mind uba ennast häiris, kuidas ma ei suuda rahulikult ise bändipoistele konsentreeruda :).

Nii siis käis meie pere näiteks paar nädalat tagasi Nõmmel sõõrikukohvikus. Õues pannkokke süües nägin kohe, et see on üks tädi fotoaparaadiga. Näha oli ka, et ta mitte oma lõbuks tapeedist pilte ei tee. Ja loomulikult pidin ma minema juhuslikult täpselt nüüd salvrätikut seest tooma, et järele vaadata, mis kaamera ja mis obje :)

Ja näe järgmise nädala äripäevast leidisn sellise pildi :) …. et kui keegi ei saa, aru, siis on see meie pere, kes fookusest küll välja, aga siiski pildi peal on :)

Läks mööda ainult paar päev, kui ma koos lastega Raekoja platsi nö Nukulaadale sattusin. Ja ei jäänud mul märkamata, kuidas üks kena meesofotgraaf suure kahuriga lapsi luurab.

Ja leidiski mu 2 aastane vennapoeg ühel laupäevasel päeval Päevalehte uurides, et tema suur sõbranna Kiki on pildi peal…. näed siin

(ohh ta ei lubagi pilti vaadata :)…. aga kui sinna otsi nupu peale vajutada, siis näitas ta küll meie jalutavat Liisut)

Mitte, et me nüüd nagu modellipere :))) ringi jalutaks, aga panime ajalehed ilusti laste mäelstuste kasti :)))

Rubriigid: kes teab.... | Kommenteeri
Lill

Putukate rünnak

Positiivse algusena tuleks ära öelda, et meil nõmmel sääski ei ole. Võib-olla mõni ükskik siin kuskil lendab ringi – et appi, appi, kus ma olen, aga üldjuhul on meil siin suhteliselt sääsevaba.

Aga muidu on mul selline tunne, et putukad on ette võtnud rünnaku. Eile nõelas mind herilane. Elus esimest korda ja väga tuulises Lohusalu rannas. Üldse leidsid nad seal kambakesi, et teeks meile kambaka.

Täna hommikul leidsin Liisul puugi. Ei tea kas ta selle sai ka sealt rannast. Kusjuures üldse ei imestaks :)))

Ja et sellest veel vähe on, on sipelgas ja ämblikud kampa löönud ja meie maja vallutuse peale tõsiselt mõtlema hakanud. Sipelgad ründavad maa alt, nii et üldse ei imest kui üks hetk mööda jalgrada maja poole kõndides auku kukun, nagu muumia filmis. Ämblikud, hoolimata minu abivalmis koostööst, neid kraanikausist välja aidates, ei suhtu üldse minusse samasuguse armastusega, vaid punuvad võrke kätte saamatutesse, kuid silma riivavatesse kohtadesse.

Ja ja ,… ja kõige lõpuks tulles tagasi herilaste juurde. Tahtsin siis üks hommik ilusti õues hommikust süüa ja mad ründasid mu vaarikamoosi kaussi. Täitsa lollid ikka :). Mida on neil minu moosi süüa, ütleks Leevikese ema selle peale. Aga näe oli, aga ma olin tugevam ja samas ka allaandlikum, ning kolisin oma moosi ja lastega tuppa tagasi.

Vot selline lugu siis

Rubriigid: kes teab.... | 9 kommentaari
Lill

hea ema?!

Nüüd kus ma siin päevade kaupa töö ja laste ja sõprade vahel laveerin jään ikka mõtlema milline siis on hea ema ja kas ma siis ise ka olen seda :)

Mina hea ema:

* ma teen seda, mis lastele meeldib ja olen nende sõber

* ma ei käsi neil õhtuti oma mänguasju koristada, sest mina enda omasid ka ei korista ja miks nemad siis peavad.

* ma jätan ültemata vähmalt 50 ärat, eriti nendes kohtades, kus mina arust enamus emasid neist ütleks. Oi kuidas mulle see Gordon meeldib :)… näiteks täna käisime “lillepoes” kus iga nurga peal oli silt … Kallid lapsevanemad! Ärge lubage …. Kui Ketlin, kes lugeda ei oska oli roninud murutraktori selga, siis seisin rahulikult silde ette ja ütlesin, et näe siia on kirjutatud, et sinna ei tohi ronida. tahad näha. Tle vaata ja siis lugesime koos ja vaatasime mis tähed seal on :)))

aga tegelikult ma mõtlesin selle ära rohkem seda, et näiteks lubasin ma rahulikult Vapianos Liisul käpuli trepist üles ja alla ronida, sest mul on kodus töökorras pesumasin ja käed saab alati enne söömist ära pesta ja mina ei ole ju titt, et ma teaks kui lahe see olla võib.

Ja kui Ketlin tahab mööda kõnnitee äärekivisid kõndida, siis seda ma mäeltan küll, et mullegi see meeldis :)

* minu lapsed võivad magada seal kus nad tahavad ja kuidas nad tahavad. Ja tavaliselt tahavad nad minu kaisus seda teha :)

* ma küsin alati nende arvamust. Tegelikult küll Ketlini oma, sest tema oskab vastata, aga ka Liisu saab juba kahe asja vahel valida.

Näiteks täna seal samas lillepoes ma valisin kahe pildi raami vahel ja Ketlin ütles ise, et kui sa tahad teada, siis see mulle ei meeldi – ja seda me siis ei ostnudki :)

* ma ei sunni neid kunagi sööma midagi, mida nad ei taha. Aga ma soojalt soovitan ja kinnitan, et mina ei sööks. Näiteks kukekommi või pulgakommi või üldse midagi magusat enne soolast.

* mu lapsed ei ole mitte kunagi kauem kui 2 ööd minust eemal olnud ja need 2 ööd järjest on olnud ka alles nüüd ja töö pärast ja siiamaani ainult 2 korda.

* mul on siiamaani õnnestunud oma lubadustest kinni pidada

Mina halb ema:

* ma ei viitsi lastele iga päev süüa teha. Mitte et nad näljas oleks :)… aga me käime palju väljas söömas ja ostame ka valmis toitu koju. Aga arvestades nende linnupoja isuga ei olekski mõtet suurt moorpraadi tegema hakata :)… vabandused, vabandused ;)

* ma käsi neil õhtul oma mänguasju ära koristada. Võiks ju, sest ainult niimoodi kasvavad korralikud inimesed :))) Samas ma sügavalt kahtlen selles, sest minust ei ole kellegil veel õnnestunud puhtusejumalannat kasvatada-

* ma ei mängi nendega. Ma ei oska ja ma ei viitsi. Iga kell aga olen ma valmis koos lastega kuhugi minema või nendega lihtsalt jutustades aega veetma. Aga vot kodumängima ei ole mina mingi meister.

* ma ei ole pannud trepikäsipuud. Ükskord paar kuud tagasi kui Ketlin vist esimest korda kahest viimasest trepiastmes… mitee esimest korda viimastest, vaid esimest korda üldse trepist, alla kukkus, tõusis ta nördinult püsti ja ütles läbi pisarate, et kas te siis ei tea, et trepile tuleb panna selline puu, kust lapsed saavad kinni hoida, sest muidu nad ju kukuvad!

*ma ütlen, et ma lähen ainult korraks arvuti juurde, aga ikka ma jään sinna liiga kauaks :(

* ma ei suuda kuidagi mingitki rutiini sisse seada. Üks päev kui ma tõsiselt püüdsin terve päeva kodus olla, küsis Ketlin õhtuks, et millal ma nüüd ometi kuhugi lähme :)

No ma võiks ju siia midagi veel punnitada, aga ma arvan, et ma olen olulise ära öelnud :)))

Tänu sellele on mul iseseisvad lapsed, kes leiavad juba ühe aastaselt endale külmutuskapist meeldiva toidu ja minu üllatuseks ei ole see mitte mingi maiustus. Kes oskavad täiesti viisakalt käitud ükskõik kus avalikus kohas… nii et mulle meeldib nendega igal pool käia. Ma väga loodan, et nad kasvavad iseseisvateks ja enesekindlateks, kes austavad ennast ja teisi ja julgevad välja öelda oma arvamuse ja soovid, ning samas ka olla toetavaks õlaks oma sõbrale.

Rubriigid: Uncategorized | 15 kommentaari
Lill

Suur Ketlin

Ketlin on meil suur tüdruk. Kõike teeb ja kõike oskab. Ma küll ei tea kust see piir läheb, aga võrreldes Liisuga, on ta ikka tegija :)

Nüüd kus meil on suvevaheaeg (vaheaeg on küll ainult Ketlinil :)), veedame me enamuse ajast koos, nii et ma saan nüüd jälle teada, mis ja kuidas jne :). Lasteaias käies on ikka nii, et osad oskused tulevad mulle märkamatult.

Mitte et ta nüüd kodus olles mingi slimnähtava arengulise hüppe oleks teinud, ohh….. jutt läheb keeruliseks…

Hommikul ärkab Ketlin üles siis, kui keegi on juba üleval. Kui kõik magavad alles, siis ronib ta minu kaissu, keerab minu juuksed ümber sõrme ja teeb näo, et ta magab edasi. Kui keegi üles tõuseb, siis tõuseb ka team hea meelega :)

Kuna ma Liisu jutu kirjutasin enne valmis, kuigi see on nüüd all pool, näitab ta hommikusöögi suhtes Liisule eeskuju. Ise teab mis tahab ja ütleb ja teeb. Team teab väga hästi, et alati tuleb enne soolast süüa ning eriline maiasmokk pole ta üldse. Väga tihti on nii, et kui ma talle kommi või shokolaadi pakun, siis ta ei taha.

Kui ma talle riided valin, siis ta paneb need, kui ei valis, siis valib ta ise. Pole probleemi. Üldse tegutseb ta väga arukalt täiesti ise ja mina ei pea teda kuskilt aitama.

Mängib ta oma mänge kodus olles üksi ja eriti kedagi kampa ei kutsu. Ma olen mõnikord kõrvalt vaadanud, et mis ta siis seal teeb – mängib kodu või poodi või haiglat ja tal on seal omad tegelased, kes tavaliselt mingil teemal viisakalt vestlevad.

Samas on ta minu laps ja küsib juba hommikul, et kuhu me lähme ja mida me teeme. Minule kohe meeldib temaga koos kuskil käia. Kui kõik on enne kokkulepitud, siis ei pea ka poes temaga vaidlema hakkama.

Kui Liisu on meilt sportlikum, siis Ketlinile meeldib laulda ja rääkida ja ühe koha peal mängida. Samas võib ta korraldada endale ka võidujooksu :).

Teiste lastega on nii, et ise ta väga esimesena kuhugi ei jookse ja tavaliselt hoiab minu lähedale. Kui aga keegi teda kutsub, siis läheb hea meelega ja täitsa vabalt võib ta mõne lapsega tuvudes temaga 15 minutit hiljem käest kinni mööda linna jalutada nagu parimad sõbrad.

Aga inimesed talle meeldivad. Aitab väiksemaid ja eriti hoiab ta Liisut, võtab alati käest kinni ja aitab seal kus vaja. Liisuga räägib ta hoopis teistsuguse häälega. Ja kui sellistel hetkedel teda vaadata, siis on ta väga Kalle moodi. Suure empaatia võimega.

Et nüüd väga illikuku ei tunduks, siis ta vahel jonnib ikka ka. Siis ta ütleb ise ka et ei saa aru, mis ta tahab, aga nutab hästi kõva häälega.

Nagu ma Liisu jutus juba kirjutasin, siis turvaja ja keelaja ma ei ole nii et nad mõlemad võivd suhteliselt vabalt ennast tunda.

Ahjaa… veel rohkem kui lapsed meeldivad Ketlinile kõik sõbralikud täiskasvanud, eriti sellised vanaema moodi tädid. Ise olen mitu korda näinud kuidas ta täiesti võõrale inimesele sülle istub või tal käest kinni võtab ja kaasa kutsub. Aga seda siis nende inimestega, kellega mina olen juba eelnevalt positiivse suhtluse alustanud :). Ainult sõbralikkusest ikka ei piisa ;)

Minu arsut on Ketliniga kõike koos väga tore teha ja nii me olemegi leidnud need oma tegemised. :).

Õhtuti paneb Ketlinit Kalle magama. Kalle loeb talle raamatuid… kõik Ketlini valitud ja järjekorras. Kui Kallet kodus ei ole, siis võib Ketlin minu kõrval magama jääda ja siis ta teab, et minu voodis loeb igaüks oma raamatut ise :)

Kuna ma kunagi ammu käisin Gordoni perekoolis, siis ma võin küll öelda, et tänu sellele saame me väga hästi läbi ja uksed meil küll ei paugu. Kui ta mõnikord ikkagi saab pahaseks, siis ta ütleb, et ta praegu ei ole minu sõber, aga varsti jälle on :)

Lugeda ja kirjutada ei oska ja arvab, et sendid on numbrid ja kui ta suureks kasvab, siis tahab teha sama tööd, mis minagi, aga enne läheb ta kunstikooli, mis asub Kalle kooli kõrval. :)

Vot selline on meie armas Ketlin ja mul on väga hea meel, et mul selline tütar on :)

Ketlin on praegu 3 aastane ja 7 kuune.

Rubriigid: Ketlin | 7 kommentaari