Arhiiv kuude lõikes: august 2008

Lill

lasteaialaps

Ükskõik millisesse lastega pere blogisse ka ei piiluks, pea igalt poolt leiad mõne lasteaiaga seotud postituse. Täpselt samamoodi on paljudel emadel msn-i nimetaha ilmunud märksõna lasteaialaps.

Nii ei saa ka mina oma panust jätta andmata :)

Kui Ketlin esimest korda lasteaeda üritas minna, siis oli ta täpselt sama vana kui Liisu praegu. Meie arust oli ta siis piisavalt vana ja arukas juba – oskas ise süüa, peaaegu sai ennast ise riidesse, rääkis juba lausetega. Õnneks talle ei meeldinud seal ja kuna meil ka suurt vajadust ei olnud, siis oli ta koos minuga veel aastakese kodus.

Järgmine aasta, kui ta oli juba kohe-kohe kolm saamas, läks ta juba rõõmuga. Ja terve see aasta oli talle puhas rõõm. Alati ei pidanud minema, mõnikord sai minu ja Liisuga laulutunni päeva ka teha. Ja kui läks, läks alati rõõmuga. Kevadel oli tal aga seal lõpetamine, sest tegelikult oli see ikkagi sõim :) ja nüüd sügisest tuli minna uude lasteaeda.

Terve suve pidime seletama, et ei veel ei hakka lasteaed, lasteaed hakkab sügisel. Kas homme on juba sügis? … jne. jne.

Ükskord augusti kuus läksime terve perega vaatama, et milline see lasteaed siis on ja suur oli Ketlini pettumus, kui selgus, et ta ei saagi sinna veel jääda, vaid peab ootama 1.septembrit.

Teoreetiliselt oleks ta sinna küll saanud juba minna, aga see oleks tähendanud topetl harjumist, sest algul oleks pidanud olema teisest rühmas.

Nüüd siis kui kuupäev oli kirjas, tuli kalendrist vaadata, et mitu päeva veel siis…..Kuni ma ühel päeval eelmisel nädalal juhatajale helistasin ja küsisin. et millisesse rühma siis Ketlin tuua tuleb. Selgus aga, et kui Ketlin tahab, siis võib ta juba tulla kasvõi homma ja seda lauset ei pidanud Ketlinile kaks korda ütlema.

Talle ikka tundus see 01.09 palju kaugemal kui homme ja parem valida siis see esimene variant.

Lasteaia pluus ja sokid olid juba ammu välja valitud ja niimoodi hiirvaikselt nagu ta juba ka eelmisest aastast harjunud oli, nad järgmisel hommikul lasteaeda läksidki. Mina istusin kodus ja ootasin ärevalt telefonikõnet, et just praegu on Ketlin avastanud, et see lasteaed ei ole ikka nii tore kui see eelmine oli.

Sellist telefonikõnet ei tulnud ja peale lõunasööki läksime siis talle järgi. Eest leidsime üliõnneliku Ketlini, kes oli juba riidest lahti ja valmis magama minema ja suur oli tema pettumus, et ema ta ikkagi sealt nüüd ära viia tahab. Liisu samal ajal vana kombe kohaselt võttis ruttu jope seljast ja tossud jalast, sest see on ju nüüd see aeg, kus tema võib nii kaua rühmas mängida, kuni Ketlin riidesse paneb.

Täpselt sama sõõmsalt läks ta ka järgmisel päeval ja ma andsin lubaduse, et järgmisel nädalal võib ta ka magama jääda. Reedel piilusime akna tagant kuidas Ketlin lõunat sööb ja oma uute sõbrannadega jutustab.

Igati uhke ja õnnelik, et ta nüüd seal käia saab.

Vot niimoodi algas meil nüüd siis lasteaed. Ei saa jätta märkimata, et just praegu oleks ka see nö ametlik aeg, kui ta peaks lasteaeda minema, sest tema on ju see laps, kes ka kooliminnes kohe 8 aastaseks saab ja ongi teistest vanem.

Samas kui ma vaatan praegu meie Liisut, siis ma ainult imestan, et kuidas ma üldse nii pisikest (Ketlinit siis) kuskile panna tahtsin. Ketliniga ei saa ju teda praegu võrreldagi. Kuna ta on teine laps, siis nüüd ma tean, mida ja kuidas ja millest niii väike üldse aru saab, sest võrdlus on koguaeg lõrval. Ja kui Ketlinil on silmaga näha, et lasteaeda minek talle väga meeldib, siis Liisu ei jaga veel ööd ega mütsigi sellest :)

Pildil on Ketlini parimad sõbrannad vanast lasteaiast. Kõik need kolm olid need, kes alustasid lasteaia teed Ketlinist aasta varem ja olid algul nagu vanad kalad :). Samas olid nad ka kõik Ketlinile vanuse poolest kõige lähemad ja ei läinudki palju aega kui kasvatajlt kuulsin, et Ketlin on ka kampa võetud :)….

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin | 3 kommentaari
Lill

kaks korda kõrgem

Et nüüd mitte järgmised üheksa kuud kogu aupaistet enda peal hoida, tuleb ära märkida ka muud meie pere tublid saavutused.

Ühel sügisel, täpselt kolm aastat tagasi, kui Ketlin oli 9 kuune, otsustasime mõlemad Kallega kooli minna. Algus oli palju tõotav, aga juba järgmisel kevadel hakkas tekkima kahtlus, et ühel tuleb alla anda. Kuna mina olin see, kes oli siis parajasti rase, ei tulnud küsimus -kes  isegi hääletusele.

Rääkides veel endast, jäin mina siis akadeemilisele…millel ma olen tegelikult siiamaani, hoolimata lubadusest oma potensiaalsele magistritöö juhendaja, mitte ära kaduda.

Ja nüüd siis Kallest.

Kalle käis ilusati koolis edasi. Kuigi ta siin kurdab, et tal mälu on kehva, tegi ta järjekindlalt ühe eksami teise järel. Aga nendel oli ka hoopis teistsugune kool kui minul. Kool kus võis vabalt oma mõtteid avaldada, nii suuliselt kui ka kirjalikult :))

Nii tuligi üllatusena, et ups…kõik eksamid tehtud ja äkki teeks nüüd lõputöö ka ära ja ongi üks kraadikene jälle juures.

Ja ta tegigi selle töö ära. Kuigi isegi juhendaja märkis, et hämmastavalt lühikese ajaga. Ma siin teiste närvi ajamiseks parem ei ütlegi kui kiiresti ta selle ära tegi :) Minu ülesanne oli rääkida oma targemad sõbrannad nõusse, kes viimasel päeval viimase lihvi andsid :).

Kaitsmine oli nii, et kui mina oma kaitsmise jaoks võtsin ikka kellaga aega, kas ma oma jutuga, mis loomulikult oli paberi peale kirjutad, ajagraafikusse jään, siis Kalle kehitas õlgu ja ütles, et kui tema midagi oskab, siis on see rääkimine ja oma tööst…see on ju kõige lihtsam :)

Kokkuvõte: Palju õnne mu kallile abikaasale teise bakalaureuse (Maris kontrollib kas on õigesti kirjutatud) kraadi puhul ja edu edasi…

Siinkohal ei saa jätta märkimata, et Kallel on üks kursavend, kes on tublilt keskealine natuke tuntud nimega laulja, kes küll Kallega koos oma lõputööd ei kaitsnud,aga kohe varsti seda teeb ,kuid selle eest sai kraadi ühel teisel erialal ja teisest koolist…ning kuna kahes koolis käimine nii edukalt juba kulges, siis astus kahte magistrisse sisse….nii et kunagi pole hilja :)

Rubriigid: Kalle | 6 kommentaari
Lill

Uus K

Ma arvan, et selles kullasäras ja sinimustvalgete lippude all võib pidulikult teatada küll, et meil on veel üks pisike K tulemas.

Nagu meie peres see ikka käib – mõeldud tehtud. Ei pea mina kuude kaupa harjutama :) Kui Kalle teha oleksolnud , siis oleks ta juba ammu tehtud, aga mina ütlesin, et nüüd ma küll valin :).

Kunagi ammu ma mõtlesin, et kõik minu lapsed sünnivad kevadel. Nii ilus aeg ja nii tore. Kuna meil see tegu on nii lihtsalt läinud, siis ei jõudnud ei Ketlin ega ka Liisu kevadet ära oodata. Nüüd siis ei hakanud ennem õrritamagi. Kui kevadeks, siis kevadeks :)

Päris paljud juba teavad ja 2 inimest, kes mind äkki liiga hästi tunnevad arvasid ise ära. Üks sõbranna ütles, et kohe kui ta luges, kuidas ma päeval magasin, tekkis tal kahtlus ja teine ütles, et ega ma vist muidu ei plärtsuks kui rase ei oleks :)))

Aga tuleb vist poiss :). Hoopis teistmoodi on kõik. Kui kaks eelmist korda on süda pahaks läinud siis kui kõht on tühi, siis nüüd ei taha eriti üldse süüa ja paha hakkab süües :)…. oi see oleks minu raseduse kaalutõusudele, mis on kahel korral ületanud 20 piiri, ainult kasuks.

Muidu olen üks suur torts ja ports ning emotsioonid, emotsioonid. Ükspäev tuli isegi raamatut lugedes pisar silma :)…. Kalle juba ültes, ahh nüüd tuleb jälle see aeg, kus tuleb madalat profiili hoida, et mitte taldrikuga pihta saada —-ok selle mamõtlesin praegu ise välja, ma täpselt ei mäleta enam mis ta ütles :)))

Nii ma siis sainig ühe suve tööd teha, sest üks ülinõudlik klient broneeris terve järgmise suve ju :)

ahjaaa aprilli algusesse on ta meil tehtud :)

Rubriigid: Krista | 54 kommentaari
Lill

kaisuloomad

Enne veel kui lapsed sündisid, tegin ma neile karbid, kuhu siis koguda nende pisikesi mälestusi. Ma ikka vahel vaatan pilguga üle, et mõni asi sinna panemata ei jääks ja ükspäev jäin mõtlema, et midagi on siiski puudu.

Meie lastel pole kaisulooma. Noh loom, loomaks…. neil ei ole olnud ka kunagi lutti, ega ka rätikut, ega üldse mingit muud kaisu võetavat asja, ilma milleta elu seisma jääks ja magama jääda ei saa.

Aga pole midagi sellist, mille kohta saaks öelda, et see oli minu lapsepõlve kõige kallim asi…

Noh tegelikult on küll, mina olen nende kaisuloom, või siis Kalle, või siis vanaema ja tegelikult sobivad ka paljud teised inimesed…. aga kõige mõnusam on ikkagi kellegi süles ja nad teavad väga täpselt kelle sülle nada parajasti tahavad.

Näiteks täna käisime Ketlini sõbranna sünnipäeval. Ketliniga on ikka nii, et algul ei saa vedama ja ei lähe ta midagi koos teiste lastega jooksma ja möllama. Ennem istub minu süles ja sulab seal… ja täna näiteks paningi tähele, kuidas 10 minutit pärast kohale jõudmist istus ta ühe vanaema süles. See vanaema oli sünnipäevalapse oma ja Ketlin nägi teda vist kolmandat korda elus, aga ju ta siis oli nii väga ühe turvalise kaisulooma moodi. Samamoodi mängis ta natukese ajapärast koos sünnipäevalapse vanaisaga. Ega ei saa nüüd muidugi öelda, et Ketlin kõikidele vanaemadele tormi jookseks, sest ega kõik ei sobigi ju kaisuloomaks.

Liisul on samamoodi. Liisu hoiab kõige rohkem peale emme-issi ikka oma päris vanaema. Mitu korda oleme juba leidnud Liisu oma kaislooma sülest temale täiesti tavatul ajal magamast, aga ju siis oli nii mõnus.

Muidu magab Liisu minu kaisus…või siis mina tema kaisus ja ta teabki, et niimoodi käibki magamine. Ketlin jälle läheb Kalle kaisus magama ja ka tema teab, et kui Kallet ei ole kodus, siis ta magab järelikult minu kaisus. Pole ju muud vaja, kui tegelikult on kõik olemas…

Ei tea ainult kui kaua on kaisuloomad tähtsad? Ja mina küll pärast seda kaspi ei taha minna :)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin | 5 kommentaari
Lill

Normaalne elu

Täna siin keset kaost mõtlesin, et huvitav millal meil võiks tulla normaalne elu. Sissejuhtaus on küll, aga tegelikult ka ja sellest, mida tähendab normaalne elu ei oskagi kohe öelda. Mul on lihtsalt selline tunne, et normaalne on midagi muud, kui meil on :)

Meil läks nüüd käiku plaan B, ehk siis meie ehitussõber Tarmo lõhkus ära suure suuretoariiuli ja pool treppi, tegi põrandasse suure augu ja valas betooni täis :). Kõlab hirmsamalt kui tegelikult asi on, lihtsalt oma ema abiga tuli enne Tarmo tulekut esimesel ja teisel korrusel kogu tolmukoguv kraam kastidesse ja ühte tuppa koguda ja selle tõttu näeb maja rohkem kaoses välja kui ta tegelikult on.

Tolm on küll ja majas kajab, ning minu töökoht on kile all ja pisikese tumba peal ;)…aga ma üldse ei nurise ..

Aga mitte seda ei mõelnud ma normaalse elu all. Meie peres ei ärka keegi hommikul kell 7 üles ega torma pidulikus riietuses tööle. Hommikusööki otsib igaüks ise ja pooled peres ei söö üldse hommikul midagi. See pool, kes ei söö, varieerub. Putru ei keeda küll keegi kellegile.

Ja päris tithi juhtub sedagi, et hommikusöök on meie perel alles kell 12 Selveri kohvikus :).

Kogu päeval on ainult üks mõõdupuu ja see on Liisu päevauni. Kõige rohkem meeldib mulle, kui see magatakse kodus aias, sest millegi pärast on mul tunne, et siis magab ta kõige paremini. Samas ei tea… täna näiteks, kui nii mina kui ka Ketlin, küll kumbki omas toas ja täiesti iseseisvalt (eirit mina ;) olime magama jäänud, ärkas Liisu õues vankris tunni aja pärast üles ja mina kuulsin tema vaiksest viginat alles siis kui ta üritas juba trepi peal tuppa saada.

Ma nimelt ükspäev õpetasin talle, kuidas iseseisvalt vankrist maha saada nii, et poleks ohtu mõni kont murda  ja näe ükspäev oligi tarvis. Täna magasime siis veel koos tunnikese kuni Ketlin meid üles ajama tuli.

Ahjaaa… ma usun, et nö normaalse elu juurde ei kuulu ka kindlasti meie tänane lõunasöök või siis pigem selle söömisviis. Nimelt tegime kontori põrandal asuvas mikrouunis eilse kartulipudru soojaks ja sõime siis seda kolmekesi ühest taldrikust igaüks oma kahvliga otse selle sama mikroka peal.

Aga söömised on meil üldse sellised kaootilised ja vastavalt igaühe soovile. Ja just see on minu arust sellest normaalsest elust suurim kõrvale kalle. Samas ma väga tahaks, et ka meil oleks selline kõik koos ühise söögilaua taga õhtusöök. Ja ükskord meil ka hakkab nii olema. Võis siis mitte :)))

Alat on ju keegi puudu, keegi ei söö seda, mis tavaliselt on ja kõige lõpuks puudub meil peres ka kokk, kes armastaks söögitegemist.

Kell on praegu pool kümme õhtul. Ketlin vaatab arvutist Jussi, Kalle magab ja Liisu üritab pliiatseid teritada…. nüüd Ketlin karjub all, et ma tuleks aitaks tal neti pusles õige formaat valida…see on parem valik kui Juss….

Ma olen alates juuni algusest umbes 20 000 pilti teinud ja ma arvan, et mu oma lapsed on olnud umbes kolmel pildil….aga ma kohe septembris parandan ennast :)

Ülemise pildil ootavad lapsed ema töölt ja imtelvad kadrioru pargis kümneid pruute ja alumisel on Ketlini lõpupidu… nii et kes ütles, et pole meil suve olnud :)

Rubriigid: Krista | 2 kommentaari