Arhiiv kuude lõikes: oktoober 2008

Lill

mina naine

Laupäev hommikul kui me, nagu väga paljud teisedki, perega Nopis hommikust sõime jäi mu pilk ühele pereemale peatuma. Ilus armas pere tuli ka hommikust sööma, muidu nagu pere ikka, aga ema tundus seal liiga ilus. Tal olid luapäeva hommikul kõrge peenikese kontsaga kingad jalas…imeõhukesed sukad ja moodne seelik. Loomulikult oli tal viimaseni hoolitsetud soeng ja meik. Kõik ju väga kena..naine mis naine…. aga mulle tundus nagu kohatu ja sobimatu.

Samas läksime meie oma merega tunni pärast stockmanni kaubamajja ja seal kodusosakunnas jalutades tundsin mina ise kuidagi väga vales kohas olevat. Vot see pereema oleks sinna nagu rusikas silmaauku sobinud.

Nii ma siis jäingi mõtlema, et milline naine mina siis olen…

Mulle ei meeldi kontsad. Ma pole kunagi aru saanud, et miks keegi üldse käib nii ebamugavate asjadega…ja kui ma siis olen pidanud kontsadega käima, siis ennast vaateaknalt vaadates on mulle see vaatepilt alati liiga kummaline tundunud.

Ma käin väga harva seelikuga…suvel veel mõnikord ….ikka väga harva. Ma mõnikord ikka otsustan, et nüüd ma hakkan seelikuga käima, siis mõtteks ta tihti jääbki. Kleidid on mul ka kõik sellised, kuhu käivad ikka püksid alla…

Loomulikult vihkan ma sukapükse. Mitte kunagi pole ilm nii külm, et ma peaks nad jalga panema. Ma mäletan kui ma eelmine aasta tahtsin kleidiga teatrisse minna ja poodi sukkpükse ostma läksin, siis seisin mingi pool tundi leti vahel, ega suutnud kuidagi otsutada, mida mul nüüd vaja peaks minema :)

Juuksuris käin ma 2 korda aastas…parimal juhul…ja kosmeetiku juures olen ma ka ikka paar korda elus käinud :). Varem ei saanud ma sellest silmaga nähatavast vahest aru, kui ma ennast natuke värvisin…nüüd juba saan…aga isegi see ei suuda mind kuidagi panna ennast igal hommikul “ilusaks tegema”. Aga mul on kodus üks puuderkreem ja ripsmetush ning kahevärviga lauvärvid. Ma olen need täitsa ise endale ostnud. Tavaliselt siis kui ma otsustan, et nüüd ma hakkan ilusaks :)

Kammin ma juukseid tavaliselt ainult ükskord pärast pesemist ja siis kahe päeva pärast enne pesemist :)

Kreeme ja potsikuid tosikuid mul ka ei ole…ennast pärast dushi all käimist kreemitada, tähendab mulle endaga tülli minekut..kõik kleebib ja on rasvane jne…ausõna ma olen proovinud.

Samas lõhnad mulle meeldivad ja naljalt ma ikka kodust ilma välja ei lähe.

Kotte ma ei salli ja kui vähegi võimalik lähen ma uksest välja ilma. Isegi rahakotti pole mul…raha ühes taskus ja kaardid teises taskus.

Riietega on nii, et nüüd kus mul on oma lemmikpood, käin ma seal ikka vahel vaatamas. ok ostmas ka…ja kui ma välismaale lähen, siis ma ostan ka..õnneks ma käin väga harva…eriti viimastel aastatel.

Ehetega on nii, et kaelakeed on mulle viimasel ajal meeldima hakanud…aga mul läheb pidevalt meelest ära, neid kaela panna. Kõrvaaugud, mis ma tegin umbes 10 aastat tagasi, on vist ka juba kinni kasvanud ja sõrmes on üks sõrmus.

Samas on mul kunagi aastaid kunstküüned olnud ja need puht eluliselt vajalikul põhjusel. Iga päev oli vaja kangaid katsuda ja mul endal olid siis väga kergesti lõhevad küüned….need kaks asja aga ei sobinud kuidagi kokku, kui sul just ei olnud eesmärk ülikallistest kangastest niite välja kiskuda ;)

Aga kogu selle jutu kokkuvõtteks tahtsin öelda, et hoolimata kõigest sellest tunnen ma ennast väga naisena :)))

Rubriigid: Krista | 22 kommentaari
Lill

õnnelikud lapsed

Viimane pühapäev käisime Kallega Lektooriumis Waldorfi koolist loengut kuulamas…väga huvitav..aga kummitama jäi hoopis see, et pärast loengut arutluses teaduslikult tõestatud faktideni jõudes tuli välja, et mingi uuringu põhjal olla meie koolilapsed kõige õnnetumad. Ma nüüd täpselt ei mäleta, kelle hulgast aga see polegi hetkel oluline.

Täna hommikul kui ma Ketlinit lasteaed viisin ja tagasi tulles ühest koolist mööda sõitsin ja nägin kuidas naeratavate nägudega noored tüdrukud üksteist kallistasid, siis sellise vaatepildi kohta ei paistnud nad küll üheski otsast õnnetud.

Meie küll kooliajal üksteist ei kallistanud :) ja mina küll kooliajal õnnetu ei olnud…igatahes kooli pärast küll mitte ;)

Mul ei ole küll ühtegi kooliealist last, nii et sellel teemal ma rohkem ei oska midagi öelda…aga….

mul oli nüüd 2 mätast mille otsast ma tahtsin rääkida…nii et ma alustan ühest.

Ma mäletan kui mul oli laps just sündinud ja ühed Kalle sõbrannad katsikul käisid, siis üks rääkis, et kui raske tunne see talle oli, kui tema lapsel ilmnesid sellised iseloomuomadused, mis talle üldse ei meeldi. No kõige lihtsamalt öeldes, näiteks, et ise oled selline kiire ja aktiivne ja siis laps on unistaja ja oma tegudes aeglane.

Et väga imeline on ju mõelda, et minu laps on minu moodi, aga ei tarvitse üldse olla…isegi mina ja mu vennad oleme minu arust väga erinevad.

Nüüd siis ole see ema ja mõtle välja kuidas sa peaks olema ja käituma, et sinu lapsed oleksid õnnelikud. Kas ma peaks tegema nii nagu mulle meeldib või “kasvatama” ennast ja laskma tal ilma kriitikata olla selline nagu tema tahab. Kumma raske olukord on minule kergem :)

Või tuleb üks hetk, kus tema tahab, et ma oleks tema moodi ja mina ei oska, ei taha, ei viitsi olla…. näiteks istun rahulikult terve päeva kodus, kellegiga ei räägi ja kuskile ei lähe :)…

Kuidas ja millal ma üldse aru saan, et ta ei olegi minu moodi. Äkki ma lasen selle hetke mööda ja ta ei julgegi mulle öelda…tema tahab mulle meele järele olla ja pärast tuleb välja, et on õnnetu :)))

Teine mätas oli see, et kui palju mõjutavad minu lapse õnnelikuks olemis teised inimesed.

Näiteks oli eile niimoodi. Läksime Ketliniga laulutundi. Koridoris trepi peal nuttis üks laps oma vanaema kõrval, et miks te mind siia üldse toote, kui ma ei taha siia tulla.

Uksest sees pidas üks ema on väikese väänkaelaga olelusvõitlust, mis meie sisseasutmishetkel jõudis sinna maale, et ema käratas lapsele, et küll sa oled vastik laps.

Edasi laulutunni ukse peal, tuli Ketlinile meelde, kui väga talle oli meeldinud tunnis olla koos Liisuga ja et mina pealt vaatasin :)…

Kui siis keset tundi oli õpetaja küsinud, et kas tal on kurb meel, oli Ketlin lihtsalt nutma hakanud. … Õpetaja oli ilusti lohutanud ja kurb meel oli ka üle läinud, aga õnnetuke oli ta ikka olnud. Kui ta siis tunni lõpupoole pissile tuli, siis ütles, et ta enam ei taha tagasi minna…

Koduteel rääkis, et tal ei ole seal ühtegi sõpra….aga õhtul kodus oli juba rõõmsam ja lubas järgmine kord minna. Mäletas isegi seda, et järgmine kord ei olegi tundi, sest koolivaheaeg on :)))

Ei olnud see ju kuidagi “kooli” veel vähem õpetaja süü ju :)

Kui nüüd need 2 asja kokku panna, kas siis meie õnnetud koolilapsed on ikka ainult kooli pärast õnnetud :)

Rubriigid: Krista | 4 kommentaari
Lill

Naised minu elus

Minu elus pole mitte kunagi ennem nii palju naisi olnud kui praegu. Ok 2 tükki olen ma täitsa ise teinud, aga kõik need teised :)))

Kunagi ammu…nii näiteks aastat 5 tagasi…siis oli ju juba msn…ma algul tahtsin kirjutada 10 aastat , aga siis küll vist ei olnud veel :)…ühesõnaga, siis oli mul üks nimekiri ja julgelt 3/4 olid seal mehed.

Ikka sai niisama jutustada nendega ja töö juurest lõunal käia ja kes teab milleks neid veel võis vaja minna ;)

Siis aga kui ma rasedaks hakkasin oli nagu imelik meestega antud teemal vestelda…ja lõunale oleks kah nagu imelik minna…nii ma siis vastasingi lahkelt perekooli “tutvumiskuulutusele” Naljakas küll…aga need inimesed, kellega ma perekoolis tuttavaks sain, imestavad vist isegi, et nemad seal kellegiga tutvusid. Eks ma ikka algul imestasin ennast ka.

Ma tean isegi ühtesid, kes läksid koos ujuma :)…keegi lihtsalt otsis teist rasedat, kes temaga koos ujuma tuleks :)… ja need 2, tegelikult küll kolm, aga see on pikk jutt…on parimad sõbrannad tänagi…ma ise täna nägin :)

Suured kõhud võrreldud, sai varsti ju beebivõimlemises uusi tutvusi sobitatud või siis ka vanu tutvusi uuendatud. Päris mitu mitu sõbrannat (nagu Ketlin ülteks, sest naised on sõbrannad) ongi just kuskilt lapsepõlve hoovist kui nii võib öelda. Muidu tänaval ei julge tavaliselt teregi öelda, et ei tea, kas ta mind üldse teab…aga kuskil beebikoolis kõrvuti võimeldes võib ju julgelt öelda, et me  käisime vist ühes koolis kunagi…

Ja nagu nende emadega ikka on, alati on ju millest rääkida.

Et siis sellest veel vähe oleks, tuli ka blogima hakata.  Kohe alguses sai teisi ka kaasa utsitatud ja eks siis põhiline oligi oma tuttavatega lugeda ja kommida. Kuigi ma vaatasin, et näiteks Kajakas, kelle ma küll tänaval ära tunnen ;), aga kellega ma ise pole tutvunud, seega ma tere ei ütle ;) on juba 2005 aasta novembris ühe kommi maha jätnud… :)

Edasi läkski nii, et ükskord leidsin blogimaailmast peaaegu naabri, siis üks teine naaber leidis mind.

Ükskord satud kellegi blogi lugema, näiteks lapsevankri lisatravikute soovituse peale :)….või siis keegi kutsub sinda oma pulma või peret pildistama – arusaadavalt need 2 viimast on mu lemmiktutvumisviisid ;)

Naljakas on see, et kõik blogimaailma sõbrannad on nagu vanad peretuttavad, nii et polegi imelik kui sa inimese, keda sa mitte kunagi veel näinud ei ole, endale lihtsalt ükspäev külla kutsud … või kutsutakse sind.

Nii palju lahedaid inimesi on, kellel lapsed sarnased, kellega oma elud sarnased, kellega mehed sarnased…kellega lihtsalt lahe suhelda..

Seda kõike saab teada blogikommidest. Ma mõnikord kadedusega mõtlen näiteks Epu blogile, sest ta kohe oskab niimoodi kirjutada, et inimesed tahavad midagi arvata või kaasa rääkida. Või siis käsitööblogisid uurides. Seal kohe iga postituse järel on oma 30 kiitust. Eks ma siis ikka mõtlen, et näe mul ei ole…

Aga seda armsam on leida näiteks selline postitus

Samas ei ole ka mina väga suur ütleja ja kui ma iga meeldinud lugemisele märgi maha jätaks, siis ma muud teha ei jõuakski. Ja väga paljude minu lemmiklugude kohta oskaksi öelda, et meil on samamoodi või et ma tean mida te tunnete :)))

Ja nüüd juba pikka aega on mul msn-is 2 gruppi…mehed ja naised :)…üks grupp seisab pea alati kinni, aga teine järjest pikeneb. Ma juba ükspäeva vaatasin, kuidas online’is oli 4 Katrinit :))) ja teine päev olid korraga ainult K-tähega naised :)

Seal on sõbrannasid, kellega ma igapäev räägin ja neid kelle tegemistes jõuan järge pidada msn-i isiklike teadete kaudu :)

Igatahes olen ma üks õnnelik inimene ja kuna minu ellu mahub ikka ja alati lahedaid inimesi ei taha ma ka oma blogi kinniseks teha, sest ma ei saaks siis kunagi teada, kes ukse taha jäi :)…

ja isegi kui kõigiga ei jõua igapäev rääkida, siis on armas kui inimesed ise ennast vahel meelde tuletavad…kas või blogikommi või msn-iga ;)

Rubriigid: Krista | 21 kommentaari
Lill

Suure õe päev

Meie peres võib juhtuda nii, et mõni õhtu kell pool üks jooksevad veel mõlemad lapsed rõõmsalt ringi. Kalle üks õhtu just mainis, et tema võis nii kaua üleval olla küll ainult vana aasta õhtul.

Üleeile just niimoodi jälle juhtus ja tegime siis järgmise päeva Ketlinile lasteaia vabaks. etteöelduna tuleb ära märkida, et õhtul oli ta kurb, et ta ei saanud lasteaeda minna…ma olevat keelanud tal minna ;)…aga see selleks…

Hommikul vara tuli meil tädi Vaike ..meie majaingel, kes käib kontrollimas, et meil sass üle pea ei kasvaks. Ja kui meie pere tüdrukud lõpuks üles tõusid oli Kalle juba ammu ära läinud.

Kuigi meil oli algul plaan parki minna, ei oleks seal vihmaga eriti tore olnud ja mängutppa ei tahtnud Liisu nohu pärast minna. Edasi läks käiku plaan B :)…mina teen natuke tööd ja lapsed “aitavad” Vaiket. Väga hästi toimis ;)..minu jaoks.

Lõunaks tegime Ketliniga plaani, et lähme sõidame piltide järgi ja mäkdonaldsisse kui Liisu magama jääb ja siis tuleme koju sööma…

Järgmine hetk oli selline, kus mina ainult heldinult pealt vaatasin ja Ketlin Liist õue minekuks ettevalmistama hakkas… otsis talle riided…ise küsis veel sahtli juures kumba sa tahad (täpselt nagu mina alati)….ja pani veel ennast ka riidesse…

Ma ütlen, et kui niimoodi iga päeva oleks, siis oleks mul ainult hea meel kui ta kodus oleks ;)

Ringsõidud sõidetud ja käigud käidud oli meil ilus puhas kodu ja 2 rõõmsat last. ….kes edasiseks otsustasid

minu seljas elada :)…Kõiki tegevusi tegid minu kõrval, seljas, kaelas jne…isegi pannkooke…

Pannkookidega oli nii, et kooke söödi tegemise ajal..ja kui kõik valmis said ja laua taha istusime…hetkel jõuan ma veel kiiremini teha kui nemad süüa :)…söödi ainult moosi.

Nüüd ma oma heldimuse juures ikka tõin fotoka ka alla…

Ja kui juba pilti tegema hakati, siis tuli ikka pildile ilusti jääda…

Liisu kaasas läks Ketlin kostüüme vahetama ja oli hirmus pettunud, kui Liisu enam ei tahtnudki selle kleidiga poseerida…

Ühesõnaga…vastukaaluks  Samueli pere raskele päeval oli meil lausa imeline päev…ainuke raskus oli füüsiline, kui nad mul kahekesi seljas elasid :)…..aga natuke ikka väsitav oli küll nii et tänane päeva ühe lapsega on ikka puhas puhkus ….


edasi läks juba tõsiseks riiete vahetamiseks, nii et kogu karderoob oli põrandal maas… liisule nii meeldib kui Ketlin talle riideid selga topib..ta saab siis ka osaline olla…aga see on üks teine jutt

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin | 4 kommentaari
Lill

Potil käimise lugu vol.2

Ma ei teagi, kas ma hakkan siia midagi üldse pikemalt kirjutama…sest enam vähem samamoodi nagu Ketliniga on ka nüüd Liisuga…

näed see lugu

Tegelikult on jah natuke niimoodi, et meie väike Liisu hakkab ka vaikselt poti peal käima… Algus oli okka päris mitu, mitu nädalat tagasi, kui ma otsustasin, et nüüd aitab ja lasin ta palja tagumikuga jooksma. Esimesel päeval kukkus piss maha…ise näiteas…näe kukkus…

Järgmise päeva õhtuks oli Kalle kindel, et lapsel on tähelepanu vajadus. Sest iga viie minuti tagant hüüdis ta pissihäda ja siis kõik jooksid.

Lisaks pidi siis tema poti kõrval istuma ja lehte samal jala lugeda näiteks ei tohtinud. Kah jõudis ta koos oma hädaga lehe laua peale viia…aga suures jooksmise ja korraldamise tuhinas läks tavaliselt ka pissihäda üle.

Edasi läks nii, et poti peal käis ilusti siis kui pükse jalas ei olnud…nii kui midagi jalas oli kukkus jälle kuskile midagi….ja nii on see ka täna.

Suure plussi poole võib aga lugeda selle, et plaja tagumikuga ringi joostes käib ta ise omal algatusel potil.

Ja vastupidiselt Ketlinile tõi Liisu näiteks oma poti mulle teisele korrusele näidata :)

Plaksutada tuleb ka kui kõik õnneks läheb…

Ja suure poti võib ka minna…seal on su-summ joonistatud… ta ütleb seda su-summi nii armsa häälega, et ma ikka igakord lasen tal mitu korda korrata :)))

Ketlinil oli viimane mähe Liisu sündimise päeval ja sinna maani on meil veel poolteist kuud aega…nii et me oleme täitsa graafikus :)

Rubriigid: Keit Liis | 1 kommentaar