Arhiiv kuude lõikes: november 2008

Lill

Näitlejad minu elus

Eesti on selline mõnus väike konnatiik, et siin pole vist mitte ühtegi inimest, kes mõnda näitlejat päriselt ei tunneks.Ma tunnen ka….mõnda isegi sellest ajast kui ta veel näitleja ei olnud :)

Ma vist nimesid ikka ei nimeta ja räägin niisama udujuttu :)

Üks näitleja käis kõige pealt minuga lasteaias ühes rühmas, just praegu käisin pildi järgi kontrollimas, sest ma ei olnud päris kindel,  aga ta läks teise kooli. Lasteaiast ma suurt midagi ei mäleta, aga eks nägu tuli ikka tuttav ette kui “küla” vahel ka hiljem nägin. Elu viis meid aga kokku siis kui me keskkooli viimases klassis sattusime Peda matemaatika ettevalmistuskursustele.  Ma siiamaani ikka vahel mõtlen, et missuguse loogika põhjal mina sinna ja veel täitsa üksinda läksin, või siis mida tema mõtles…

Ühesõnaga seal kursusel me siis käisime. Häbelikud noored nagu ikka, me ei rääkinud mitte ühtegi sõna, üks istus saali ühes ja teine teises otsas.  Pärast loengut kõndisime bussi peatusesse ja bussis hoidsime ühest postist kinni :). Tulime ühes peatuses maha, ütlesime viisakalt nägemist ja läksime kumbki oma koju. Ja niimoodi terve aasta :)))) Vahemärkusena ütlen, et umbes samasugust juttu rääkis Jaan Tätte sellel svuel ühel oma kontserdil vahepalaks, aga tema jõudis vähemalt tantsu ja suudluseni, meie nii kaugele ei jõudnud :)

Ükskord kevadel me siiski rääkisime ka rohkem. Ta tahtis minu käest konspekti ja ma andsin ja siis ükskord sain tagasi ka.

Loomulikult ma kuskile Pedasse matemaatikat õppima ei läinud ja tema ka vist mitte, sest ta on nüüd päris näitleja :)

Üks teine näitelja tuli mu ellu natuke hiljem..vist tänasest hetkest 15 aastat tagasi….ja ta oli siis päris laps alles, ma pakkuks näiteks 10 aastane. Ükskord suvel kui me siin nõmmel (ühes teises majas;) aeda vist ehitasime, tuli üks poiss ja küsis, kas ta saaks ka aidata. Ikka sai ja pärast sai kommi ka. Ja siis ta tuli teine kord veel ja kolmas kord ka….ja nii ta ikka meil siis käis külas. Hästi julge ja jutukas ja ükskord vähemalt võttis veel väikse venna ka kaasa kommi sööma. Ma palju ei mäelta, aga seda küll, et kui ma teda vaatasin, siis ma alati mõtlesin, et kui ma tahaks omale poega, siis võiks ta olla just selline. Nii hakkaja ja julge  ja nii osav suhtleja. Ja siis ta kasvas suuremaks ja ükskord nõmme vahel jalutades tuli ta vastu ja ütles, et tal on nüüd pruut :) Pärast seda ei näinud ma teda enam…enne kui nüüd suvel teatris..päris näitlejana :)

Ülejäänud näitlejad on mu ellu tulnud juba siis kui nad on päris näiteljad ja mulle nad meeldivad. Mõni minu laps võiks ka näitleja olla :)))

Rubriigid: Krista | 4 kommentaari
Lill

Kuidas ma jälle kursusel käisin…

1

Ma ei hakka ennast kordama sellega, et mulle kohe meeldib kursustel käia…ma koguaeg unistan, mida kõike ma veel õppida kavatsen. Kursustega on see hea, et seal tavaliselt keegi ei kontrolli, kas ja mida ma õppisin, aga seda enam läheb mulle korda mida ja kuidas seal räägitakse.

Nüüd ma siis räägin sellest viimasest kursusest. Keegi seal ei küsinud, mis ma sellest arvasin, nii et ma arvan, siis nüüd siin.

Kursusel oli 7 loengut ja ma võtan need järjest.

Esimesel loeng oli Kaupo Kikkase oma. Seda, et ta väga mõnus ja vahetu suhtleja on, seda ma tean juba aastaid. Sellest päevast alates, kui ma esimest korda teda kuulama sattusin. Nii lummatud, nagu siis, ma enam ei ole ju :)))), aga mõnus kuulata on teda alati. Samas oli mul ka natuke tunne, et ta ka ise pole enam nii lummatud :)))

2

Aga see selleks. Pool tema loengust oli nauditav ja huvitav. Ta näitas oma lemmikute töid ja seletas, miks just need tema lemmikud on. Teine pool, kus ta näitas oma töid, minu jaoks enam nii huvitav ei olnud, sest ma olin neid ju mitu-mitu korda juba näinud :))), aga äkki kõigil ei ole nii palju aega, et pidevalt aega mööda fotograafide kodukaid kolada, nii et neil oli äkki huvitav :)

Teine loeng oli Koshkini oma.  Tema on hea udupea. Ta ise ka ütleb seda…hakkab rääkima ühest asjast ja ei tea ise ka kuhu ta välja jõuab. Kuna kiire publikukontroll tõestas, et pea pooltel polnud stuudiost õrna aimugi, hakkas ta algusest peale. Minu arust liiga algusest, aga kes mul käskis sinna siis ronida. Raske on muidugi mõista sõna edasijõudnu, aga see selleks…. Kogu õhtu minu jaoks vedas plussiks paar valgusskeemi, mis ta ta ka ilusti ära seletas, nii päris maha see aeg visatud ei saanud :)

3

Kolmas loeng oli väga huvitav. Kunstiteadlane Heie Treier rääkis kunstist ja väga nauditavalt rääkis. Minu jaoks oli see üks kogu selle kursuse kõige huvitavamaid loenguid. Ja ohh kus tal oleks olnud veel rääkida….

Ma natuke tegelt kahetsen, et ma seal kõiki neid nimesid üles ei kirjutanud, aga küll need nimed tulevad mu ellu tagasi, kui neid vaja peaks minema.  Samas ma tunnistan ausalt, et ega mina suurt kunsti hinnata ei oska. Ma oma arvamust teiste arvamuse järgi kujundada ei taha ja kui ma ikka aru ei saa, siis nii ma ka ütlen. Ja mulle juba “õmblejana” avaldas muljet kui kunsti taga on ka natuke tehnilist oskust :)

Neljas loeng, aga tõmbas täielikult  mu just positiivseks muutunud arvamuse kursusest kolinal alla. Kui inimene istub 2 tundi klassi poole seljaga ja suhtleb meiega nagu kuskil mingis tobedas seebiooperis, kus inimesed vaatavad ühes suunas, siis see ei lähe üldse. Kui veel lisada, et inimesel tegelikult ka suurt midagi öelda ei olnud ja pea kõikidesse küsimustesse ilmse üleolekuga suhtus, siis pole rohkem vajagi :)))

Küsiti siis suure reklaamifotograafi käest, et kuidas saab jala ukse vahele ja vastus oli, et ei kujuta ette ja ega keegi ikka kedagi alagajt küll palkama ei hakka, ei ole see ju mitte see vastus, mida innukas õpilane kuulda tahaks. Äkki peaks kodulehe tegema…aga kui teete nõmeda kodulehe, siis ega see küll ei aita, ega ma ei tea milline on hea kodulehekülg…jne…

aaa…ja sellel töödega väga hõivatud reklaamifotograafil ei ole oma kodukat, sest tal on väga palju tööd :)

4

Viies loeng oli aga tõsiselt innustav. Loodusfotograafi Arne Aderi loeng oli ettevalmistatud ja mõnus kuulata. Ma ei ole küll kunagi varjanud, et ma looduspiltidest suurt ei pea, aga kui inimene räägib huvitavalt ja oma jutu ka mõnusalt “illustreerib”, siis olen mina väga tänulik kuulaja.  Näitas veel lisaks paari lahedat uut tehnikavidinat. Mis siis, et ma olen enam kui kindel, et mul neid kunagi vaja ei lähe, oli see ikkagi põnev :) Kogu tema loeng oli nii innustav, et ma kogu tee koju minnes veel mõtlesin, mida kõike ma teha tahaks, võiks, peaks.

Kuues loeng oli Urmas Ääro oma. Ma ei saa aru, kuidas ta seda suudab. Isegi siis kui ma lähen sinna ilmse eelarvamusega, et sellest ma tean midagi, tuleb loengus välja, et sõidan mingi võrriga, kui mul endal garaazis seisab porshe. Ja ma ei saa aru, miks ma selle porshega küll ei sõida… Igatahes oli väga põnev pilditöötluse loneg…isegi nii põnev, et ma kohe kindlasti pean minema tema järgmisele kursusele….no ikka sellepärast et selle porshega sõitma õppida :)))

Siis oli nädal pausi, kodutööde jaoks ja viimases loengus vaatasime Kaupo kriitilise pilgu all kodutöid. Esimene mulje oli, et väga erinevad inimesed olid kokku saanud ja tööde põhjal võib öelda, et raske olekski kõigile meeldida. Minu jaoks oli palju positiivseid üllatusi, aga ka osade väga kõikuv tase. Kui üks poiss oli võitnud ühe pildiga ühe võistluse, siis teised tema tööd küll muljet ei avaldanud. Samas üks väga tüütult jutukas noormees oskas küll pilti päris hästi teha. Paar pilti olid tal kohe sellised väga väga head. Igal ühel, kes oma töid julges näidata oli, olid ka vähemalt paar pärlit kaasas, kui kui muud ei olnud, siis idee oli super…no vähemalt minu jaoks :)))

5

Kuna minu suur poolehoid kuulub naisfotograafidele, siis kaks nendest olid väga tublit tööd teinud. Üks oli narkopessa pugenud ja sealt ikka väga õõvastavad aga samas superhead pildid teinud, ning teine fännab tõsiselt ralliautosid krossimehi ja pisikesi karte :)))….

Selle sama narkoseeria autori pildid avaldasid üldse mulle kõige rohkem muljet, no ta oli ka pea ainuke, kellele veel meeldis inimesi pildistada. Kusjuures ta stuudioloengus rääkis, kuidas Koshkin olla talle kunagi öelnud, et ära sina küll enam kunagi pilti tee :)))

Samas oli Kaupo väga tubli ja ükski õpilane küll pisarat ei poetanud, nagu seda juhtus aastaid tagasi ühel teisel kursusel… mulle ütles ta, et kui ta oleks ema väikese lapsega, siis ta plaksutaks käsi ja hüüaks – pildista mind, pildista mind :))))

6

Ma tegin ka kodutöö…ideepojake oli juba mitu päeva varem peas, aga tegema jõudsin hakata täpselt 3 tundi enne viimast loengut. Väga viisakas Liisust, et ta ilusti magas :) , aga ikkagi oleks võinud varem tegema hakata :))))

Rubriigid: klõpsutaja, Krista | 11 kommentaari
Lill

Isadepäev

_mg_5470

Meie peres hakkas isadepäev varakult. Juba teiseipäeva õhtul rääkis Kalle ehk siis isa, et kõik päevad on ühtemoodi tähtsad ja talle ei ole küll oluline ühe kindla päeva ületähtsustamine.Ma küll rääkisin, et sellega ta minu sünnipäeva lilledest küll kõrvale ei hiili ja lapsed äkki ikka tahavad, et mõni päev tähtsam oleks :)))

Kolmapäeval kui me Ketliniga Selveris ainult korraks raamatuleti vahele läksime, leidsin ma sealt selle raamatu…tundes Kallet võisin ma kindel olla, et kui tal reedel Ketlini kunstitunni ajal on vaba aega ja ta selle nagu tavaliselt raamatupoes sisustab ja kui ta siis seda raamatut näeb, siis ta selle ka ostab….ja sinna siis see isadepäeva kingitus läheksi :)

Ostsin siis raamatu ära ja andsin selle pidulikult ka kohe koju jõudes üle…ma ei saanud ju talle öelda, et kuule, ära nüüd enne pühapäeva raamatupoodi mine ega midagi osta, sest mul on sulle üllatus :)….eheeee…

Laupäeva ennelõunal läksime perega raamatukokku. Kuna Liisu eriline raamatuhiviline ei ole, jäid nemad Kallega õue mängima kuni meie Ketliniga kiiresti sees ära käime. Kui Kalle ja Liisu punaste ninadega 2 tunni pärast meid otsima tulid, valmistas Ketlin just oma kolmandat isadepäeva kaarti. Raamatukogus oli selle tarvis suur töölaud koos kõige vajaminevaga, kaasa arvatud juhendaja, valmis pandud.

Kaardid valmis ei saanud Ketlin sõnadest, homme ja üllatus aru, ning marssis uhke näoga Kalle juurde :)

Laupäeva õhtul kui terve pere oli paar tundi maganud, nägin ma unes kaneelirulle ja ma mitte kuidagi ei saanud neid siis ka kohe tegemata jätta….ja loomulikult ei saanud siis kogu pere neid ka söömata jätta…

Ja mis meil siis pühapäevaks jäi…..mitte midagi :))))

Ketlin küll läks samade kaartidega teisele ringile ja Kalle tegi jälle üllatunud nägu ning proovis päeva jooksul meelde tuletada, et siiski on täna isadepäev, millega ta kuidagi Liisu pepupühkimisest kõrvale ei saanud hiilida, sest Liisu ei jaga veel mingit matsu ja kui tema nõuab, et issi aitab, siis issi ka aitab…isadepäev või mitte…aga muidu oli päev nagu iga teine….

Kui ma oma isale helistasin, siis võttis ta toru vastu sõnadega- tänan, tänan. Ma ka siis olin viisakas ja kordasin nagu papagoi – palun, palun…

Aga me läksime sinna küll õhtust sööma ja ma ostsin kingituseks oma lemmiktordi. Ja ütleks, et see tort ei ole mitte ainult minu lemmik, vaid ka kõigi teiste, sest selleks, et kõigile jätkuks, pidi viimane tükk laualt ära viidama, sest muidu üks isa, kes puudus, poleks saanudki :)…iseasi, kas ta nüüdki sai, sest torditükk pidi läbima ohtliku tee sööjani :)))

Aga kokkuvõtteks võin küll öelda, et minu lastel on isaga ikka väga vedanud igal päeval nende elus :)

_mg_5472

peaaegu kõik pühapäeva hommikud meie peres on sellised :)

Rubriigid: Kalle | 7 kommentaari
Lill

kuidas me välismaal käisime…

_mg_6020

Pühapäeva õhtul kui Kalle töölt koju jõudis tetas ta, et homme tuleb meil väljasõit…tema just sõitis ja nägi, et üks osa ühes linnast on nagu välismaal :)

Kuigi ma ise suurt midagi sellest linnast ei tea, tundus ikkagi ta jutt kuidagi mitteusutav.

Saad aru, see on selline nagu üks väikse Sveitsi suusakuurort. Sellise kitsad järsud tänavad, imearmsad majad kahel pool…ei kõla ju just meie linna moodi…

No sõitsime siis…

ja oligi täpselt nii nagu Kalle rääkis. Parkisime auto järve äärde parkimisplatsile ja mina imtelesin mäekallakul uhkeid villasid vaatega järvele. Ilus promenaad mööda järve kallast (noh mööndustega öelduna) oli täpselt rattaga sõiduks ja jalutamiseks mõnus.

_mg_6024

Kui me siis otsustasime üles poole minema hakata, siis enda ees püstloodis tänavat nähes ei arvanud ma küll et ma eestis olen :) Vapralt ülespoole rühkides nägin mina ka neid armsaid sveitsi maju :)

Tänava lõpus jõudsime ühele armsale väljakule, mis mulle meenutas väga ühte Pariisi väljakut, ainuke vahe oli selles, et sealne väljak oli kunstike täis, siinne aga täitsa inimtühi.

Ja siis me läksime ühte maja lähemalt ka vaatama :)

Meie, kellel on pidevalt soov kuhugi kolida, peame ju ikka mõnda maja lähemalt vaatama. Ja nagu tavaliselt ikka on meil siis ka soov kohe sinna samma majja kolida :)

Väga vana maja, kus keegi pole euroremonti teinud, aga samas elatakse seal ilusti sees. Akanast ja aiast on supervaated ja auto võib vabalt maha müüa :)…Lasteaeda jalutad vähem kui 5 minutiga…muudest kohtadest ei tea midagi :)

Ma ei saa üldse aru, mida teised inimesed nii kaua otsivad. Meile meeldib tavaliselt alati esimene maja :)

Maja vaadatud läksime kohvikusse…oi see oli ilus kohvik…suur maast-laeni klaassein ja vaade võimsasse parki…nüüd ma enam ei viitsinud fotokat välja otsida:)

Ükskord kui meil oli jälle see Tallinnast ära kolimise jutt, siis ma pakkusin Kallele välja, et miks mitte sinna?

Ainult et enne tahtsin ma teada, mis tunne mul seal linnas oleks….nüüd ma võin öelda, et hea tunne oli :)…kummaliselt rahulik ja mõnus…

_mg_60251

Ketlin kooliväravas :)

Rubriigid: kes teab.... | 15 kommentaari
Lill

kaks last-kaks inimest

_mg_5888

Beebist peast ei olnud minu arust mu lastel mingit eriliselt suurt vahet. Hakkasid kõike tegema enam-vähem samal ajal. Juukseid pole ja hambaid ka mitte pole kummalgi piisavalt ega varakult :)

Aga nüüd iga päevaga näen ma järjest rohkem kui erinevad inimesed nad ikka on.

Eile õhtul tuli Ketlin alla ja küsis, et kas ta võib sellist mängu mängida, et paneb ühe rea pükse/seelikuid, nende peale sobivad pluusid ja siis kõige ülemine rida kampsunid. Natuke kogusin ennast ja lubasin panna kolm paari ning kui valmis on, siis vaatama tulla. Varsti hüüdiski teiselt korruselt – Krista…valmis!

Ja ütleks, et päris hästi pandud…no esimene kolmik…see kaugem…ikka väga hästi valitud..toon-toonis komplektid isegi omavahel.

Lubasin siis veel kolm komplekti panna :)

_mg_6033

Liisu samal ajal harjutas kükist püsti hüppeid :)…kükitas maha ja hüüdis üppe eem (hüppan veel) ja muudkui hüppas.

Samas vahetab meil Ketlin siin õhtul pidevalt riietust ja siis jookseb Liisu temaga alati kaasa ja on tänulik modell, kellele siis cobiv autfitt selga sobitatakse.

Lasteaeda minuku riiete valikul ma juba ammu enam ei sega vahele. Paneb endale õhtul komplekti valmis :)

_mg_6010

Söömisega on nii…et Liisul on parem isu, aga tema kulutab ka märgatavalt rohkem energiat. Üks õhtu leidsid nad mõlemad üllatusmunad. Kui Ketlin kooris muna seest üllatuse välja, siis Liisu pistis kahe suupoolega shokolaadi ja lõpuks tegid nad vahetuskaupa, Ketlin sai Liisu üllatuse ja Liisu Ketlini shokolaadi :)

Ning seejärel läks Liisu oma igaõhtustele jooksuringidele :)

Liisu sööb hommikuti ja Ketlin õhtuti.

Telekaga on nii, et Liisule ei lähe telekas üldse korda. Täna ma panin teda teletupse vaatma…täpselt 5 minutit vaatas ja siis kõndis toimetama :)

Samas Ketlin võib vabalt tundide kaupa vaadata. Küll aga midagi ilusat ja helget…igasugune kole hääle või meeleolu ei sobi kohe kuidagi…..

_mg_6004

Emotsionaalselt käib Liisu palju madalamate võngetega….Ketlin naerab rohkem ja samas viriseb ja vingub ka rohkem.

Sportlikus mõttes on ikka Liisu meil tegijam. Hommikul tahab kohe õue rattaga sõitma minna ja rahulikult võib pika maa vahepeal jalutada.  Ükspäev kui me tegime väikese jalutuskäigu, siis Liisu kõmpis vapralt samal ajal kui Ketlin virises, et ei jõua ega viitsi.

Rattaga ei taha Ketlin üldse sõita, küll aga Liisu…igapäev ja koguaeg…

Kunsti ja laulu asja ma Liisu kohta ei oska veel arvata…see on aga kindlalt täiesti Ketlini teema…

Magama minnes pole Ketlin kunagi midagi kaissu tahtnud…Liisu aga valib endale igaks õhtuk seltsilise…eile õhtul näiteks arvutihiire :)

Mida rohkem ma aga praegu eirnevustele mõtlen, seda enam tulevad mulle meelde sarnasused :)))

_mg_6007

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin | 6 kommentaari