Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2009

Lill

Liisu jutt

_mg_1959

Nüüd kus me niimoodi mõnusalt Liisuga päevi õhtusse veeretame, jätkub meil ka juttu kauemaks. Kindlasti räägib ta vähem kui Ketlin samal ajal, aga ta on omamoodi armas. Laused on tal pikad ja väga ilmekad. Sõnad nagu ära ja ka esinevad valdavalt igas lauses :). Mina tahan süüa ka..Kalle läks tööle ära jne….

Mõnikord räägib nagu välismaalane tulema ja minema. Vahel ütleb Liisu tegi ja vahel mina tegi….aga ma arvan, et korrektselt ei ole ütle ta vist ühtegi lauset veel :)

Eile torkasid aga kõrva sõnad, mida ta ütleb teistmoodi….

matatiin – mandariin

makakoon – makaroon

baan – banaan

maaks – maasikas

antsju – siil …vot seda ma küsisin kohe mitu korda üle :)

samas merisiga ja papagoi ütleb enam-vähem :)… Meil onka üks lemmikraamat, kust me juba Ketliniga sõnu õppisime, mis siis, et seal näiteks kass on sama suur kui lehm ja ega kana ka kollikoerast mõõtudelt palju alla ei jää. Sealt raamatust ta siis õhtul loeb mulle ette, kes ja mis…kui algul oli meil väga naljak s kuidas ta hiirele näpuga näidates ütles tiiger, siis nüüd ta ikka püüab juba õigesti öelda. Aga tiiger on tal üks lemmikuid, kui ta ei tea täpselt, kes see on.

Viisakas on Liisu ka kohe kindlasti, aitäh ütleb iga asja peale, mis talle antakse…ja kui ma teda kõdistasin, siis ütles – ei taha rohkem :). Vaielda meeldib talle ka…ükskord autos vaidlesid nad Ketliniga kohe pikalt – on – ei ole – on – ei ole. Ketlin hakkas juba vaikselt närvi minema, aga me siis Ketlinile rääkisime, et Liisu vist ei saa isegi aru, mis ta ütleb ja proovi korra vastupidi… ei ole – ei ole – ei ole…. :)))

Igatahes on ta väga armas kui ta räägib…muidu muidugi ka…näiteks tuleb ja sosistab sulle kõrva- Liisu armas ja siis ise naeratab…

Pildi tegi armas Diana

Rubriigid: Keit Liis | 3 kommentaari
Lill

tuulerõuged

Esimene “lastehaigus” tabas siis ka meie peret. See oli ikka juba nädalaid tagasi..ehks siis vist kolmandal neljandal jaanurail, kui Ketlin tuli uhke näoga näitama, et tal on kõhu peal täpid. Konstanteerisime täppide fakti ja läksime rõõmsalt magama :). Hommikuks mõtlesime välja, et need on tuulerõuged ja pidasime maha mõned konsultatsioonid. Pere ühine otsus oli, et teeme roheliseks. Kõik teised vahendid oleks asja natuke liiga keeruliseks teinud ja no kes siis meie pere ei teaks, ikka kergemat teed mööda. Ja ütleks, et õigesti tegime, sest kui siis ükskord Liisu ristiema nägime, kes päriselt on nahaarst, siis tema ütles, et ainult täpi peale, muidu ajad viiruse puhta naha peale ka ja siis on kohe mitu täppi juures :)

Ühesõnaga tegime Ketlini täpiliseks ja muigasime kui ta siis paljalt nagu väike gepard mööda tuppa ringi jooksis. Solidaarsuse mõttes ja Liisu nõudmisel tegime talle ka kõhu peale ühe rohelise täpi ja seda ta siis näitas lahkelt kõigile.

Ketlinil siis paar päeva tuli uusi täppe, kuid minu meelest päris õigele kaugusele jõudsid ainult need esimesed…viimased tulijad läksid poolel teel sama targalt tagasi. Palavikku polnud ja pärast levitamise võimaluse kadumist käib Ketlin jälle lasteaias.

Aga…aga on ikka ka….Liisul pole siiamaani ühtegi täppi tulnud ja vot see on minusuguse inimese jaoks juba päris piin. Ei taha keegi neid tullerõugeid ikka vabatahtlikult. Nii siis pidi ema sünnipäeval keegi Liisuga koju jääma. Tänaseks ja laupäevaks on ka sünnipäevakutsed…ohh ma ütlen :)…ja kui täpid tulevad, siis oleme ju veel 10 päeva garantiinis :) ja need täpid võivad vabalt alles 24 õhtul tulla ju….

No tõehuvides tuleb tunnistadas, et poes süüa ostmas käin ma ikkagi koos Liisuga, sest muidu jääks meil veel pere…loe mina :)…nälga…Ketlini lasteaiaga on küll nii, et ma helistan sinna ette, kui Kalle ei saa järgi minna, ja siis Ketlin paneb ennast riidesse ja Liisu jääb seni autosse ootama kuni ma Ketlini jooksuga ära toon…

Ketliniga läks küll kuidagi kergelt ja ootame ja vaatame kuidas Liisul läheb…. vot sii nii meil…

Rubriigid: Ketlin | 7 kommentaari
Lill

kuidas meile uus aasta tuli…

Täitsa teistmoodi kui viimasel kümnel aastal, sest surutis surus meie mehe ka koju :)))). Ok oli mis oli, aga puhas rõõm oli meie õuel, sest ütleks, et viimased kümme aastat on uus aasta minu jaoks tulnud mossitades.

Nii me siis keerutasime siin viimastel päevadel näppu ega osanud selle ootamatu nähtusega hakkama saada, kuni siis 30-ndal otsustasime, et kutsume siis inimesed külla. Valisime oma pikast nimekrijast paar lemmikut välja ja saatsime kutsed koos soovidega teele.

Aasta viimasel päeval käisime kaubanduses trügimas ja konstanteerisime järejokrdselt fakti, et näha küll pole, et kuskiltki suruks ning ostsime paar karpi kartulisalatit ja lastele viinereid. Lastega peab arvestama ja kui nad muud ei söö, siis viinerit ikka. Mina tahtsin jälle kartulisalatit :)

Kuigi et me olime kutse peale kirjutanud, kell 7, jõudsid esimesed külalised kohale kell 8.15. Ketlinil oli nina vastu klaasis juba täitsa lössis selleks ajaks ja mina kartulisalatist kõhu täis söönud…aga siis tulid ka juba teised külalised ja viimased ütlesid, et nemad hakkavad ka nüüd sõitma. Nemad tegid eriti popilt…tulid Rakverest. Me oodates ei osanud muud seletust sellele leida, kui et kui hilineda, siis ikka stiilselt – tuleme Rakverest :)

Üks armas külaline oli teine hiigelsuure kausi sisse  salatit ja moodsaid vietnami rulli, millede võrdsel jaotumisel külaliste vahel ta agaralt silma peal hoidis…õigesti tegi, sest muidu oleks keegi ilma jäänud ja kõik lubasid neid ise järgi teha.

Nii me siis tegimegi..sõime ja vaatasime osade meeste nõudmisel televiisorit. Üks nõudja oli meie Kalle. Tema ütles, et kuigi ta ise ei tea, aga vanaaastaõhtul pidavat telekat vaadatama…et alati järgmistel päevadel räägitakse, mis seal oli ja tema pole kunagi saanud kaasa rääkida. Nüüd tema vaatab.

Vahepeal vaatasid kõik ja vahepeal ainult üks mees..aga kontroll oli programmil peal.

Jõime ka. Mehed jõid punast veini ja naised poppi õunasiidrit. 2%-list. Need kes laristada tahtsid, need jõid 4%-list ja pidurid lahjendasid seda kahest veel õunamahlaga. Aga ütleks, et see siider on üks parimaid mida ma saanud olin…no eks need toojad teadsid mis nad tõid.

Tort oli ka tellitud ja seda jagas tordiomanik kõigile lahke käega ja mina sõin 2 tükki. Liigitasin selle valmistuse sobilike hulka ja olen valmis seda  sama käe läbi tehtuna ka järgmistel kordadel nautima.

Natuke enne 12 topiti kõik lapsed ja ise riidesse ja kõndisime raudteeliiprite vahele. Et nagu ellujäämiskursus…et tulistatakse küll, aga keegi pihta ei saa. Ketlini süda ei pidanud vastu ja nõudis tuppa ja uksed kinni. Teised julgemad avasid ka shampuse millest killuke ära joodi ja enamus taevasse lennutati…hommikul selgus, et 3/4 pudelist oli ikka veel alles.

Koduaias tegime lasterakette – põletasime säraküünlaid ja edasi läks töö rohkem sektsioonidesse :)…ja nüüd tuleb jutt lastest.

Kohale oli 3 printsessi…ja kolm tankisti ;). Seda mida printsessid tegid, seda me eriti ei näinud, sest enamus tegevust toimus vaikselt omades ruumides. Keegi ei kisanud, keegi ei nutnud ja kõik oli kontrolli all ja ainultvahetevahel nägime neid roosades kleitides mööda hõljumas :)

Kolma tankisti oli üks kummaline seltkond, kes koosnes 2 aastasest Liisust, kolmveerandneljasest (naljakas on temale Liisuga võrreldes kolmene öelda) Leenast ja peaaegu seitsmesest Karlust. Et siis Leena käis Karlu järel ja Liisu Leena järel. Vaikselt ja salaja ja väga armas oli neid vaadata. Õhtu hittmäng oli Karlu tibitakso. Pisikese nuku käruga rallitas ta omal kindlal rajal ja vedas õnnelike tüdrukuid,  kellel jäi mulje nagu nemad oleks oluline osa selles rallimängus.

Niimoodi vaikselt ilma luumurdudeta ralliti kuni kella kolmeni öösel….siis hakkasid täiskasvanud vaikselt väsimuse märke ilmutama ja lste vaiksest vastupanust välja tegemata viidi lapsed ära.

Meie printsessid läksid kahekesi ühte voodisse magama …aga kuue ajal mõtlesid siiski ringi ja ärkasime kell 12 päeval :)

Ku saaks viimaste õhtut laste järgi hinnata siis  see aasta peaks tulema ideaalne :)

HEAD UUT AASTAT!

Rubriigid: kes teab.... | 10 kommentaari