Arhiiv kuude lõikes: aprill 2009

Lill

Mirtel Mia ristimine

_mg_3483

Ükspäev helistas mulle üks sõbranna ja ütles, et ta soovitas mind ja äkki mind kutsutakse ristimist pildistama. Paar päeva meilivahetust ja õigel päeval ja õigel kellaajal olin mina kohal. Mina teadsin ainult pisikese ema nime ja suur oli mu üllatus, kui pisikese isa ja terve tema suguvõsa kõik mu tuttavateks ostusid :). Nimelt on pisikese Käbi vanaema minu ema parim sõbranna ja kõik meie lapsepõlve sünnipäevad möödusid ühise pika laua taga. Kuna nii meie kui ka nende peres oli 3 last, siis aastas oli juba 6 ühist sünnipäeva kindlasti :). Ja eks aegajalt nüüdki viib meid elu rohkem ja vähem üllatuslikes kohtades kokku….

_mg_3539

See oli siis sissejuhatus. Mulle meeldib ristimine ju ka. Selline püha ja pidulik üritus, kus kõik ei tarvitse üldse niimoodi sujuda nagu plaan ette näeb, aga ikkagi väga positiivse laengu annab…

_mg_3537

Väike Käbi, nagu teda kutsutakse, aga nautis üritust täiesti siiralt ja oma vanusele kohaselt. Tema ei pea ju teadma, miks kõike just nii peab tegema ja seda armsam ongi ju :)

_mg_3587

Mina jälle sain pildi peale kõik selle, mida teised inimesed ja isegi kirikuõpetaja ei näinud ;)

_mg_3586

_mg_3577

_mg_3602

_mg_3622

Kirikuõpetaja oli muhe mees. Pärast kodus selgus, et üks Kalle õppejõududest …ja just selline, kes sobib sellise tseremoonia läbiviimiseks :)…. mina muidugi tunnen ennast kirikus tööd tehes ikka alati jube piiri pealt olevat. Ühest küljest nagu teaks, et on püha ja ei sobi…aga teiselt poolt on töö…ja siis ma seal tavaliselt püüan tubli olla …

_mg_3511

_mg_3506

No ja Jaani kirik on ju nüüd niii ilus :)

_mg_3692

Rubriigid: klõpsutaja | 6 kommentaari
Lill

Väike heategu

Mulle nii meeldivad kõik positiivsed emotsioonid. No ja ausalt, kellele mitte :). Aga tüüpilise eestlasena ei ole mina just selline, kes käiks ringi ja muudkui kiidaks kõiki ja kõike. Ja kui palju on olnud elus olukordi, kus pärast mõtled, et oleks ikka pidanud….

Täna juhtus mul selline asi. Käisime Liisuga võimlemas, st mina võimlesin ja tema vaatas pealt :). Tagasi tulles tee peal tuli mõte, et läheks ikka sööks natuke ja siis, et söök ikka korralikult ja läksimegi siis Nõmme Sõõrikukohvikusse :)

Ilusti kandik täis laotud seisime kassa järjekorras kui minu ees olevale tüdrukule ütles kassapreili, et teie arvel pole piisavalt raha. Tüdruk oli minu arvatest umbes 15  ja selline armas ja tagasihoidlik. Kandlikul oli tal üks supp ja morss ja 1 sõõrik. Tüdruk siis vaatas palju tal sularaha on, aga isegi sellest ei piisanud ja niimoodi ta siis nõutult seisis seal.

Ma siis ütlesin, et pange see minu arvele juurde ja maksin koos oma praega ka tema supi. Tüdruk oli üllatunud, aga tänulik :). Minul oli jälle hea meel, et teisele head teha sain.

Kui me juba natuke söönud oli, tuli tüdruk minu juurde ja ütles, et ema oli käskinud tal mu arvenumbri küsida, et peab ikka mulle raha ära maksma. Mina võtsin talt hooopis lubaduse, et ta selle eest ise kellegile head teeb :)

Ja emotsionaalne rase nagu ma olen, tuli endal pisar silma :)

Eks siis elu ükskord viib meid jälle kokku ja ma äkki satun tema pulma või beebit kunagi pildistama, sest ükskord ennem on niimoodi juba läinud :)…siis oli heategu rohkem hea sõna :)

Rubriigid: Krista | 10 kommentaari
Lill

Kevadekuulutaja

_mg_3462

No ei saa ju üks aiaomanik mitte kuidagi noomoodi olla, et ta midagi kevadel ei istutaks. Isegi siis kui ma olen täpselt läbimõelnud, et minust ei ole ju sellel suvel mingit aednikku, peab ikkagi muudkui nihelema ja nihelema. Esimene kord aiapoes käies tulin ma sealt välja ainult kahe seemnepakiga. Väga edukalt kusjuures. Seda enam, et need seemned mul siiamaani alles pakis on :)

Teine kord enam nii lihtsalt ei läinud ja 10 võõrasemat võiks ju ikkagi potti panna :) Tegelikult ostsin 12 tükki :) ja veel ühe paki seemneid :). Need seemned sai ka ilusti kasti maha külvatud ja nüüd nad idanevad seal. Ütleme nii, et tavaliselt on mul kevadel ikka vähemalt 4 korda rohkem ettevalmistatud produkte olnud :)

Aga võõrasemadest. Ma olen koguaeg arvanud, et meie majaga sobivad ainult valged ja punased ja nii on meil ka alati ainult seda värvi neid olnud. Sellel kevadel siis võtsin meelega sinised :) Vähegi mehelikku sädet meie roosa maja juurde :)

Ja homme on siis jälle mul aiapildistamise päev. Üks armas blogilugeja saatis mulle isegi meili ja tuletas meelde, et mitte ei tohiks ära unustada. Ma ise mõtlesin, et ma teen postitus kahe kuu kaupa, et siis äkki on mingi vahe ka näha…Jaanuari-veebruari kohta üks sõbranna, kes eriti ei süvenud küsis, et miks mul osasid pilte topelt oli.

Noh….lilled on potis ja aknast vaadates tundub juba päikesepaiste täitsa paljulubav….aga no temperatuur….ja lumi …mis siis veel tuleb… :)))

_mg_3460

Rubriigid: KODU | Kommenteeri
Lill

Mina ja raamatud

_mg_3456

Mulle meeldib raamatuid lugeda… Koguaeg on meeldinud. Pubekana ma lugesin peaaegu kõik vanemate riiulis olevad raamatud läbi. Ikka nii, et vastu hommikut peolt koju tulles kuni siis päikseni välja ja alles siis magama :)

Nüüd lastega koos saab lugeda vahelduva eduga. Praegu on edu tugevalt plussis ja nii ma siis raamatukogust raamatuid toomas käingi. Just viimati võtsin sealt väljavõtte, et alates juulu 2008 olen ma 45 raamatut laenutanud…see teeb siis nii umbes 5 raamatut kuus.

Ja loen siis mida…ikka puhas ilukirjandus :). Kui Kalle seinasuurune raamaturiiul on ääreni täis kõiksugu tarkust, siis mina nii tark ei ole, et neid raamatuid lugeda viitsiks. 7 köidet Shakespearet on tal ka seal…just vaatasin selja taha. Minul on oma raamaturiiulid ka . Seal on fotoraamatud, kodu- ja aiakujundamine ja päris palju Eesti kirjanike teoseid. Neid viimaseid ma olen puhtast patriotismist ostnud. Äkki mul lapsed kunagi aastate pärast tahavad ka lugeda…

Aga raamatukogust kõige pealt vaatan seda hunnikut, mis just tagasi on toodud. Ma olen juba täiesti loobunud oma nimekirjaga seal esinemast, sest 5. korral on juba täitsa piinlik küsida, et ega juhuslikult just seda raamatut ei ole kohal. Siiamaani pole veel olnud.  Kõige pealt vaatan üle just tagasitoodud raamatute hunniku, mida pole veel jõutud riiulisse tagasi panna. Ühe raamatu leian sealt hunnikust kindlasti. Järgmine peatus on uudiskirjanduse riiuli ees. Sealt ma tavaliselt leian mõne minu jaoks täiesti tundmatu Eesti autori teose ja tavaliselt võtan ma selle siis ka sealt kaasa. Edasi jalutan niisama riiulite vahel ja vaatan, kas midagi torkab silma või mitte. Natuke aega tagasi ma veel küsisin seal töötajate käest, aga viimasel ajal saan juba täitsa ise hakkama.

Kui ma vanasti lugesin pea kõik raamatud ka läbi, mis ma laenutasin, siis nüüd enam mitte. Nii sattus mulle paar kuud tagasi kätte üks eestlanna väga ammu kirjutatud raamat. Mulle tundus ta liiiga tark…seal oli igas lauses igal sõnal nii suur kaal ja tähendus, et ruumi tavalistele sidesõnadele enam ei jätkunudki :) …jäigi kõrvale.

Järgmine kõrvale jäänud raamat oli tõlgitud keelest, kus mehel ja naisel saab vahet teha, eriti kui raamat on kolmandas isikus. Minul läks tema ja tema vahel vahe tegemine nii keeruliseks, et jäi pooleli. Ükskord leidsin ühe raamatu, mis oli järg…läksin siis otsisin esimese osa ka üles…päris huvitav oli…aga see järg … pidi terve esimese osa ümberjutustama, sest äkki keegi ei ole esimest osa lugenud ja siis ta ei saa paljudest asjadest aru…see oli juba tüütu.

Ühte raamatut ei viitsinud edasi lugeda sellepärast, et kirjanikul oli vaja kirjeldada juba igat asja. Ja mitte lihtsalt kirjeldada, vaid niimoodi võrreldes – oleks tal olnud lokid, oleks saanud öelda, et ta on lammas, aga tal olid hõredad sirged juuksed, mis meenutasid…..(umbes sellises stiilis). Ning nüüd viimasest valikust jäid 2 raamatu kahjuks pooleli. Mõlemad said mult sildi – ülepunnitatud kunst :)

Aga plusspoolele läheb ka ju ikka palju. Paar viimast korda olen saanud kätte Petrone kirjastuse sarja Minu… raamatuid. Kui viimane oli Minu Hispaania, mis mulle jättis sellise üle jala kokkupandud asja mulje, siis Minu Tai raamat oli hoole ja armastusega kirjutatud. Mis siis, et kirjanik ise mind ikka väga jahmatama pani, oli raamatut mõnus lugeda. Järgmiseks võtsin Minu Moldova, mis andis kah ikka päris hea ettekujutuse maast ja rahvast.  Mingi osa aga jätsin vahele, sest läks asi kuidagi targutamiseks…aga muidu sai ta mult Minu sarja auväärse teise koha :) …Argentiinat ja Alaskat pole veel lugenud.

Positiivse mulje jättis Maire Aunaste raamat. Kohe nii positiivse, et ta inimesena meeldib mulle nüüd ikka kohe kordi rohkem. Mõnus iroonia… täitsa lahe… Ma kohe tundsin ennast parem inimesena pärast :)

Väga hea lugemiselamuse sain, aga täiesti juhuslikult riiulist tõmmatud raamatut lugedes. Vaatasin pealkirja, et näe sama, mis selle aastal naispeaosa Oscari saanud filmilgi ja koju jõudes selguski, et tegemist sama raamatuga, mille põhjal ka film on tehtud. Meil on see raamat ligi 10 aastat tagasi välja antud. Väga huvitav lugemine, ma ei hakkaks kohe kirjaldamagi, aga kui kellegil näppu jääb, siis soovitan küll. Isegi Kalle luges selle siin minu utsitusel läbi ja kiitis :).

Väga mõnus, et meil ikka raamatukogu peaaegu ukse kõrval on ja mul selline pere, kes mitte pahaks ei pane kui ma näiteks terve laupäeva ei suuda raamatut kõrvale panna :)

Rubriigid: Krista | 16 kommentaari
Lill

Kuidas Kalle haiglas käis

Üks hommik ärkas Kalle üles ja ütles, et tal kõht valutab. Selles mõttes on mul mehega vedanud, et tema juba haiguseid ei ignoreeri ega ka niisama ei jäta…kui valutab tuleb arsti juurde minna. No ja ma arvan, et iga inimene, kellel on pimesool alles, kahtlustab kõhuvalu korral ikka  seda.

Arsti juures sai ta teada, et on jah pimesoole koht, aga noh…äkki läheb üle…

Järgmisel hommikul polnud üle läinud ja läks siis uuesti. Seal leiti jälle, et on jah ja noh…ja…noh…lõikame siis välja :)

Kuna Kallel on selline töö, kus haigus pole vabandus, ei ole seda siiski ka eriti mõnus valutava kõhuga teha…nii et kui välja, siis välja.

Õhtupoole oli juba välja lõigatud ja meie tüdrukutega läksime vaatama. Nende rõõmuks saime 2 korda liftiga sõita ja võtsid nad üllatavalt rahulikult seda, et issi seal niimoodi pikutas. Noh..Kalle oli meil ka täitsa rõõmsa näoga…näitas neile kuidas saab jala teki alt välja lükata ;)….seda kuidas voodiga trikke teha saab, seda ei näidanud…igaks juhuks ;)

Järgmisel hommikul mõtles, kas tulla koju või mitte ja õhtuks otsustas siiski tulla… palju lõbusam ju siin naiste käras olla kui seal vaikuses ja rahus raamatut lugeda :)….harjumuse asi :)

Ketlin kui vanem ja targem sai juba aru, et kui tuleb seal pikutada, siis tuleb pikutada…eriti veel kui selle tulemusena sai öösel emme kaisus magada. Liisu aga käis küll iga natuke aja tagant küsima, et kus issi läks ja millal ta tuleb…

Kalle sai aga haiglas teada, et tuleb olla palju tähelepanelikum kui arvata oskaks. Nimelt tuli teisel hommikul ilus õde tableti topsikuga ja ütles, et siin teie rohud. Kalle teada ei pidanud ta mingit rohtu saama ja seda ka õele ütles…õde läks kontrollima ja tuli tagasi ütles, ei need on teie rohud. Kalle, kes vahepeal oli topsikust paberi leidnud, küsis, et mis rohud need siis on ja mis siin kirjas on. Õde vaatas ja ütles, et see on teie nimi :)… praegu paneb muigama, et mis näoga ta seda öelda võis, samas äkki ta harjunud, et patsiendid oma nime ei mäleta ;)

Kalle, kes oli kindel, et see tema nimi ei ole, seda ka õele ütles. Nüüd pidi siis õde uuesti kontrollima minema ja tagasi tulles võttis lihtsalt tabletitopsiku kaasa ;)

Järgmisena oli uksest sisse toodud hommikusöök. Selles, kas tohib süüa või mitte, polnud Kalle ka enam nii kindel…hoolimata söögitooja kinnitusest, et võib-võib :)

Mina mäletan, et kui minul pimesool ära lõigati, siis ma küll ei tohtinud ja eks ma ole seda 100 korda ka kindlasti kodus rääkinud…sest vähe on mu elus olnud päevi, kus mul süüa ei ole lubatud ;)

Aga ühesõnaga…ega ei ole midagi seal haiglas nii, et tee ja ära kontrolli ;) …koju lubati küll kiirelt….

Head paranemist talle!

Rubriigid: Kalle | 4 kommentaari