
elu kolme lapsega on nagu lill…noh need esimesed nädalad kül :). Kuna meil Kalle töötab ka välitööde vahepeal kodus, siis on seda lihtsam…aga egas muidu pole ka häda midagi. Kui esimestel päevadel kodus tundus, et lärm on kõrvulukustav, siis minuarust on nüüd suuremad lapsed ikka kraadi võrra toone maha võtnud.


Aga muidu… kellest ma siis alustan…Kärtust.

Tema elab veel magamise tähe all…hommikul ärkab vaevu mähkmevahetuseks ja mõnikord ei jõua selle esimese ärkveloleku ajal isegi silmapesuni, sest kuidagi tobe tundub magav laps selleks üles ajada, et talle vett silma ajada…siis ta magab…noh näiteks kella kaheni. Kui muidugi kärsitu ema teda vahepeal surkima ei lähe ;). Väike söögipaus ja väike uni jälle. Mõnikord katsume siis õue minna. Näiteks ükspäev käisime raamatukogus või on vaja mõni arstilkäik teha. No kui sul elunädalaid on napp 2, siis pole ka ju eriti palju olnud aega midagi teha. 2 korda oleme ka lasteaeda Ketlinile järgi jalutanud.

Õhtupoolik möödub kah süües ja magades…kui väga tahta, siis saab teda ka nats aega üleval hoida. Selleks tuleb ta ilma tekita suure toa diivani peale panna ja soovitavalt suuremad tüdrukud ka lähedale, kes siis teda musitada ja kallistada tahavad. Kui ma ta endale sülle võtan, siis jääb ta jälle magama…

Kuna see meie ööund ei sega, siis minupärast magagu :) Söögiisu üle ta eriti ei kurda.


Liisu on meil armas suur õde. Tema on kohe väga hoolitsev. Üks öö kui ma ootasin, et kas Kärt tahab süüa või ikka magab edasi, ärkas Liisu üles ja ütles, et no anna talle juba süüa. Nii armas :) Kui öelda, et tital tuli vist kaka, siis tema juba jookseb, et kõik vajalik valmis seada. Näiteks toob isegi mulle tooli kuhu ma pean istuma. Üldse on ta väga rahulik ja rõõmus ja igati armas.

No käisime nüüd vahepeal magamas. Kui Liisu kampa võtta, siis magab ta siis kui mina tahan…muidu kukub ta lihtsalt omal ajal ära, aga tavaliselt ta ikka päeval magab.


Ja siis on meil veel Ketlin. Kuna Ketlin suurest puhkamisest juba väsimuse märke ilmutas, siis läks tema lasteaeda. Ma ütlen ausalt, et ühe nelja aastasega on ikka kõige raskem. Lihtsalt väsitab sin doma juttude soovide ja loogikaga nii ära, et õhtuks ei saa ise ka enam aru, mis toimub. Temaga oleks väga lihtne kui lubada tal päeva veeta trajektooril televiisor-arvuti-video. Ta oleks nagu illikuku ja ei paneks teda tähelegi, aga see ei lähe ju mitte. Siis tuleb meil siin seletada ja vaielda ja teda nutma ajada. Nagu ta ise ütleb, näete nüüd, te ise ajate mind nutma kui te ei luba mul seda või teist teha. No ja mingi füüsiline tegevus…näiteks kõndimine…see on ju nii väsitav :)

Samas on ta pisikese suhtes väga hoolitsev. Kui me neljakesi autoga sõidame, siis Liisu istub minuga ees ja Ketlin ja Kärt taga. Ketlin on siis see, kes Kärtul käest kinni hoiab ja hästi emaliku häälega temaga räägib. Ta räägib temaga kohe pikad jutud maha…tavaliselt mingit omaloomingulist muinasjuttu. Igatahes tubli ja hoolitsev vanem õde on ta igal juhul

Samas, ega me nüüd Kallega ise ka kõige paremad eeskujud siin ei ole. Kodus töötamine tähendab ju enamus aega arvutis istumist ja ega siis Ketlin aru saa kust läheb piir arvutis töötamise ja mängimise vahel. Kusjuures Kalle lõbu on kinnisvara portaalides surfamine ja mina käin preklubi foorumis ning lone blogisid…see siis see lõbu osa.
Praegu mul siis ühepajatoit on pliidi peal, Liisu mängib omaette, Ketlin on lasteaias ja Kärt magab… on ju nagu lill.
Aga ma tean, et varsti on kõik teistmoodi jälle….
Aga armukadedus…ükspäev ma isegi nägin ühte märki…Liisu oli Ketlini peale…sest Ketlin sai Kärdile lähemal olla :)…õnneks sai see asi kergesti lahendatud…



