Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2010

Lill

Pisike Pepe

Pisikesele Pepele olin mina kingituseks…Jõuluvana vist tõi.

Koht ja kellaaeg kokku lepitud, olin ma kohal. Pisike Pepe oli nii armas, et magas. Ja ta magas veel nii ilusti,  et lubas ennast tõsta ja keerutada ja lõpuks isegi riided seljast ära võtta.

Noh tegelikult siis ärkas ta küll üles…

Minu suureks rõõmuks on juba täitsa valge päeval :) …. ja ma sain oma loomuliku valguse laksu ilusti jälle kätte :)

Pilte valisin selle järgi, mis minu arust nende pere kõige paremini iseloomustasid…lahedad, vabad ja jutukad…

Nagu näha võttis Pepe sessiooni ülima naudinguga ;)

perepilt ;) …minu lemmik

varbapilt …

üks nunnu ka :)

Rubriigid: klõpsutaja | 3 kommentaari
Lill

Mattias kasvab…

Mattiasel veab…me tegime diili, et samal ajal kui Mattiase isa mul hambaid parandab, käin mina vahel fotokaga vaatamas, et kuidas ta kasvab. Teate, need teiste lapsed kasvavad jube kiiresti…

Alles ta oli NIII PISIKE …. ja suur oli mu üllatus kui ta nüüd juba nii suureks oli kasvanud…. selline tunne nagu ma oleks alles eile seal käinud :)

Väga mõnus oli igatahes nii…ma juba teadsin mis neil seal kodus on ja õhtul mõtlesin välja kus ja milliseid pilte teha..

naeratus on minu jaoks üks kasvamise mõõdupuu…. just see kui see muutub juhuslikult tabatud unisest naeratusest emale otsa vaadates siiraks rõõmuks :)

Kontroll oma poja üle ;)

jou jou

minu lemmikpildid on alati need, kus keegi minu poole ei vaata ;)

Rubriigid: klõpsutaja | 2 kommentaari
Lill

12 aastat

Meil oli siin vahepeal tähtpäev…

Eelmine oli SELLINE …

Noh nii ilusaid pilte pole mul sellel aastal kuskilt võtta…pole käinud, pole teinud… Aga muid suuri erinevusi eelmise aastapäevaga polnudki. Või no tegelt ikka… Lilli polnud, sest õigel päeval oli Kalle tööl ja mina üldse väljas ei käinud, sest külm oli…ja üldse leidis Kalle, et miks tema peab lilli tooma. Tema tegi oma esimese sammu juba 12 aastat tagasi ära ja mina hoopis peaks lilli tooma ja tänulik olema, sest muidu me  ju poleks üldse tuttavaks saanudki :)

Üks suur erinevus muidugi on…see on ju meie  Kärdu. Aga kas tasub terve aasta rõhuda temale kui kingitusele :) suur ja parim küll…aga ikkagi…

Igatahes kingituste teema vahele jäetud kauplesime Kallega linna loa ja käisime kinos. Esimest korda ilma lasteta pärast Kärdu sündi. Seda filmi , mida mina tahtsin vaadata, me ei saanud…sest üllatus-üllatus, terve saalitäis inimesi oli pühapäeva hommikul vara kell 1 kinno tormanud ja kõik pilteid meie eest ära ostnud. Vaatasime siis ühte teist kah täissaalile välja müüdud filmi…aga mul on tunne, et liiga palju inimesi käib nüüd kinos ainult selle pärast, et kinopilet eelmise aastaga võrreldes poole odavam on…sest film ei olnud just kõige lahedam. Mulle fotograafi mätta otsast väga meeldis, aga sisu oli lahja ja mõttetu..värvid ja kompa olid mõnusad :)

Pärast kino ruttu koju, sest Kärt võis olla juba väga rahulolematu. Õnneks ei olnud ja õhtul hilja kui külma tõttu Kärt jälle garaazis magas, läksime teiste tüdrukutega poodi. Aastapäeva kingitust ostma…

ja kingituseks valisime 3 küünlajalga…väga praktiline kingitus meie uude kööki…või vannituppa või elutuppa või magamistuppa… ;)

küll me siis jälle romantikat teeme kui lapsed suuremad on ;) …nii me koguaeg räägime ja lubame ….

Rubriigid: Kalle, Krista | 11 kommentaari
Lill

Ketlini arvuti

Ketlin on arvuti huviline olnud juba väga varasest noorusest alates… No Liisu praegu ei tea arvutist pooltki nii palju kui Ketlin tema vanuselt. Eks see ühelt poolt ole ka see esimese lapse sündroom ;) … aga noh nüüd on hilja midagi teha. Ketlini päevaplaanidesse kuulub ikka väike kogus arvutit.  Kui esialgu piirdus ta ainult lastekaga, siis nüüd leiab ta ennast tihti mängukoopast. Enamus mängudest ta küll suurt midagi ei taipa, aga no näiteks puslesid kokku panna või konnal kärbseid püüda oskab ta küll. Kalle abiga on ta nüüd viimasel ajal ka solitare kaardimängu mänginud.

Ja kogu seda “jama” on ta teinud koguaeg Kalle arvutis. Minu arvutisse ei tohi, sest mul on siin töö asjad…mitte, et Kallel ei oleks…aga tema ei ole suutnud Ketlinile ei öelda ja nii ta on siis seal pusinud.

Ükskord attusime Kallega pankrotivara kauplusse ja seal seisid ümmargused macid laua peal reas. Hinnaga 500-1000 krooni tükk. Kalle siis arvas, et Ketlin võiks mõne sellisega mängida küll ja õhtu otsa mõtlemise järel toodigi üks muna Ketlinile koju. Suurematele lastele mängimiseks pidi ta küll aeglane olema, aga Ketlinile esimseks arvutiks sobib väga hästi.

Kuhu me nüüd siis jõudnud oleme…5 aastasel on oma arvuti… aga noh elu on selline ja pole ju mõtet heietada, et mina oma isikliku kassettmaki sain teismelisena ja seegi varastati kohe varsti ära.

Rubriigid: Ketlin | 8 kommentaari
Lill

Liisu elu

Mõned postitused allpool jäi mul kommidest silma, et nii mõnigi valiks omale meie Liisu elu…mina ka :) Ja üldse võiks ma temast rohkemgi eeskuju võtta :)

Minu arust on kõik meie pere lapsed emale kerged pidada, aga mulle tundub, et Liisu on veel eriti kerge. Eriti kolmeaastasena. … Andke talle ainult rohkem nukke ja päev on täiesti muretu. Käib oma mängu ajal mulle ainult teatams, et nüüd tuleb vaikselt olla, sest mõni järjekordne tema titt on magama jäänud või tahab mõni neist süüa… Täitsa tavaline on vaatepilt, et üks titt on tal tissiotsas ja teist veab kättpidi järel. No mul kahjuks ei ole sellist fotokat, et selliseid hetki tabada, aga see selleks.

Kui kõik tema nukud eluga rahul on, siis vaatab ta nüüd vahepeal isegi multikat. Näiteks muumisid. Teleka vaatamises on ta nats minu moodi. Kunagi ei tule telekast midagi nii põnevat, et midagi muud samal ajal teha ei saaks. Kalle ja Ketlin on selles suhtes teistsugused.

Näiteks praegugi…muumid mängivad, aga tema on ametis apelsini söömisega ja teleka poole üldse ei vaatagi…tubli tüdruk :)

Söögiga on ka lahe…tema teab mida tema tahab ja kuidas tahab ja oskab täpselt iga täiskasvanu meel järele süüa…hommikuti koos vanaemaga putru ja õhtul koos Kallega suppi ja minu lemmikmagustoidu leiab külmutuskapist ise üles, võtab sahtlist kaks lusikat ja tuleb minu kõrvale sööma.  Kui nüüd saaks sellest hilisõhtusest söömisest ka lahti, siis oleks super…

Magama jääb siis kui uni tuleb. Mõnikord varem ja mõnikord hiljem…aga kuna sellist väsimuse pärast jonni eriti ei ole, siis pole ka tema magamistele tähelepanu pööranud.

Et nüüd ta päris inglike ei tunduks, siis natuke ta ikka jonnib ka. Näiteks siis kui tema ei saa kedagi aiadata ja keegi teine toob selle asja, mida paluti.  Siis viskab kõhuli maha ja on tõsiselt pahane. Tavaliselt piisab siis minust või tema rahule jätmisest…noh minu panus on ka tema rahule jätmine ;)

Pushida ei tohi või tema eest midagi lahendama hakata ja mis veel hullem tähelepanu kõrvale juhtima…no ja siis kui keegi talle mõne mänguasjaga piki pead paneb või kuidagi muud moodi tema arvates ebaõiglaselt käituti.

Tema enda pahandused piirduvad aga tavaliselt, kas enda või äärmisel juhul tooli või kapi täisjoonistamisega…aga alati on ta valmis siis enda järel koristama…noh peaaegu alati…ja ega ta siis iga päev ei joonista…

Häbelik on ta ka ja mingisse lastekarja ta pimesi kah ei jookse…samas oli Ketlin ka samas vanuses selline, nüüd juba natuke julgem ja see käima tõmbamine ei võta nii palju aega.

Kellegiga kahekesi mängib aga Liisu väga hea meelega ja mõne sõbra ta ikka omale vahel leiab. Need kõik sõbrad käivad muidugi tema lasteaias, aga praegu ise ta seal ei käi, sest see lasteaed jäi talle väikseks :)… aga muidu on seal tore :)

Koduse lapse jutud ;) …

Kas Liisu midagi oskab ka…ja kõike…muidugi võrreldes tema sõpradega, kes on valdavalt pere esimesed lapsed, suurt midagi. Tähtedest pole tal õrna aimugi, puslesid paneb alles neid kõige titekamaid ja jutud on tal lihtsad. Põhiliselt teeb nalja ;)…isasse. ja mõned laulud on meil siiski ka telefoni salvestatud…

Liisul ikka veab, saab olla täpselt selline laps nagu ta ise tahab ja keegi ei segagi eriti vahele…keskmise lapse asi  :)

Rubriigid: Keit Liis | 4 kommentaari