Arhiiv kuude lõikes: jaanuar 2010

Lill

Kodu korda 15

põrandada, põrandad ja veelkord põrandad. Ma ei oleks osanud ettegi kujutada, et põrandate tegemine võtab niipalju aega. Kõige pealt vana üles ja siis hakati vaatama … nii liiga sügav on, et seda kõike ära täita ja pärast seda läks minu jaoks keeruliseks… talasid pandi ühte pidi ja teistpidi peale ja vahele kõike võimalikku vahele ning lõpuks plaat peale. Tuli välja, et see ei ole veel mitte kõik, vaid nüüd tuleb alles küttetorud ja siis tuleb veel midagi peale ning alles siis see viimane, mida meie valida saame.

Vanu talasid kasutati nii palju kui võimalik, aga esiteks olid osad läbi ja teiseks oli neid liiga hõredalt…nii paljud on uued..

kolmele ruumile tehakse aögul üks ühine põrand ja pärast tulevad seinad vahele….

natuke valatakse kah põrandaid…need täideti liivaga, aga enne seda tuli ümbe valada toestus, et maakivivundament laiale ei vajuks…

Kuna meie ise töömehi ei vali, vaid lihtsalt viisakalt tervitame kõiki, keda me seal kohtame, siis olen ma näinud kuidas ühe toa põrand valmis kolme nädalaga ja seda tegid kaks meest ning teine ühe mehe käe all ühe nädalaga. Ütleme nii, et mul on ainult väga hea meel, et meil on eelarve, millest Kalle väga rangelt käsib Tarmol kinni pidada ja Tarmo, kes meestega tegeleb. Igatahes lubas Kalle aprillis sisse kolida ja parem oleks kui selleks ajaks vähemalt toimiv vannituba olemas oleks ning koht kuhu madrats panna :)

Vannitoa oleme nüüd enam-vähem ära sisutanud. Kahest ruumist on aja jooksul saanud üks ning dushile lisaks tuleb vann. Pesumasinad on omale kolmanda koha juba leidnud ning leiliruum kandelisest ristkülikuks venitatud. Segisteid käisime ka ükspäev valimas. Ühiselt jõudsime otsusele, et kroomitud ei lähe ikka mitte. Ütleme nii, et see ahendas meie valikut ikka väga. Käisime siis vaatamas seal, kust me kunagi nõmmelegi ostsime ja saime ka pakkumise. Ükskõik kumbapidi vaadata, meie eelarvesse ei tahtnud see kuidagi mahtuda. No meil on ju ka vann ja dush mõlemad ning ühe segistiga ei saa seda kuidagi lahendada ja kraanikauss on ka lõpuks hoopis teises seinas…

Läksime siis tavalisse poodi ja praegu on meil kaalukausil SEE valik. Moodne küll, aga kõik ülejäänud segistid olid üleni sellised hõbedaselt läikivad.

WC pott ja vann on ka olemas…kraanikauss on enam-vähem välja valitud ning põrandaplaadi ostetud.  Küsimus on veel panipaikades…et kuskile peab ju wcpaberi varu panema ja pesupulbrile koht leida ja mingeid vidinaid on vaja veel ju vannitoas hoida.. Täna kaalusime ka kummuti peale pandud kraanikaussi, aga see on juba nii kulunud variant… mina  tahaks kraanikausi lihtsalt tühjale seinale panna ja jalga ei tahaks ka alla… eks siis näe kui tegudeks läheb, kuidas kõik tegelikult tuleb… tahaks juba isegi väga näha…

minuarust iga kord kui me sinna sõidame on tee niiiii ilus…

meie kodu sissesõit…

ja väljasõit :)

Poes käisime ükspäev veel… Telliskivi linnakus on mingi kasutatud mööbli pood ja kui me olime seal ringi peale teinud, siis nägime samasugust silti ka ühe teise lahtise ukse peal, kust parasjagu mööblit välja kanti. Kalle küsimise peale lubati meil seal ringi vaadata. Kus seal oli alles kraami….. kiire pilk üle hunnikute tuvastas 2 voodit ja 2 tooli. Kiire pakkumine ja tingimine ja nõustumine ja maksmine. No see on see, kui mu enamus vaba aega kulub nüüd erinevate disainiblogidel silma peal hiodes…poes näed müüaksegi täpselt neid asju, mida mul nüüd väga vaja on :)

Rubriigid: kodu korda | 22 kommentaari
Lill

Joonase ristimine

Ristimine kuulub minu jaoks ilusaimate tähtsündmuste hulka ja kui mul palutakse sellest osa saada, siis on see väga armas kompliment. Teist korda ühe aasta jooksul käisin pildistamast ristimist Jaani kirikus ja kaks korda erineva kirikuõpetajaga. Viimane kord selle kirikuõpetajaga kohtudes sain ma tema käest pahandada, sest pruutpaar jõudis natuke liiga hilja kohale ja seega oli mul väike eelarvamus. Selle eelarvamuse kummutuas ta aga kohe oma vahetu juttu ja muhedate naljadega nii kui ma pärast tööd kirikust välja tulin, siis oli kuidagi kerge ja hea tunne :)

Ristimine ise möödus kiirelt ja koduselt ja mulle väga meeldib kui ristitavaid on korraga üks…kogu tähelepanu ühel pisikesel inimesel :)

kiirelt sai pere ka pildile püütud…

Aitäh südant soojendava hommiku eest!

Rubriigid: klõpsutaja | 1 kommentaar
Lill

minu õpetajad

Sellist postitust olen ma juba väga-väga ammu tahtnud teha, aga ikka on mõni lastega asi tähtsam olnud :)

Sellest on nüüd juba rohkem kui 10 aastat möödas kui ma värske TTÜ tudengina nägin seina peal kuulutust, et toimub maalikursus ja ma külg ees ukse vahelt sisse pugesin. Palju asjalike nägudega noori seisis juba molberti taga…kusjuures mulletundus, et kõik nad teadsid täpselt mida ja kuidas nad teevad…mina ei teadnud muffigi. No ma olin küll koolis joonistanud ja mulle see isegi meeldis ja kunstiringis käisin ka…aga molberti taga seisin elus esimest korda.

Minu õnneks ei hakatudki kohe võõrsõnadega rääkima, vaid öeldi, et on vaja guass värve ja vot täpselt selliseid pintsleid ning joonistama…vabandust… maalima hakkame natüürmorte.

Nii ma siis ühe kevadise semestri veetsingi värvilõhnalises klassis koos põhiliselt ehituspoistega, kellel suur unistus arhitektiks saada. Õpetaja oli Ilme Rätsep. Hindeks sain vist 4, sest see oli selline vabaõppeaine ja mis sa ikka õpihimu kahandad talle 3 pannes.

Edasi läks nii, et selle õpetaja juures võtsin ma kogu oma õpingute jooksul kokku vist 12 ainet. Ühesõnaga kõik, mis ta õpetas…kunstiajalugu, kostüümiajalugu, 4 järjestikku kursust joonistamist, 2kompositsiooni klassi…siidimaali ja lõpetasin moedisainiga … midagi oli vist veel, aga rohkem ei tule hetkel meelde…

Kui ma maalitunnis sain oma nelja kenasti…siis joonistamisel alustasin ikka tubli kolmega…see pole mingi käsi, see on kummikinnas … kas päriselt paistab see pea teile ka nagu ärajoonud pull või on tegu ikka kreeka jumalaga … jne jne …Aga ma ei andnud alla…isegi näiteks siis kui oli vaja 10×10 paberitele joonistada jooni ja kõik minu suure vaevaga tehtud 30 kripseldust tagasi visati ja kästi uuesti teha. Siis ma ei saanud veel aru kuidas näiteks üks poiss suutis ühe ainukese joone niimoodi sinna paberi peale tõmmata, et sellega väga rahule jäädi.

Igatahes aastad läksid ja lõpuks ma hakkasin nägema ka ja viimased hinded olid mul ikka ilusti viied juba :)))

Ma ise tagantjärele julgen öelda, et see on olnud minu fotograafiks saamise teel üks olulisemaid verstaposte…

Edasi tuli see aeg, kus mul tuli paari fotsessiooni orgunnida… kõrvalt vaadates tundus kõik väga lahe ja samas ka väga raske…aga ennast algajate kursusele panin kirja küll…

Ja teiseks õpetajaks võin nimetada Kaupo Kikkast. See kuidas ta rääkis tegi pildistamise nii huvitavaks ja nii loomulikuks, et noh kui tahta, siis võib igaüks fotograaf olla …. ma arvan, et kõige rohkem meeldiski mulle see tema asjadest konkreetne arvamus… ei hakanud ta seal midagi keerutama…hea on hea ja sitt on sitt.. :)

Järgmine samm oli pulmafotkonkurss, kuhu Kalle kui pulmakorraldusfirma esindaja, kutsuti züriisse. Mina kui värskelt algajate kursuse lõpetanu, haakisin talle käevangu ja kohtasin seal Annika Metslat.

Kui ma sinnamaani olin arvanud, et fotograafid on mehed ja naiste jaoks see rohkem nagu hobi, siis Annika pilte vaadates nägin, et naiste jaoks on olemas täiesti oma valdkond, kuhu enamusel meestel pole suurt asja… see on see romantiline ja nunnu osa fotodest..kus on peal armastus ja lapsed…

Ääriveeri Annikaga juttu tehes ja tema juures pere ja sõpradega pildistamas käies ning samal ajal koguaeg üle õla piiludes, et kus ja miks ja millal jne…. sai temast mulle üks olulisi eeskujusid. Kusjuures on seda siiamaani…ikka on ta minust vähemalt 2 sammu eespool…aga ma päriselt ka püüan tal kannul püsida…

Kui omad sõbrad välja arvata, siis Annika oli see, kes mulle esimesed tööd andis..

Ühel järjekordsetest pulmafotokonkursidest kohtusin Diana Undiga. Kuna meie lapssed (Kärt va) on sündinud umbes täpselt ühel ajal, mahtudes kõik neljakesi detsembrikuusse ära, leidsime me kohe kiirelt ühise teema. Vot Diana on küll see inimene, kes mind üle ääre lükkas :)  Kui ma sinna maani olin ikka rohkem ebakindel kui kindel, siis tema süstis just õigel ajal õiget kindlust ja oma tarkuse jagamisega oli ta väga lahke. Ma arvan, et nii palju pilte kui ma sellel suvel läbi vaatasin ei ole ma ei enne ega ka pärast seda kunagi teinud.  Diana oli see, kes ütles lause, mis mul koguaeg peas käib – kõige pealt püüa teha sama hästi kui su eeskuju ja siis natuke paremini. Eks mul natuke piinlik oli ka kui ma püüdsin teha täpselt samasugust pilti nagu tema…aga peas käis, et ma ikka pean tegema natuke teistmoodi…

Tema usaldas mind ja pakkus mulle tööd, mida ma siis suurima hea meelega tegin ja kui aega oli siis kutsus mind assistendiks. Parimat kooli kui assistendiks olemine ei ole olemas :)

Kui me kiire töö ja pere kõrvalt ikka vahel piltide jagamise ette võtame, siis ma näen koguaeg, et mul on veel küll ja küll teha veel seda samamoodi tööd…ikka ja alati suudab ta üllatada millegi sellisega et ma pean ohkama, et kuidas ta küll oskab ja näeb…

Nii nagu Kaupogi on Dianal muusiku taust ja siis ma mõtlen, et äkk oleks ikka pidanud kah klaverimängu õppima….oleks praegu parem fotograaf :) ….. aga selle eest oskan ma kududa-heegeldada-ja paljast tädi joonistada :)

Vot siis selline lugu…

See pilt on meie uues kodus tehtud ja ma valisin selle enne kui ma Kaupo lingi panin …. loomulikult olen ma Kaupo kodukat vaadanud rohkem kui ühe korra ja ka kindlasti seda puupilti ka näinud …aga praegu tuli küll muie näole :)

Niimoodi need asjad käivadki, et omaarust teed pildi ja pärast alles leiad sarnasuse, sest mälus kuskil äkki oli pilt ja  seda puud nähes käis käsk, et tee nii ;) ….

Rubriigid: Krista | 8 kommentaari
Lill

Kärt võimleb

Ja olemegi jälle uue beebiga sama õpetaja juures võimlemas. Liisu käis ka …näe NII. …ja Ketlin ka…

Ootasime kuni siis Kärt ühe-kuuseks saab ja nüüd on ta juba järgmises vanusegrupis. Kuna ma enamus aega käin seal kahe lapse ja ühe nukuga, siis fotokat pole viitsinud kaasa vedada…ükskord siis võtsin kohe ekstra. Ahjaaa…ükskord käisin kolme lapsega, aga see oli natuke palju…Ketlin ja Liisu tahtsid siis tundi segada :)

Võimlemine ise näeb välja nii, et pisikestele tehakse kõigepealt massaazi …noh nii 20 minutit. Kuu aja jooksul võetakse terve keha läbi….käed, jalad, kõhuli, selili. Kui näiteks harva käia, siis on lõpuks tunne, et ainult kõhuli jalgu masseeritakse :) …. Kõigile mu lastele on see massaazi osa alati meeldinud. On ikka mõnus tunne ju küll kui keegi viitsib sinuga niimoodi mässata…

edasi tuleb aktiivne trenn. Mida raskem beebi, seda raskem emale …ja nüüd mõelge Kärdu peale. Nii kaua kui beebid ise ei rooma, tuleb põhiliselt harjutusi teha beebi käes ….

Natuke tantsu kuulub ka tunni sisse peaaegu alati…. ja kraaps-kraaps tunni lõpus. Varsti hakkavad nad ise plaksutama, see on lahe :)

Ükskord ma seletasin seda harjutust niimoodi, et kõige pealt lased ühe jala lahti ja siis teise :)

Mulle on seal alati meeldinud käia. Esimese lapsega oli lihtsalt hea kodust välja saada ja näha, et ma ei olegi ainuke. Nüüd on kah nii, et selline kellaaja peale minek paneb päeva kuidagi normaalselt käima. Ma olen siin beebiblogisid lugemas käies näinud, et paljud ei oska seda kuidagi oma päevagraafikusse panna…eriti näiteks ühe, kahe kuuste lastega.

Aga nii lihtsalt tulebki panna, et kell 12.30 on beebivõimlemine. Mina võtsin ta siis näiteks magamise pealt vankrist turvahälli, kus ta edasi magas ja siis püüdsin nii palju enne kohale jõuda, et veel süüa jõuaks.  Pärast võimlemist jälle kõht ilusti täis tangitud ja magas uuesti. Niimoodi mingi kindla ülevaloleku aja peale sättida tundus ikka ilmvõimatu.  Jõudis ta ju nii väiksena ainult selle tunnikese üleval ollagi ja valisimegi siis selle võimlemise ajaks.

Praegu kah…ei ole mul ühelgi lapsel sellist paindumatut päevakava olnud, et võimlemise järgi seda painutada ei saaks ja järjest lihtsamaks ju läheb, sest suudab kauem rõõmsalt üleval olla. Peale selle on mul kõik lapsed beebina autos kohe magama jäänud…nii et mingi une jõuavad nad alati enne võimlemist teha. Kah olen ma alati arvanud, et just võimlemine on lapsele kõige selle vastu kõige parem, mis teda nutma võiks panna…olgu need siis kõhuhädad või kohanemisraskused. Kui ema lapsega tegeleb, on see kasulik ja nagu näha on see meie kõigi laste uhul ka edukalt toiminud…mis asjad need gaasivalud on?

Liisu paneb peale massaazi oma “beebile” mähkmeid

Nüüd, kus meil on esimest korda elus võimalus ka privaatses võimlemises käia, tean ka mida see tähendab… noo see on eriti super. Kogu see tunnike tehakse ju kõik beebi järgi. Rohkem ei taha…teeme midagi muud.  Superluks ma ütlen. Kärt, kellele muidu ju palli peal selili üldse ei meeldi olla, lausa nautis rahulikku pikutamist… vaatame, kas eesmärk, keerama hakkamises ka saavutatakse :) .

Ja oleks siis, et mul suuremad lapsed praegu kõik õues kelgutaks…tühjagi…

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Uncategorized | 4 kommentaari
Lill

Elu kolme lapsega

Ma ikka vaheapeal pean selliseid jutte ka kirjutama…et siis kas kunagi hiljem tõdeda, et oi küll oli kerge või vastupidi. Kõigepealt ütlen ära, et hetkel on Ketlin lasteaias ja ülejäänud 2 magavad… minuarust juba2 tundi :)

Et siis meie päevaplaan

Ütleme nii, et hommik on siis kui esimene inimene voodist välja tuleb ja see on meil nädala sees Kalle ja tema ärkab natuke peale kaheksat. Mööda minnes haarab ta koos tekiga kaasa ka Ketlini ja viib teise tuppa teleka ette ärkama. Nii on kõige kindlam, et edasine toimuks ilusas vaikuses ja rohkem ükski laps üles ei ärka. Ketlin tuleb kuni kinnaste-saabasteni riidesse panna. Mõnikord teen mina seda, praegusel ajal väga tihti vanaema…aga ennem tegi alati Kalle ja kui ära kolime, eks siis jagame jälle Kallega seda tööd.

Nemad läinud…nii 8.30, et Ketlin ikka lasteaias süüa saaks, lähen mina tagasi magama. Magame kuni järgmise ärkajani. Ütleme, et see on Liisu. Kärt ei loe, sest nii kaua kui temale “ette kantakse” võib ta kuni lõunani magada. Ükspäev magas siin näiteks kella poole kaheni. Kui Liisu üles ärkab, siis tema on hästi vaikselt. Otsib omale sahtlist uued riided ja paneb kindlasti sussid jalga. Nii on kindlam vanaema otsima minna…muidu saadetakse tagasi :)

Noh ja kaua ma siis sealgi pikutan…muidu ma tavaliselt lugesin esimese ärkajani, aga praegu on veel nii pime, et ma parem magab… Ahjaa Liisu ärkab kümne ajal aga on ka ette tulnud, et kell 11….

Kui nüüd väga niheleda, siis ärkab Kärdu ka üles …kui ei, saab vaikselt kööki hiilida.

Igaüks sööb, mis tahab. Liisul on kindlad soovid ja lihtsam on neid järgida. Kuigi teed me enam talle teha ei taha. Talle meeldib ainult tegemise protsess, aga juua ta seda eriti ei armasta. Vanaema teeb talle siis kas putru, mõnikord tahab võileibu…mõnikord ei taha midagi :). Mina putru ei söö, aga vanasti ikka tegin vahel..

Nüüd tuleb vaadata, mis meil päevaplaanis on. Kui ma pean tööle minema, siis tuleb Kärduga ajatada. Et saaks natuke enne üleval olla, kui jälle magama pannakse. Tavaliselt tunnikesest pooleteisest piisab. Kui mul kohtamine on hiljem, siis laseme vabalt kulgeda…sest Kärdu võib vabalt ka 15 minutit peale ärkamist uuesti magama jääda..nagu täna näiteks.

Kui ma kuskile pean minema, siis tavaliselt jääb Liisu vanaemaga…Kärt õue magama ja mina pean tagasi jõudma enne kui Kärt ärkab. Kui Kärt oli noorem, siis ma jõudsin peaaegu alati…nüüd tal vahel läheb varem uni ära, aga selle eest ei nõua ta kohe peale ärkamist süüa. Kogu tema söök on ju minuga kaasas. Üle kolme tunni ma ära küll korraga ei julge kunagi olla. Liisuga on minuarust väga lihtne kodus olla. Tema toimetab oma nukkude või asjadega ise või käib niisama vanaemal järel ja püüab teda siis aidata. Õues püüame temaga ikka igapäev käia, aga kuskil ringis ega lasteaias ta praegu ei käi.

Kui ma Kärduga võimlema või beebipeole lähen, siis ma ikka püüan Liisu ka kaasa võtta, kui tal nohu pole. Täna käisime näiteks kolmekesi Kärdu massaazis. Pärast küll oli väike jonn, aga sellest saime üle arutledes teemal – Paula sünnipäev ja jonnivad lapsed ning minekuvõimalused ja rahu saabus. Natuke pidin tänaval ikka vanamutte ka närvi ajama, sest Liisu tuli kätt pidi vedada…no aga kuulge, mul oli mingi 15 kilone turvahäll teises käe otsas ja ma tõesti ei saa teda opa võtta ;)

Edasi on kell ütleme 3. Mina olen kodus ja lapsed üleval. Ega me siis midagi tarke ei teegi…vaatame niisama ringi. Kärt niimoodi omaette tegutseb väga vähe ja temal peab ikka seltsi pakkuma. Minul tööasju on alati ja iga kell teha,nii ma siis püüan neid koos temaga teha või vanaema justustab temaga.

Selles mõttes on minu elu hetkel väga lihtne, et söögitegemisega ma tegelen siin ainult rohkem oma lõbuks ja kuna minu söögid saavad kõik 30 minutiga valmis, siis ei saa ka öelda, et see mingi määratu aja mu päevast võtaks. Kas läheb midagi ahju või mõni wok ja paar korda olen siin suppi ka teinud….aga kuna meie peres kõik armastavad tooreid asju, siis päris tihti krõbistame siis võidu progandeid :). Iagapäevaselt sooja sööki teeb ikka meil vanaema ja isegi kui ma ütlen, et me ausõna midagi ei taha täna, siis vanaisale teeb ta ikka. Meie maksame siin söögiraha ja lisaks sellele käin ma veel poes, et tuua seda, mida ise tahame :) … Natuke need meie söömisharjumused erinevad, aga sinna ei saa midagi parata, et minu ja Kalle aravates ei ole liha ja kartul põhilised asjad, mis kõhtu täidavad …. aga vanaisa teab seda kindlalt ja nii see siin majas ka jääb.

Ketlin tuleb lasteaiast ära tuua mingi kell…kas lähen mina või toob Kalle ja mõnikord ka vanaisa. Kui lähen mina…ütleme, et need on umbes pooled korrad, siis võtan vähemalt Kärdu kaasa ja tavaliselt tahab siis Liisu ka tulla… Nemad siis magavad jälle autos. Poolel teel helistan lasteaeda ja palun Ketlinile edasi öelda, et ta riidesse hakkaks panema ja kohel jõudes toon ta lihtsalt rühmast ära. Kui Liisu on üleval, siis ta “valvab” Kärdut.

Kodus käib siis tants ja trall ja tagaajamine kuni õhtuni välja. Mängitakse teiste sugulastega või omavahel ja kui Kärdu tahab veel õhtul väikese uinaku teha, siis ajan nad lihtsalt teise tuppa. Natuke arvutit Ketlinile ja telekast vaatab ta oma näomaalingu saadet, mis kestab 5 minutit :) …ahjaaa…päeval Liisu mõnikord vaatab ka telekat kui näiteks mina kodus tööd teen ja Kärt parasjagu õues magab…ja mõnikord jääb ta isegi siis magama :)

Õhtune tants lõpeb meil aga päris tihti kurjaga…a la …kohe marss magama …ja seda tuleb öelda kurja häälega. Lõbusalt öeldes on nalja kui palju. Kuna me kõik ühes toas magame, siis on see nats keeruline ja võtab ikka päris mitu tundi aega…aga ega me enne 10.30 ei alusta ka…aga kell 12 ikka kõik magavad juba. Noh Kärduga ei saa kunagi kindel olla…ta võib kell 10 magama jääda ja 10.30 jälle rõõmsalt üles ärgata.

Kohustuslikud musi-kalli-paid ja mööda voodeid ronimine on ikka igaõhtune ja kui siis kõik rahulikult voodis on, tõuseb Liisu üles ja läheb sööma. Tahaks natuke midagi süüa on lause, millega ta siis vanaema juurde jõuab. Me oleme juba loobunud tema takistamisest, sest sellest tuleb ainult nutt ja hala…Lihtsam on talle see võileib või porgand või natuke mahla anda kui temaga vaielda sellel teemal. Kusjuures on ka juhtunud, et ta suure kausitäie suppi veel ära sööb. Aga iga õhtu peab tema natuke midagi sööma.

Kui siis vaikseks on jäänud vaatame me veel Kallega mõnda filmi …näiteks sellist mis kell 12 hakkab :) …. Kalle kui esimene ärkaja jääb küll alati kohe magama, aga mina olen ikka mõne lõpuni vaadanud. Samas nädalavahetusel kui Kalle südaööl töölt tuleb, siis vaatab ta isegi kauem kui mina.

Ketlin magab väga ilusti hommikuni välja. Liisu ikka näeb vahel halba und ja temaga tuleb siis pissile minna, et ta ilusti üles ärkaks. Läheb aga rõõmsalt pärast seda uuesti magama ja iga öö ta seda kah ei tee.

Kärduga on nii, et tema sööb raudselt iga kahe tunni tagant…ja alguse poole ööd võtab tal magama jäämine ikka rohkem aega. Ma nüüd paar ööd olen enda asemel talle lutti pakkunud. kell 2 ja kell 4 ta tahtis ikka natuke süüa, aga enne veel kui ma ise magama jäin, oli ta nõus minu luti vastu vahetama ja ma saan nüüd ka lõpuks kõhuli magada :)

Täna hommikul kell 6 võttis ta küll luti ilusti vastu, aga tõmbas siis selle suust ära ja tegi tadaaaa…ja jutustas kuni kella kaheksani :)… ja kuna täna pidi Kalle varem minema, siis aitasin ka Ketlini temaga kaasa ja nii nad läksid ära juba pool 8. Siis Kärdu kaissu ja ärkasime kell pool kümme kui Kalle suure pauguga ukse lahti tegi :). Kui ma oleks ta kell 6 kaissu võtnud, oleks ta küll ka kohe uuesti magama jäänud, aga mul oli valida, kas ise kõhuli magada ja lasta tal jutustada või külili…siis ma valisin esimese…vahelduseks :)

Vot siis selline lill elu…. nüüd on vahepeal pool tundi mööda läinud, aga keegi üles pole veel ärganud  ja kell on 4 :)

Probleemid on meil siin puht naiselikud…ei suuda keegi oma järjekorda oodata või tahab ise teha või ei ole mingit lubadust täidetud jne…aga keegi pikka viha ei pea :) ja nagu naistega ikka on, alati on kergem nende soove täita, eriti veel siis kui tegelikult need ju tükki küljst ära ei võta :) näiteks Liisut vetsu ukse peal valvata…

Minul kulub raudselt liigapalju aega arvutis, aga mulle nii meeldib mu töö ja kuna praegu tänu vanaemale on see võimalus, siis ma ausõna võtan sellest kõik. Eks siis kui ära kolime paistab, kuidas asjad minema hakkavad.

Ahajaa…pesumasin peseb pesu ja kuivati kuivatab ja ainuke tüütu tegevus on pesu ja kõigi muude asjade ära panemine. Kusjuures Liisu eile üllatas kõiki, kuidas ta ilma kellegi tähelepanu juhtimiseta kõik asjad ära pani ja Ketlin üllatas sellega, et läks ise varem magama…. ok…aitab muidu ma jäänig siis kirjutama. Liisu ärkas nüüd 5 minutit tagasi üles, aga Kärdu ikka magab veel …küll see massaaz oli ikka mõnus…aga sellest teine kord :)

Rubriigid: kõivud | 3 kommentaari