Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2010

Lill

Kuidas ma ämbrisse astusin ja kaks korda ka veel

Ma olen koguaeg arvanud, et vot filminäitlejaid ma tunnen. Oskan kohe öelda, et see mängis seal ja seal ja seda ja toda. Isegi kes kellega käis ja kes kellega lapsi teinud on. Ühesõnaga omaarust olen kenasti nimesid ja nägusid kokku pannud.

Ja just nimelt omaarust…eile siis Kalle rääkis ühest filmist ja mina siis ütlesin jaaa…see film kus J.Aniston ja Paul Newman mängisid. Venda kohe seletama, et mis Paul, polnud seal mingit Pauli …oli üks hoopis teine mees.

Noh…tänasel päeval ju kerge…guugeldada tuleb :)

No ja mis välja tuli…ei mingi Pauli…hoopis John oli. Kusjuures seda nime kuulsin ma esimest korda. Mine tea kus ma veel teda Pauli pähe näinud olen :)

Õhtu veeres ja mingil hetkel läks jutt haiglaseriaalidele. Ja järgmine ämber. Millegi pärast olin ma täiesti kindel, et Grey Anatoomiast Izzi suur armastus Denny on see sama mees, kes vanade meeste ja maade puudumises teisi mõnuga kõmmutas. EI OLE … no kuidas ei ole. Aga näed..Denny on päris elus on hoopis Jeffrey ja vanade meeste Anton on päris elus hoopis Javier.

Kui Paul nüüd piltide järgi vaadates ei olnudki niii väga selle teise mehe moodi, siis need viimased kaks on minuarust küll väga sarnased.

Ääriveeri küsisin, et George Clooney ikka mängis E/R-is …uuh õnneks mängis :)

Ja Belushi vendi oli ikka kaks, aga üks pidi ammu sunrud olema…uhhh…

Huvitav mida ma veel valesti tean :)

Mis te arvate, et ma julgen nüüd siia illustreerimiseks mõne pildi panna ;)

Rubriigid: Krista | 8 kommentaari
Lill

Uus poiss ja sööb ka

Meil on nüüd poiss :) enne oli tüdruk, sest tal oli pikad juuksed. Nüüd pikki juukseid ei enam ei ole ja laps on täitsa poisi nägu. Minu arvates väga armsa poisi nägu :)

tegime nagu päriselt käib. Lina ümber kaela ja käärid sisse. Ütleme nii, et teine külg tuli juba parem kui esimene. Ega ma midagi muud kui potti ju lõigata ei oska…noh kui sedagi, aga päris kiilaks kah ajada ei raatsinud. Tal oli see soeng ikka nii kummaline – kõrvad soojas :) ja kukal täiesti paljas.

Peale selle sai ta nüüd nii vanaks, et lisa sööma hakata. Alustasime nagu paljud teised emad – kõrvitsast. Esimesed suutäied ei olnud sellised, et hurraaaa lõpuks ometi, aga oma pool teelusikat sõi ikka ära. Ma ei andnud ka alla ja proovisin teisel ja kolmandal ja neljandal päeval ka. No ja eile kui juustusaiad olid ahjus ära käinud, viskasin mõned õunad ka sooja. Ja kus siis alles sõi.

näed nii palju sõi ära. Kalle lõpuks ikka kahtles, et kas nii palju võib ikka anda…

ja jaa …täitsa vastupidi eelmistele, tahab tema kindel olla, et see lusikas ikka suhu jõuab :)

sööb ta muidu absoluutselt kõike ja lemmikud on head ajakirjad ja kilekotid…

Rubriigid: Kärt | 3 kommentaari
Lill

Kuida meie Eesti päeva veetsime…

Mul on mingi järjest süvenev sündroom, mis ei kannata eriti hädaldamist ja kurtmist. No mina ise äärmisel juhul võin veel seda teha, aga kuulata ma eriti ei armasta.  Kuna ma aga mingil kummalisel põhjusel eeldasin, kuidas eilsel päeval ei pääse ükski mees oma kõnedes sõnadest – kriis, masu, töötus, raske olukord jne…siis ma püüdsin seda kõiges väest vältida :)

Kuigi me päeva päris mööda külgi alla ka ei lasknud. Tegin mina koogi jube eelmisel päeval valmis. Ei olnud küll eriti isamaaliste värvidega, pigem sellistes rõõmsates saksa lipuvärvides. Ja ütleme, et see tort polnud veel midagi mu hiinapärase wokiroa kõrval ja hommikut alustasime soojade juustusaiadega, kus minu lemmikud olid sinihallitusjuustu ja tomatiga. ok aitab söögist. Ei töötanud meelega vastu rahvusroogadele, aga läks nii nagu läks

Meie mõtlesime hommikul, et meie lähme hoopis mere äärde. Õnneks ei olnud me ainukesed lollid, sest üllatus-üllatus, mere ääres ei olnudki keegi lund lahti lükanud ja lõpuks saime veeta mõnusa tunnikese erinevaid autosid lahti lükates. Lõpuks vaatasime meie maja kõrval ühe enda kõrguse lumehunniku ja lükkasime sealt lapsi korda mööda alla.

Oi kui väsitav on lastega õues käimine, nii et ega siis ju suurt rohkemat ei jõudnudki teha kui pika laua ääres perega lõuna-oode-õhtusööki süüa…

Ahjaaa…poole silmaga ikka vaatasime kleite ka. Minuarust on juba ammu kõigile selge, et seda paraadi vaadatakse telekast ainult kostüümede pärast ja kes kellega on tulnud. Soomlased on sellest väga lenasti aru saanud ja nemad ka vastavalt käitusid. Kommentaatorid teadsid juba väga hästi, kelle kleidile tähelepanu pöörata ja ei pandud paljuks ka operaatoril mõnda lahedamat kingapaaril telepublikul lähemalt silmitseda.Meie paraad on veel vägagi ontlik

Õhtu lõpetasime Kallega top geari itsitades, kusjuures ma mitu korda ütlesin, et ma ei saa aru, miks ma naeran :) ja jõudsin sealt ka järeldusele – eestlased peaksid uhkemad olema oma pere ja sõprade üle ning oskama ka enda üle naerda.

veetsime meiegi seal natuke  aega uudistades kuni Kalle meie autot välja tagurdas…

Rubriigid: kõivud | 2 kommentaari
Lill

Ketlin, see esimene

Ma vahel ikka mõtlen, et kuidas meil ikka vedanud on, et see meie esimene laps just selline on. Ta hakkas kõike tegema siis kui raamatu järgi oli õige aeg või natukene varem. Beebina oli hästi tubli ja kõik on tema jaoks tulnud kiirelt ja kergelt. Et nüüd natuke pensioka moodi veel öelda, siis tervis on tal ka hea :).

Kõigi oma oskuste ja võimetega on ta nagu oma õdedele eeskujuks ja samas laseb neil lihtsalt olla. Ketlin ju on siiamaani ju ikkagi neist ees ja niimoodi tunduvad iga järgmise lapsed ükskõik millised saavutused üllatusena. Näiteks ma ükspäev kuulasin Liisut ja imestasin, et ta juba räägib nii palju ja täitsa õigesti. Samas Ketlin rääkis sama vanalt kindlasti rohkem … ühesõanaga ma ei oska seda päris hästi seletada, mida ma öelda tahan, nii et ma räägin parem Ketlinist.

Nii kaua kui mina temaga lauluringis käisin, ei laulnud ta seal eriti midagi. Kui veel mingi esinemine tuli, siis ei tahtnud ta isegi lavale minna. Jätsime siis kõik ringitamised ära ja kõik mis ta teeb, teeb ta lasteaias. Nii me siis ainult kuuleme, et nüüd on vaja luuletust õppida või nüüd on see laul vaja selgeks õppida. Juba eelmine aasta sai ta sealt diplomeid, aga nüüd talvel jõulupeol oli esimene kord, kus mina ka nägin kuidas ta üksinda ja mikrofoniga laulis. Nüüd paar nädalat tagasi oli lasteaias järjekordne luuletuse lugemise võistlus. Ketlini rühmast läks vist 5 last. Õhtul siin luges veel teiste luuletusi ka ette ja järgmisel päeval leidsin Ketlini kapist diplomi, et sai teise koha. Kasvataja käest uurisin siis natuke tausta ka, et 17 last ja tema koos ühe oma rühmakaaslasega oli jaganud jaganud teist ja kolmandat koht. Ja juba järgmisel päeval tuli  koju noodipaberiga, et nüüd vaja see laul ära õppida.

Meil küll kodus keegi nooti ei tunne ja paar päeva hiljhem siis Ketlin lauliski juba ette, kuidas see laul käib.

Ma usun, et kui ta oleks meie ainuke laps, siis vaataks, et äkki ta ongi ilus, tark, osav  ning andekas ja käiks temaga ringe mööda. Nüüd aga laseme tal olla laps ja tunda rõõmus sellest kui kuskilt kuulda on, et ta tubli on olnud :)

Lugemine on vist kah üks verstapost, sest sügisesel lastevanemate koosolekul lasteaias mainiti ära, et üks laps neil rühmast loeb. Ketlin oskab sõnu küll kokku lugeda, aga ta teeb seda nii aeglaselt, et mina tema asemel küll raamatut lugeda veel ei viitsiks. Ta ükspäev ise küll proovis, aga loobus enne kui esimese lause lõpuni jõudis. No las pusib. Autos on meil tähe kaardid, kus teisel pool on 3 sõna ja neid ta seal loeb, aga minu arust on tal pooled juba niisama peas…aga nii see asi vist käibki ju :)

Väga hea õde on ta ka. Poes peab ostma kõigile midagi ja täna autos ütles ise poole sõidu pealt, et ta vahetab Liisuga kohad ära, sest Liisu on kurb ja tahab tema koha peal istuda. Võitmise teema on Liisule väga tähtis ja nii nad leppisid Ketliniga kokku, et ükskord võidab tema ja teinekord Liisu.

Rubriigid: Ketlin | 6 kommentaari
Lill

Pisike Jakob

Kui ma Jakobile külla jõudsin, siis pärast Jakobi imetlemist asusin ma kohe kiirelt ehitusküsimuste juurde. Ja kõike seda veel enne kui ma üldse pildistama jõudsin hakata. Kus, mis põrandad…oo milline diivan ja otsekohene mina küsis ka kohe, et palju maksis ja kust tuli :) Pererahvas väga ei pahandanud, aga mina sain väga paljudele küsimustele jälle palju kasulikku infot.

Aga tegelikult tahtsin ma rääkida Jakobist.

minu jääsulatamise pilt…ahhh istuge sinna laua taha :)

Jakaob koos emaga

Jakob koos emaga :)

Jakob koos emaga :) …no Jakobil on niiii ilus ema :)

tegelikult oli Jakob koos isaga sama palju pilte :)

Jakobi ema ja isa …Jakobit pole üldse pildi peal :) … see on üks viimaseid pilte mis nende juures tegin…jää on täitsa ära sulanud :)

Kui ma pildistan, siis ma ikka mõtlen, et tahaks nagu teha midagi uut ja midagi muud. Samas on mul oma lemmikpoosid ja pildid, mida ma kohe kuidagi ei suuda jätta tegemata. Minu arust on need alati ilusad ja nii nad siis tulevadki..

mul vist igast beebist selline pilt :) ja samas varbapildid tulevad nagu iseenesest töökäigus ja erinevad…

Kui ma beebit pildistan, siis kõik beebid söövad sessiooni ajal. Absoluutselt kõik :) …täpselt samamoodi, nagu nad ka nutavad natuke, on rõõmsad natuke ja peaaegu kõik ka magavad natuke. See pisikese söögipausi pilt on minu vaieldamatu lemmik!

Pisike Jakob magab!

Rubriigid: klõpsutaja | 9 kommentaari