Ma vahel ikka mõtlen, et kuidas meil ikka vedanud on, et see meie esimene laps just selline on. Ta hakkas kõike tegema siis kui raamatu järgi oli õige aeg või natukene varem. Beebina oli hästi tubli ja kõik on tema jaoks tulnud kiirelt ja kergelt. Et nüüd natuke pensioka moodi veel öelda, siis tervis on tal ka hea :).
Kõigi oma oskuste ja võimetega on ta nagu oma õdedele eeskujuks ja samas laseb neil lihtsalt olla. Ketlin ju on siiamaani ju ikkagi neist ees ja niimoodi tunduvad iga järgmise lapsed ükskõik millised saavutused üllatusena. Näiteks ma ükspäev kuulasin Liisut ja imestasin, et ta juba räägib nii palju ja täitsa õigesti. Samas Ketlin rääkis sama vanalt kindlasti rohkem … ühesõanaga ma ei oska seda päris hästi seletada, mida ma öelda tahan, nii et ma räägin parem Ketlinist.
Nii kaua kui mina temaga lauluringis käisin, ei laulnud ta seal eriti midagi. Kui veel mingi esinemine tuli, siis ei tahtnud ta isegi lavale minna. Jätsime siis kõik ringitamised ära ja kõik mis ta teeb, teeb ta lasteaias. Nii me siis ainult kuuleme, et nüüd on vaja luuletust õppida või nüüd on see laul vaja selgeks õppida. Juba eelmine aasta sai ta sealt diplomeid, aga nüüd talvel jõulupeol oli esimene kord, kus mina ka nägin kuidas ta üksinda ja mikrofoniga laulis. Nüüd paar nädalat tagasi oli lasteaias järjekordne luuletuse lugemise võistlus. Ketlini rühmast läks vist 5 last. Õhtul siin luges veel teiste luuletusi ka ette ja järgmisel päeval leidsin Ketlini kapist diplomi, et sai teise koha. Kasvataja käest uurisin siis natuke tausta ka, et 17 last ja tema koos ühe oma rühmakaaslasega oli jaganud jaganud teist ja kolmandat koht. Ja juba järgmisel päeval tuli koju noodipaberiga, et nüüd vaja see laul ära õppida.
Meil küll kodus keegi nooti ei tunne ja paar päeva hiljhem siis Ketlin lauliski juba ette, kuidas see laul käib.
Ma usun, et kui ta oleks meie ainuke laps, siis vaataks, et äkki ta ongi ilus, tark, osav ning andekas ja käiks temaga ringe mööda. Nüüd aga laseme tal olla laps ja tunda rõõmus sellest kui kuskilt kuulda on, et ta tubli on olnud :)
Lugemine on vist kah üks verstapost, sest sügisesel lastevanemate koosolekul lasteaias mainiti ära, et üks laps neil rühmast loeb. Ketlin oskab sõnu küll kokku lugeda, aga ta teeb seda nii aeglaselt, et mina tema asemel küll raamatut lugeda veel ei viitsiks. Ta ükspäev ise küll proovis, aga loobus enne kui esimese lause lõpuni jõudis. No las pusib. Autos on meil tähe kaardid, kus teisel pool on 3 sõna ja neid ta seal loeb, aga minu arust on tal pooled juba niisama peas…aga nii see asi vist käibki ju :)
Väga hea õde on ta ka. Poes peab ostma kõigile midagi ja täna autos ütles ise poole sõidu pealt, et ta vahetab Liisuga kohad ära, sest Liisu on kurb ja tahab tema koha peal istuda. Võitmise teema on Liisule väga tähtis ja nii nad leppisid Ketliniga kokku, et ükskord võidab tema ja teinekord Liisu.
