Arhiiv kuude lõikes: märts 2010

Lill

Koduloomad

Mul pole koduloomade vastu midagi. Meie peres on kunagi minu nooruses elanud rott ja hiljem saksa lambakoerad. Kassi tahaks ka, aga hetkel pole kedagi. Kunagi ikka tulevad, ma arvan, et siis kui lapsed väga nõuavad :)

Küll aga on nii mõneski peres, kellel ma külas käinud olen, koduloom olnud.

Ma ei ole küll mingi osav loomapildistaja, aga pererahva soovil on mõni ikka pildile jäänud..

Seda koera olen ma päris mitu korda juba näinud, aga kuna minu tüdrukud natuke karadavad teda, siis peab ta tavaliselt olema kuskil mujal. Pildistamise ajal sain teada, et kõrvad peavad olema ilusti püsti…mitte ludus, nagu mul nii mõnegi pildi peal oli ja mida ma nüüd ju loomulikult ei näita :)

appi näe tal ongi silmad ka päriselt olemas :)

järgmine kord oli pereliige vot selline kass. Tema küll hiilis ja piilus, aga pildile saamiseks tuli temast kinni hoida…

Ja nüüd peaks enamus inimesi postituse lugemise lõpetama ;), sest järgmises peres oli terve toa täis madusid. Ma arvan, et ma väga seal majas magada ei julgeks ja üksinda sinna tuppa ka jääda ei tahaks, aga muidu kui mulle kinnitatakse, et madu ei tee mulle midagi, võin ma teda vabalt näpuga puutuda…

näed see on minu käsi :)

Kusjuures esimese minuti jooksul suutsin ma teha maotaltsutamise 2 kõige olulisemat viga. Nö paitada mao pead ja katsuda tema saba :). Kusjuures madu sabast silitada tundus minu jaoks kuidagi just ohutu :)

Toodi siis mulle üks ohutu madu ja tema muudkui vingerdas tooli peal, kui ma siis püüdsin mustreid pildistada…

isa palvel ja ema suurel hirmul tegime ka mõned sellised pildid…

Vot siis selline kodulooma postitus ;)

Rubriigid: klõpsutaja | 16 kommentaari
Lill

Kodu korda 22

Terve maja on mehi täis. Eile käisin väikesel ringkäigul jälle ja igas toas oli vähemalt üks mees. Lõpuks oli selline tunne, et kahes erinevas toas oli üks ja see sama mees- tegelikult nii oligi :) Kusjuures 3 meest oli veel puudu ka :). Samas kui täna on need kolm puudu olevat meest tööl, siis teised kolm, kes eile olid, täna ei tule.

Aktiivne krohvimine algas. Kolm meest kohale! Materjali kulub nii nagu nukitsamehefilmis see üleskitkutud nõgesehunnik. Kandke aga peale. Savi tuuakse tonnidega 25 kilostes kottides. Savi müüja ütles, et tonnises kotis ei saa, sest segus liiv on raskem ja savi kergem ja lõpuks kui koti põhja jõuad ei ole segu enam õige. Nii siis võetakse tee pealt jälle mõnikümmend kotti peale ja kantakse seina…kiirelt kantakse.

Ütleme nii, et savi ei kuiva pooltki nii kiiresti kui mehed tööd teha jõuavad.

kabinetis parempoolsel seinal on juba 2 kihti, see mis otse paistab seal on üks. Aknapaled tehti puust ja liistud tulevad akna ümber. Ma ei jõudnud nii kiirelt mõelda ja need paled on uuest lauast…Kalle tõi vanu laudu ka …näiteks suure toa jaoks. Küll oli mõnus seal toas olla..

täitsa märg sein…

külaliste tuba krohvitakse ka. Seal tuleb allapoole meetrine kõrgune laudis.

Hindadest rääkides. Ma nüüd küll ei ole mingi spetsialist, aga mattide ja savi ning krohvijate hinnad erinesid ikka nag öö ja päev. Meie ostsime mati roomajast ja saime 57+km …samal ajal kui teistes kohtades oli üle saja krooni ruut. Ma arvan, et see hinna vahe on seotud kuidagi mati tihedusega ka, aga meil on ta eesmärk ikkagi see, et savi kinni hakkaks, mitte soojustamine, nii et võib olla nii hõre küll.

Pottsepp kolis ka sisse. Tema ütles, et tema jääb sinna kohe elama ja läheb ära, siis kui ahi valmis on. Väga mugav. Meil ikka osad ehitajad teevad nii. Nüüd on ju veel eriti mõnus – küte on sees ja vesi on ka olemas.

Esimene ahi tuleb meil kööki. Tuleb segu uuest ja vanast. Köögipoolse külje sain oma lemmiku – valged glasuurplaadid. Tagumine külg, mis läheb peldikupoti tagumiseks seinaks, tuleb savivärvi pottidest. Need maksavad umbes täpselt poole vähem kui glasuuri omad. Kaks pimedat külge tulevad vanadest pottidest. Ühed sellest samas majast – teised Massult. Pottsepa leidsime ühe armsa blogilugeja kaudu….

Suures toas andis see sama pottsepp meie plekkahjule surma otsuse ja Kalle lõhkus selle välja. Sees olevad telliskivid lähevad köögiahju sisse :) Täna hakkab Kalle koos poisiga (nii kutsume kõige nooremat ehitajat) lage tegema. See kivivilla hunnik tuleb nende laudade peale panna, mis seal üleval on. Siis tuleb õhuvahe ja lauad,matt,krohv.

Lauad võttis Kalle meie magamistoa vahelaest. Meie magamistuba tuleb peaaegu katuse harjani välja. Ma olen ikka mõelnud, millest inimestel tekib selline suuruse hullustus, aga nüüd ma saan täitsa aru. Paar kuud viiekesi 12 ruuduses toas magamist ja uus magamistuba peab tulema avar ja kõrge :). Otsasein läheb krohvi alla, aga katuse kaar tuleb lauast. Ma ei taha üldse mõeldagi kui palju lauda sinna kulub…

üks mees teeb koridoride lagesid. Koridoride laed on meil ka järele antud. Nimelt meil on ikkagi eelarve ja ükskõik kui väga me ka tahaks nii ökot maja me ikkagi ei saa. Noh saaks küll, kui me võib-olla ise teeks ja aega oleks maa ja ilm, aga kui me ikkagi tahame varsti sisse kolida, siis mõnes kohas tuleb järele anda. Nii ajas kui rahas….olgem ausad, eriti selles viimases. Kui mul oleks pisike kalamaja korter, siis ma võib-olla ei annakski, aga siin kus näiteks krohvitavat pinda on üle 300 ruudu ja lae krohvimine on tunduvalt kallim kui seina oma, siis pannakesgi koridori lakke küprok.

Ohh ja palun vaadake mu aiaprojekti. Kuna see maja mingil hetkel oli mitmeks korteriks jagatud, siis aias on olemas ka erinevad aiad. Kolm erinevad kohta kus on hunnik puid ja marjapõõsaid. Näiteks see hunnik oli suvel selline dzungel, et läbi tuli pugeda, aga samas olid seal ühed jube suured tikrid ja 2 puud martispani õunu. Eks me siis suvel näe, mis sinna alles jääb ja mis ära kolib ja kuhu ja kuidas kolib…

Rubriigid: kodu korda | 6 kommentaari
Lill

Kas köha ja nohu on haigus?

Iga sügis algab sellega, et üks viirus on liikvel. Ja siis veel üks ja siis veel üks jne. Kuni siis ükskord saabub päästev kevad. Mitte see, mis meil siin praegu nime järgi on, vaid ikka selline ilma lumeta :).

Kolme lapsega perena oleks ju lausa ime, kui kõik viirused meie majast suure kaarega mööda läheks. Samas peab ütlema, et nad annavad endast parima. Nii on meil sellel hooajal õnnestunud täiesti ilma palavikuta hakkama saada, ühtegi kõhu ega kõrvaviirust pole ka meieni jõudnud… sea oma kah mitte…

Küll aga pole meist keegi nohust või köhast pääsenud ja nagu lastega ikka – ega nad siis korraga ei jää, ikka kenasti järjekorras.  Näiteks oli Ketlinil köha 5 nädalat järjest. Siis oli paar päeva vahet ja andsin mina oma kahe nädalase panuse. Selleks, et pausi mitte sisse lasta, hakkas Liisu kaks päeva pärast minu köha lõppu köhima. Kärt köhis kunagi enne Ketlinit 2 päeva…oli vist nii :).

Ravi suhtes olen ma suhteliselt passiivne. Kui ise ei usu, siis on ju raske mingite kaladega ümber kaela mässata. Seda ma mäletan ka, kui vastik on seda vett ninna lasta või mingit soodaauru käterätiku all teha. Nii et oma lapsi ma piianata kah ei suuda. Nii me siis ootame ja vaatame. Vahel lapsed nõuavad pudelist köharohtu, aga regulaarseks ravimiseks seda küll nimetada ei saa. Nüüd on meil kodus inhalaator. Vot see on küll mõnus masin ja sellega lapsed sussutavad väga hea meelega. Kas nad ka kiiremini köhast üle saavad- ei tea.  Lugesin ka, et tagajärgedega hirmutamine on üks väga “edukas” meetod haigeks jäämiseks ja vanaema kasutab seda aktiivselt.

Ükspäev ühest foorumist tuli aga välja, et osad inimesed ei pea köha-nohu üldse haiguseks ja ei lase enda igapäev elu sellest üldse segada. Ma ei tea…

Samas ei oska ka keegi öelda kuidas ja millal see köha ja nohu nakkab. Meie peres pole veel küll mingit paikapidavat teooriat selles osas. Ei suuda küll kuidagi uskuda, et pärast 5 nädalast köhimist, Ketlin mind nakatas :). Samas köhisin mina beebile 2 nädalat sõna otses mõttes näkku ja ei midagi :).

Kärt teeb endale auru :)

Rubriigid: kes teab...., kõivud | 22 kommentaari
Lill

Pisike Margaret

Kunagi fotokoolis räägiti, et õnnestunud pildi üks eeldusi on see, et inimene tahab pildi peale jääda. Siinkohal tasuks ka ära mainida, et see kummaline fotogeenilisus on ainult 10% heast pildist, aga seda ma olen kindalsti juba kuskil rääkinud :)

Beebidest ma nii väga ei tea, aga õnnelikud vanemad tahavad küll, et beebi pildi peale ja jääks ja niimoodi need imearmsad kaadrid ka sünnivad.

kõige mõnusam on küll jõuda siis, kui pisike alles magab…

kolme tütre emana vaatasin kohe huviga kuidas suur õde pisikese beebiga on.  Seda oli väga armas vaadata ja etteruttavalt…

oli just suur õde see, kelle süles pisike lõpuka magama jäi…

ja jälle minu lemmikud – kaadrid isaga…

varbapilt ;)

emaga ka …. emaga on beebid väga loomulikud…

kas teil on tunne, et väljas oli ligi -15 kraadi külma samal ajal ;) …. fototehniline info, et pilt on aknavalgusega ;)

Ilusat kasvamist sulle!

Rubriigid: klõpsutaja | 4 kommentaari
Lill

perekond naerupallid

Nemad on mul juba vanad sõbrad. Pere keskmine laps on raudselt üks meie pere keskmise lapse parimaid sõbrannasid. Nooremad vaatavad kuidas nad vaatama hakkavad. Pere vanimatel tütardel on kahjuks nii suur vahe, et nemad vaataksid sõna otseses mõttes üksteisele ülevalt-alla. Selle eest on pere ema-isa sõnn ja veevalaja nagu meiegi Kallega…ühesõnaga puutpunkte jätkub ;) … ja lisada tasuks märkida, et ka seal peres on raske kedagi tõsise näoga pildile saada.

Andsin neile täiesti lihtsa ja “tõsise” ülesande

no näed….nägu ise läheb naerule…

peaaegu ;)

Aga siis mõtlesin, et teeks ühe tõsise perepildi…võimatu! :)

ma nats liialdan ikka ka ;) ….kui kõvasti kinni hoida, siis saab küll natuke tõsisema näo

ups ja läks jälle käest ära…

Neil on päriselt ka nii lõbus elu!!!!! SEDA ja mäletate!

Rubriigid: klõpsutaja | 6 kommentaari