Arhiiv kuude lõikes: märts 2010

Lill

kasvavad lapsed

Mis te arvate, kas on mõni päev kui ma ei arva, et ma olen ikka täiesti mõttetu ema ja ei saa oma lastega hakkama. No ok iga päev vist mitte, aga neid päevi ikka koguneb.

Kui mul veel lapsi ei olnud teadsin ma täpselt kuidas neid kasvatada tuleb ja kuidas elu lastega välja hakkab nägema. Umbes-täpselt nagu filmis. Juba beebina panen nad vaikselt ja rahulikult teise tuppa oma voodisse, musi, tuli kustu ja nii nad siis magavadki rahulikult hommikuni. Päevad mööduvad samasuguses õndsuses – armas naeratav beebi, kes valdavalt saab enda lõbustamisega täiesti ise hakkama. Ühesõnaga üks laps ei hakka minu mõnusat elu kuidagi segama :)

Tegelikult ei osanud ma arvestada oma tunnetega. Ma ei teadnud ju, et ma ise ei raatsi kohe kuidagi teda oma voodisse panna, ammugi siis mitte teise tuppa magama viia. Ja see iseenda lõbustamine… kolmanda lapse juures ma juba tean, et ega nad ikka esimesel eluaastal sellega hakkama ei saa. Vähemalt minu lapsed mitte. Ikka peab keegi olema käe-jala juures ja soovitavalt ikka käe-jala küljes ka kinni.

Kuna minu lapsenutu kannatuse lävi on umbes 30 sekundit, siis nii nad meil kõik rohkem-vähem süle lapsed on olnudki. Kusjuures ükskõik kelle süles ja hetkel minu õnneks leidub neid sülesid ikka väga palju. Äkki sellepärast ongi meie viimane beebi see kõige rõõmsam ja rahulikum.

Siis söömine. Parem üldse mitte kellegi nõuandeid kuulata, sest kahte ühesugust last vist ei olegi üldse olemas ja eriti torkab see silma just esimesel aastal. Tee nii nagu mina ei toimi vist kellegi puhul. Samas kummalisel kombel on minu kolm last kõik sarnased. Andke aga see tiss siia ja küll ma hakkama saan ja mida rohkem seda uhkem. Viimane on endale lausa vahukoore tellinud ja lürbib seda ilmselege mõnuga.

Kellaja järgi söötmine. Mina ei suudaks…ikka selle sama 30 sek põhjal. Kas tal on kõht tühi, aga kust mina tean, ta ju ei ütle – kui tissi tahab, järelikult natuke ikka oli :)

Ma täiesti siiralt usun, et kui hoida beebil kõht täis, lasta tal magada nii palju kui ta tahab ja kus ta tahab (see viimane välja mõelda on vist üsna keeruline) ning ülejäänud aja talle väga lähedalt silma vaadata, siis möödub beebi esimene aasta õndas rahus. Hoopis teine asi on see, et palun näidake mulle inimest, kes seda teha suudaks.  Tahaks ju ise ka puhata ja mängida ;).

Siis kasvab beebi suuremaks ja hakkavad ilmnema ka juba suuremad “kasvatusküsimused” .Eriti siis kui nad rääkima hakkavad. Tahan, ei taha on põhilised laste küsimused, millele tuleb leida selline lahendus, et laps kunagi aastakümneid hiljem kenasti hakkama saaks. Appi kui lihtne on ikka ämbrisse astuda ja kõik ära rikkuda. No minul on küll vähemalt pidevalt selline tunne.

Nüüd sai liialt järele antud või oli see piir liiga lähedal.

Minu põhiline kasvatusmeetod olen mina ise. Mina olin ka laps ja mäletan väga hästi, kuidas oli laps olla. Millisestest asjadest oli tagantjärele mõeldes ka kasu ja millised asjad on eluaegse trotsi tekitanud.

Ükspäev kui ma oma isa koopiana jälle tuliselt mingi asja pärast põlema läksin mõtlesin välja ka selle, et kui mulle midagi enda juures ei meeldi, vaatan oma vanemate poole ja kui oma laste juures, siis vaatan pikalt endale otsa. Ja oi kui raske on midagi muuta.

Et jutt väga ümmargune ei tunduks, siis täpsemalt ka… Kas lapsele vajalik kord tähendab seda, et voodi on ilusti üles tehtud ja mänguasjad kohe mängimise järel ära pandud või  tema teadmine, et vahel on silmale ilusat voodit kenam vaadata ja kellegiga koos on mänguasju palju lõbusam ära panna.

Näiteks 20 aastat rõhutamist, et koguaeg peab kõik korras olema ei tekitanud minus mitte mingisugust harjumust, vaid pigem trotsi ja teadmise, et osadele inimestele on see vajalik. Ehk, et püüan voodi kenasti üles teha siis, kui keegi võõras seda nägema peaks juhtuma ;)

Ma ei tea kas ma nüüd söögiteemasse väga laskun, aga ma mäletan seda, et meie kodus ei söödi alati korralikult ja tervisilikult ning sellest hoolimata kulus mingil ajal kogu mu taskuraha a la põltsamaa marmelaadile, küpsistele, automaadi gaseeritud joogile ja jäätisele kui seda juhtus kuskil müügil olema.

Nii, et ma mõistan lapsi ja ei arva, et keelamine ja targutamine midagi suurt muudaks. Lihtsalt on tore kui vahel ka räägitakse, miks üks asi teisest parem on. Kalle oskab meie peres seda ülihästi ja ühtegi pulgakommi pole veel ükski laps lõpuni söönud. Loomulikult läheb neil meelest ära, kuidas täpselt kõik hambad suust ära kukuvad ja ikka leiame ka meie ostukorvist mõne pulgakommi ning kurvad kutsikasilmad seda jälgimas…

Muidugi tore, kui on selliseid vanemaid, kes kindlalt tervislikku ja ainult tervislikku rada suudavad käia … aga lugege mu seda trotsi kohta ;)

Kõige suurem vahe mis minu arvates minu kasvamise ja minu laste kasvamise vahel on rääkimine. Ma olen püüdnud neid juba sünnist alates kaasata nagu võrdseid ja kõige rohkem kardan seda, et nad äkki ei ükspäev ei räägi mulle enam midagi. Ma olen siiski arvestanud sellega, et mingil ajal mul nina alt ka uks kinni lüüakse, aga ma väga loodan, et see on lühike aeg.

Omast pubeka ajale tagant järele mõeldes, kui palju lollusi ikka oleks äkki olemata olnud, kui oleks ise julgenud kellegile rääkida ja see inimene, ilma hukkamõistuta oleks nõu osanud anda. Noh mulle vähemalt meeldib niimoodi vahel mõelda.

Samas on seda palju kergem mõelda kui teha. Võtame meie Ketlini. Kui talle anda võimalus rääkida, siis ta jääkski rääkima ja kui jutt otsa saab, siis laulab. Kui lihtne on siis öelda, et palun kas saaks väikese pausi. Kalle on mulle juba näiteks ette heitnud, et ma ei viitsi alati teiste jutte lõpuni kuulata. Kas segan vahel või lähen üldse ära. Kole ju….

Ja siis tuleb välja, et laps ei olegi näiteks nagu sina. Äkki ta tahab rääkida umbes 10 korda rohkem kui sina. Umbes selline on minu ja mu ema suhtlusvajaduse vahe. Mis ma siis teen?

Või kui ema ja isa on erinevad. Mulle meeldib hirmsasti aktiivne tegevus – lähme, teeme, oleme. Mul on igakord õhtul laste ees süümekad kui ma olen neile näiteks 10 korda öeldnud, – minge eest ära, olge tasa, ma pean tegema midagi muud ja seda ilma teieta. Kalle jälle samal ajal arvab, et piisab täiesti külgkülje kõrval omade asjade tegemisest ja kõige tähtsam on kallistada. Mine sa nüüd tea…oleks nagu mõlemal õigus, aga kas õhtu otsa arvutis istuv ema, kes mööda tuba sihitult jooksvat last korra kallistab on just see õige…

Mis mul praegu viga kirjutada… Kärt magab õues, Ketlin on lasteias ning Liisu toimetab vanaemaga õues. Ma usun, et õhtul kui nad siin kõik mul seljas elavad, oleks jutt natuke teisem.

Rubriigid: kes teab.... | 9 kommentaari
Lill

Kui kallis on laste kasvatamine…

Ma küll olen endale vähemalt 100 korda lubanud, et ma ei tee selliseid targutamise postitusi. Kellele läheb korda, mida mina milleski arvan ja kirjalikult vinguda ma ka eriti ei armasta.

Praegu lugesin just Eesti Ekspressist laste kasvatamise  artiklit ja jäin mõtlema, et kas tõesti on see nii ja kui ma neid punkte vaatasin, siis ehmatas ikka ära, et kas tõesti suudame meie siis vähemalt kolm normaalset last üles kasvatada. Me ei ole ju mingid miljonärid, aga tabeleid vaadates polnud asi enam üldse nii hull :)

Esiteks oli kummaline lugeda, kuidas panga esindaja pole siiamaani veel aru saanud, mis asi see vanemahüvitis on. Ma ei saa aru, miks seda kuidagi lapsega seotud kuluhüvitisena mõeldakse. See on ju puhtalt minule mõeldud raha, mis maksab minu eest need kulud, mis ma tööl käies maksan. Kuna meie Kallega anname endale ise tööd, siis vaatasime enne Kärdu sündi ka üle meie kulud, et kui suur võiks olla see vanemahüvitis, mis meil rahulikult magada laseks. Niisama tühja riigile maksta pole ka mõtet, et seda hüvitist suureks ajada ja eks see lapse saamine ei ole ju 100% kindel.  Mina pidin palka saama kenasti terve aasta ja seda, et rase olen, saind teada detsembrikuu viimastel päevadel :)

Meie siis vaatasime oma põhilised kulud nagu pangalaen ja autoliising, natuke bensiini ja elektrit ja lasteaiamaks – need peaks olema kaetud. Tänasel päeval võib öelda, et päris tore on vahelduseks elada nii, et on kuus ka üks kindel sissetulek. Muidu me oleme juba vähemalt kümme aastat harjunud niimoodi elama, et kui on rohkem tuleb jagada ka sinna kuusse, kus tõenäoliselt on vähem ja kui üle jääb, siis saame midagi lubada.

Aga nüüd tagasi laste juurde…

EE-s on jagatud lapsed mitmesse vanusegruppi…koolilastest ja teismelistest ei tea ma midagi, aga beebidest ja lasteaialastest küll. Vaadeldakse terve aasta lõikes ja siis kogu periood kokku.

Võtame beebi..ehk siis lapse esimene eluaasta.

Kulud söögile – minimaalsed.

Esimene poolaasta julge null ja Liisu meil venitas oma nulliga aasta lõpuni. Kärdu meie suur sööja sööb praegu 10 krooni eest päevas :). Kui  Ketlin, kes sõi teisel poolaastal valdavalt poest ostetud püreed, siis tema päevasöök oli aasta lõpuks umbes 20 krooni.

Kui nii arvutada, siis meie lapsed on pääsenud umbes 2000 krooniga…kui tabelis on see kulu 7200

Eluase, transport, vaba aeg – ei saa küll öelda, et need kulud oleks väga suurest pärast lapsi muutunud. Kõik see, mis ma enne kulutasin enda peale, kulub nüüd lastele jagatuna.  Ja kui lapsi poleks, siis kaldun isegi arvama, et mul kuluks rohkem.

Riided jalanõud – no kolmas laps on omale uusi asju saanud minimaalselt. Ringlus on meil ka peresisene, vaid paar asja oleme kuskilt mujalt saanud. Tõstan, aga ühe lapse kummutist asju teise lapse omasse. Ma arvan, et umbes 1000 krooni eest on Kärdule asju ostetud.

majapidamiskukuld – beebile eraldi pole küll midagi ostnud. Sama pesupulber terve pere pesuks.

Tervishoid – kõige suurem kulu on mähkmed. Meie liikuva eluviisi juures muidu ei saakski. EE-s pakutud kahe paki asemel kulub meil 1 ja ma ikka valin, millal ja mida ma ostan. Jõuluvana ja katsikulised tõid ka natuke…nii et ma paneks kirja 200.- kuus. Aluslinasid ostsin beebina talle ka, aga enam pole nendega midagi teha. Salvrätikuid ei kulu ka kummalisel kombel enam üldse. Ravimeid pole beebile veel kulunud. Liisu puhul meil oli ninapump kasutusel.

EE-s on see kulu 750.- kuus

(vanaema juures on selline nukuvanker, mis on vist aastakümneid vana ja Liisu läheb parasjagu lastega loomaaeda)

muud kulud – mänguasjadest ostsime talle oma pehme raamatu kunagi ja mõne muu asja on saanud kingituseks…aga me ise polegi suurt midagi kunagi lastele ostnud.

Kaubad ja teenused- kolmanda lapse puhul käisime nagu kassid ümber palava pudru, et äkki ikka midagi on osta. Ostsime uue vanni, sest vanal oli kork kadunud ja vann ise maale kolinud. Tegelikult oleks äkki saanud ka ilma, aga kuna muud asjad – turvahällid, vankrid, lambanahk, kandelina jne jne olid kõik olemas, siis sai nüüd vanni.

Ei saa nüüd öelda, et kulud beebile oleks meil suured. Vähemalt teisele ja kolmandale küll mitte. Stardipakett esimesele oli viimse punkti võtta suurem, aga pikas perspektiivis on kõik need asjad meil igati ära tasunud ja ainuke nö tühi ost on meil olnud titevoodi, kus keegi maganud pole.

Lasteaia ealiste laste kulu tabelit vaadates erines ka see suuresti meie pere omast.

Söövad nad minu arust väga vähe. Ma arvan, et kui nad kahe peale söövad päevas 1/3 minu söögikogusest, siis on hästi söödud…ok vahel söövad isegi pool. Aga kui taldrikut vaadata, siis seal on ikka vähe sööki :)

Vaba aega kulutame me küll meelelahutusele, käime kinos ja teatris ja muudes sarnastes kohtades. Ringides ei käi praegu ükski laps. Kus juures ütlen ausalt, et see on küll meil praegu teadlikult piiratud kulu. Tallinna linnas, kus üks pisikese lapse ring maksab keskmiselt 400.- kuus ja kui ta mõni kuu sinna üldse jõuda ei taha, siis on see suur kulu küll. Ma arvan ka, et lasteaialapsel, kellel on seal omad laulu ja võimlemise tunnid, polegi vaja nii palju ringi tuuseldada.

Riided ja jalanõud. Siiamaani oleme suured ostud, nagu talveriided saanud osta valdavalt ühele lapsele. Talvepüksid on nüüd olnud need, mis tuleb ka Liisule uued osta. Vahel olen sattunud ka kasutatud riiete poes mõnele leiule, aga mida vanem laps, seda raskem on midagi ilusat leida. Jalanõusid olen ka kasutatuna ostnud. Kvaliteetse firma teine ring teeb igal juhul silmad ette nii mõnelegi esimese ringi jalanõule.

See summa 3000.-, mis EE-s oli, on ma aravn, kulu meie kahe vanema lapse peale kokku. Ok valetan…ei ole…. ma ikka ostan neile niisama ka riideid. Kui olen teisest ringist midagi eriti soodsat leidnud, siis ostan ka kergekäelisemalt mõne paarisajase asja. Nii et aususe mõttes paneme ühe tonni siia veel juurde.

Tervishoiu koha pealt kulub teisel eluaastal ka mähkmeid (meil hetkel pole kedagi sellist), aga muudest kuludest võiks ära märkida meie laste lemmiku köhraohu ja hanerasva. Sellel talvel me muud küll ostnud ei ole…vähemalt ei tule midagi meelde.

Vot väljas söömine on meil küll kulu. Nad söövad küll vähe, aga minuarust väljas süües on kõige suurem kulu jook. Klaas mahla on tavaliselt 20.- ja ilma selleta me küll ei pääse.

EE-s 200.- täitsa vabalt meil ka…

Vot lapsehoidmise kulust ja lasteaia kulust ei saanud ma EE-s päris hästi aru. Kuidagi kummaliselt väiksed olid need numbrid.

seal oli kirjas, et aastas 50 750. See number on nagu suur, aga kui see nelja ja poole aasta peale (nagu seal tabel oli) ära jagada, siis jälle kummaliselt väike.

Meil Ketlin käib lasteias ja kõige suurem kuuarve, mis me oleme saanud on üle 900.- olnud. Kuna me alati ei viitsi teda viia, siis keksmine on meil 700-800. Aga kui palju on neid inimesi, kes saavad oma lapse 1,5 aastaselt riiklikusse sõime panna ja selle kulu nii madalal hoida. Lapsehoidja tasu oli seal kuiselt 400.- no nii odavalt saab lapse hoidja võtta kui tahad mehega 2 korda kuus kinno minna, aga mitte rohkemaks.

muud kulud on meil mõnusad – raamatuit kulub meil nagu leiba :). See meil terve pere üks suuremaid kuluallikaid, aga raske on ka lapsele keelata – enne raamat kui mõni mõttetu hiina vidin. Kuigi viie aastane nõuab ka neid. Sünnipäevakutseid tuleb meie viieaastasele kõvasti rohkem kui teistele pereliikmetele kokku. Ma olen paika pannud, et kingitus võiks olla keksmiselt 100.- kui kutsuja on mõni tema lasteaiakaaslane. Nii kaua kui me käime ka koos meie sõprade laste sünnipäevadel või kuluda mõnikord kingituse peale ka rohkem.

Kaubad ja teenusd – see on liiga kallis, selle saad sünnipäevaks või selle toob jõuluvana. Jalgratas tuli sünnipäevaks, kallid nukud ja nukuvankrid ka. Kui ikka asi maksab üle 200.-, siis me niisama lihtsalt mööda minnes poest seda küll ei osta. Viimane suurem kulutus oli Ketlinile arvuti. 600.-

EE-s on see kulu aastas 6000.- . Mulle meeldib arvata, et me mahume sinna sisse.  Aga nüüd, kus meil on plaanis uues kodus ka lastemängiväljakusse panustada, siis teeme seda kohe mitme aasta eest ;)

Nii ja kes nüüd selle kokku arvutaks, palju meil kulub :). Ma kokkuvõttes pole ikkagi siiamaani märganud, et mul lastega need kulud kuidagi suuremad oleks kui vanasti. Näiteks me pole juba aastaid käinud kuskil reisil ja kui see reisiraha aastas laste peale ära kulutada, siis ongi ju nii, et ei pane tähele.

Igal juhul on mul vedanud, et mul on kolm last ja tulu ületab raudselt kulu :)

Pildid on kogunenud ootele, aga pole leidnud õiget postitust. Viimasel pildil on näiteks Liisul seljas Ketlini vana dressikas ja püksid. Mõlemad ostetud poest soodukaga, aga uuena. Ketlini seljas on second handist otsetud kampsun ja teksased.

Rubriigid: kes teab.... | 40 kommentaari
Lill

Kodu korda 21

Andurid, andurid ja veel rohkem andureid. Kui minu unistuses peaks meie kodus tulema võimalikult loodussõbralik, kuida samas võimalikult mugav, siis viimasel ajal tunnen ma koguaeg kuidas ma järele annan.

Alustame anduritest. Esiteks on nad ju valdavalt koledad plastmass topsikud ja neid ei saa panna kuhugi kapi taha peitu. Nii on meil ühes toas kütteandur, signalisatsiooniandur ja suitsuandur. Selleks, et nad nüüd silma ei riivaks on nad paigutatud psitukupesadest ja lambilülititest kaugemale. Üldse ütleks, et juba kolmandas toas kiilus meil kinni ja lõpuks oli täitsa ükskõik kuhu nad tulevad :)

Aga peavad olema. Mul on palju rahulikum kodust ära olla kui ma tean, et suitsuandur teeb oma tööd.

Teine kompromiss on meil vannituba. Sellises majas nagu meil, ei olnud ju kangi sellist vannituba nagu nüüd tuleb. Ühekorra ma olen juba elanud puust majas, kus puu peale tehti vannituba, mis paari aasta pärast laiali lõhuti ja tagant kõik mädanes, sest puu ju liikus ja kuskilt see vesi ikkagi kuskile vahele sai. Teine asi on see, et meil tuleb leiliruum keset maja ja sellist nalja vanasti küll ei tehtud.

Kuna meil Tarmo kah pead anda ei julge, et meie kõik väga looduslik värk ka vastu peab, siis andsime natuke järgi. Lubasime teha metallist karkassi ja panna sinna peale küproki, et sellel mingi ülivajalik hüdroisolatsioon. Ainult välisseina ei luba me midagi sellist panna…kui hingama peab, siis peab hingama.

Sauna seina oleks oleks võinud ka krohvi alla lauad panna, aga need ei oleks olnud vanad ja need oleks mängima hakanud ja ikkagi see vesi.

Aga muidu käib aktiivne töö ja isegi tahaks seal midagi teha, aga ma lohutan ennast sellega, et kui me seal juba elame, siis on mul seal tööd rohkem kui teha jõuan…

Kalle on köögis ;)

seisan samas kohas kus esimest pilti tehes…leilruumil on nüüd seinad olemas. Siia seina ette tulevad pesumasin ja kuivati. Vasakul paistavad seina peal dushi segisti koht

anduritele lisaks läheb näiteks vannitoa lae pealt terve maja teise korruse radikate torud…igasse tuppa 2 toru. Ühe lapse jalgealune saab küll soe olema :).

veetorud pesumasinale leiluruumi seina sisse

elektrijuhtmed ootavad kilpi…seina peal on ajutine.

Kabinetis pandi lage…

ja umbes pool tundi hiljem…võib-olla ka tund…igatahes täna on peale selle lae ka teise toa lagi juba pandud. Järgmisena hakatakse sinna krohvimatte panema..

Kalle pani kööki ühe puuduva tala. Kalle on see, kes taustal telefoniga räägib ;). Natuke on siin nüüd tõde väänatud, sest Kalle ikka mässas selle talaga seal põhiliselt ;)

Kalle ja toestatud tala …

See on nüüd Kalle järgmine töö…köögilagi. Hakkavad poisiga (üks noor ehitaja, kellel on natuke Kärdust vanem tütar – mida naised kõike tevad onjuu ) “võidu” panema. Tema teeb suure toa oma ja Kalle kööki.

meie pisike ja armas sahvriuks ka.

õues tegin ka mõne pildi…

Rubriigid: kodu korda | 17 kommentaari
Lill

Kärt 7 kuune

Täna kui ma käisin Kärdu sünnipäeva tordiks materjali ostmas…ja jaaama ikka teen torte edasi. Juba üleeile tegin :) …kohtasin seal ühte vana tuttavat. Tema kolmas poeg on sündinud samal päeval kui Kärt, ainult aasta varem ja kui ma siis küsisin, et kuidas on kolmas, vastas ta, tead küll millised lapsed järjekorras on – supp, praad ja magustoit :)

Ja meie Kärdu on täpselt nagu üks magustoit olema peab. Puhas rõõma ja nauding … ja nagu ma kuulen lõpetas ta praegu oma kolmanda une :)

Magamine on raudselt üks tema lemmiktegevusi. Ta naudib kui teda riidesse pannakse ja naeratab kui vankrisse tõsta ja siis kui tekk vankris talle peale pannaks, siis paneb kenasti silmad kinni. Tavaliselt magab siis kohe mõnuga mitu tundi ja kui üles ärkab, hakkab jutustama.

Mõnikord jõuab 2 korda õues magada, mõnikord isegi kolm. Kui kuskil seltskonnas tuleb uni peale…ehk et ema ei taipa ära minna, siis ei hakka ta mitte vinguma, vaid magab näiteks süles :)

Õhtul on eelviimane, kes magama jääb. Eile õhtul oli teda hea vaadata – toksis magavat Kallet ja kui viimane ümber pööras, siis naeratas talle ja tegi suuga matsuvat musiliigutust.

Teine tema lemmiktegevus on söömine. Mul tõesti pole varem sellist last olnud, kes nii suure isugs püreed vitsutaks. Ükskõik millist ja ükskõik millal. Ükskõik kui palju ei saa veel öelda.. ma arvan, et umbes 50ml on tema lemmikkogus korraga, kui see on sees, siis on näha kuidas tal huvi ära kaob. No patt oleks siis edasi toppida. Oma seitsme kuu vanuse juures pole vist olnud mitte ühtegi korda kus ta minust ära oleks öelnud…natuke ikka mahub veel :)

Söömine magamine kõrvale jätta, siis järgmine lemmik on inimeste jälgimine ja naeratamine. Iga kell eelistab ta ükskõik mis mänguasjale inimest. Ta võib päris pikalt hoida käest kinni ja uurida seda. Ja naeratamine. Minuarust on tal koguaeg suu kõrvuni. Mõnikord ma lausa testin teda, et vaatan teda tõsise näoga ja ootan, et äkki ta ei naeratagi, naeratab küll :)

No ja kui midagi muud üle ei jää, siis vaatab asju. Algul lähedalt, aga asjadel on kummaline võime temast eemale minna ja lõpuks ronib näiteks voodi või diina kah selga. Siis ta saab pahaseks ja hüüab…võtke see diivan kohe mu seljast ära!

Edasi ei lähe mitte üks gramm, aga käte kõverdusi oskab küll. Istuda meeldib talle küll. oojaaa ma tean küll, et ei tohi panna kui ta ise ei oska, aga Liisu oli täpselt samasugune. Kui panid istuma, siis andis endast parima, et mitte ümber kukkuda ja ära vajuda. Päris pikalt istub juba ise ja saab pahaseks kui ümber läheb. Kuna ta aga ikkagi läheb ümber, siis ega seda istumise rõõmu talle palju ei pakuta.

Jutustab ka ikka veel päris palju. Kuskil on kõrva jäänud, et vaimne ja füüsiline pool ei saa nii väiksel koos areneda ja tema paneb raudselt hetkel rõhku sellele vaimsele poolele. Viimane just see musitamise hääl.

Hambaid pole!

Nii…me nüüd lähme torti sööma. Kärdule ei anna :)

Rubriigid: Kärt | 9 kommentaari
Lill

kallistavad ja musitavad…

Ma täitsa siiralt usun, et meie inimesed hakkavad järjest rohkem kallistama ja musitama. Ma iga sessiooniga püüan anda oma panuse… lähemale, lähemale , veel lähemale – kõik, kes minu kaamera ette kunagi sattunud on, teavad, et see on mu üks põhilisi sõnu :)

ohhh ja naeratama muidugi kaa……

nii armas, et beebid ikka olemas on… neid kohe peab koguaeg nunnutama ja kõigile on parem kui see harjumuseks saab…

Väga armas kohtumine!

Siin kohal sobiks veel rääkida üks lugu ühest inglise fotograafist. Nimelt on tal imepärane anne meelde jätta nimesid. Et asi ainult jutuks ei jääks oskas ta pärast umbes tunnist kohtumist üles lugeda umbes kümnekonna workshopil osalenu nimed. Ta rääkis kuidas ta pulmas inimesi naeratama suudab panna, pöördudes üllatusena nende poole nimepidi. Eriti siis kui näiteks tehakse grupipilti ja pildil on näiteks 6 pereliiget ja kolm õde täpselt ühte nägu tunduvad. Või jookseb ringi näiteks neli last, kellede nimed esmaskordsel kuulmisel kindlasti meelde ei jää.

Tal oli oma süsteem kuidas ta just nimelt peale esimest korda kuulmist nimesid meelde jättis. Täiesti hämmastav.

Mul kahjuks ei ole sellist annet, samas mulle väga meeldiks kui oleks. Ema nime ma mäletan…ja pisikeste preilide nimed hakkavad K tähega..hakkavad ju :). Kusjuures juba pildistamisel läks mul koguaeg sassi ja meelest ära.

Ma olen käinud näiteks mitut paari vendi pildistamas, kust ma mäletan ainult seda, et mõlemad poisid algasid R-tähega.  Kas ma ütlesin mitut! :)))

Et siis keegi ei pahandaks kui ma ei mäleta :)

Rubriigid: klõpsutaja | 7 kommentaari