Ükskord meil seal foorumis oli teemaks, et milliseid pilte keegi kliendile teeb. Kas selliseid, mis endale meeldivad või selliseid, mis kliendile meeldivad. Ma olen ikka ja alati teinud selliseid pilte, mis mulle meeldivad, aga ma vahel olen dilemma ees, et kui enam ei tee selliseid nagu vanasti ja see klient valis mind just nende vanade piltide järgi, et mis ma nüüd siis teen. Selle imearmsa perega vahetasime meile ja arutlesime, et kas peaks kõhtu ka pildistama või peaks ootama beebi. Mina suur beebide armastaja andsin oma hääle beebile ja lubasin tal rahulikult kõhus oodata. Kohtusime silmast silma aga hoopis ühes pulmas ja kiirelt leppisime aja järgmiseks nädalaks. Nimelt leidsime kohe mitu ühist tuttavat ja üks kauge külaline tahtis kindlasti kaasa tulla ja nii me siis ühel päikeselisel pärastlõunal külla sõitsimegi.
Suure juutustamisega sõitsime muidugi mitu korda mitmest õigest teeotsast mööda. Me nimelt jagasime just mehi kahte kategooriasse. Ühes olid need, kellele peab igal õhtul töölt koju jõudes õhtusöögi tegema ja teises loomulikult need, kellele ei pea. Meil, st minul ja Maril on teise kategooriasse kuuluvad mehed ja kohe selgus ka, et selles peres samuti. Kohe said kõik pereliikmed plusspunktid kirja. Ja kodu…no kodu oli nagu meie oma. Või siis meie kodu nagu nende oma. Kadri ütles ka, et tal mu blogi lugedes oli tihti dejavu tunne. Kusjuures osad asjad, mis me polegi veel kuhugi pannud, on täpselt samasugused. Isegi samasugused nagid leidsin, voodist rääkimata :).
Kui nüüd kaks lõiku kokku viia, siis ma tegin just täpselt selliseid pilte nagu ma oma perest tahaks :)
need kolm tüdrukut minu lühiajalise vaatluse põhjal olid täpselt samasugused nagu minu omad. Kõige vanem teadis täpselt kuidas asjad käima peavad. Keskmine oskas olla vaikne inglike nagu meie omagi. Meie Liisul on ka kärtsum pool, mida vahel harva ka näha ja kuulda on. Äkki selle pere keskmisel ka. Pisike on veel nii pisike, et ega meie Kärdu ju kah alles hakkab iseloomu näitama… ja pereisa polnud üldse kindel, et see preili neil viimaseks jääb.
Kusjuures koduga oli nii, et ma igati püüdsin kodu võimalilikult palju pildile jätta. Minu maitse ju :)
nigu inglike
perepilt ;). Mina ei öelnud küll, et vaadake mujale…või ütlesin :)
Edasi puhas tshill õuemurul. Vaieldamult üks mu selle suve lemmikumaid beebi-isaga pilte.
me just samas hommikul olime Kallega arutlenud, et milline trepp maja ette tuleb ja minu vaimusilmas just täpselt selline. Mis kõik sellele trepile mahtus…
supermodellid. Kui ma õigesti mäletan, siis see kleit oli ema lapsepõlvest pärit.
lilleneiud. Vastupidiselt minule mõni kolme lapse ema jõuab aias natuke rohkem :). Ok, ok… lilled pidavat olema vanaema hoole all ja kõik, mis süüa sünnib, ema. Aga ikkagi, meil on kõik hetkel saatuse hoole all :)
aiakaunistus….kadedaks tegevalt lahe
väikesele preilil läks kõht tühjaks ma leidsin suuremad tüdrukud maailma õppimas
ma loodan, et Kadri ei pahanda, aga ma kohe ei suutnud kõigepealt jätta pildistamata ja nüüd jagamata. Nii mõnusalt kodune ja meie moodi. Pildi peal on Mari ;)
ja vannituba. Ma kohe annaks auhinna sellisele vannitoale. Ma kujutan ette kui mõnus seal õhtuti lapsi vannitada on. Vannitavad ennast ise ja valvur saab mõnusalt diivani peal raamatut lugeda. Tõske käsi, kes ei taha endale sellist vannituba.
kuigi beebi oli hetkel kõige tähtsam, said teised vaat et rohkegi tähelepanu.
Korviga beebit üritasime ka põõsa alla ja päikese kätte panna, aga talle ei meeldinud.
Nagu ma seal külas ka ütlesin, ma oleks seal kümme korda rohkem õhanud ja ohkinud, et kui lahe ja ilus jne, kui mul endal samasugust kodu poleks. Aitäh kutsumast!
