Arhiiv kuude lõikes: november 2010

Onjuu kõik on kuulnud seda lauset, et ülikooli kõige suurem kasu on lõpuks kontaktid :) Tuleb lihtsalt palju aastaid seal käia ja võimalikult paljude inimestega tuttavaks saada. Mine tea millise ringiga nad pärast su ellu tagasi jõuavad. Vägagi paljud mu fotgraaf-sõbrannad-mõttekaaslased on just minuga samas loengus tarkusi kogunud, millel küll fotograafiaga mingit seost ei ole…aga see läks nüüd teemast välja.

Ja mitte ainult ülikoolis käia, vaid ka aktiivselt õppetegevuse välisest tegevusest osa võtta. Matiga olimegi samas organisatsioonis. Natuke oli küll ka ühist aega, aga kuna inimesi palju, siis meil vist suurt ühist jutustamist ei tekkinud. Seega oli väga armas kui mind nende pulma pildistama kutsuti. Kiirelt käisime telefoni teel plaanid läbi ja õigel päeval olin õiges kohas pruuti tervitamas.

Kuigi ma pruuti nägin päriselt esimest korda, (ma küll tuvastasin ta oma ühest varasemast pulmast pildi pealt) oli esimese minuti jooksul oli selge, et see tuleb väga lahe päev. Kõik oli meie poolt. Inimesed lahedad, ilm super, päevaplaan võimaluste rohke ja kuna ma enamus külalisi teadisn-tundsin ning pulmaisa vana sõber, siis mida veel tahta.

Alustasime minu lemmikilusalongist, lemmikmeikari juurest. Kes kunagi plaanib abielluda, palun minge Õnne juurde, te ausõna ei kahetse ;) Mõned pildid seal ja mõte oli teha üks väike ringike looduses ;). Kusjuures kuigi tegu on fotograafide lemmikkandiga olin mina sellel ringil teist korda elus.

Oi meil sai nalja. No lihtsalt on nii lahe inimestega, kes kõigega nõus on ja kes ise ideid välja käivad ning parimad lahendused asjadele leiavad. Ühesõnaga kui me ringilt registreerimiskohta jõudsime ja ma sealt oma lemmikpaaripanija eest leidsin, siis ei pidanud ma paljuks, tallegi öelda, et tehku nalja. Ja ta tegigi. No ikka nii, et enamus aega olid kõigil suud kõrvuni ja naer tuli südamest. Ma ütleks, et kuigi ma ei ole suur registreerimiste austaja, siis see oli vägagi meelelahutslik pool tunnike. Koht oli ka super. Noh pärast tuli muidugi välja, et paaripanija naine on pruudi parim sõbranna ja eks see tõttu sai tehtud ka sellised naljad, mis mõne teise paari puhul oleks pooled inimesed silmi pööritama pannud.

Edasi tegime autoga ringe kaunil eestimaa maastikul ja käisime puid ja põõsaid istutamas ning lõpuks jõudsime mulle siia kodulähedale peokohta. Õnneks oli mul vaja peol olla ainult loetud tunnikesed, sest kui sind ennast ikka ka pulmaisa naljad naerma ajavad, siis on väga raske pilte teha. Pulmaisa Tanel on Kalle väga hea sõber ja mis siis, et ma nende stiilis nalju olen juba aastaid kuulnud, siis ikka veel on need kõik naljakad.

Seekordne lemmik oli see, kus veinipudelikork pikkupidi suus, pidi pulmaametisse kandideerija ütlema lause, kus pea iga sõna algas p tähega – pruut kinkis peiule pumerangi, peig pruudile puudri. Minu ülesanne oli ainult naerust kõveraid pulmakülalisi pildile püüda ja anda endast parim, et nad minu naerupärast teravalt kaadrisse saaksid.

Ja seksinaljadest ma ei räägigi…Igatahes kojus sõitsin nagu rullnokk raadio põhjas ning olin täis energiat järgmisel päeval jälle pulma minema, kuigi ma eelmine päev just käisin.

Palju õnne Piret ja Mati ning olgu te elu sama lõbus!