Arhiiv kuude lõikes: detsember 2010

Lill

Kasvavad koos

Kasvame koos on selline pakett, kus kokku tuleb suurem sõprade seltskonnaga, kes koos pildistama tahavad tulla. Mina, kolme lapse emana, talun palju lapsi kooraga, pinget kenasti ja nii mul siis ühel päeval oligi koos kolm pakki koos kasvajaid. Järgmises postituses on suuremad, aga päeva mahtus ka seltkond 6 kuuseid.

Ma juba teadsin ette, et 1,5 tundi nii pisikesed seal vastu ei pea ja kõigi eelduste kohaselt lõpeb see väiksema või suurema rahulolematusega, seega püüdsin kohe uksest sisse tulevad beebid kinni ja kiirelt poseerima.

See ema on suurema lapsega juba ükskord koos kasvamist pildistamas käinud ja teadis kuidas asjad käivad. Kah oli väga armas temast, et ta ükspäev lihtsalt helistas ja ütles, kui väga rahul ta piltidega oli. :)))

Pisikeses Eestis juhtub ikka, et näiteks selle pisikese tädi käis minu juures 2 päeva enne neid…

ja enne kui teised kohale jõudsid. Meil on seal stuudios kirjas, et 15 minutit enne sessiooni algust võib kohale tulla. Mina kasutan alati seda 15 minutit pildistamiseks, sest kui pisike rõõmsa näoga uksest sisse tuleb, siis ta ei oska veel ise öelda kauaks talle naeratust jätkub :)

pärast kahte pisikest tüdrukut tuli suur poiss. Üks poiss peabki tugev olema …ja samas õrn ja armas ja naeratav :) …ahh ma ikka pean selle musitamise pildi ka siia panema :)

ja kuna üks kiire päkapikk oli ka ootevalmis, siis enne veel kui kõik ühele pildile proovisin panna sai tema ka paar klõpsu

Valguse testijaks oli üks vend kaasas. See vend oli ütlemata kasulik. Lapsed olid juba sellises vanuses, et üks rõõmsalt hüplev võõras tädi tõi pigem pisara silma kui naeratuse näole. Samas üks plaksutav suur vend tõmbas suu kohe kõrvuni :)

kõik koos!

neil palusin kaasa võtta päris mängukarusid. Emad tulidki suurte kottidega. Väga tublid emad, sest minuarust need lapsed olid nende keskel nii armsad… Igaüks oma moodi..

et sellest vee vähe, siis lisaks karudele, olid neil kaasas ka suured kingitused…

Karude ja kingitustega pildid tehtud olid veel täpselt nii palju aega, et kõik said järjest lastega pildile hüpata…

See pildistamine lõppes sellega, et varajasse kevadesse on nad oma seltskonna peaaegu kolmekordistanud ja me kohtume jääle. Lapsed peaks siis jubapalju osavamad olema. Isutvad, roomavad eest ära ja mõni tublim vist isegi teeb mõned sammud…

Oi mulle meeldib mu töö….

Rubriigid: pered, stuudios | 1 kommentaar
Lill

pooleteisesed kasvavad koos

Kui ma ükspäev oma stuudiokalendrist avastasin, et mul peaaegu terve tööpäev koosnebki suurtest seltskondadest, siis esimese hooga võttis kõhedaks küll. Ma kohe pikalt mõtlesin, et mida teha päev jooksul 10 pooleteise aastasega. Mul ju kodus omal näidismaterjal olemas. Ei tohi teda keelata-käskida-sundida. Kui ei taha, siis ei taha. Ja oleks, siis et ütleks, et ei taha. Nina vingu ja kisa lahti. Samas on ta parajalt uudishimulik, nii et iga uus asi vaja kindlalt järele proovida. Tegingi siis ettepaneku, uksest sisse ehmatusega, saab äkki emaga koos ninnu-nännud pildid teha. Seejärel võiks olla suur hunnik raamatuid, mida uudistada ning kui tundub, et asi käest minemas on, siis hakkame piparkooke tegema. Seda viimast ma kodus muidugi eriti positiivsetes värvides ette ei kujutanud, aga tulemused siis sellised.

Esimene kamp

Need on ninnu-nännu pildid kui keegi aru ei saa :)

Ma nüüd tean. Mul on musitamise ja kallistamise kiiksude juures veel ka naeratuse kiiks. Ma kohe pean saama igast lapsest naeratava pildi. Alati see pole nii lihtne, eriti kui ema ütleb, et tema laps peaaegu üldse ei naerata…aga ma ikkagi püüan :)

Ja jah…ka mõtlesin selle ka veel välja, et isad võivad kaasa tulla. Nad on vaiksed, ei lärma, ei jookse mööda stuudiot ringi ja palju ruumi ka ei võta. Samas on väga kasulik, sest kui emad ennast jutustama unustavad, siis on hea kui keegi last valvab, et ta mõnda välku endale kaela ei tõmbaks :)

Lugemise pildid. Mulle endale meeldivad alati tabatud hetked, isegi kui need on natuke sätitud.

ja alati on olemas selline laps, kes teeb kõike, mida su hing ühel pildil näha tahaks :)

emad on käinud aksessuaari riiuleid uurimas ;)

Väike paus lastele ;). Kui mul vähegi aega on ja eriti suuremate koos kasvajatega, siis saavad ka emad üksi mõne pildi kaasa. Nad on küll alati kohmetud, kuid ma loodan, et samas ka meeldivalt üllatunud.

ja jaaa… meil stuudios on suur silt ukse peal, et laste eest vastutavad vanemad :)

ja päkapikud piparkooke tegemas…

See järel tulid mulle poole väiksemad suure kambaga ning sõbranna pere, kes järgmises postituses on ning õhtu lõpetuseks veel üks kamp pooleteiseseid….

algatuseks kohe üks isa kahekesi oma tütrega… nii armas

tõsistest eesti meestest naeratust välja meelitamas…

selle pere ilusad pildid küll albumitesse ära ei mahu. Minuarust see on nii tore, et nad nii palju käivad. Mälestused, mis nad koguvad on ikka super. Neil ainult pärlid :). Ja ma ei pea ju ütlema kui lihtne on pildistada inimesi, kes on harjutanud :)

Isa asemel oli sellel perel kaasas suur õde. Ta võttis isegi veel vähem ruumi kui isad ja mis seal salata, palju ilusam pildistada ka ;) Selle pere kleidi valik tegi mind, kui kolme tütre ema ikka kadedaks…

Need lapsed tahtsid ise lugeda…mina sain hetki tabada ;) …neid ülemisi ;)

Mul iga laps oleks üliõnnelik, kui neil selline roosa kleit kapis ripuks

mis ma rääkisin pooleteisest ja käsu peale tegemisest…näete jah ;)

ja õhtune piparkoogitaigna söömine. Läks ikka väga hästi kaubaks…

emad heldisid….

Vot siis selline päev stuudios…

Rubriigid: pered, stuudios | 3 kommentaari
Lill

Sõbranna pere stuudios

Kui sõbranna avaldab soovi stuudiosse tulla, siis on mõnusalt lihtne. Tundes tema lapsi tead juba kui pika sessiooni planeerida võiks. Selle pere pisikesed mürakarud kindlasti tunnist sessiooni vastu ei peaks ja isegi poole tunnise lõpus arvasid nad, et liiga, mis liig. Sessiooni lõpuks oli sõbranna ikka päris ära ehmatanud ja ütles, et tal eelmisest korrast on nii positiivsed mälestused ja nüüd siis niimoodi. Ma siis ei pidanud paljuks meelde tuletada, et sessioon ise nägi välja täpselt samasugune ja tema ilusad mälestused on pigem rõõmsalt naeratavate lastega piltidest :)

Artur oli see sõna, mida selle poole tunni jooksul kõige rohkem kuulis. Samas minu kui fotograafi jaoks oli ta puhas rõõma – emotsiooniga pilte rohkem kui kellestki teisest :)

Sellest ma olen juba ammu aru saanud, et palju-palju lihtsam on vanematel aste järgi painduda kui panna näiteks ühte 1,5 aastast tegema seda, mida sina tahad ;). Perepildid nii nagu lapsed tahtsid :)

Eks nad järgmiseks korraks mäletavad ainult seda kui armsalt nad seal koos olid :)

Rubriigid: pered, stuudios | 2 kommentaari
Lill

teine korrus pooleli

Teate ju küll kuidas alati ei lähe asjad nii kiirelt kui tahaks. Meie ülioptimistlik plaan oli laste sünnipäevaks valmis saada. Optimistlik plaan jõuludeks, aga näib, et sellel aastal ikka ei saa. Ehitajatele pole mul hetkel midagi ette heita ja just sellel põhjusel on nad hetkel kuskil mujal tööl. Meie oma soovidega saime nad ju teiste tööde vahele, aga nende juba antud lubadused peavad kõik mujal selle aasta piiridesse mahtuma. Nii me siis kannatlikult ootame kuni keegi neist järjega jälle meie juurde jõuab :)

trepihallis on krohvimistööd lõpetatud. Järgmiseks sammuks tuleb täna üks puusepp vaatama kuidas meie eluohtlik olukord lõpetada ja mingi äära teha. Lauad on liivapritsiga puhastatud, vaja ainult valmis teha. Krohvi hakkab Kalle värvima, aga muud värvimised jäävad õppinud meestele.

Ketlinile tema tuba praegu ei meeldi, sest lubati valgeid seinu ja üldse on seal liiga must :)

Meie magamistoas praegu Kalle mässab ja tahab ikka lähipäevil värvima hakata. Kuigi need hallid seinad tunduvad kah väga ilusad ja me polegi enam niiiiii kindlad, et me neid ära värvida tahame. Äkki oleksi ilusam. Värvida saab ju alati :)

Kusjuures eriti meeldivad mulle aknalauad. Need värviti ükskord enne panemist ära, aga savikrohv mis sinna peale kukkus ja mille Kalle nüüd maha pesi, on andnud neile sellise mõnusa vana väljanägemise. Kiusatus need jsut selliseks jätta on ikka väga suur. Meie pere 6 liige, ei jää meist sammugi maha ja hetkel magab ta mul selja taga. Meil on terve pere kleepekaid, aga see pole see jutt.

Rubriigid: KODU, minu kodu | 4 kommentaari
Lill

Kommijutt

Õhtuti voodis ma ikka mõtlen :) Igasugu mõtteid tuleb pähe – kuidas kasvatada lapsi? Kas ma teen seda õigesti? Hästi? Äkki ikka nii ei peaks? Saate aru jah.

Kuna ma nüüd töises plaanis, lastel lasteaias ja sõpradega puutun kokku rohkemate lastega kui oleks eales arvanud, siis ikka ju näen mida ja kuidas teised teevad.

Ma arvan, et minu kõige suurem küsimus on vanema ja sõbra vaheline õrn joon. Ma vahel isegi enam ei tea kummal pool joont ma rohkem olen, aga ma iga sõna ja teoga püüan meenutada oma lapsepõlve ja mida ma oleks tahtnud ja mida mitte.

Üks väga suur-suur asi minu jaoks on tunnustamine. Kunagi Gordoni koolis käies jäi kohe pärast kursust meelde, et tuleb peegeldada kuidas mingid lapse teod sind kurvaks teevad, aga hoopis teine külg on näha ja tunnustada seda teist poolt. Ja see teine pool on nii mõnus. Kui ma nüüd kasvõi ennast vaatan, siis on ikka ütlemata mõnus tunne kui keegi sind töö pärast kiidab. Kohe ütlemata mõnus tunne. Ja millegi pärast ma arvan, et siiratele ja rikkumata lastele on see tunne veel suurem.

Ükskord sügisel avastasime meie linna pea tänaval kommipoe. Selge on see, et lapsed tahaks sinna minna iga päev, aga leppisime siis kokku, et igal reedel lähme kommipoodi. Nii me siis olemegi seal juba mitu kuud käinud. Iga laps saab ukse juures omale paberkoti ja võib sinna oma äranägemise järgi peotäie komme valida. Päris hea on vaadata kuidas kotti lähevad paar vana lemmikut ja sinna hulka mõni uus katsetamiseks. Minu ülesanne on jägida ühe silmaga Kärdut ja teisega kahte ülejäänut. Kärdu kasvab ja igakord on tal seal mõni uus idee. Ükskord avas ta suuri sahtleid – ainult nende avamise pärast. Teinekord võttis omale kiisukommi ja asus seda kohe kohapeal sööma. Eile ta arvas, et seda kiisukommi enam ei tahakski ja pani paberist võetud kommi riiulisse tagasi ning otsustas klaasist pudelitega proovi teha. Liisu, kes algul valis rohkem Ketlini järgi, on nüüd omad lemmikud leidnud, aga teda tuleb jälgida, et ta liiale ei läheks. Kah on ta muutunud poes väga julgeks ja vestleb alati teiste ostjatega. Viimane kord ei pidanud ta paljuks ühe memme käest imestunult küsida, et miks tollel ainult üks hammas on. Ketlin on muidugi kõige teadlikum ja meie õnneks tahab ta olla hea laps ning püüab valida tervislikke komme :). Näiteks kuulub tema soovide hulka Kalle eeskujul peotäis kuivatatud aprikoose, samas ei pidanud ta paljuks ka üks suur shokolaadist jõuluvana omale kotti pista.

Minu suureks rõõmuks pole meil veel mitte ühtegi korda tekkinud poes tüli ega vaildust teemal kui palju komme keegi võtta võib.

Kuna meil nüüd päris mitu reedet on erinevate ürituste pärast vahele jäänud, siis leppisime kokku, et eile on just see õige päev kommipoe külastuseks. Poes oli järjekord ja vaikselt juba tundus, et kohe kohe muutuvad lapsed kärsituks kui poemüüja järg meieni jõudis ja ta  ütles, et ta päris tihti mõtleb meie peale ja küll mina olen ikka ütlemata tubli ema. Ta vist isegi ütles, et ma olevat kangelane :). Igatahes oli see väga-väga armas ja Ketlin kuulis seda ning sellest pisikesest kiituse üle, mis otseselt teda ei puudutanud, oli tal nii hea meel.

Kohe nii hea, et ta lubas autos väiksemaid kenasti vaadata kuni ma pärispoest kiirelt piparkoogi glasuuri toon. Liisu jälle lubas autos, et tema koristab kohe koju jõudes oma toa ära, kuigi ta tegudeni ei jõudnud, oli mõte vähemalt aus :)

Ma siis kohe pean ühe teise loo ka kirjutama. Kui ma lastel lasteaias järel käin, siis Kärdu viin kõigepealt Ketlini rühma ja seal siis suured lapsed kas mängivad temaga või ta saab ise kenasti kalade vaatamisega hakkama. Mina käin siis Ketlini ja Liisu rühma vahet ja utsitan neid riidesse panema. Kui ma eile veel viimast korda Ketlinile käisin ütlemas, et Liisu saab kohe valmis, avanes mulle Liisu rühmas selline vaatepilt. Üks väike Liisu sõbranna aitas Liisul parajasti jope lukku kinni panna. Pusis seal natuke ja sai päris hästi luku jooksma. Vaatas ja sättis Liisu mütsipaelad ka kenasti jopehõlmade vahele ja tõmbas luku täpselt nii kõrgele kinni kui Liisu lubas. Mina vaatasin ja heldisin kõrval. Sellised pisikesed head asjad vajavad ikka ja alati kahte poolt ja nii mõnus kui keegi selle sammu lähemale astub :)

Kommijutu lõpetuseks peab ütlema, et meie peres pärast paari esimest päeva päkapikud enam pole käinud. Keegi lihtsalt pole nendest puudust tundnud, kuigi mul varu on kenasti sahtlis ootamas. Liisu sõi oma kalendri ka ükskord täiesti tühjaks ja nüüd hüüab igal hommikul – Ketlin vaatame, mis su kalendris on.

Ju siis neid muid komme on meie peres igaks päevaks praegu piisavalt. Minu jaoks on kohe kindlasti!!!!!

Rubriigid: muu | 8 kommentaari