Arhiiv kuude lõikes: detsember 2010

Lill

Ketlin 6

Meie esimene laps on 6 aastane. Nii kaua on olnud mu elu hoopis teistsugune kui enne. Palju-palju parem, ilusam, õnnelikum, väsitavam, närvilisem :)

Tänu Ketlinile on meie elu parem, sest tema on väikesest peale tahtnud olla minu abimees. Tänu Ketlinile parem, sest tema teab reegleid ja hoiab meid rajal. Tänu Ketlinile parem, sest ta ise on nii hea.

Tänu Ketlinile on elu ilusam, sest ta rõõmustab siiralt ja emotsionaalselt. Tänu Ketlinile on ilusam, sest ta toodab suurtes kogustes ilu iga päev. Kas ta siis laulab või joonistab või meisterdab. Tänu Ketlinile on eilusam, sest kaunistab meie pere igas mõttes.

Tänu Ketlinile on meie elu õnnelikum, sest ta on lihtne ja alati heas tujus. Tänu Ketlinile õnnelikum, sest kõik teised inimesed on alati temaga koos õnnelikud. Tänu Ketlinile õnnelikum, sest mitte keegi meie peres ei naera nii palju kui tema.

Tänu Ketlinile on meie elu väsitavam, sest ta armastab lobiseda :). Tänu Ketlinile väsitav, sest ta laulab kogu aeg. Tänud Ketlinile väsitavam, sest tema soovidel pole lõppu.

Tänu Ketlinile närvilisem, sest ta kasvab liiga ruttu. Tänu Ketlinile närvilisem, sest äkki me teeme milleski vea. Tänu Ketlinile närvilisem, sest vahel me ei pea reeglitest kinni.

Kui ma vaatan peeglisse, siis ma näen seal Ketlinit. Ma tean mida ta mõtleb ja millised on tema soovid. Ma väga loodan, et ma tean kuidas teha nii, et ta 20 aasta pärast ütleks, et tal oli väga-väga õnnelik lapsepõlv :)

6 aastane Ketlin armastab – kassi, rõõmurulli, lund, emmet-issit, liisut-kärdut, raamatuid, laulda, sõpru, üllatusi, sünnipäeva, raha, kohvikuid, tsatsatsaad, joonistada, meisterdada, jõuluvana, teiste laste sünnipäevi, kutseid teha, kutseid saada, multikaid, tomi-annit, lobiseda, naerda, kingitusi, inglismaad :) …..

Palju palju õnne meie kõige päikeselisemale!

Rubriigid: Ketlin | 14 kommentaari
Lill

natukene kannatust

Kui ma lähen fotograafi juurde, siis ma kujutan ette, et kohe kui ta minu pildistamise on lõpetanud jookseb ta koju, paneb arvuti käima, teeb klõps-klõps kiirelt pildid ilusaks. Samal ajal kui ta ühe käega pilte läbi interneti mulle näitama saadab, paneb ta teisega plaati ümbrikusse, et kuller selle jooksujalu kliendile toimetaks. Stopper kinni – kaua läks…mmmm 5 tundi :)

Kui õnnelik ma siis oleks kui päriselt ka asjad niimoodi toimiks. Aga kuidas päriselt on…

Ühe perekonna pildistamine võtab aega tunnikese või pool ja praeguse jõulueelse ajagraafiku järgi on mul nädalas kuskil 10 tööd. Ühe pere piltide valik ja töötlemine võtab umbes kolm-neli korda rohkem aega. Ma ütlen ette ära, et see küsimus, et miks siis võtta kui ei jõua, ei ole hetkel asjakohane :)

Jõuan küll…ööpäevas on 24 tundi ja palju siis selleks magamisele kulutada, aga näed ei ole see midagi nii lihtne. Ma tõesti püüan ja annan endast parima ja olen jõudnud mingite ulmeliselt lühikeste tähtaegadeni, mis paljud fotograafid täiesti endast välja viivad, aga minust on veel kiiremaid… ja see toob mind jällegi loo algusesse.

Eelmine nädal algas mul 2 pika töise päevaga. Teisipäeva õhtuks kui oli näha töö hulk nii minul kui ka Kallel, ei jäänud muud midagi üle kui vanaema Kärdut valvama kutsuda. Tänuväärselt sain ma teha 2 päeva tööd kahe vaba käega ja täpselt nii kaua kui silm lubas. Asi tundus täiesti lootusrikas ja Liisule sai ostetud sünnipäevakingitused ja tordi jõudsin ka teha. Väikesele edule järgnes aga väike tagasilöök pisikese toidumürgituse näol, mis ei lubanud mul terve päeva voodis isegi istuli tõusta. Sellistel hetkedel ei jõua ma ära imestada oma lapsi, kes skavad just siis vaikselt ja rahulikult olla kui seda vaja on.

Minu väärtuslik töötlemise aeg jooksis liiva ja hoidsin pöialt, et ma järgmisel pikalt päkapiku ootuses klientide jaoks kenasti rivis olen. Olin.

Töötlemata tööde hunnik silme ees, tegin natuke kodus kurjemat häält ja kõik pereliikmed lubasid mul arvutis istuda, et kõik oleks nii nagu lubatud. Ketlini sünnipäeva eelõhtul leppisime kenasti kokku, et ka Kalle peab hommikul vara linnas olema ja me teeme tordisöömise hoopis õhtul. Ketlin väga-väga mõistlik laps sai sellest aru ja jälle sain torditegemise ajast arvuti taga istuda.

Lapse sünnipäeval võtsin veel endale inimeste nägude vaatamisest pool tunnikest ja ühendasin Kärdu magama jalutamise koos fotokaga jääpurikate pildistamisega ning terve eilse päeva jälle stuudios päkapikke pildistades.

Eile õhtul ma autoga päris koju ei jõudnudki, aga õnneks ei jäänud auto väga kaugele ;) Elektrit meil on, nii et töödelda ma saan, aga kodus välja mitte…

Miks ma seda kirjutan, sest ma saan liiga tihti kirju, inimestelt, kes arvavad, et ma teen tööd nii nagu esimeses lõigus, aga ma tõesti püüan ja annan endast parima ja kuni 2 nädalat ei ole liiga pikk aeg ju?

Rubriigid: muu | 17 kommentaari
Lill

uus kohtumine

Viimati kohtusin selle perega siis kui neil lapsi poole vähema oli :) Kas ma juba ütlesin, et vanu tuttavaid on eriti mõnus pildistada. Kusjuure eriti neid lapsi, kellega eelnev kogemus igati positiivne oli. Põhiliselt neile, mulle meeldivad lapsed alati, emotsioonid võidavad alati!

Oi kuidas mulle meeldivad sellised pered, kus isad osa võtavad :). Kus isad ei seisa käed taskus ukse kõrval ja ei oota kuni emad üksi omad lapsed riidesse panevad. Nende lapsed on oma isadega kohe hoopis teistsugused. ohh…ma tulen selle teema juurde ükskord kohe pikemalt tagasi :). Selle pere isa nagu näete võtab osa :)

Beebi :) Kusjuures see pilt ei ole mitte poseeritud. Tema niisama pikutas kui ma tegin samal hoopis seda alumist pilti ;). Nagu ikka stuudios olen mina nagu haiglas haige oma tilgutitoruga. Mina hoian suurt softboxi käe küljes, et mitte paremaid emotsioone ja tegusid maha magada ;)

Nii ma nüüd lähen teen natuke vahepeal tööd ja siis homme äkki näitan veel pilte…

Rubriigid: pered, stuudios | 3 kommentaari
Lill

päkapikud…

Kuigi on nii, et kelle nimi kirjas ei ole, see enam päkapiku pilti ei saa, näitan ma ikkagi, mis ma teinud olen. Ja teinud olen oi kui palju. Esimesed tegin juba augustis. Väga õigesti mõtlevad inimesed ütlesid, et mis tehtud see tehtud ja panid kuumal suvepäeval mütsid pähe ja lasime karu küljest jõululaulu taustaks :) …äkki ei lasknud ka, aga nüüd käiab see karu ikka igal sessioonil …

uute päkapikkudeni!

Tee meie juurde on nad kahjuks ära unustanud. Minuni pole nad veel üllatusega ühtegi korda jõudnud. Kalle juures ükskord käisid. Lastele tassisid nad 2 esimest päeva kah head-paremat. Nüüd on aga päris mitu-mitu päeva meie peres täiesti päkapikuvabad olnud. Igaõhtune hoiatus, et päkapikk ei tule kui magama ei minda, ei paista siin kedagi mõjutavat ja nii need hommikud mööduvad. Ütleks, et keegi isegi ei kurvasta :)

Rubriigid: pered, stuudios | 5 kommentaari
Lill

mina stuudios

Tõstsin just kaustu ühest kohast teise ja vaatasin, et oiiiiii kui palju pilte, mida ma polegi veel näidanud. Oi neid kaustu oli ikka kümneid ja kümneid :). Ma ikka pean näitama, sest mulle väga meeldib kui kõik, kes minu juurde tulevad ikka teaks, mis neid ees ootab :)

see pere, oli tegelikult veel suurem. Neil olid vanaema-vanaisa ka kaasas :) . Ma just viis minutit tagasi avastasin kuidas selliseid triipe sekunditega teha saab ja siis ma ei suutnud ennast tagasi hoida :)

muistama peavad kõik inimesed minu juures… isegi need, kes pole ammu musitanud ;)

teine pere siia postitusse tuli ka kohe suurelt. Väikesel õnnelikul poisil on mitu tädi ja kõik vanaemad-vanaisad. Tema ise neile silmarõõmuks esialgu ainuke :)

ma ikka ütlesin, et kõik peavad musitama :)

perepildid ;)

tädid :)

Rubriigid: pered, stuudios | 4 kommentaari