Ma natuke aega tagasi vaatasin videost Julie & Julia filmi ja jäin mõtlema, et äkki ikka peaks oma elus ka mingi korra looma ja võtma endale mingi väikese eesmärgi ja seda püüda täita. Pühapäeva hommikuti kui ma üksi autoga linna tööle sõidan, siis mul on segamatu võimalus mõelda. Eriti nüüd viimastel nädalatel, kus päike paistab, on see puhas nauding. Loon korra oma blogisse – esmaspäeval kirjutan oma lastest ja perest ja endast ;), kolmapäeval kodust ja aias ja nädalalõpus siis eputan tehtud töödega. Kõike nagunii ei jõua ja nii need lapsed muidu kasvavad ja pärast saan ilma kirjaliku tõestuse olemasoluta näpuga vehkides öelda – ei minu lapsed küll nii ei teinud. Ma tahaks näha, kas ma suudan olla nii järjekindel, et ma saaks ükskord kirjutada siia esmaspäev 52
Alustan endast. Kuna me nüüd kolisime magamistoa ilma televiisorita tuppa ja Kalle mulle uhke öökapikese tegi, siis ma kogusin sinna peale ka hunniku raamatuid. Võtsin ennast kohe Rapla raamatukogus arvele ja panin kohe 2 raamatu ootejärjekorda kah. Esimesena lugesin läbi söö, palveta ja tee muid asju raamatu. Mina suuuuuure Itaalia fännina oleks kohe mitu korda tahtnud raamatu kõrvale visata, et mis kräpp see selline on ja mõttetu soigumine ja nutt ja hala. Ma vahele ütlen, et ma täna näiteks suudan isegi meenutada, et ma viimane kord nutsin siis kui ma siin oma maja ees sõitsin auto lumme kinni just siis kui ma viimasel minutil olin lastele lasteaeda järele minemas ja mitte kedagi ei olnud appi kutsuda ja ma pidin auto ise kätte saama. See selleks. Hea, et ma ikkagi raamatut minema ei visanud, sest India osa meeldis mulle kohe väga. Noh ikka nii väga, et ma Kalle suureks rõõmuks tellisin meie kunagi kauges tulevikus valmivasse saunamajja ka suurte akendega meditatsiooni toa. Võiks olla selline helikindlate akendega, kust ükski laste nõudmine läbi ei kostu.
Raamat läbi võtsin ette järgmise – Minu Austraalia. Mitu korda vaatasin raamatu kaant, et kas mul ikka on teine raamat käes, sest ikka väga üksühele tundus see eelmise teosega. Sitt suhe ja vajadus kaugele ära vabadust ja ennast leidma minna. Nüüd raamatu keskel olles loen huviga, sest poisssõber tundub mulle koduperenaisele väga nunnu ;) ja leian iga päev, et näed ma ju elan ka sellist mõnusat tshill elu…samas raamatu enese ja vabaduse leidmine muutus ikka väga kiirelt suureks kõhuks ;)
Minu elust. Meie elu on täpselt selline, mille kohta mu ema ütleks, et ükski täiskasvanud inimene ei tohiks küll niimoodi elada. Peaks olema rohkem organiseeritud ja korralik ja ma isegi ei tea mis kõik veel…. eeskujuks olema kellegile. Ei saa ju nii, et hommikul nügime Kallega üksteist voodist välja, et lapsed peaks lasteaeda viima ja kui ikka mõlemad liiga kõvasti magajat teesklevad, siis keegi ei viigi. Lohutame ennast sellega, et tulevikus me nagunii sellest ei pääse ja kooli nad lihtsalt peab viima. Süüa ja koristada võib, aga ei pea. Mul juba nädala jagu on kahju, et meile keegi kohe külla tulemas ei ole, sest muidu ma lihtsalt peaks need pusletükid siit oma laua alt kokku korjama. Ja näed hommikumantliga võib vabalt terve päeva kodus ringi jalutada, sest selleks, et tööd teha ei pea ju kohe mitte endale nägu pähe joonistama ja lokke keerama. Et sellest veel vähe oleks, siis näiteks unistame Kallega õhtuti, mida ja kuhu ma sügisel õppima läheme. Kui Kalle on juba täitsa valmis kõik mõelnud, siis minu ideepojake alles idaneb. Ma kohe üldse ei tunne ennast vanemana kui 10 aastat tagasi, mõtlesin ma just siis kui üks õhtu kinno minnes üle nende suurte ümmarguste teetõkendite hüppasin…
Lastest natuke ka… Kärdukesega otsustasime, et tissitamine tuleks ära lõpetada. Mina olin see, kes venitas nagu kummi, et ohh järgmine nädal ja küll saab ja väga mõnus oli teise tuppa karjuda, et ma ei saa aidata, me siis Kärdukesega tegeleme muuga. Ühel õhtul tulin töölt koju ja meie Kärduke selle asemel et ennast kohe horisontaali visata pani oma käed mulle ümber kaela ja kallistas hoopis. Ma siis kehitasin ka õlgu ja ei hakanud väga pakkuma. Järgmine päev möödus kah niimoodi minu kahtleva pilgu ja tema ükskõiksuse tähe all. Mingil lõunapausil ta ikka vaatas mind pika pilguga, aga vot ei meenunud need soovid ja sinna paika see jäigi. Ühesõnaga väga valutu ja sõnadevaene lõpetus oli. Kui mul ei oleks seda kogemust, siis ma ei oskaks iialgi arvata, et see võiks olla nii lihtne. Ka mulle.
Loomulikult arvab ta nüüd, et päeval ta enam magama ei pea. Vähemalt ei ole õnnestunud meil nädala jagu teda kuidagi magama saada. Kõik katsed on lõppenud minu uinumise ja tema vaikse lahkumisega voodist. Noh nagu kõik meie lapsed, ei tee ka tema sellest mingit probleemi ja möllab ka ilma magamata õhtuni välja.
Liisu suurim saavutus on oma nime kirjutama õppimine. Vähemalt 8 kriipsuga E-tähest on tema suureks pettumuseks alles jäänud 3 kriipsu ja viimased päevad üritab väga aktiivselt ülejäänud tähti õiges järjekorras e kõrvale kirjutada. Mulle meeldib kuidas Liisu räägib. Laused pikad ja rohkete omadussõnadega. Kalle suureks pettumuseks teatas ta aga, et sporditrennis ta enam käia ei taha, sest ta lihtsalt ei julge endast aasta vanemate laste vahel trügida ja võita tahaks ju ka vahel.
Ketlini õlgadel on terve meie pere kaine mõistus ja kord. Kas te tõesti tahate, et Kärdukas teie pulmaserviisi ära lõhuks – kostab köögist dramaatiline hüüe, sest keegi unustas kummi ukse nuppude vahele panna. Samas võib ta suure ohkeda teatada, et tema ei viitsi iga päev koristada. Ups ma unustasin, koristada armastab meil Liisu. Tema on see, kes läheb vaikselt teeb ära ja tuleb siis ütleb, et ma koristasin teie toa ära. Ketlin teeb draamat. Ma teen ka ja Kalle ka. Ja siis laiutame kõik käsi, et kelle lapsed…
Kell on esmaspäeva hommikul 9.45. Kalle läks Pärnusse projekti jaoks raha küsima – hoiame pöialt, et kõik hästi läheks. Suuremad lapsed on lasteaias kaasas lubadused, et nad ei pea magama, vaid võivad ka silmad lahti hoida ning Kärdukas pole veel üles ärganud…
Ma nüüd hakkan kolmikuid tuunima…on ju mulle meeldib teid nende kolmikutega kiusata. Kolmapäeval ma näitan, mis Kalle ühe kapiga tegi ja kuhu ma hommikumantli nüüd riputada saan…
Pildid on lille teemast. Meil klubis oli selline kodune töö ühel nädalal…
