Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2011

Lill

Esmaspäev 1

Ma natuke aega tagasi vaatasin videost Julie & Julia filmi ja jäin mõtlema, et äkki ikka peaks oma elus ka mingi korra looma ja võtma endale mingi väikese eesmärgi ja seda püüda täita. Pühapäeva hommikuti kui ma üksi autoga linna tööle sõidan, siis mul on segamatu võimalus mõelda. Eriti nüüd viimastel nädalatel, kus päike paistab, on see puhas nauding. Loon korra oma blogisse – esmaspäeval kirjutan oma lastest ja perest ja endast ;), kolmapäeval kodust ja aias ja nädalalõpus siis eputan tehtud töödega. Kõike nagunii ei jõua ja nii need lapsed muidu kasvavad ja pärast saan ilma kirjaliku tõestuse olemasoluta näpuga vehkides öelda – ei minu lapsed küll nii ei teinud. Ma tahaks näha, kas ma suudan olla nii järjekindel, et ma saaks ükskord kirjutada siia esmaspäev 52

Alustan endast. Kuna me nüüd kolisime magamistoa ilma televiisorita tuppa ja Kalle mulle uhke öökapikese tegi, siis ma kogusin sinna peale ka hunniku raamatuid. Võtsin ennast kohe Rapla raamatukogus arvele ja panin kohe 2 raamatu ootejärjekorda kah. Esimesena lugesin läbi söö, palveta ja tee muid asju raamatu. Mina suuuuuure Itaalia fännina oleks kohe mitu korda tahtnud raamatu kõrvale visata, et mis kräpp see selline on ja mõttetu soigumine ja nutt ja hala. Ma vahele ütlen, et ma täna näiteks suudan isegi meenutada, et ma viimane kord nutsin siis kui ma siin oma maja ees sõitsin auto lumme kinni just siis kui ma viimasel minutil olin lastele lasteaeda järele minemas ja mitte kedagi ei olnud appi kutsuda ja ma pidin auto ise kätte saama. See selleks. Hea, et ma ikkagi raamatut minema ei visanud, sest India osa meeldis mulle kohe väga. Noh ikka nii väga, et ma Kalle suureks rõõmuks tellisin meie kunagi kauges tulevikus valmivasse saunamajja ka suurte akendega meditatsiooni toa. Võiks olla selline helikindlate akendega, kust ükski laste nõudmine läbi ei kostu.

Raamat läbi võtsin ette järgmise – Minu Austraalia. Mitu korda vaatasin raamatu kaant, et kas mul ikka on teine raamat käes, sest ikka väga üksühele tundus see eelmise teosega. Sitt suhe ja vajadus kaugele ära vabadust ja ennast leidma minna. Nüüd raamatu keskel olles loen huviga, sest poisssõber tundub mulle koduperenaisele väga nunnu ;) ja leian iga päev, et näed ma ju elan ka sellist mõnusat tshill elu…samas raamatu enese ja vabaduse leidmine muutus ikka väga kiirelt suureks kõhuks ;)

Minu elust. Meie elu on täpselt selline, mille kohta mu ema ütleks, et ükski täiskasvanud inimene ei tohiks küll niimoodi elada. Peaks olema rohkem organiseeritud ja korralik ja ma isegi ei tea mis kõik veel…. eeskujuks olema kellegile. Ei saa ju nii, et hommikul nügime Kallega üksteist voodist välja, et lapsed peaks lasteaeda viima ja kui ikka mõlemad liiga kõvasti magajat teesklevad, siis keegi ei viigi. Lohutame ennast sellega, et tulevikus me nagunii sellest ei pääse ja kooli nad lihtsalt peab viima. Süüa ja koristada võib, aga ei pea. Mul juba nädala jagu on kahju, et meile keegi kohe külla tulemas ei ole, sest muidu ma lihtsalt peaks need pusletükid siit oma laua alt kokku korjama. Ja näed hommikumantliga võib vabalt terve päeva kodus ringi jalutada, sest selleks, et tööd teha ei pea ju kohe mitte endale nägu pähe joonistama ja lokke keerama. Et sellest veel vähe oleks, siis näiteks unistame Kallega õhtuti, mida ja kuhu ma sügisel õppima läheme. Kui Kalle on juba täitsa valmis kõik mõelnud, siis minu ideepojake alles idaneb. Ma kohe üldse ei tunne ennast vanemana kui 10 aastat tagasi, mõtlesin ma just siis kui üks õhtu kinno minnes üle nende suurte ümmarguste teetõkendite hüppasin…

Lastest natuke ka… Kärdukesega otsustasime, et tissitamine tuleks ära lõpetada. Mina olin see, kes venitas nagu kummi, et ohh järgmine nädal ja küll saab ja väga mõnus oli teise tuppa karjuda, et ma ei saa aidata, me siis Kärdukesega tegeleme muuga. Ühel õhtul tulin töölt koju ja meie Kärduke selle asemel et ennast kohe horisontaali visata pani oma käed mulle ümber kaela ja kallistas hoopis. Ma siis kehitasin ka õlgu ja ei hakanud väga pakkuma. Järgmine päev möödus kah niimoodi minu kahtleva pilgu  ja tema ükskõiksuse tähe all. Mingil lõunapausil ta ikka vaatas mind pika pilguga, aga vot ei meenunud need soovid ja sinna paika see jäigi. Ühesõnaga väga valutu ja sõnadevaene lõpetus oli. Kui mul ei oleks seda kogemust, siis ma ei oskaks iialgi arvata, et see võiks olla nii lihtne. Ka mulle.

Loomulikult arvab ta nüüd, et päeval ta enam magama ei pea. Vähemalt ei ole õnnestunud meil nädala jagu teda kuidagi magama saada. Kõik katsed on lõppenud minu uinumise ja tema vaikse lahkumisega voodist. Noh nagu kõik meie lapsed, ei tee ka tema sellest mingit probleemi ja möllab ka ilma magamata õhtuni välja.

Liisu suurim saavutus on oma nime kirjutama õppimine. Vähemalt 8 kriipsuga E-tähest on tema suureks pettumuseks alles jäänud 3 kriipsu ja viimased päevad üritab väga aktiivselt ülejäänud tähti õiges järjekorras e kõrvale kirjutada. Mulle meeldib kuidas Liisu räägib. Laused pikad ja rohkete omadussõnadega. Kalle suureks pettumuseks teatas ta aga, et sporditrennis ta enam käia ei taha, sest ta lihtsalt ei julge endast aasta vanemate laste vahel trügida ja võita tahaks ju ka vahel.

Ketlini õlgadel on terve meie pere kaine mõistus ja kord. Kas te tõesti tahate, et Kärdukas teie pulmaserviisi ära lõhuks – kostab köögist dramaatiline hüüe, sest keegi unustas kummi ukse nuppude vahele panna. Samas võib ta suure ohkeda teatada, et tema ei viitsi iga päev koristada. Ups ma unustasin, koristada armastab meil Liisu. Tema on see, kes läheb vaikselt teeb ära ja tuleb siis ütleb, et ma koristasin teie toa ära. Ketlin teeb draamat. Ma teen ka ja Kalle ka. Ja siis laiutame kõik käsi, et kelle lapsed…

Kell on esmaspäeva hommikul 9.45. Kalle läks Pärnusse projekti jaoks raha küsima – hoiame pöialt, et kõik hästi läheks. Suuremad lapsed on lasteaias kaasas lubadused, et nad ei pea magama, vaid võivad ka silmad lahti hoida ning Kärdukas pole veel üles ärganud…

Ma nüüd hakkan kolmikuid tuunima…on ju mulle meeldib teid nende kolmikutega kiusata. Kolmapäeval ma näitan, mis Kalle ühe kapiga tegi  ja kuhu ma hommikumantli nüüd riputada saan…

Pildid on lille teemast. Meil klubis oli selline kodune töö ühel nädalal…

Rubriigid: Krista | 10 kommentaari
Lill

Uus müts

Meil stuudios on plaan teha kõigile tutikate beebide emadele vastupandumatuks sooviks broneerida noh nii umbes 10 minutit peale sünnitus üks sessioon :)

Selleks teeme nüüd üksteise võidu aksessuaare. Minu panus on siiani olnud suhteliselt väike. Teisipäev õhtul paistis, et mul saavadki kõik tööd töödeldud ja lasin Kallel 2 kommi eest ülevalt peidukast lõngakastid välja otsida. Oma lemmikvardad olen aga nii kindlasse kohta ära pannud, et neid leida hetkel ei õnnestunud. Õnneks leidsin väikese varu pikki vardaid. Suurusnumbreid kolmest kümneni, aga ainult valitud numbreid oli kaks varrast. Suur plaan oli kolmapäeval linna varusid täiendama minna, aga nagu seadus ette näeb, siis kaubandusvõrk läks pidustuste lainele veel enne minu hommikusööki.

Valisin siis võimaluste piires ja tulemusi näete siin.  Eurolaulude presentatsiooni taustal valmisid mõned. Nii…ja mis ma number 5 varraste ja 5 ja 8 heegelnõelaga veel suudaks teha :) Sukanõela kah ei leidnud. Selle eest aga juutuubist uhke lille heegeldamise õpetuse ja koos tädiga tegin kah täpselt 23 minutiga lille valmis.

Peaaegu poistekas ka. Ma nüüd siis teen vaheldumisi – üks poisile, üks tüdrukule…

Ja pssst… homme lähen kolmikuid pildistama. Kujutate ette kolmikuid :) ja ühte üksikut poissi ka. Temal on küll kolm õde, aga need on kõik ühe kaupa sündinud ja kodust ära, et ei vibreeriks ees ;)

Rubriigid: Krista | 10 kommentaari
Lill

Eleni Nele

Pisikese Nele ema on minu blogi piilunud ja nii ta teadis kohe, et kui mulle ühte tutikat beebit näidata, siis on minu päev kohe päikest täis.

Nele isa arvas küll, et tema on ainult taustajõud, aga läks nagu läks ja pisike preili poosetas isa suurte käte vahel ilmslege naudinguga…

Käiku läks ka valik minu lemmikumaid beebikaunistusi, mis meil stuudios on, et ikka neid päris beebipilte teha :)

Ütlemata armas kohtumine ja äkki see ei jäägi viimaseks. Nagu Elen ütles, siis neil on ju hiiglama ilus laps ja teda ikka tahaks ju veel ja veel pildistada :)

Rubriigid: beebid, stuudios | 8 kommentaari
Lill

Kingitus

Sünnipäeval sobib ju kõige paremini rääkida kingitustest! Jõulude ajal tulevad ikka inimestele igasugu mõtted pähe ja niimoodi mõtlesin ma välja, et sellel aastal püüan iga kuu pildistada tasuta ühte peret. No jah, aga millist peret. Peresid ju niiiii palju. Esimese perega polnud üldse raske. Kui pisike Ketlyn alles kõhus oli ja ma Ketlyni emaga esimest korda kohtusin ja tema lugu kuulsin, siis oli selge, et tema on just see õige esimene pere. Aga kust tuleb teine ja kolmas… Et seda rasket valikut mitte ainult oma õlgadel hoida, siis iga järgmise saab valida see, kes just pildistamas käis. Mõte ei ole nii, et ohh kutsun mõne sõbra. Selleks peab olema suur-suur emotsionaalne põhjus. Järgmise pere aeg on juba kirjas ja temaga kohtun siis kui kevad algab.

Tagasi Ketlyni juurde. Ma nüüd ei tea, kas ma peaks tema lugu rääkima ja jätan siinkohal pausi. Küll võin öelda, et Ketlyn on väga-väga-väga oodatud beebi, keda kaitstakse-hoitakse ja valvatakse kahelt poolt!

Meie kohtumisel oli Ketlynil just esimene sünnipäev ja ta näitas täpselt  milline üks 1-kuune preili olema peab. Natuke naeratust ja natuke kurba meelt, natuke und ja palju, palju armastust!

Rubriigid: beebid, stuudios | 5 kommentaari
Lill

Kevade ootajad

Kambavaim on üks ütlemata mõnus vaim. Kui palju on neid, kes mõtlevad, et ahh mis ma nüüd hakkan sinna pildistama minema, aga kui keegi ikka utsitab, et lähme koos, siis – lähme koos. Nii ma siis pildistasingi 2 jaanuari pühapäeva koos. Kirju ja lõbus seltskond, kes võib-olla ennem polnudki kohtunud, sai nüüd kõhtusid võrreldes sammukese üksteisele lähemale ja ütlemata mõnus on olla tutika beebiga ema kui sul suur kamp sinuga täpselt samas paadis on. Ma ju ise tean, see Kärdu esimene aasta kolmapäevaste jututubadega möödus ikka vägagi lõbusalt :)

Aga tagasi kõhtude juurde… pildistatud ühelt poolt ja teiselt poolt ja suuremalt ning väiksemalt… Esimesed jänkud on tänaseks päevaks juba sündinud…

Rubriigid: beebiootus, stuudios | 10 kommentaari