Arhiiv kuude lõikes: veebruar 2011

Lill

pisike Lasse :)

Kui kuskilt keegi ütleb, et vot mul nüüd just sündis pisike ja tahaks teda pildile saada. Teate, ma olen kohe kohal. Nii kaua kui ema võib pikalt kaaluma jääda, et äkki ikka peaks veel ootama ja kosuma, kasvab pisike nii mis mühiseb ja juba ongi möödas see aeg, kus ta oli tutikas ja ainult magas…

Niimoodi ma siis läksingi pisikesele Larsile küll kohe kui mul nohu ära läks :))) Mis siis, et ainult loetud tunnid peale seda eelmise postituse pidu. Aga ma juba ütlesin jah, et tohi ilma minu silma alt läbi käimata suuremaks kasvada :)

Kuna Lars nii kenasti magas, siis vaatasime kõige pealt, kas suurem õde tahaks ka pildile tulla. Ei saa jätta mainimata, et suur õde oli ainult 2 kuud vanem kui meie beebi Kärt :)

Aga pere esimesele lapsele kohaselt, oli ta tunduvalt tublim kui meie Kärdu. Ronja oskas täpselt kella pealt näidata kus on 2 ja kus on kolm. Ja mida kõike ta raamatust ära ei tundnud – puud, metsad, linnud ja ma usun, et ka traktori, kui seda oleks küsitud :)

Lars aga oli vot nii tubli, et tema magas kogu sessiooni maha. Une pealt võtsime ta riidest lahti ja oleks vist saanud ka riidesse tagasi panna kui oleks vaja olnud. Igaljuhul oli ta täpselt nii ideaalne kui ühelt tutikalt beebilt oodata on – magab, magab ja magab veel. Säti kuidas tahad ja kuhu tahad… :)

Minu lemmikpildid on alati need, kus on võrdlus olemas. Kui ma oma kodus vaatan Kärdut kui beebit, sest on ju meie beebi, siis näed Ronja paistis seal peres oma väikese venna kõrval ikka suur tüdruk…isast näed rääkimata.

Täiuslik beebi!

Lars sul ikka veab, et sa just sinna pere sündisid! Naudi elu!

Rubriigid: beebid, kodus | 4 kommentaari
Lill

kuuuuuum

2 aastat tagasi otsis üks tuttav oma firma jõulupeole fotograafi. Ma nüüd täpselt enam ei mäleta, aga kuidagi jutu käigus sai kokku lepitud, et kuskile tuleb väike nurgake, kus siis paarid saavad üksi, kahekesi või ükskõik mitmekesi pildistamas käia. Õhtu lõppes sellega, et ma istusin maas ja ütlesin, et ma võin pildistada küll, aga püsti ma enam ei tõuse. Ma mäletan, et lugesin paarid kokku ja sain 72 paari.

Eelmine aasta oli mul küll kuupäev pikalt kalendris kirjas, aga kuna meie Kärduke oli ikka alles liiga väike, siis jäi minupoolt see üritus seekord vahele. Sellel aastal olin kenasti jälle kutsutud.

Minu käesti küsiti ikka mitu korda, et kas ma ikka pean vastu ja tead kui palju inimesi sinna ikka tuleb. Nii kui inimesed hakkasid tulema, võtsid esimesed mul juba varrukast kinni, et lähme teeme pildid ära, siis on tehtud. Ning kui ametlik osa oli lõppenud, moodustus minutiga mul selja taha pea 20 paarist järjekord. Ja see järjekord püsis täpselt nii kaua kui ma hakkasin viimase kaardi kaadreid lugema…

Kõigepealt meeleolu loomiseks ….

ja siis mu tööpäev…kuum, niiii kuum… pea ketras poose ja asendeid, julgete ja tagasihoidlikele…kõigile…kokku 86 paarile…

Mulle kohe meeldib niimoodi tööd teha. Ma lihtsalt ei ole pikalt unistaja tüüp. Ma väga loodan, et kõik pildil olijad nautisid üritust samamoodi nagu mina ….  Ma juba ükspäev veeretasin peas mõtet, et kui mõnus oleks sellist asja teha hoopis suvel ja mereääres. Millist romantikat seal päikeseloojangul saaks võluda…

Rubriigid: stuudios | 3 kommentaari
Lill

pildistada 6 aastast

Ohh ma ei tea kuidas see pildistamine nüüd läks, laps ei olnud üldse koostööaldis. Tegi koguaeg seda, mida ei pidanud – niimoodi on nii mõnigi kord emad peale sessiooni ohanud. Mis? Kus? Vastupidi! Kõik see, mis ta tegi ongi just minu jaoks see ideaalne laps :). Ta naudib stuudios olemist, läheb ideedega kaasa ja paneb omalt poolt veel teise poole juurde. Ole ainult see, kes selle üles võtab. Ok, ta ei istu ontlikult ja viisakalt just siis kui kõik teised seda tahavad, aga ta leiab oma hetke kui ta seda teeb…ja see on palju parem :)

Steni emaga oli sellel päeval juba teine kohtumine ja ma olin vägagi positiivselt meelestatud, sest tegu on ääretult lõbusa inimesega ja noh…pere puhul oli seda kohe kolmekordselt või 3,5 kordselt ;)

Kõrvalpõikeks tahaks rääkida sellest, et meie stuudios on nüüd 3 fotograafi. Kuigi me kõik tahaks, et me oleks stuudio nägu, on igal ühel meist ikka oma kindel käekiri ja see, mis ühte teisest eristab. Mina olen see, kelle lemmikpildid on tabatud hetked ja lahe emotsioon kaalub alati üle sätitu. Anno, kui meesfotograafi üheks tugevaks küljeks on kohe kindlasti lahedad tehniliselt keerulised valgussüsteemid. Isegi kui ma ükskord väga tahtsin proovida, ei õnnestunud mul kuidagi ühtegi helendavat muna stuudiosse lendama panna. Tõstan käed üles, see ei ole minu tugev külg. Lõbusalt naeru lõkerdades ja nunnutades tunnikest veeta – see olen mina :)

Tagasi Steni juurde :) 6 aastane on just nii lahe, et kõige ootamatumal hetkel suudab ta olla nii armas ja heldima panna nii minu kui ka oma vanemad!

Idee – Sten!

PS – see kutt seal kõhus, tema ei ole veel välja tulnud…

Rubriigid: pered, stuudios | 3 kommentaari
Lill

detailid ;)

Kohe mõnus kui mõni tuba vähemalt on nii valmis, et ei olegi vaja enam teha selliseid töid, mis eeldaksid toa tühjaks tõstmist. Näiteks suur tuba, kabinet ja külaliste tuba sinna alla ei kuulu ja need on meil ikka veel sellised pooltühjad ja naljakad :)

Teine asi on see, et kui mingi asi on pika kaalumise ja mõtlemise järel paika pandud ja siis mingi aja pärast tundub, et see pole ikka see õige koht. Kui siis asi õigele kohale panna, siis ei saa ise enam aru, et miks me kohe seda sinna ei pannud. Niimoodi oli meil koridori peegliga. Uus koht on nagu loodud peeglile. Diivan oli ikka ka liiga suur ja noh mööblipuudust ju meil pole, nii et said nüüd tumbad koridori…. ruumi kui palju :)

Selle kapi saime kunagi koos Nõmme majaga omale. Kuna ma tahtsin koridori kindlasti valget kappi, siis see on ainuke, mille Kalle oli nõus ära värvima.

Küsisin just Kalle käest, et kust need pingid tulid – ohh, kes seda enam teab. Ühesõnaga kuskilt mingist meie vanast majast Massult on need pärit. Ühe võttis Kalle juba puhtaks, teine ootab veel soojemat ilma ;) ja siis mõlemad valgeks :)

Eile täitsime tuludeklareid ja tänu lastele toetab riik meid suurde tuppa kamina ostuga. Nii armas neist. Mõtlesime, et kas kamin või diivan, aga ilmateade lausa karjub – ostke kamin, ostke kamin. Kah mõtlesin, et kuna ma tahaks lumivalget diivanit, siis äkki oleks mõistlik oodata sinnamaani, kuni peres pole joonistan-kõikjale-kunstnikke.

Minu suure soovi vastu, et suures toas oleks raudvoodi, aga ei saa siin majas keegi midagi teha. Lapse värvisid voodi nuppe ükspäev. Kalle meelehärmiks küll nii, et pole väga ilus vaadata. Selle eest lastel jääb alatiseks meelde, et see ilu on nende loodud ;)

Magamistuppa saime omale öökapid. Kalle oma pole nii põnev – üks väikse kummut, mis meil on juba igas toas olnud. Minu oma pärit minu isa lapsepõlve kokkukukkunud talust. Kallega eelmine suvi tõime sealt väärtuslikke asju ära :) Korv on teise vanaema kohe kokkukukkuvast kuurist pärit…

Vasakul pool olev küünlajalg on ühe armsa kapist välja tulnud blogilugeja kingitus, kui ta minu juures pildistamas käis :) Nii armas, sest loomulikult sobib see ju täpselt meie koju :). Telefoni päritolu ma ei teagi, aga ma isegi mäletan, kui see töötas ;)

Rubriigid: minu kodu | 10 kommentaari
Lill

Kalle 40

Mida kinkida mehele, kelle soovid ei mahu minu budjetti ;). Ei, ei ta ei tahtnud omale punast ferrarit ega reisi Nepaali, kuigi seda teist ma talle isegi pakkusin ;). Tema soovid olid lihtsad – puukuur koos sauna ja külalistemajaga. Noh mis teha…

Minu budjetti ei mahtunud hetkel isegiakutrell, aga ma vähamelt kogun selle jaoks raha :)

Kuna laste sünnipäevapeod toimusid rohkem kui kuu ajase hilinemisega, siis ei saa ju ometi ka Kalle oma juubelit õigel päeval peetud. Mõraga ribi, põletikuga küünarnukk ning lahkuv gripp vabandasid kenasti välja, et pidu vähe soojema ilmaga pidada. Väike koosistumine lähimate sugulastega sai siiski teoks.

Milline siis on 40 aastane Kalle. Kohe kindlasti on ta palju parem inimene kui mina. Ta oskab elada olevikus ja võtta asju positiivselt just praegusel hetkel. Enam ammu ei muretse ta tuleviku pärast ega vaeva oma pead minekus juhtunu üle. Ta teab seda, et elu läheb järjest paremaks ja mõnusamaks ja seda kõike tuleb mõnuga võtta. Kohe kindlasti kuulub ta kategooriasse – maailma parim isa. Täiesti rahuliku südamega võin ma jätta nad neljakesi tegema ükskõik mida ja küll nad toime tulevad.

Kui te näete kohvikus ühte meest, kolme titega, siis tõenäoliselt on see Kalle, sest näed tema leiab, et kohvikusse minna on lihtsam kui kolmele titele kodus süüa vaaritada :)

Unistada ta oskab ja poolikuks asju ei jäta.

Minu õnn on, et ta julgeb, viitsib ja oskab elada minu kõrval ja loodan, et ka järgmised 40 aastat!

PS: küünlaid oli tordil nii palju kui me kapist leidsime. Ikkagi meie pere kõige vanem liige ja laste jaoks on iga vanus peale 10 ulme :)

Rubriigid: Kalle, minu kodu, Uncategorized | 15 kommentaari