Arhiiv kuude lõikes: märts 2011

Lill

Kolmapäev 4

Liigub liigub, või siis ikka mitte. No kaua võib seda lund tulla. Eile õhtul olid nagu jõulud. Ma arvan, et see on ka põhjus, et ma suudan ainult roheliselt mõelda…tahan rohelist, tahan rohelist… ma jooksen tööle ja panen ainult mõned rohelised pildid….

sättisime kamina kõrvale puukorvi ja lille…nii kauaks kuni seina värvima hakatakse ;)

krohviparandused tehtud ja esimene lilleke ka talve üleelanud (ime…tõsine ime meie peres) ning mõtleme kuidas ja millist diivanilauda teha…ideepojad juba olemas ;)

Laste õhtusele kinovaatamise diivanile õmblesin eelmine nädal mõned padjakatted…oi ma olen tubli :)

Rubriigid: minu kodu | 7 kommentaari
Lill

E5-vanavanemad

Sobrasin oma pildipakis ja leidsin natuke aega tagasi tehtud pildid. Jäin siis pilte vaadates võrdlema oma ja laste lapsepõlve. Minul oli 2 vanaema. Vanaisad olid ka ja elasid kenasti vanaemad juures, aga kuidagi ei ole mul eriti eredaid mälestusi – üks vanaisa kõndis vigel käes ja kaabu peas ja teine kooris imepisikesi kartuleid :). Ikka olid vanaema ja memme need, kes meie suvedest suved tegid. Ükskõik kuidas ma ka ei ürita meenutada, ma ei mäleta kui vana ma lapsepõlvemaal olin. Mingi pilt on sellest kuidas mu 3 aastat norem kõige väiksem vend seal võrevoodis oli ja samas ma mäletan selgelt, et ma oskasin kirjutada. Järelikult jäid suved maal sinna kahe vahele.

Üks vanaema elas Valga linnas ja teine Valgamaal. Linna vanaema võttis enda juurde ainult ühe lapse korraga ja üldjuhul olin see mina :). Ei saa seda talle kuidagi ette heita, sest mina olin see, kes vaimustus sellest, mida me koos ette võtsime. Sain käia vanaemaga koos tema töö juures lasteaias. Ma ei mäleta, et seal lapsi oleks olnud, aga ju siis ikka oli, sest miks muidu vanaema seal käima pidi. Pärast käisime kulinaarias ja ostsime kilekoti sees kartulisalatit või jalutasime turult läbi. Mälestuste hulka kuulus ka kindlasti buss. Bussipeatus oli täpselt meie akna all ja ma ikka piilusin läbi puuvillasest pitsist kardinate, et mis inimesed bussipeatuses teevad. Kui buss meie akna all peatunud oli, siis sõitis ta vist 3 peatust edasi ja tuli siis tagasi, et linna sõita. Vahel käisime bussiga ringi tegemas :) Vahel sõitsime isegi Läti maale. Vanaemal oli ka aed – pikk ja peenike. Suured punased kirsid, aga kasvasid naabriaias, sest vanaema jagas maja  ja neid kirsse ei tohtinud puutuda, isegi siis mitte, kui naabrid ära surid. Vanaema ajas kasvasid tikrid, suured kõvad õunad ja hästi palju vaarikaid. Aia keskel oli suur valge laud, vähemalt mina mäletan, et oli valge :) Selle laua ääres vanaema toimetas. Ohh ja kui kole ilm oli, siis me õmblesime toas. Päris õmblusmasinaga. Nii mõnus. Õhtuti pandi televiisor mängima ja mina võisin taga toast tigudiivani pealt piiluda, mis film eestoas käib.Vahel vaatasime vanaemaga, mis tal kapis karbis on ja kuulasin tema mälestusi, kuidas ta noore tüdrukuna salaja aknast välja ronis, et sõdurpoistega tantsupeole minna ;)

Teine vanaema oli memme ja tema elas maal. Memme oli hästi pisike ja paksuke ja tema põlve peale hästi ei mahtunud. Maal oli lehm Maasu ja lambad ja sead ja kanad ja kukk ja koer ja ühesõnaga kõik loomad. Ma mäletan, et vanaisa sõitis hobusega, aga seda nagu ei mäleta, et seal hobune oleks olnud. Memme pool olime tavaliselt koos vendadega ja ju me seal ikka midagi tegima, aga kaugele ei tohtinud minna. Küll aga on eredelt meeles mu sealsed lemmiksöögid- redise saiad ja vormileib hapukoorega. Memme kasvatas kõik söögid ise ja autolavkast toodi kotitäis leiba, pakk võid, 2 saia ja kui meie seal, siis ka vorsti ja limonaadi. Kõik ülejäänu tuli omalt. Ma mäletan ka, et korraga võis tagant aiast tuua ainult ühe korvitäie herneid ja maasikaid-vaarikaid otsisime ka koguaeg.  Hommikuti joodi viljakohvi ja kokkidest tehti ainult munakooki. Selle eest oli see kook niiiiii hea :) Õhtuti jõime otse lehma seest tulnud piima. Memme, kes ärkas hommikul vara, et loomi talitada, pikutas tavaliselt pärastlõunal sirelipõõsa all ja eks meiegi vahtisime siis seal pilvi.  Vihmaste ilmadega mängisime ümmarguse laua ääres kaarte.  Enamus mälestusi on mul seal seotud vanemate ootamisega. Juba reede hommikul hakkasime tere tulemast plakatit tegema ja käisime kordamööda piimapuki otsas piilumas, et kas auto juba paistab. Alati tulid nad liiga hilja. Vanemad tulid aga tavaliselt sinna tööd tegema ja eks meie siis jõlkusme niisama kaasa – heinateol või mustikametsas. Suuri abilisi meist küll ei olnud :) Vahel ikka tegime koos vanematega ka midagi, käisime jõe ääres ujumas või sõitsime näiteks Antsla laadale :).  Minu ema -üliaktiivne koristaja võttis maal olles alati ka pesupäeva ette, siis veeti terve suur hoov nööre täis ning aasta jagu voodilinu riputati kuivama. Enamus vanemate aurust läks küll sellel päeval meie keelamisele, sest ma mäletan, et üks meie lemmiktegevusi oli linalt niimoodi läbikõndada, et lina mööd sind üles kerkis, et siis seljatagant alla lennelda. Mingil kummaliselt põhjusel aga ei tohtinud seda teha ;)

Kuigi meil seal peale ühe meist vanema naabripoisi teisi lapsi ei olnud, siis ma ei mäleta, et ma ei oleks tahtnud maale minna. Ikka ja alati oli seal tore ja mälestused lapsepõlvest ilusad ja helged.

Minu lastel on ka 2 vanaema ja 2 vanaisa. Eks ma kunagi hiljem saan ka oma lastega nende mälestusest kuulda ja ma ikka siiamaani loodan, et ilusaid mälestusi neil ikka koguneb. Minu suureks rõõmuks võtavad ka vanaisad päris kenasti nende elust osa. Kõrvalt vaadates rohkem kui minu vanaisad.  Eriti armas on vaadata Kärdukat oma isaga. Kuna me Kärduka esimese eluaasta veetsime vanaema-vanaisa pool elades, siis ikka ja jälle leian Kärduka just vanaisa sülest. Massu vanaisa üle rõõmustavad ka kui vanaisa külla tuleb ning kõik uued ja vanad trikid näidatakse kiirelt ette. Ilma kakumäe-vanaemata aga ei kujutaks mina oma elu ettegi. Alati on ta nõus appi tulema ja mängleva kergusega saab ta korraga ka 7 lapselapsega hakkama – just täpselt nii palju neid pea alati sinn kohale jookseb, kui meie tüdrukud külla lähevad…

Rubriigid: Krista, muu | 8 kommentaari
Lill

Kolmapäev 3

Jaaa jaaa juba juhiti tähelepanu, et eelmine kolmapäev jäi vahele. Noh mul hea vabandus, sest tolmu oli maja ääreni täis :) Meil käib nimelt kamina ehitus… aga alustame jälle ülevalt. Kapp kolis ka ajutisest kohast meie magamistoa ukse taha paremasse kohta. Esialgu lähevad sinna kõik tüdrukute kleidid – nii kaua kui nees sinna mahuvad :) Mulle hirmsasti meeldivad täpid ja tänu sellele rohelisele leiule saab nüüd laste mängutuba omale rohelised padjakatted-ükspäev :)

ja kui juba rohelisteks läks, siis täpitasime Kärduka ka ära. Põhjus lihtne – tuulerõuged. Põeb kergelt ja täna neljandal päeval pole uusi täppe tulnud ja sai jälle lapsed tööle rakendatud :))))) …tegelikult tundub meie peres, et mida vähem sundida, seda rohkem teevad. Liisu koristab kohe väga hea meelega..ja Ketlin on juba oma esimese õhtusöögi perele ka valmistanud :)

Keskel Ketlini roheline täpijoonistus

Ja nüüd siis kamin. Juba enne kui raha paistma hakkas, otsis Kalle internetist, et millist ja mida me siis teha võiks. Esialgne plaan oli valmiskamin, aga see poleks meile sobinud kui valatud. Natuke soovitud suunamist, sest ma ju ikka oleks väga tahtnud ümmargust valget pottahju, jõudsime eelarve kompromissile, et teeme siis kandilise ja kamina.

Eriti kindel oli see otsus sellel hommikul, kus öösel oli elekter ära läinud ja allkorrusel hommikuks päris jahe. Esimese asjana tundsime puudust kiirest soojast ja üks lahtine kamin tundus sellel hetkel kohe hädavajalik. Kuna me pole ka erilised ahjukütjad, siis tundus järjest enam just selline valik meile sobiv. Kuigi algul tundus, et see peaks ju nüüd küll tulema vähemalt poole odavam kui meie ahi, siis päris nii see ikka ei tule. Kalle valis potid ja natukese vaidluse tulemuse sai ka natuke nikerdusi. Väikeseid kummalisi venitusi on ette tulnud, aga töö on korralik ja kui kõik plaanitult läheb, siis peaks homme tuli kamis olema!

ja kohe pärast seda võetakse ette väikesed krohviparandused enne kui sein kokku kukub :) Nimelt meie maja oli siiski paar aastat tühjana seisnud ja tuul käis läbi ning seina sisse sai akna asemel rõduuks ja üks mäda palk äravahetatud. Nüüd me loodame väga, et sein on selgusele jõudnud, mis asendis ta järgmised aastad veeta plaanib ja meie krohviparandused õigustavad ennast. Tähtaeg on ka – ma loodan, et oma sünnipäevahommikul bullerby laste Liisa näol teha üllatunud näo kui ma suure toa diivani pealt ennast hommikul leian :)

Rubriigid: minu kodu | 4 kommentaari
Lill

ilus,armas,ilus

Silmad, silmad ja veelkord silmad on need, mis just selles vanuses lapsed nii eriliseks teevad. Suured ja ausad ja naerused.

No nende silmade omanik oli nagu sündinud supermodell, kes tegi tunni jooksul kõike suure naudinguga ja vahepeal lõkerdas kohe ise ka südamest kaasa…

vahetasime kostüüme ja aksessuaare rohkem kui tunni sisse mahuks…aga ma juba ütlesin, et tegu oli profiga jah ;)

superarmas… nii hea, et ma ise vaimustuses olen onjuu :))))

Rubriigid: beebid, stuudios | 8 kommentaari
Lill

E4 – Kärdukas ja mina

Mõtlesin, et kummast kirjutaks, endast või Kärdukast ja välja mõtlesin :) Kirjutan mõlemast. Enne Kärdukas. Kui keegi küsib – kui vana?, siis vastan alati poolteist. Eile aga avastasin, et poolteist sai ta juba jupp aega tagasi :) Milline ta siis on – paksuke :) Meil enne sellist paksukest pole olnud ja siis ta paterdab siin meile silmailuks vahel paljalt ringi ja kõik käivad temaga oma kõhtusid võrdlemas. Eriti armas on siis kui ta nats solvub ja siis käed niimoodi risti rinnale paneb ja altkulmu piilub. Käed ei taha hästi ulatuda nagu paksukestel ikka, aga armas on.

Kummaline tema juures on veel see, et tema sõnavara on napp. Noh samas arvestades, et peres lobisejaid jätkub, siis pole ju ka kiiret. Emme ütleb Kallele ka ja kui midagi vaja, siis piisab ju sellest, et võtta varrukast kinni, tirida soovitud asjani ja näpuga näidata. Noogutamine ja pearaputamine tuleb ju ka kasuks. Milleks sõnu raisata. Samas näiteks täna palusin tal sahtlist paberi tuua, siis sai väga hästi aru ja tõigi.

Kaisuloom on ka –  seda on meie peres kõik. Pole seda muret, et ta kuskil midagi salaja teeks, sest ta lihtsalt peab olema kellegi juures. Ronib sülle või kõrvale – ükskõik kelle juurde. Nüüd, kus mina oma söögiga enam nii a ja o ei ole, siis Kalle on ta parim sõber, sest talle on ikka raske ei öelda, nii ta siis tassibki teda nagu goaalat kaasas :) ja kurdab, et midagi teha ei saa.

Mängud ikka nagu eelmistel – nukud ja nende magamapanek. Enda riidesse panek on ka tõsine kuid ikkagi veel edutu väljakutse. Oma viga, kes käsib siis sukapükstest alustada. Ma olen talle küll rääkinud, et seelikut on poole lihtsam selga saada, aga ei …

Väike pätt on ta ikka vahel ka. Joonistab enda peale ja kui keegi ei märka, siis käib kiire kriips ka seina peale ;) Muidu kõhutab põrandal maas ja joonistab ilusti paberi peale. Iga päev joonistab. Teised joonistavad ka.

Söömise koha pealt hakkab vaikselt tagasi tõmbama ja magab nagu kõik teised meie peres… Me vist ikka oskamegi ainult täpselt ühesuguseid lapsi teha :)

Ja nüüd mina :) Mina teen tööd. Koguaeg teen ja ma teen hommikul silmad lahti ja esimene mõte on – ohh ma saan natuke teha enne kui keegi üles ärkab. Ja nii see päev lähebki. Samas on niii ütlemata mõnus tunne hommikuti postakstist mõni positiivne tagasiside ja uus tööpakkumine leida. Elu nagu lillhernes. Kui ma aga linnas tööl ära käin, siis tihti mõtlen, et ohh küll oleks ikka mõnus kui mul see stuudio siin samas maja kõrval oleks. Lohistaks ennast toasussides kohale kui klient tuleb ja saaks olla kordi paindlikum ja panna kasvõi igapäev mõne kliendi oma lemmikajale kui päike just õiges kohas on :)

Üks hommik ärkasingi kindla plaaniga, et nüüd tuleb kõik teoks teha. Kirjutada projektid ja asuda tegutsema. Kaua võib niisama unistada. Aga mul ei ole ju aega. Kalle pakkus siin ennast appi. Minu üllatunud tõesti? peale, ohkas, et noh ma nii rohkem viisakusest. Aga minu blogisõbrad…jeee. Keegi ikka teab kedagi, kes mind aitaks ja mu unistuste jaoks tahaks paberitööd teha. Ma just mõtlesin, et kvantiteeti ma küll tõsta ei saaks, aga kvaliteeti ikka saab :) ehk, et ma siis hakkaks veel ilusamaid pilte tegema…

Kui ma siin vahepeal mõtlen, et ega see fotograafi töö ei ole ka just see, kust pensionile minna ja midagi muud võiks olla, siis mul mul kaalukausse on päris mitu. Üks on juba lasteaiast peale olnud õpetaja, aga noh see on tegelikult suhtelist ebareaalne unistus, sest mul on vastu vaja “silmapaistvat mõistust ja taiplikust” :) Näiteks testisin oma kannatust Ketlinile heegeldamist õpetades – ketti oskab, edasi õpib kunagi hiljem ;)

Noh mööblirestauraatori töö praakis Kalle ka välja – noh ta lihtsalt ei kujuta minda rahulikult nikerdamas. Töö peab olema kiire..

Jääbki siis üle ainult lennujuhi amet. Ma olen seda mõtet ikka aastaid juba veeretanud, aga siiamaani on lapsed liiga väiksed olnud või tulemas või ühesõnaga- pugenud laste taha. Nüüd aga tunduvad kõik juba suhteliselt ise hakkama saavat ja miks mitte. Seoses sellega oli eelmine nädal üks naljakas juhtum. Ühe kliendiga otsisime vist ligi kuu sobivat aega. Lõpuks ladusime mõlemad oma töögraafikud ette ja segadus muutus veel suuremaks. Ei olnud nii, et 8-17 5 päevane töönädal ja siis 2 vaba puhkepäeva perele. Sama mis mul ja lõpuks leidsime ühel hommikul kell 10 täitsa ühise vaba aja. Küsisin, et mis töö see on, kus iga päev töö erineval kellaajal hakkab – lennujuht. jeeeee….

Muidugi jagasin siis kohe oma vaimustust ja unistust ja sain muuseas teada, et ta juba kolmas lennujuht oma perega minu juures pildistamas :) Ma ju iga pereisa käest ikka ei küsi – ja mis tööd sa muidu teed. Küll aga meenutades tulid ka ülejäänud lennujuhid meelde ja täitsa lahedad inimesed :) … sobiks küll. Nagunii ma arvan, et juba vähemalt 2 lapse ema on logistika geenius, mis siis veel kolmest rääkida.

Siiski ma vist hektel püüan seda esimest stuudio unistust. Ma täitsa kujutan omale ette. Suurte akendega valged laud seinad ja üks paekivimüür  on ka meil siin täitsa olemas. Laiades laudadest õlitatud puupõrandad ja suured põõsad ja lilled kohe akna taga. Ümber ilus muru ja põlulilled heinamaal. 2 sammu viljapõlluni, et kui suvel ilus ilm, siis pole vaja kaugele minna…

Onjuu mõnus…

Rubriigid: Kärt, Krista | 17 kommentaari