Arhiiv kuude lõikes: märts 2011

Lill

üks tüdruk ja üks poiss

Kuna mul siin soov näidata nii suur ja hunnik, mitte ei kahane, vaid kasvab üliaktiivselt, siis mis siis…tuleb kolmas ka veel :)

Kõigepealt tüdruk…

ja nüüd poiss :)

ja nüüd tagasi tööle ;)

Rubriigid: pered, stuudios | 2 kommentaari
Lill

mürakarud

Kui vanematele tundub, et nüüd läks küll sessioon aia taha, siis mina tulen koju kaadritega, mille üle minul on küll hea meel :) Emotsiooni rohkem kui rubla eest…

Las möllavad, mida rohkem seda uhkem. Ok väsitav on ka ja seda kõigile, aga see ju ainult tund aega ;)

Rubriigid: pered, stuudios | 1 kommentaar
Lill

desire to inspire

Sellenimeline on üks mu lemmikuid “kodublogisid” ja ma arvan, et see nimi iseloomustab kõige paremini loomuingulisi inimesi. Kogu aeg on vaja midagi, et tekiks miski. Mul on neid võimalusi hulgim – beebidest onjuu me ei röögi, aga vahel on mürkarudest emotsionaalsed poisid väga lahedad, aga teinekord tuleb tavaline eesti pere stuudiosse ja hetke pärast tuleb välja, et nad polegi nii tavalised ja kohe tunned, et tahaks nii ja tahaks teisiti ja teeks veel nii. Kuna ma tahaks niiiii palju jagada, siis ma valisin suurest perest välja ainult mõned väga üksikud pildid…

ütleks et värvikamad, aga tegu ju kõige hallimatega ;)

pere tuumik oli 2 imeilusat õde, siis emad isad, mehed, naised, tädimees, tädipojad …ok nii palju inimesi ei olnud, agailus ja lõbus oli küll :)

Rubriigid: pered, stuudios | Kommenteeri
Lill

E3 – tordivõistlus VI

Traditsioon on jõudnud juba  ennast koguda ja kui keegi ei tea, millest jutt, siis ma olen näed kenasti kõik üles kirjutanud SIIN

Nagu eelmisest aastast lugeda võib, siis oli selle aasta võistlus kuidagi kahtlane. Mina oma haletsuse looga rikkusin kõik ära ja küsimus, kas me üldse hääletama hakkamegi, seisis üleval kuni hääletamiseni :)

Ma olen ikka juba kehv kaotaja küll. Noh ma ei saa ka elus mingite suurte võitudega kiidelda. Näiteks juba teist aastat ei suuda ma minnda pulmafotokonkursile, sest noh…ma ju naguniiiiii ei võida :)

See selleks :) Minu ettevalmistus koosnes sellel aastal sellest, et ma paar kolmapäeva vaatasin telekast masterchefi saadet ja lõpuks kujutasin juba väga elavalt ette, et nii kui ma köögiuksest sisse astun seisab Gordon Ramsay mul selja taga ja niheleb niimoodi ühelt jalat teisele ja sügab lõuga. Paks mees muheleb tema selja taga ja see kiilakas on juba tigeda näoga. Ütlen ausalt ma ei julgenud isegi külmutuskapi ust lahti teha. Venitasin nii, et viimasel õhtul oli mul lootus pandud kohalikule kaubandusvõrgule (mitte eriti optimistelik valik) ja kokaraamatutele ja sõbranna Marisele msni kaudu.  Marise esimene soovitus oli pizza. See langes kohe välja, sest meie hulgas on nüüd uus itaallasest hääletaja ja ma eluski ei julge pizzaga lööma miina. Esimesest kokaraamatust, kust ma pole veel mitte ühtegi asja teinud, leidsin kolmandalt leheküljelt munarulli. Kiire pilk külmutuskappi kinnitas, et piisav arv mune on kapis olemas, aga kell 11 õhtul tundus nagu tobe küpsetama hakata. Ka Marise pakutute hulgas oli üks sarnane – mäletad küll vanasti Krahlis pakuti sellist… Hommikul kell 8.30 oli mul aga oma munarull ahjus. Noh, et kui ikka üldse süüa ei sünni, siis ma saan veel midagi muud otsida. Näiteks võtta neljandalt leheküljelt midagi.

Ketlini ovatsioonid stiilis – sa oled maailma parim emme ja see on mu lemmiksöök, andsid innustust. Vahelepõikena ütlen, et lapsed on mu suurim võit ja võistlus on end juba kolm korda õigustanud!

Koristasime siis Kallega maja ja tunnikese jätsin omale poeskäiguks, et Kärdukas ka autos magada saaks. Teate, ma ostsin poest isegi kandiku. Jälle see Ramsay. Ikka peab ilus olema ja ma teadsin, et mu rull ei mahu kuhugi ära.

Osad külalised jõudsid küll varem kui ma oma tordi ahju sain ja ma jutustamise käigus püüdsin pingsalt mäluretseptil järge hoida ja voilaa olidki kõik uhkelt reas. Ma oma rullile tegin väikesed salatid ka juurde. Kõik meie pere lemmikud  – roheline sibul hapukoor, tomat kodujuust hapukoor, rukola parmesan õli ja pipar, tomat kurk rukola pipar õli

Mis ma siin ikka pinget hoian. Siis kui otsustati, et hääletatakse ja ma ikka jõudsin muretseda, et ma mingit haletsuse asja ikka ei tahaks, siis tuli õndsa naeratusega Kalle sedelitega tagasi ja ütles, et võitja oli väga ühehäälne. Ainult üks inimene (see olin mina) ei olnud minu torti esimeseks pannud. Jeeeeee…. Veel enne kui hääletamiseks läks, siis mainiti ära, et minu tordi suureks miinuseks oli see, et seda nii vähe oli :) …või siis plussiks.

Et meestel igav ei oleks, siis sai natuke meestejoogivõistlust ka arendatud. Esimesel aastal läksid ovatsioonid Itaaliasse ja latt sai üsna kõrgele. Eks siis näe kuidas järgmisel aastal läheb.

Ketlin tahtis ka võistelda ja peaaegu kõik lapsed joonistasid pildid. Seekord pika veenmise peale siiski võistlust ei toimunud kuigi Ketlin leppis Maibritiga kokku, et kui Maibrit võidab, siis nad teevad auhinna pooleks :)

Kokkuvõte – see munarull kuulub nüüd küll meie pere kiirete ja mugavate ja maitsvate toitude nimekirja ja eriti veel selles valguses, et lastele väga maitseb.

Ja pulmafotovõistlusele ma siiski ei lähe, kuigi ma siin nats lappasin eelmise suve töid ja ma ikka leidsin lemmikuid oi-oi-oi kui palju…

Rubriigid: Krista, minu kodu, muu | 16 kommentaari
Lill

ootuses

See on nüüd kolmas algus :) Õnneks mul väga seda valge paberi hirmu pole ja täpselt sama palju ei ole mul ka enam nii suurt pildistamise hirmu. Kardan, et vaat et vastupidi. Kui keegi veel juhuslikult minu kaamera ette sattunud ei ole, siis teadke, et ma olen suhtkoht konkreetne inimene. Pane nii, tee nii, ära tee nii, natuke siia, ei natuke tagasi, ikka natuke siiapoole. Endal väga hea tunne kui omaarust pärast sellist keerutamist oled leidnud just selle inimese ilusaima nurga :) Olgem aga ausad, see minuarust ilusaim nurk ei tarvitse kohe kuidagi ühtida inimese enda arvamusega, aga mul jääb üle ainult hoida pöialt ja loota parimat.

Peale konkreetsuse teen liiga palju klõpse. Igakord jõuan ma koju, liiiiiiiiga palju pilte kaasas. Noh ma ei oska ka kuidagi vähem teha. Niigi ma seal omaarust jutustan koguaeg, ok noh jalgu päris ei kõlguta, aga ei tunne ennast küll nagu spordifotograaf, kes tulistab nii palju kui torust tuleb.

Meil on stuudio hinnakirjas, et beebiootus on 90 minutit. Väga hea, selle aja jooksul saab tõesti sättida ja mässata ja katsetada natuke rohkem aeganõudvaid sette. See aga ei tähenda, et näiteks 30 minutiga ei saaks kohe kuidagi beebiootust pildistada. Saab ja väga hästi saab. Näete jah, siin tulevad nüüd 30,60 ja 90 mintsa beebiootust. Noh tegelikult ega sellest valikust nüüd küll keegi ei oskaks arvata milline neist 30 ja milline 90 minutit poseerimist nõudis. Armsad kõik ja ma loodan, et ilusaid mälestusi piisavalt…

Rubriigid: beebiootus, stuudios | 1 kommentaar