Arhiiv kuude lõikes: aprill 2011

Lill

valimine

Ma tunnistan ausalt, et minu jaoks pole midagi raskemat kui piltide valimine. Kõigepealt valida näiteks 400 tunnist tehtud klõpsust a la 50 ja ohh näitaks teilegi ehk siis palun väga 1 pilt. Suudan ma jah. Oleks, et oleks mingi looduse mees, kes läheb hommikul metsa eesmärgiga saada täiuslik kaader unistavast rebasepojast. Ma tulistan tund aega puhast emotsiooni ja siis pean valima sealt ühe või :)

Ma nüüd siis valisin…liiga palju…aga mis siis. Minu märtsikuu teine pool…

Iga pisike seeria tahaks eraldi postitust…aga ma ju ei jõua, nii et kas kõik või mitte midagi :). Kel silmist kirjuks võtab võib teinekord edasi vaadata….

Hetkel minu kõige lemmikum portreestiil…hele-helge-puhas ja ilus….pildistatud pühapäeva hommikul kell 10. Oi kes ei tahaks pühapäevahommikuti selline välja näha…

mõnusalt lahe ja emotsioonidega rahvusvaheline perekond :)

absoluutne täiuslikkus pere igas liikmes. Kõik olid niiiii ilusad! Eriti kõige vanem õde!

kolm poega! kolm poega! … see on ju täpselt sama hea kui kolm tütart :)

Kiire pilk Lilli Mai ema blogisse tuvastas käsitööpisiku ning sessiooniks andsin tellimuse sisse. Terve pere jaoks olid kootud sallid. Kusjuures teostus oli täiuslik!

Minu head tegemise projekti kingitus…. Nemad said kingituse selle eest, et nad on nii palju teistele head teinud :)

väike eeltutvus suviseks suureks armastuse jäädvustuseks… püüdsime kaadrisse viimase kevadise päikesekiire, mis meil aknast möödus. Nüüd käib päike juba liiga kõrge kaarega…

ükskord kui keerati kella, siis ma tulin tööle niii niiii vara ja terve tee Tallinna poole sõites mõtlesin, aga nemad tulevad veel kaugemalt ja pidid ju veel varem ärkama ja kui ma siis nägin nii ilusat beebiootajat … ainult tema suudakski niii niii vara niii niiii ilus olla.

pereisa pidi juba nädalake hiljem sõitma pooleks aastaks tööle kaugele-kaugele. Kuidas saakski oma kallid muudmoodi endaga kaasa võtta…

Tagasihoidlik eestlane minus kohe ei paindu ju siia kirjutama mida Maia ema ütles … aga ta ütles niii  ilusti :)

Mul endal on küll mõnus kerida ja meenutada, kellega mida ma rääkisime, millised lapsed olid, kui palju oli õnne ja armastust…

Aitäh kõigile, kes mul külas on käinud!

Rubriigid: beebid, pered, stuudios | 5 kommentaari
Lill

püha päev

Mõni päev võiks aastas püha ka olla ja ma valisin selleks näiteks kristlikus kalendris kõige tähtsama päeva. Töölt võtsin ennast vabaks (peaaegu;) ) ja päevaplaneerimist alustasin juba varakult.

Päevakorra esimene punkt oli kirikusse minek. Mina sotsiaalse inimesena kõige rohkem selleks, et näha vanu tuttavaid – muu hulgas. Selleks alustasin juba varakult sõjaväe korras kella aegade hüüdmist – kes nüüd 10 minuti jooksul sööma ei hakka, see lihtsalt ei jõua söönuks. Kalle küll nats saboteeris mu üritust, minnes 2 minutit enne uksest väljaminekut dushi alla, aga noh…kõigest 15 minutilise hilinemisega olid kõik lapsed pestud-kammitud autos. Jalgratas ka pagasnikus ning nõudlikele autosõitjatele terve kotitäis pirne kaasas.

Kirik oli ääreni rahavast täis ja minu suureks rõõmuks viis Kalle kõik lapsed pühapäevakooli tundi, et ma saaks jutlust kuulata. Nagu alati- mulle meeldis. Ütleme nii, et seekord isegi väga. Miks ei peaks, kui õpetaja ütles, et hoolimata sellest, et mehed arvavad, et nad on paremad, on naised tegelikult need, kellele kummarduse peaks tegema. Ja ta kohe nii ütleski, et on ju mehed need, kes siis kui on midagi halvem või siis ka kui paistab kuskilt parem, panevad käed taskusse ja kõnnivad minema. Naised on need, kes teevad ära selle, mis tegema peab ning on just need kes on julgustamas ja toetamas ja aitamas. Näitena piiblist olid just 3 naist need, kes kolmandal päeval Jeesuse haua juurde läksid, mitte tema jüngrid ;)

Munade koksimisele on ka seletus. Eks igaüks leiab just selle oma, aga üks mõte oli selline, et suur kivi, mis oli hauakambri ees oli kolmandal päeval eest ära. Täpselt nagu ühe munaga vastu teist lüües läheb üks katki. Eks igal inimese eluteel on suuremaid ja väiksemaid kivisid ja munakoksimisega on näha kui kerge kõksuga mõned neist teelt eest ära võivad minna. Natuke julgust ja peale hakkamist ja ongi jälle vaba tee…

Pärast teenistust sai ohatud ja õhatud, et küll need lapsed ikka kasvavad kiiresti. Eriti kiire hüppe oli minu silmis teinud õpetaja poeg, kellel nüüd peab juba alt üles vaatama. Alles ta oli selline häbelik väike poiss, kes alati viisakalt tere ütles ja kätt surus…nüüd nii suur.

Päevakorra järgmisse punkti sõites vaidlesime Kallega natuke koolide teemal. Kuhu ja miks keegi oma lapse paneb ja kas ja millised on selle tagajärjed. Kuigi me ise näed ei pea eliitkoolide kadalippu läbi tegema, oleks ikkagi Tallinnas olnud minu nimekirjas üks kool, kuhu on minu silmis pea võimatu saada. Ma oleks lihtsalt nii väga tahtnud, et ka minu lapsed seal koolis käiksid ja mine tea…äkki minu rõõmuks ka mõni meie laps, kes ükspäev kunagi kauges tuelvikus viitsibki rongiga tunnikese hommikul kooli sõita, saab just sellest koolist parima võtta.Tänane tunnen lihtsalt head meelet nende paari tuttava üle, kes sinna kooli sisse said.

Järgmiseks punktiks oli kohviku külastus. See ettevalmistus sai tehtud juba vähemalt kuu aega tagasi, kui ma ühe eelmise kevade armsa pruudiga sattusin msn-is jutustama ja mõttekäikude tulemusena leidsin, et nii lahe oleks kui perepildi traditsiooni saaks jätkata just pulmapäeval. Järgmiseks sattus mu teele ette link, kuidas nende pulmapeo koht on saanud täiesti uue näo. Kiirelt tuli otsus, et kui teie juhuslikult sellel päeval sinna lõunatama satute, siis täiesti juhuslikult oleme ka meie oma perega seal ja no kui me juba seal oleme, siis täiesti möödaminnes võin ma mõned pildid nende perest teha.

Täpselt nii ka läks, sest meil oli bronerring olemas. Ilma meestele toodi aga õue laudu juurde, sest keegi ei osanud arvata, et tegu on nii populaarse kohaga :) Kolme hea isuga lapse emana pean küll tõsiselt koha kokkade südamele koputama, sest vähemalt meie lapsed on küll juba minu rõõmuks nõudlikumaks kliendiks muutunud. Katkilõigatud poekotlettidega pastat vaatas Ketlin ikka päris pika näoga ja küsis, et mis naljaks “liha” see on. Teised sõid küll pelmeene hea isuga, aga noh… Vaadates ümberringi, kus pea kõik pered olid koos lastega võiks neisse natukene rohkem panustada. Minu südame võitis tuttav omanik ja magustoit ja seda kooki söök mina iga kell veel…

Järgmine peatus oli spontaanne ja turistivaimust haaratud. Käisime ka juga vaatamas. Õnneks lähenesime kohale ringiga ning saime mõnusa jalutuskäigu. Kohapeal proovisin keset päikesesära suht edutult voolavat vett pildistada, sest tuli tunnistda- isegi meie kliimas saab millegi jaoks olla liiga valge :) Kärt tantsis veemuusika saatel ning suuremad kuulsid katkise plaadi pealt – ära mine kaldale nii lähedale, ära mine kaldale nii lähedale. Liisu suured soovid ujuma minna läksid kurtidele kõrvadel ning järjekordse veekogu juurest lahkusime kuivalt.

Päevakorra viimane punkt viis meid koos tordiga vanaema juurde. Kiirelt sai tordi kõrvale Liisu rõõmuks ka mõned ujumistrikood haaratud ning raske südamega võitlesin poes lehvivate siltidega, kus kirjas, et kõik lasteriided on -25%. Vanaema juures selgus, et grilllihad tulevad just resti pealt ning egas küll küllale liiga tee.

Minu ema, kes on alles hoidnud kummalist varandust sai oma tegudele järjekordse kinnituse, kui ma küsisin, et ega kuskil kassette ei ole. Nimelt on minu auto kassettimängijaga…ei ole nii vana auto, isegi mitte 10 aastat vana mitte, aga mingil kummalisel moel ei ole seal kohta kuhu cd plaati panna :) Kuna raadioantenn läks ka 2,5 aastat tagasi katki, siis siiamaani oleme “vaikuses” sõitnud. Eile leidsin siis arvatavasti oma venna Marko kogust mõned kassetid kuhu kenasti trükimasinaga laulude pealkirjad kirjutatud ning küljele Hits :) Tee koju möödus noorpõlvenostalgjas…

Kokkuvõttes meie pere moodi. Mida rohkem tegevust, seda vähem jääb aeg jonnimiseks (seekord siis va Kärt, kes arvas, et tema võib nüüd lahtiste rihmadega autos sõita) ning kodus said kõik kolm magavana autost voodisse tõstetud…

Rubriigid: Krista, muu | 8 kommentaari
Lill

Alice ja Väino…

Kellegile ei tule vist üllatusena, et see suhte alguse aeg on üks mõnusamaid tundeid maailmas. Kus koguaeg tahaks näha ja käega katsuda, kas ikka päriselt olemas on. Mis saab olla veel parem kui midagi sellist leida juba siis kui on juba nähtud ja tehtud . Just seda enam tahaks kahe käega kõvasti ümbert kinni hoida ja olla kindel, et just seda võib teha ja just praegu.

Need kaks armast inimest valisid omale tähtsaks päevaks 1. aprilli. Ma ei tea mitu korda inimesed nende üllatusuudise peale kahtlusega kulmu kergitasid ja endalegi oli per.büroos selline itsitama ajav tunne, et vot nüüd kohe ütleb Harri Kingo, et naliiiii… tegelikult teeme üldse teistmoodi.

Igatahes armastus oli palju, head tuju ja naeru oli ka palju ja see oli vist esimene kord kui pruutpaar ise koguaeg musitas… nii armas…ole ainult ja vali need toredamad välja…

sinu, minu, meie – kokku täiuslik perekond :)

õnne ja armastust oli neil kuhjaga… nüüd on veel puudu kolm väikest ühist tüdrukut :))))

Rubriigid: pulmad | Kommenteeri
Lill

kirju muna

Issi tead, ma arvasin, et see on mu elu kõige toredam päeva, aga tuleb välja, et see on kõige hullem… – veab 6 aastane Ketlin suures toas nutujoru, sest telekas pandi kinni. Tänane päev ongi nagu kirju muna ja alustaks kohe hommikust…

Koristaja tuleb kell 10. Kas selleks, et jõuaks enne asjad ära panna peaks tõusma kell pool 8 või võib ka kell 8…teeme, et kaheksa sobib ka väga hästi. Trepist alla tulles tuleb meelde, et kass ei maganudki öösel kodus, peaks minema vaatama, kus ta on. Ukse lahti lüües karjuvad tuhat lindu otse hinge ja päike paistab silma. Oi kas saaks veel mõnusam olla…ja kass tulebki….

Ohh ma ikka ei saa ja pean ju asju ära panema. Väljast tuppa piiludes näen, et Kalle juba paneb – tubli mees ma ütlen. Las paneb, ma teen hästi aeglase ringi ümber maja.

Miks ma pean ise oma asju ära panema ja miks Liisu mind ei aita…. uuuuuuu, tuleb Liisu suure nutuga – Ketlin karjus mulle otse kõrva. Ei lase ennast häirida ja võtan puhta voodipesu paki ja lasen linnud otse magamistoa aknast sisse. Kalle ütleb, et ilusamat asja pole olemas ja mõtleb selle all linde ;)…ei mitte mind, neid päris linde.

Koristaja jõudis 10 minutit varem ja jalgrattal. Mulle meeldivad inimesed, kes hiljaks ei jää – tulgu või 10 minutit varem :) Plaan, plaan, päevaplaani oleks vaja – kohvik ja loomaaed, et jalust ära saada. Päike ju paistab.

Täpselt tund aega hiljem olemegi autos ja sõidame lähima kohviku poole. Mulle meeldib see koht – alati naeratav ja abivalmis ettekandja ja väga harva mõni teine külastaja veel. Meile sobib, lapsed nagu kunnid – saavad mis tahavad. Ketlini hommikusöögiks pastat, Liisu mannaputru ja Kärt sõi minu omleti seest ära singi ja kogu garneeringu. Pannkoogid pakime kaasa.

Lähim loomaaed on vist 15 km. Kohale jõudes tahab päike vägisi pilve taha minna, ma ei saa aru – mis mõttes. Laste jaoks on loomi piisavalt. Jänest võib sülle võtta ja kitsele pai teha, raha eest saab poniga sõita ka. Ilma küürududeta kaameli sugulane vaatab pilguga – palun võtke mind kaasa või vähemalt andke midagigi. Jagan lastele loomatarkusi – jaanalind on loll, sest tal on pea väiksem kui kael …

Teeme ikka selle pikniku. Kalle pidulikus valges pluusis ei taha kuidagi osa võtta ja ei saa seda talle ka ette heita, sest Kärt üritab kogu moosi ühe pannkoogi peale haarata ja kui seda takistada püüan, siis tahab moosised käed laiali Kallele kurtma minna. Päike läkski ära ja Kallel hakkas vilu. Liisu ja Ketlin teevad poniga ringi ja Kärt jookseb niisama mõttetult kaasa. Las jookseb, mis siis et pannkook käes on.

15km koju on täpselt piisavalt pikk maa, et enamus lastest magama jääks. Vaatame Kallega laua hunnikut, mis huvita meesteloogika alusel, kõige ebasobivamasse kohta maha laeti ning otsustame kilplaste kombel see hunnik 10 meetrit loode suunas ümbertassida. Eesmärgiga suvel ikka murupeal hullata. Kohe kohe tuleb ju traktor,  kes maja esise kerge kaarega hingematvalt ilusaks muudab. Ma isegi panin ükspäev majaesise terassi piirpunktid paika ning näitasin Kallele näpuga kus kohas roosade õitega niiiiii suur iluõunapuu kasvama hakkab.

Füüsiline töö on ikka väsitav konstanteerin hunniku kõrval. Hea, et samal ajal keegi teine maja korda on teinud. Mõelda kui mõnus. Enne koristaja lahkumist jõuan veel laste riidekappides väikese hõrenduse teha ning kahe ääreni täis kilekotiga, Ketlini esimene värvitud muna poes astus koristaja uksest välja. Paari minuti pärast näen kuidas Kalle kenasti vihjeid õigesti luges ning jalgratta hooga pagasnikusse viskas ja koos abilisega minema tuhises.

Super ema tegi järgmiseks ühe käega kanasuppi ja teisega värvis lastele mune. Ma kaunistamisse püüdsin mitte sekkuda. Ma olen ju suur inimene, ma oskaks iga kell ilusamaid mune teha kui nemad praegu. Vähemalt ma ise arvan nii :) Kuna mul nende munadega mingit võistlust vaja võita ei ole, siis võib iga laps värvida ja kleepida just nii nagu ise tahab. Lõnga keerasin ainult mina ümber muna, ma lihtsalt ei viitsiks seda munaputru koristada – mõistvad lapsed. No mune ma nüüd küll ei oska keeta. Poole pragunesid keedes ja teised pooled laste joonistuste koorma all. Esimesed munad söödi ka töö käigus ära – Ketlin , Liisu munavalged, Kärt – kollased. Samal ajal kui ma suure osavusega porgandeid viilutasin olid suured kunstnikud teleka taha läinud ning Kalle paigutas tulevasel muruplatsil asju ümber – loe korjas prahti kokku :)

Kui supp valmis sai ja kõigisse kaussidesse Kärduka nõudmisel tilli oli puistatud, tuligi draama. Nimelt hakkas Ketlinil just nüüd ja just see eesti keelne multikas, mida ta vaadata tahtis. Üks mis kindel, et kui tuleb nutt ja kisa siis kui telekas pannakse kinni, on jama majas. Suhtekorraldaja jäi suhteid korraldama ja meie Liisu ja Kärdukaga sõime suppi. Iga üks sõi kaks portsu. Suhted ei saanud korraldatud ja super ema läks lohutama. Leppisime kenasti kokku, et teeme midagi head ja multikast enam ei rääkinudki…

Minu munad said kiirelt ahju ja naiivne inimene saatis Kalle külapoodi kohupiima tooma. Noh edutult, aga jogurt sobib ka ja jäätis on meil ka veel. Eile oli meil Ketliniga kahekesi muusikali vaatamise päev, siis lubasin talle dio-re-mi laulu juutuubist otsida, et ta sõnu meenutada saaks. Tal on täpselt see sama tunne, mis Marialgi – laul lihtsalt ise tahab tema seest välja tulla.

Liisu nägi, et Kalle teeb õues puid ja haaras kaasa ka Kärduka, et appi minna. Minu ülesanne oli Kärdukale püksid jalga saada. Küll liiga hilja, sest ta ei oska potile pissida, aga selle eest jõuab kiirelt 10 minuti jooksul 2 loiku puhtale põrandale lasta. Ma ikka järjekindlalt usun, et ta lihtsalt ühel päeval ärkab üles ja saab aru, et see kollane asjandus, mida talle peale ja ette ja alla iga päev topitakse on kindla tagamõttega.

Noh ja mis ma nüüd siis teen kui vaikus majas on. Ma siis tegin 2 klõpsu õuest ja kolm tükki seest ja tulin kirjutama.

Ketlin käis raha juttu ajamas. Lepime kokku, et sa kannad mulle arve peale iga kuu 10 eurot ja kui mul see alles on, siis saan kuu lõpus 1 euro juurde (ma ükspäev rääkisin talle sellisest võimalusest, mitte et Ketlin meil mingi särav matemaatika geenius oleks) Kalle kutsus magamistuba pildistama ja trepil tegi Ketlin juba omad järeldused ning Kallele teatas ta, et emme lubas kanda talle iga nädal 10 eurot arvele. Mis, mis, mis mõttes? Nii palju ikka oli matemaatik, et trepil sai selgeks, et 10 eurot kuus on ilmselgelt liiga vähe ja nii ta suveks küll omale fotokat ei saa ;)

Magamistuba on siis hetkel selline…ahjaa….kui laudu ladusime, siis sadas vihma, aga pärast tuli jälle päike välja…

Ketlin palub tänada ka kõiki oma fänne, kes teda läbi kommikarbi võistluse kätel kandsid ning edukalt ja pehmelt üle võidujoone tõstsin. Nüüd on päris võit juba tema enda kätes….oskab siis supermodell olla ja tibust võidu välja musitada…

Ja mis ma nüüd siis teen… Kalle läks sauna, tüdrukud mängivad vaikselt kuskil mujal… puhkan või ? :))))

Rubriigid: Krista, minu kodu, muu | 11 kommentaari
Lill

köögis…

Seda vist teavad kõik, et söögitegemine ei kuulu minu kirgede hulka. Söömine selle eest kuulub :). Eks meil see suur köök, suure lauaga ole ka rohkem sellepärast vajalik, et kõik sööma mahuks. Lapsed ikka tihti loevad laua ääres kui palju lapsi veel mahuks. Mõnikord mahub 10. Siiamaani ei olnud mul ka eriti suurt nõudevaimustust. Pulmade puhul ostsime küll omale uhke serviisi, aga pigem selle mõttega, et peaks olema üks ilus ja poest valisime selle kõige ilusama. Ühtegi nõud pole kunagi ka poes näppimas käinud, et vot kohe järgmisena ostaks selle või teise. Ma olen küll kõrvalt näinud sõbranna vaimustust uuest tassist, nii et ma tean ju küll mida mul ei ole. Eks ma siis mõtlesin ka, et ju see nõude vaimustus peab käima koos söögitegemise kirega.

Aga nüüd kus meil on kodu nii valmis, et saaks juba vaasikest valida, olen ennast juba mitu korda leidnud nõude osakonnast. Armastus rohelise vastu sai alguse juba õuest ja maja ongi meil ju nüüd väljast roheline. Teisele korrusele täpilised padjad tulid juba loomulikult rohelised ja noh kui ma siis täitsa juhuslikult Rimis jalutasin, ei saanud ma rohelise täpilistest kaussidest kuidagi mööda minna. Jaaa just neid on meie kodusse hädasti vaja, rändasid kausid ostukorvi.

Nii järelikult tuleb meil köögis natuke rohelist…. ja mida veel…mmm…. näiteks roosat. Ikkagi 4 naist majas ja noh magamistuppa oleks nats tobe roosat nõuda.

Järjekordne jalutuskäik viis mind mu lemmikpoodi – Mustrisse. Mul oli tund aega vaja parajaks teha ja kogu selle tunni ma seal poes ka veetsin. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati mõnes poes nii kaua olin. Kui aega rohkem, siis süvenesin ka kohe natuke rohkem. Leppisin endaga kokku, et kalleid asju ei osta ja roosad tassid tundusid just see õige valik olevat. Kui ma koju jõudes neid tasse (noh tass on nende suurte supikausside kohta ikka hästi öeldud) käes keerutasin, siis tuli ka üks mõte. Igale tüdrukule tuleb oma tass ja selleks, et teada, kelle oma, peaks nimed peal olema… noh kui nimed juba peal, siis võiks ju veel midagi olla ja no mina küll ei oska seda midagit sinna teha…. kes oskaks…mmm….ahaaa…tema oskab. Mul tellimus juba sisseantud ja esimesed ideepojad ka juba nähtud. Eks ma siis eputan jälle kui tassid valmis…

Noh ja kui juba hommikusöögi komplektide näitamiseks läks, siis Ketlini lemmik kah. Tema oma nimega taldrik, tema enda joonistatud tass ja minu sünnilusikas. Väga uhke komplekt!

Söögist ka? Hommikusöögiks sööb meil igaüks seda, mida ta ise tahab. Igal ühel omad lemmikud ja puder ei kuulu mitte kellegi top 3 hulka, nii et ma isegi enam ei mäleta, millal ma viimati putru tegin…. Noh siit võileivast sõi Kärt kurgid ära, kass singi ja mina leiva :) …aga see oli ka rohkem pildistamise jaoks tehtud ;)

Ahjaaa ja kasutaks ära oma blogi, küsiks, et kas keegi teab kedagi, kes näiteks mai esimesel nädalal tuleks Soomest täpselt sellise kaubikuga Eestisse, et kui meie seal parasjagu Ikeast oma diivanit ostame, siis saame selle talle peale visata :) Me oleme küll kaalunud diivan katusel sõitmist, aga laeva peale tagasi me vist niimoodi ei saaks….äkki keegi saab aidata? Aitäh!

Rubriigid: minu kodu | 10 kommentaari