Arhiiv kuude lõikes: aprill 2011

Lill

Lastega tööl

Iga nädal toob mu ellu üha uusi ja uusi lapsi, mõni nädal ei jõua neid ka kahe käe sõrmedelgi üles lugeda. Kui ma siiamaani olin alati arvanud, et minu lapsed on need eriti tublid ja head ja ilusad, siis tuleb välja, et hoopis mina emana olen teistsugune ja minu lapsed on täpselt samasugused nagu kõik teised :)

Ma ei pea ennast kaugeltki kannatlikuks inimeseks…oi täiesti vastupidi! Üllatavalt kombel ei viitsi ma pooltki  nii palju laste sigadustesse sekkuda kui võiks või peaks. Ahh las ronib ja ahh las teeb, no las joonistab ennast täis või lödistab vannitoas juba teist poolttundi veega. Peasi, et eluohtlik pole. Ma ju näen, et korraarmastus ja alalhoiuinstinkt lööb tüdrukutel peapeal kokku varem kui mina vahele segada saan.

Eile tegin siis väikese testi ja käskisin Kallel kõik kolm ühesugustes kleitides stuudiosse tuua. No vaatame ja kontrollime siis järele, kuidas inglikesed poseerivad. Poseerisid nad jeee… kõigepealt pani igaüks ise suunas jooksu. Käsu peale keegi midagi suurt teinud, emotsioonid käisid nii suurte lainetena kui küsimus oli tibude arvus või jäneste värvis. Aga, eks nad vist ole siis meil kasvatamatud :) …ainuke ähvardus, mis neile mõjust, et kohe kui korralikult ei istu, siis lähme ära…ohh ei pliiiis, ei lähe. Korra nagu jälle lubas ja siis…mina tahan ise seda tibu, miks tal on roosa jänes ja mul ei ole…ma ei mahu siia ju!

Lõpuks kui mul juba silme eest kirju oli ja asju kokku pakkima hakkasin,  tuli ebõigluse kinnituseks järgmised laused – aga Liisu sai palju rohkem pilte ja miks mina ei saanud riideid vahetada, miks tal on nii ja üleüldse ma tahaks veeeel. Kärdukas tatsas sõnatult kuid emotsionaalselt mööda stuudiot ja oli valmis lõvina võitlusse asuma järjekordse piiksuva asjanduse eest, mis on meil mõeldud laste naeratuse meelitamiseks, mitte sellega koos pildil poseerimiseks. Tantsu tralli ja võidujooksu – seda palun väga, rohkelt! Samas nagu näha ka hetkelist rahulikku meelt ja poseerimissoovi.

Kuna Ketlin meil tahab hirmsast kommikarbi peale saada ja käib juba poes kontrollimas, et kas juba on tema pildiga kommikarp müügil, siis kasutab ta ära igat võimalust, et natuke kellegi kaamera ees poseerida. Kuna mul omal 3 supermodelli kodus on, siis ma järejst kindlamalt julgen öelda, et 5 aastat on see piir, kust pildistamine tüdrukutele juba meeldima hakkab. Alla selle on puhas riskibisness ja õnnemäng. Võimlemiskava tuleb esitada kõigil võistlejatel ja kui ikka väiksem laps otsustab enne finishit lahkuda, siis …ta otsustab lahkuda :)))))). Isegi kui Liisu oleks täpselt kommikarbi tüdruku nägu, ei võtaks ma seda riski, et temast kindla peale just soovitud emotsiooniga pilt saada…ta ju pole veel 5 :). Ketlinist aga – palun väga – tehke aga veel!

Ahjaaa…. ja Ketlini suureks rõõmuks ning tema austajatele äärmiselt tänulik olles…kes veel ei ole Ketlinile 5 punkti pannud, siis on veel paar päeva võimalus…. näed SIIN…et ta ikka saaks oma kommi osta :))) . Väga armas on vaadata kuidas ta igal hommikul piilumas käib, kas ta ikka on esimene :)))))

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, pered, stuudios | 8 kommentaari
Lill

töötan…

Kell on 6 hommikul kui esimest korda silmad lahti teen ja kella vaatan. Peaks ja võiks natuke veel magama, mis siis, et välja valge juba. Tunni aja pärast sikutab Liisu mind varrukast ja palub, et ma kohe alla tuleks, pilk üle õla näitab, et Kalle on juba kadunud. Kohe-kohe… aga sa ju lubasid kohe, kas sa ei tea, mis kohe tähendab, on järgmine hetk, Liisu mul jälle varruka küljes. Kahekesi köögis otsime Liisule süüa, sest tema nimelt on otsustanud, et üles tuleb tõusta siis kui väljas on valge. Esimene dilemma hommikul, kas istuda köögilaua taha ja süüa koos lapsega nagu normaalne inimene või kasutada ära vaikust ja lülitada sisse arvuti ja tööle hakata. Ma ei hakka üldse valetamagi, et ma valin viimase variandi ja köögist lahkudes lülitan Liisule ka Jussikese mängima. Nii…mis meil siis siin täna ootab. Kaardid tühjaks-kopipeist päkkap teisele kettale ka, asun nimede järgi pilte kausta jaotama. Kuidas ma jälle ei ole suutnud ennast tagasi hoida. Ma tahaks ka osata teha tunni ajaga täpselt poole vähem pilte. Ma ei julge ju. Lastega on ikka nii, et kunagi ei tea kauaks jagub, äkki ta 10 minuti pärast rohkem ei taha enam ja nii ma siis tulistan või siis on inimesed nii ilusad, et kohe patt oleks see ja see ja see kaader ka klõpsutamata jätta. Ohh…ükspäev hakkan ainult suurt ja läbimõeldud kunsti tegema, siis kui kõigil inimestel on juba minu tehtud ilus perepilt olemas…ükspäev…

Nii, kes meil siis nimekirjas on.Ahaaa sellest 350 kaadrist võiks on kuskil 50 alles jätta. Nalja teete või..esimene kamm. Selleks siis võtan pildid piisava suurusega nelja kaupa ette ja lihtsalt kustutan ühe ära. Millise- ärge küsige, selle kus midagigi viga on ja kui pole, siis teise, mis on samasugune…jeee, üks udune…jeee üks silmad tobedalt kinni.. uhh esimene ring läbi 270 alles. Mis mõttes?

Aaa lasteaeda, lähevad või? Ma ei tea! Kas sa pead ka midagi tegema? No siis ei lähe! Keegi peab ju Kärdukaga mängima! Ülejäänud magavad, Liisu vaatab tasakesi mutlikaid ja meie Kallega arvutite taga…mõnus vaikus

Ok kuhu ma jäin, teine kamm. Karm ja kole…vähemalt pooled, vähemalt pooled, iga teine see tähendab. Ok ma siis kustutan…äkki jätaks selle ka, eee aga see. Ahh see on lahe, selle ma jätan, las kustutab pärast ise, aga mulle meeldib…uhh palju nüüd on 150 …jee peaagu.

Järgmiseks teen poole konverteris lahti ja vaatan lähedalt ja karmilt. Oi miks sellest seeriast ei olegi midagi niii head kui võiks..ok ühe jätan ikka alles. Emotsiooni on palju. Las jääb. Natuke värvi ja natuke natuke vigu korrieeridda, kropp peale ja done. Nii palju nüüd jäi…80…täitsa lubab juba. Teeme nüüd ilusaks ka. Nii…värviline, must-valge, minu lemmik vintage, äkki selle teeks hoopis nii ja oi sellele see ikka ei sobi. Ahh las see läheb ka must-valgeks, ongi ilusam…

Keegi kobistab üleval…Ketlin ja Kärdukas ärkasid…ahh saavad söödud, muidugi saavad. Kärduke, kas sa tahad ma panen sulle ka natuke, räägib Ketlin õrna häälega köögis.Ärme sega neid…

Nii ja ja üks veel ja üks veel…ja aeg läheb ja muudkui läheb. Kaua ma silun seda ühte pilti, liiga kaua, liiga kaua. Vöörkflõu, kuidas kiirendada vöörkflõud :) Lapsed ei vaata terve päeva telekat, minge õue…ja kohe…sellepärast, et lapsed peavad värsket õhku saama. Kalle mine nendega. Normaalne ema onjuu :) Ohh juba hakkab lubama ja kohe varsti ongi esimene töö valmis… Jeee, valmis. Panen väiksemaks jooksma ja vaatan, mis põnevat netis toimub….oi kui palju toimub. Ma pean töötama, ma pean töötama… ohh ma pane hoopis pesu pesema…

Lehvitan lastele aknast ja teen uue kausta lahti…420 …see ei ole normaalne. Ma ei oska ju kustutada – hakkan kunsti tegema, pikalt ja kaua, sätin ja ootan ja mõtlen…äkki saan siis vähem. Ma ei oska kaua mõelda. Äkki peaks harjutama.

Lapsed peavad sööma! Ikka peavad sööma! Mida! Ma ei tea, midagi ikka on. Ma teen õhtuks midagi, sööge praegu niisama. Ma tahan pannkooki või makaroni! Ma ei taha midagi! Ma tahan magada, ütleks Kärdukas, kui ta seda öelda oskaks.

Mina istun ikka arvuti taga…ja ikka vee …ja ikka veel…paneks kolmanda pesumasina täie ka pesema, oleks lahe…appi, ma peaks hoidma madalamat profiili ja mitte oma nime all netis nii palju kobisema. Äkki ma suudaks siis ka malbe ja kenas inimese mulje jätta. Aga ma olengi kui mitte malbe, siis kena…enamasti. Tööl alati. Mulle meeldib hea inimene olla.

Kell saab juba õhtul 10…ja ma kohe tulen…ma teen selle ka veel ära, siis ma kohe lõpetan. Ammu peaks magama! Miks ei maga! Ma kohe tulen… Ma ei oska niimoodi vähema teha. Nii valmis… mis me homme teeme. Homme lähme kodust kohe ära, siis ma ei saa tööd teha :) Lähme lastega kinno ja räägime juttu ja olen lahe ema :))). jeee me leidsime koduabilise. 2 korda kuus…vaatame…äkki peaks iga õhtu käima…

Õhtul magama minnes tunne, et küll mul on mõnus elu…ilus kodu, superarmsad ja lahedad lapsed, täiesti normaalne mees. Kohe nii normaalne, et oleks ikka tõesti patt kurta. Ikka kurdan vahel, sest kuidas ta ei tea kus Liisu kindad on.

aga mina kui fotograaf…täitsa ok…või siis ei ole…ikka olen. Noh ma ei võidaks kunagi midagi…aga ei peagi ju. Aga võiks… ohh ma hakkan ükspäev kunsti tegema, siis võidan…ikka võidan… mmmmmmmmmmmmm   mis kell on…juba 6????

Töötan, töötan…ma näitan palju ma töötan. Võtsin märtsikuu ette ja sealt esimese poole. Jätsin välja need, kes on palunud, mitte näidata ja teiste hiulgast valisin igast tööst ühe rea…ok mõnest ei suutnud ja sealt valisin 2… ja need on ainult pooled… head vaatamist…

Ja ma armastan oma tööd ja kirjutage ikka mulle ja tulge mulle külla…

valik A-st kuni K-ni :) ….

Rubriigid: beebid, Krista, pered, stuudios | 18 kommentaari
Lill

Annika ja Anti abiellusid…

Kui ma Anti käest küsisin – aga miks just praegu?, siis vastas, ta et homme 10 aastat tagasi saime tuttavaks ja milline päev sobiks sellest veel paremini.  Ega ju ei sobiksi – päike paistab, kevadet on juba natuke tunda, super armas pisike Rasmus ja Annika pidavat ka olema ilusam kui kunagi varem. Põhjuseid rohkem kui piisavalt.

Kui ma tasakesi alustuseks kleite ja kingi sättisin, siis mõtlesin, et küll mul on ikka ilus amet. Ma saan täiesti ebaõigalselt palju kahe inimese väga tähtsast päevast osa. Ja kuidas ma sellel päeval nende kõrval olen ei ole sellel pooltki vähem oluline kui see, millise mälestuse nad omale albumisse panevad. Olla hea sõber, mõisteb kaaslane ja toetava sõnaga kõiketeadja ;)))) – see kõik selleks, et nad tunneksid ennast vabalt ja mõnusalt ja nagu mul Ketlin ütleks – naudiks täiega päeva!

ilus-armas-ilus

Rubriigid: pulmad | 1 kommentaar
Lill

E5 – raamatud

Mulle on alati meeldinud lugeda ja kõik lugevad emad mõistavad mind, kui ma ütlen, et mu unistuste puhkus näeb välja 3 päeva rahu ja vaikust, suurt hunnikut raamatuid ning mitte ühtegi inimest :)

Kui viimane aasta Kärdukaga jäime pea kõik õhtud telebviisori saatel magama, siis nüüd kui meil sai uhke ilma televiisorita magamistuba valmis, avastasime mõlemad lugemise. Igal õhtul tassib ta omale voodisse hunniku raamatuid ning asub neid süvenenult lugema. Ükskord Kallega itsitasime kahekesi kui järjekordse lektüürina oli preili kaasa haaranud inglise keelse Country Home’s ajakirja ning seda süvenult lugema asus, tähtis nägu peas kui lehte pööras. Magama jääb ka igal õhtul raamat kaisus – mida suurem ja kõvem, seda parem.

Liis pole veel lugemise võlu avastanud ja isegi õhtustest ettelugemistest püüab eemale hiilida. Samas meeldib talle plaadi pealt muinasjutte kuulata. Lugeda ta kohe kindlasti ei oska ja isegi kõik tähti ei tunne ta veel. Vaikselt aga hakkab tulema, sest oma nime oskab juba kirjutada. Oma täiesti loogilise loogikaga leidis ta, et tema nimi algab -tähega, sest see on ju ees…K on ju taga, see viimane :)

Ketlinile juba täitsa meeldib lugemine. Kärsitu inimesena peab ta jõudma kohe raamatu läbi lugeda ja nii ta siis loeb selliseid kus igal lehel on üks lause. Saab siis uhkelt raamatu kokku lüüa ja teatada – läbi! Kuna suurim motivaator on enda eeskuju, siis õhtul meeldib kõigile kolmele tulla minu kaissu ja natuke lugeda. Kõik peavad olema vait ja ise oma raamatut lugema :)

Kalle loeb ka ja palju, palju kiiremini kui mina. Ta loeb hoopis teistmoodi. Raamatu lõpus teab ta väga hästi pointi, aga see, kes kellega, kus ja miks – see jäi kahe silma vahele.

Ja mina…

Uuel lainel võtsin kõigepealt kaua-kaua kapinurgal oodanud söö-palveta-armasta ette. Suure Itaalia fännina oli esimene osa täielik pettumus, teine super lahe ja kolmas suht läila :) Ei saa öelda, et mõttetu raamat, sest keskmine osa oli ju väga hea. Jälle sõrm antud, läksin võtsin ennast kohalikus raamatukogus arvele ning sain kaasa 2 Minu… sarja raamatut. Noh ei osanud ju nii kaua lugemisest maas olnuna muud silmaga võtta ja Minu .. sarja raamatuid olen ma ka omale vahelduva eduga ostnud.

Esimesena võtsin kätte Minu Austraalia. Kuna hakkasin lugema seda just kohe peale eelmise lõpetamist, siis pidin kohe mite korda kaane pealt vaatama, et kas ikka on teine raamat või läheb söö-palveta edasi. Ikka oli teine, aga väga-väga sarnane algus. Ma ei saa kuidagi kiusatusele vastu panna ja alati vaatan kõige esimesena raamatu keskelt pildialbumi läbi. Ohhooo kui nunnu mees on teiselt poolt maakera leitud – sobib küll- loeme edasi. Mõnusalt ladusalt ja väga naiselikult kirjutatud ning kerge lugeda …mõnus…võtame järgmise

Minu Kanada on ju mul veel pooleli. Kuna ma suvel täitsa juhuslikult sattusin autori blogisse, siis tõin ka raamatupoest raamatu ära. Kui lugema hakkasin, siis oli segavaid tegureid (loe: ebasobivas vanuses Kärdukas) liiga palju ja jäi ootele. Nüüd tundus, et on just sobiv hetk lõpuni lugeda. Mulle meeldis  see mätas, kust otsast raamat kirjutatud on ja Kanada kui maa sai minu silmis suure plussi taha. Selline tunne oli, et vot seal sobiks küll väga hästi elada :) Ma ei tea miks ma võtan viimasel ajal naisi emadena, aga ei saa ütlemata jätta, et autori lastel veab oma emaga :)

Nii…järgmine…Island. Uuu mees, mehelik mätas. Pean ausalt tunnistama, et see mehelik mätas minu südant ei võitnud. Naiselik uudishimu ei saanud kuidagi rahuladatud. Ikka oleks tahtnud teada, et aga ikkagi kuidas ja miks. Kui muidu on mul tunne jäänud, et enamus mujal elavatel inimestel on tegu suure armastusega, siis nüüd ei saanudki täpselt aru, miks ta seal elab – raha pärast? Elu nagu hernes koos mehelikke naljadega ja meeste juttude ning loetud õlledega. Äkki see maa ongi rohkem meestele, sest ausalt, ega mul ei tekkinud küll suurt reisikihku.

…Minu Horvaatia. Kuna see raamatukogus just käepärast oli, siis võtsin kaasa. Ma ei saaks öelda, et ma olen suur loodushuviline ja veel vähem oskan ma lindudel vahet teha – hea kui varblase, varese ja tuvi ära tunnen :), aga lugeda oli mõnus. Päeva lõpus pärast laste kolme tuhande soovi täitmist oli päris kade lugeda, et keegi saab oma südame järgi kohe mitu kuud puhtas üksinduses, sooja päikese käes, ilusas looduses jalutada- lihtsalt olla. Ma ei saa nüüd öelda, et mul mingigi huvi kaeluskotkaste vastu oleks tekkinud, aga Lammas ja eesel võitsid küll minu südame. Ning kes suudaks armastusele vastu panna :)

… Minu Nepaal :)))). Selle raamatu saamiseks pidin ennast raamatukogus kohe järjekorda panema ning veel enne kui järjekord minuni jõudis, tegin Petrone Prindi kodukale väikese ostureisi ning panin selle raamatu ka teiste hulgas ostukorvi. Ma tean, kes selle raamatu kirjutas. Kunagi kui ma ülikoolis käisin ja pigem vähem aktiivselt ühe üliõpulasorganisatsiooni tegevusest osa võtsin, oli tema ka samast kohast läbi käinud. Kuna mina läksin ülikooli siis kui tublimad juba lõpetanud olid, siis meil nagu ühist aega seal ei olnud. Alumni pidudel oleme küll kohtunud, aga ma arvan, et vist mitte kunagi isegi mitte rääkinud. Samas ma olen alati teadnud, kes ta on, ning kõik  minuaurust  käib ülikooli koorekihti kindlalt mingist organisatsioonist läbi ja no meie omast ju need kõige lahedamad :) See oli nüüd sissejuhatus, aga ikkagi näed tuttav inimene on raamatu kirjutanud ja ma nüüd hakkan seda lugema….

Algus jälle…söö-maga-palveta :))) ..aga mis siis. Ma usun, et igal tublil naisel on millalgi selline periood elus, lihtsalt nüüd siis kõik teavad kuidas seda nimetada. Lugesin ja lugesin ja kulmud kerkisid ikka järejst kõrgemale – kas ta on ikka täitsa hull, kuidas ta julgeb niimoodi sellisesse kohta minna…apppiiii mingid sitikad ja mismoodi bussid ei sõida graafiku järgi. Vaatad nagu filmi, kus kuidagi ei tahaks peaosatäitja rolli üle võtta, aga põnev on :) ja siis läks asi südamesse. Lapsed – minu nõrkus. Kõik see, mida ja kuidas ja miks ta seal teeb, läks kohe niimoodi südamesse, et kui mul siin omal ei oleks kolme pisikest, siis ma oleks juba järgmisel päeval hoolimata sitikatest ja soojast veest või pigem selle puudusest, asjad pakkinud ja kohale sõitnud. Eriti meeldis mulle seal raamatus see ausus enda vastu, et suudan mõista ja olla nii nagu nemad, aga samas ma ei tunne ennast halvasti kui ma tavalise lääneinimesena naudin mõnusat massazi, sooja vanni ning pehmete linade vahel magamist :) . Teiselt poolt oskas ta ülihästi näpuga näidata kui mõtetud võivad mõnel hetkel sinu “suured” mured olla. Ma kohe julgen ausalt tunnistada, et see on selle sarja üks mu lemmikuid. Hea raamatu kindlaks tunnuseks on see, kui lõpu lähedal hakkad paaniliselt vaatama – nii vähe, appi nii vähe lehekülgi veel. Kerge südamega viisin raamatukogu raamatu tagasi, sest oma saan nüüd tutikana riiulisse panna….

Nüüd kus ma kohe järjest mitu raamatut läbi olen lugenud ja ka oma raamaturiiulit nendega täiendanud olen, siis leidsin, et ükspäev kui mul tüdrukud suuremad on, siis on neil hea lugeda kuidas ema-isa “nooruses” ;) elati. Kõik ju kirjutavad rohkem või vähem oma isiklikust elust ja nii saab vist päris hea ettekujutse meie ajast. Ma mäletan kuidas ma keskkooli ajal vanemate riiulist suures koguses nõukogude noortekirjandust leidsin – nii naljakalt malbed ja siivsad olid kõik ;) vahelduseks päris huvitav lugemine :)

Järgmisena nüüd siis Minu Eesti ja seejärel lähen jälle naiste peale – Ibiza ja Maroko ja Taani…

Ahjaa Minu Pariis ja Minu London on mul vist eelmise aastanumbri sees loetud ja mõlemad meeldisid väga. Kuna ma kunagi arvasin, et minust saab ka ükspäev suur ja kuulus moekunstnik, siis oli mõnus lugeda, et keegi elab minu nooruspõlve unistust. Mul ei olnud üldse kahju, aga mõlemad raamatud meeldisid väga…ok London natuke rohkem ;)

Seevastu Minu Itaalia …oii kui kahju, ei meeldinud mulle kohe üldse. Itaallased on nii lahedad, mõnusad ja toredad ning maa on super. Vot seda oleks ma tahtnud sealt lugeda. Liiga eestlasliku mätta otsast. Kohe mitu korda oleks tahtnud talle sinna hüüda – miks sa seal siis oled kui sulle ei meeldi ja ei tohi minu idealiseeritud ettekujutust sellest imelisest maast lõhkuda…..

tsau…ma lähen nüüd lugema….

Rubriigid: Krista, muu | 15 kommentaari
Lill

väike pakkumine….

Kõige pealt räägiks Villest. Ville on üks õnnelik poiss, kes sündis suureks rõõmuks on kolmele õele. Lisaks sellele suurele õnnele ka inspiratsiooniks ja lootuseks mulle, et kui me siin Kalle rõõmuks ükspäev pärija kasuks peaksime otsustama, siis äkki neljanda pealt pöörab ära ja võiks ka meile poiss sündida.

Visiit Ville juurde oli üdini naistega ümbritsetud ja kuna tegu on nõudlikuma sooga, siis ka kiire ja korralik. Et Ville saaks kiirelt ja õigustatult jäädvustatud, siis ainult üks preili sai Villele lähedale, ülejäänud 10 majas viibinud naist hoiti kiivalt eemal. Nagu tänaseks selgunud, võtabki just tema seda juba venna sündides pandud järelvaataja ülesannet vägagi tõsiselt –  NÄETE JAH!

Hoopis teine teema tuleb nüüd… umbes aastakese tagasi veetsin ühe päeva Tartus, pildistades päeva jooksul üles kohe mitu-mitu imelist peret. Kuna üks pisike poiss juba kuu aega kärsitult mind külla ootab, sest ta nimelt tahaks emale-isale suureks rõõmuks tutika nägu olla ja samas tahaks juba suuks kasvada, siis me panime nüüd kuupäeva paika – 9. aprill!

Lisaks sellel sündis minu põhikooli pinginaabrile ja kooliaja parimale sõbrannale just paar päeva tagasi pisike poiss ja tahaks minna teda ka vaatama…

Noh ja kui ma juba Tartus olen, siis äkki keegi tahaks veel, et ma talle külla tuleks? :))))

Rubriigid: beebid, kodus | 4 kommentaari