Arhiiv kuude lõikes: mai 2011

Lill

kolisin õue

Mina kuulun raudselt nende fotograafide hulka, kes juba poolest talvest igatsevalt aknast välja vaatab, et tahaks juba õue, tahaks, et keegi minuga õue tahaks :) Ja kui siis esimene soe ilm on, siis enam tuppa ei saa :) Suvises stuudiograafikus on mul ka päevi napilt ja näiteks viimane pühapäev ma ajasin kah peaaegu kõik kliendid sealt õue :). Sees sai loa pildile jääda ainult 12 päevane imearmas poiss. Eks ma ikka püüan neid stuudios tehtud lemmiktöid ka näidata, aga praegu lähme õue…. Reede hommikuk oli mind kutsutud pildistamas ilusaid tüdrukuid ja tulpe. Teate nagu noor vasikas õues – teeme siin ja teeme siin ka veel ja natuke siin ka… aga eks vaadake ise…

Ahjaaa….. juuni alguses on mul plaan jälle Tartusse tulla ja juuni keskel lähen Rakverre ja juuni lõpus Pärnusse. … noh, et kui keegi äkki tahab veel pildile saada….

Rubriigid: õues, pered | 7 kommentaari
Lill

Mari-Liis ja Erkki

Kõige rohkem on minu kaamera ette jäänud Mari-Liisi nimelisi pruute ja kõik on olnud niiiiiiii ilusad :) Me ei olnud enne kohtunud, aga selle eest oli meil meili teel plaan kenasti selgeks räägitud. Alustame unisel laupäeva hommikul TTÜ raamatukogust. Suur oli aga meie üllatus, kui me parkimisplatsilt ühtegi vaba auto kohtagi ei leidnud. Ok võtame järgmise koha… Glehni väike surnuaed. Siia saabus koos meiega suur hulk talgulisi, nii et pruutpaar tundis ennast täitsa nagu paparazzode küüsis. No Glehni lossi juures äkki ikka on vaiksem…ja oligi. Nii lahe. Ma olen küll palju seal tehtud pilte näinud, aga ise polnud veel kordagi sinna sattunud. Päike ja valgus täpselt õiges kohas… Klaasist maja oli ka üheks sooviks ja see maja nüüd küll kellegil kahe silma vahele ei jää…

Minu osa nende päevast oligi täpselt nii napp, aga selle eest päikest ja armastust täis… Palju õnne teile!!!!

Rubriigid: pulmad | 2 kommentaari
Lill

meie lapsed kevadel

Igakord kui ma mõtlen, et vot selle peaks üles kirjutama, siis läheb see ikka ja alati enne meelest ära, kui ma seda teen. See tähendab, et mingeid lahedaid kilde pole järgmisest postituset mõtet oodata, lihtsalt ühe uhke ema egotrip oma superlaste näol.

Alustame kõige vanemast. Ketlinil oli lasteaias arenguvestlus. Mulle näidati terve kaustatäit lehti, mida ta ilmse osavusega täitnud oli. Ma ikka päris mitu korda küsisin õpetaja käest, et ega ta vihjeid ei saanud või et kas ta ikka tõesti oma peaga kirjutas kõik selle….ei, ei , täitsa ise. Noh ok :) kodus ta küll niiiii osav kirjutaja ei ole, aga näed lasteaias ülipüüdlik. Ja veel millised ülesanded, täitsa uhke värk. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis üks oli umbes selline ülesanne, et ühel on 6 õuna, teisel on poole vähem ja palju neil kahe peale kokku on :)

Rääkisime ka sotsiaalsest küpsusest ja pidavat täitsa küps olema. Kui see on mõõdupuu, et julgelt vastuseid karjuda, siis jah, ei ole küps, aga ta teab kuidas asjad käivad ja saab kõigiga kenasti läbi. Üks minu suurimaid rõõme ongi see, et hoolimata sellest, et ta läks sellisesse rühma, kus enamuses on juba a la sünnist saati olnud, siis on ta nii kenasti sulandunud, et pea igale sünnipäevale on kapis kutse olnud.

Ketlin on tubli reeglite järgi käituja ja minu jaoks piisavalt ettevaaltik, et teda täiesti usaldada. Eelmine nädal oli meil ka esimene katsetus, kui Ketlin ja Liisu jäid ligi kaheks tunniks üksinda koju. Meie käisime väikeselt poeringil. Jätsime neile telefoni ja ainuke kõne oli see, et ega ometi Kalle õnge ei unustanud osta :) ….ja jaaa…nad käisid kalal. Küll edutult, aga rist on kirjas. Poes õnge ostes küsis müüja, et kui vana poiss on? Kalle ei hakanud sugu täpsustama, vaid vastas lihtsalt, et kuus.

Ketlin on ka meie pere kõige laisem laps ja kõige suurem teleka vaataja. Siinkohal näitan küll näpuga enda peale, sest mina olin see, kes teda titena teleka ette pani ja näed nüüd, mis sai :).

Igatseb oma telefoni ja fotokat. Fotokaga on see diil, et suvel saab ja see on nagu sünnipäevakingitus, aga varem saab kätte. Täna hommikul kõõlus mul siin laua ääres ja lubas suureks kasvades minu töö üle võtta ja täna õhtuks kauples esimese fototöötluse tunni välja. Ülesanne on pildistada päeva jooksul minu telefoniga ja õhtuks 3 kõige ilusamat pilti välja valida.

Kell 6 aga vaatab telekast eesti keelsed multikad enne ära. Muid kellaaegu ei tea – kell 6 on multikad etv2 pealt :)

Sööb tervislikult ja pea kõik tema kalevist kingituseks saadud shokolaadid sõime meie Kallega salaja ära. Kuna tal on üks pisike auk hambas, siis pulgakomm, ootab juba 2 kuud riiulis, sest seda ei tohi enne süüa, kui hambaarsti juures käidud on. Ma küll ütlesin, et mis sa tast siis üldse ostada, aga noh…tema reeglid, las hoiab kinni….hambad on kõik alles vanad :) alumised keskmised ikka niiiii pisikesed

Liisu ärkab hommikul vara, paneb omale süüa ja küsib hästi vaikse häälega, et talle mutlikad pandaks ja ütleb jess kui lasteaeda minema ei pea. Tema kleidid peavad keerutama ja kahe hiiresaba patsiga on parem kui ilma.

Temal oli ka arenguvestlus. See, et ta laulda oskab, sain ma lasteaia jõulupeol teada. Seda, et pop on oma nime osata kirjutada, tuli ka lasteaias ja lisaks sellele oskab ta kirjutada ka emme. Ma ise näitasin talle :) Tähtedest oskab o ja i :)…ok tegelikult ei pea ta ühtegi tähte teadma ja sellest me ei rääkinud. Rääkisime sellest, et selliseid lapsi nagu Liisu võiks lasteaias olla rohkem, sest nemad on vaiksed ja sõbralikud, ei lärma ega jookse ka seal kus vaja ei ole. Kogu jutt, mis sinna lasteia poolsele arengu lehele kirjutatud oli, teeks iga ema õnnelikuks ja nii ma siis korrutasin talle ka õhtul, et ta on ikka niiiiii tubli. Loomulikult ei mäleta ma nüüd enam, mis tal seal kirjas oli, aga kõike, mis vaja ta oskas ja seal veerus kuhu pidi kirjutama, et milles vajab abi või järeleaitamist, oli kirjas ainult see, et mõnikord hommikul on tal paha tuju…. ei ta ei nuta, vaid ta ei taha osa võtta.

Selline on ta tegelikult sünnis tsaati olnud, et tahab hommikuti natuke rahulikult harjuda, mitte kohe ringi tormama asuda.

Ükspäev kui me Liisu ja Kärdukaga autoga sõitsime ja Kärdukas magas, mängisime Liisuga seda mängu, et mina ütlen teema ja tema siis asju, mis sinna kuuluvad. Alustades asjadest, mis on vannitoas ja köögis, siis näiteks mida saab jalga panna kuni puuviljadeni välja. Mõnusa muheluse tõi Liisu magustoitude nimekiri – jäätis, shokolaad, õun, pirn, krõbinad, pannkoogid, makaronid, pelmeenid :) .. ta vist on teinud järeldused, et viimased 2 on ka magustoit, sest seda ei saa iga päev ja ma ikka liiga tihti korrutan ka nende juures, et neis ei ole midagi kasulikku…ühesõnaga sama jutt, mis kommide puhul. Loogiline ju siis :)

Kui ma Ketlinit usaldan ikka täiesti, siis kuigi vist Liisu on veelgi korralikum, on ta ju ikkagi 4 aastane ja eile kui ta Kärdukaga vanni läks, siis käisin ikka ukse vahelt kordamas, et kui Kärdukas peaks vee alla minema, siis karjugu. Selle peale ütles ta imestunult, et ta võib ju ise ka Kärduka siis vee peale tirida…aga karjub ikka ka :) Natukese aja pärast hüüdiski, aga põhjus oli selles, et ta teatas, et ta pesi ära nii enda kui ka Kärduka pea.

Vann on ta lemmiktegevus, sest mingil kummalisel põhjusel peab ta selleks luba küsima ja siis käib järel ja mangub – pliis,pliis ma lähen vanni.Ma küll ei suuda meenutada, millal talle seda keelatud oleks, aga ju talle meeldib see pliis ja see vist käib kah selle alla, et kõik hea ei ole nii kregelt saadav.

Kui Liisu mossitab, siis tuleb teda mööda maja taga otsida ja kui ta varba ära lööb, siis on kisa ikka taevani.

Kärdukas, kes on juba kolmveerandkaks on üks koaala karu. Maas on ta nõus olema vist ainult siis, kui Ketlin ja Liisu mäng on nii haarav, et sellest tuleb osa saada. Muul ajal roniks ta mööda täiskasvanut üles, kui saaks. Temal arenguvestlust pole olnud, aga selle eest on tal sügisest lasteaia koht. Kui palju ta seal käima hakkab, ei ole veel teada, aga eks näis.

Kuuldes, et tuleb lasteaeda minna, otsustas ta ühel päeval, et pissida tuleb potti. Ma ikka olin lootuse täiesti kaotanud, sest sinnamaani oli vist õnnestnud üks poolik häda potti saada, sest ma reageerisin ülikiirelt, aga see ikka ei loe. Viimases hädas proovisin sellist koerameetodit, et lehvitasin kommiga tema nina sees ja teise käega näitasin potti ja käskisin istuda. No ega ta loll ei ole, viskas hoopis kõhuli ja etendast südamepõhjani solvunud printsessi osa väga veenvalt. Nüüd on nii, et kodus ikka võtab käest kinni ja veab suure poti juures ja seda lugematud korrad päevas. No ma olen koguaeg rääkinud, et käib klõps ja ongi käija. Lihtsalt vahel ikka keegi suudab veenda, et harjutamine teeb meistriks. Tühjagi, mul pole igatahes ühtegi harjutajat veel ette näidata olnud.

Jutt on tal ka äärmiselt napp. Iseseisvalt ja omaalgatuslikult kasutab ta sõnu iia (siia), auto, emme ja aitäh. Sellest peab piisama. Kõigeks muuks piisab ju sellest, et võtta käest kinni ja vedada kohale või kui see pole võimalik, siis näidata näpuga ja nõudlikult pead raputada kui teda ei mõisteta. Niimoodi veab ta enda järel ükskõik keda ja noh olgem ausad, jutuvada on ilma tematagi meie peres piisavalt.

Meie pere rekordite hulka kuulub ka muidugi see, et juba on olnud mõned sellised õhtud, kus kell 10 kõik lapsed magavad. Ok, ok…see on olnud võimalik ainult ränu sellele, et kõiki lapsi saab nüüd magavana autost voodisse tõsta. Isegi ju võit :).

See nädal on viimane poolik lasteaia nädal ja siis algab pikkkkkkkk suvepuhkus :)

aaa ja Kärduka soeng. Ma eitea kuidas see võimalik üldse on, sest ta magab kõhuli ja nina padjas. Me ikka iga päev ei piina teda, aga pärast kammimist on see ainult loetud minutite küsimus, kui samasugune kunsttükk pähe tekib.

natuke hiljem…… Ketlin on juba pool päeva mu telefoniga mööda maja ringi käinud. Nüüd pani Kärdukale jope selga ja viis ta õue, sest neil on nüüd õue sessioon. Kärdukas seisab uuel teel 3 võilille peos ja keerutab ning Ketlin juhendab teda. Ma ei viitsi oma fotokat otsima minna ja siis oleks ka juba hilja…ma ikka käisin õues ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin | 8 kommentaari
Lill

kevad meie aias…

See tuleb nüüd postitus, kuidas meil asjad enne on :) Nii nagu enne ennet oli, seda mu süda isegi ei lubanud postitada, sest see ikka ei olnud mitte midagi :) Kui kogemuse on 300 ruuduse krundiga, kus muruniitmiseks kulub 10 minutit, siis nüüd on ikka piirid nii kaugel, et ma ei julgeks oma pisikesest kästiniidukit väljagi tooma hakata. Enne ei saa murutraktorit kui on olemas koht, kus traktorit hoida. Enne ei ole kohta kui on järg jõudnud nimekirjaga sinna maani ja üldse… kui ma siin ükspäev külalistele näitasin, kus meil midagi tulema peaks, siis oli täiesti õigustatud küsimus, et kuidas selle viking lottoga on :)

Aga ikkagi…natuke ikka midagi ju tahaks, et oleks ja ainult unistustamisega ja kuhugi ei jõua ka. Esimene pisike samm oli ikkagi panna ajutise trepi ääre peale kaks lillepotti ja no sealt ei saanud enam tagasi minna ja saigi süda kõvaks tehtud ja traktor tellitud. Ja traktorit oli ikka vaja suurt. Sellist, mis ikka tee ühest kohast teise tõstaks ;). Ja mitte selline, mis meile jääks, vaid see oli minu sünnipäevakingitus. Üheks päevaks tuleb suur traktor koos traktoristiga ;). Ütleme nii, et palju parem kingitus, kui sõbranna Külli oma, kes sai labida :)

Esimene traktori ülesanne oli võtta ehituse ajal tehtud tee. Kui maja valmis sai, siis kehitasid kõik õlgu, et ei meie ei tea kuhu see tee viima peaks. Tee oli alumise pildi müüriääres ja lõppes enne maja ära. Selles küljes on majal  katlamaja uks ja sinna küll autolaiust teed viima ei pea. Tee viib nüüd välisukseni.

Järgmiseks väikseks sammuks on sinna trepikökatsi asemele teha “natukene” suurem. Ikka selline, kus terve pere koos hommikukohvi juua saaks :)

Need kivid võttis traktor Kalle juhendamise järgi tulle teeäärest peale. Siia peaks nüüd tulema eesaia ilupeenar. Ma juba täitsa kujutan ette milline see tuleb ja kohe kui keegi mulda tellima hakkab, saab istutustöid tegema hakata. Ainult see üks kolmnurkne peenar tulebki. Ülejäänud muru…uuhhh…murutraktori juttu lugesite jah ;). Me lihtsalt ei saa endale hetkel lubada suuremat murupinda kui see, mida mootorita pisike niiduk kontrolli all suudab hoida. Mujal las vohab võilill ja naat.

Kui traktor nende töödega valmis sai, tehti aiamaa ka tasaseks. No tegelikult see ei ole nii hiiglaslik nagu ma oma uhke fotokaga teha suudan, aga ma usun, et perele piisav. Pikk rida vaarikaid ühel pool ja kasvuhoone taga piiriks ning ette tulevad kastides peenrad. Plaan ei ole põllumajandusega tegelema hakata ja nii kaua kui meil keldrit pole, siis ma kartulikasvatust küll veel tegema ei hakka. Nii natuke omaks tarbeks ja tarve on meil piisav, et kõik kohe ära süüa :)

Iseasi muidugi kas sellel aastal üldse siin midagi teha jõuab, sest plaan A on ikkagi eesaed ja noh mul akna peal tomatitaimi küll ei kasva…

Kui see võrkkiik oli meil juba eelmine aasta seal, siis ükspäev vaatasin seda järgmist kuuse vahet, et huvitav, miks ei võiks kiiged seal olla. Pidi natuke puude taga metsa nägema, sest nende kahe puu vahel oli suur laua hunnik. See kadus ükskord sellel ajal kui Kalle kodus lapsi valvas ja mina tööl olin, ära ;) Ja kaks kiike said kah valmis…

See roheline ämber Liisu kõrval on klaasikildude jaoks ja neid meil ikka jagub…

Traktor tegi veel ühe väikese tee meie krundile… vasakule peaks tulema saunamaja kuni selle pisikese junnini, mis seal pildil paistab…ja sellest taga pool tuleb iluspark suurte puudega ja võib-olla kunagi ka tiik, kui lapsed mõistlikus vanuses on ja tõesti raha mujale enam panna pole…

Ja aus oleks muidugi ära märkida, et minu isiklik tööpanus võrreldes Kallega on 0,0…. midagi. Ma ainult käin ja näitan näpuga kuhu ja kuidas ma midagi tahaks. Mul lihtsalt tundub ise siin labidaga vehkimine hetkel nagu tuuleveskitega võitlus…

Peale selle pean kroonika jaoks üles märkima, et aeda sai istutatud ka 200 kuuske ja 150 mändi ja ma aitasin ka natuke. Neid pildistada oleks nats keeruline, sest meil isegi oli raskusi nende üles leidmisega ;)…nõnna pisikesed teised.

Aga oma aia rabarberitest tegin esimest korda kooki ka. Väga hea sai ja see on minu lemmik. Võib-olla kuskil on ka olemas retsept, aga ma teen seda küll oma peast. Muretaigna põhi – ahju. Peale nii palju rabarbereid, et põhi ei paistaks ja jälle ahju. See järel vahustasin seekord vist 4 muna eraldi ära. Kollasele panin 4spl suhkrut ja loomingulise koguse hapukoort – ja jälle ahju. Mulle endale maitseb selline variant rohkem kui tavalise biskviidiga, sest siin on peal selline mahe pehme ja natuke kreemjas kate….

Ja nüüd päris lõpetuseks… Kalle näitas järjekordset võimalust meie majale läheneda ja seekordse tee peale jäid ikka väga uhked naabrid. No nii uhked, et ma järgmine päev võtsin kohe fotoka kaasa ja pildistasin üles… meie naabrid :) Linna mastaabis maju lugedes, siis oleks nemad meil kõrval tänavas ;)

Rubriigid: minu aed | 14 kommentaari
Lill

tutikas Kadri…

Mul on üks armas blogilugeja teisel pool maakera. Kuigi ka temal sündis just tutikas, ei saa ju mind lihtsalt niimoodi tunnikeseks sinna lennutada, nii et ta otsustas mind kinkida hoopis oma õele. Alustasime juba siis kui pisike Kadri oli kõhus…

ja jätkasime siis kui pisike oli 10 päeva vana.

Külas käisin neil emadepäeva eelõhtul ja ma usun, et just selline emadepäeva mälestus sobib kenasti albumisse panna :). Loomulikult oli mul jälle hirmus raske valida, nii et pilte tuleb mitu :)

Tädi käest kingituseks saadud mütsikesega, mis oli niiiiii pehme

üks minu lemmikpilte sellest sessioonilt. Minuarust ikka armsam oleks raske olla…

nagu ikka, kui juba natuke aega oli pikutatud ja võimeldud, hakkasime otsima maja peal, kuhu teda panna :) Silmamõõt mind pettis natuke ja suurema venna mänguasja kasti ta ikka päris mahtuda ei tahtnud.

selle eest leidsin koridorist akna alt väga laheda kummuti. Kuna nende pere kolis ka alles Eestisse tagasi, küll ka teiselt pool maakera, aga seda allapoole vaadates ;) ja niimoodi peesitabki Kadri känguru naha peal…

Kadri on õnnelik tüdruk, sest tal on nii õde kui vend ja oi kus teda alles hakatakse nunnutama :)

Minu jaoks tahtis ta ka väga tubli olla ja kohe kuidagi ei raatsinud silmi kinni panna… vapralt pidas ta terve sessiooni vastu ja oli nõus silmi kinni panema ainult süles. Nii kui kuskile käest ära pandi – kõps silmad lahti :) Lõpuks kui isa süles silmanurgast piilus, et fotoka kotti panin, pani tema ka silmad kinni ja lasi ennast kenasti pikutama panna….. aga ma olin kaval, ma võtsin fotoka uuesti välja ;)

Ütlemata armas õhtupoolik oli ja kiri, mis Kadri ema mulle saatis, tegi ikka südame väga soojaks! Aitähh!!!!

Rubriigid: beebid, kodus | 7 kommentaari