Arhiiv kuude lõikes: mai 2011

Lill

päikesega pere

Kui ma selle pere uksest sisse jõudsin, oli mul vist sama tunne nagu Marialgi Helisevast muusikast. Imelised heledapäised lapsed, igas vanuses ja kõik naerused ja rõõmsad. Imeilus ema tunduski rohkem nagu vanem õde nende kõrval. Sai jälle veedetud üks lõbus pärastlõuna ja kuna mina olin kingituseks, siis ma võtsin omale vabaduse teha just selliseid pilte nagu mulle endale kõige rohkem meeldib – heledad ja helged…

peosatäitja oli kõige noorem vend -tema oli selline vaikne ja tagasihoidlik. Krutskeid täis kolme aastase ja väga armsalt naeratava seitsmene õe vahel tuli siis pisikest jagada..

Suuremaks jõuks oli neil kamba peale veel pool õde :) …või siis kolm ja pool :)

ütlesin jah, et krutskeid täis. Kuigi emadele tunduvad sellised väänikud, kes sessioonil koha peal ei istu, mitte kohane käitumine, siis minu jaoks on see just see, mida vaja :)

sest just õigel hetkel suudavad nad olla …just see õige…. vennad kahekesi…

Pisike sai ikka ka oma eraldi tähelepanu…raamaturiiulis ja tühjas kastis :)

õed. Minu lemmikpildid sellelt sessioonilt. Mul on üks oma lemmikfotograaf, kes just täpselt selliseid pilte teeb ja mul nii hea meel, et ma nüüd ka lõpuks just seda õiget värvi kaadrid sain.

Rubriigid: kodus, pered | 6 kommentaari
Lill

mina … ema

Ma mäletan nii hästi seda tunnet kuidas ma ühel aprillikuu hommikul päikeselaigus kusheti peal pikutasin ja ühe silmaga piilusin kapi peal olevat testi ega julgenud seda kuidagi vaatama minna. Kalle läks vaatama ja enne veel kui ta jõudis öelda, mitu triipu seal peal on, tundsin mina, et nüüd hakkab hoopis teine elu. Umbes täpselt kuu aega hiljem seisime Kalle ja oma emaga Raekoja platsis emadepäeva kontserdil ja mõtlesin, et nüüd hakkabki see olema minu kontsert. Selline koht kuhu mina kuulun ja mis minu auks korraldatakse.

Seda tunnet, mis Ketlini sündides oli, vot seda ma enam täpselt ei mäleta. Ju siis see emaks saamise seisukohalt polegi nii oluline kui see kahe triibuga hommik.Küll aga mäletan selgelt seda tunnet kuidas ma ei julgenud kuidagi Ketlinit üksinda tuppa voodi peale jätta, sest minu ülesanne oli ju nüüd tema jaoks olemas olla. Mis siis, et ta magas ja mina tahtsin ainult vetsu minna…aga ikkagi kuidas ma ta sinna niimoodi jätan.

Koos kasvamine läks meil edukalt. Mina olin maailma kõige targem ema ja tema maailma kõige armsam laps. Loomulikult ma nüüd tagantjärele ei mäleta, et ta oleks nutnud või jonninud, juba on see aeg möödas ja minu silmis on oli kõik nii ilus, helge ja armas. Tänasel päeval on Ketlin juba arvestatav sõber ja kaaslane ja kui ma teda muigel suuga vaatama jään, siis tähendab seda, et loen nagu ennast. Tal on nii armsalt minumoodi soovid ja mõtted ja jätkuks mul ainult oskust ja julgust teda õigesti rajal toetada.

Kui Liisu otsustas meie pere valida, siis teadsin seda juba ammu enne seda kui kuskiltki mingigi märk ilmutama hakkas… ammu triipe. Ma vist jõudsin teha enne vähemalt 3 testi, sest kuidas saab see niimoodi olla, et need ei näita… lõpuks näitasid. Terve ootuse hoidsin Ketlinist kinni, sest kohe-kohe saab see aeg läbi kui tema on ainuke ja minul oli ainult mõte, et kuidas päriselt see välja võiks näha, et ma armastan kahte last täpselt sama palju… ja näed saabki. Ema olemine just seda tähendabki, et muudkui jagad ja jagad ja ikka on sama palju.

See kuidas Liisu endast märku andis, ongi nii väga tema moodi. Just täpselt niimoodi vaikselt ja igal vajalikult hetkel abis olev, ta just ongi. Tema oli see armas laps, kes eile mitu korda mulle külje alla puges ja küsis, et kas ma ikka tean, et emadepäev on…niimoodi hästi vaikselt ja sositades.

Kuigi üks poiss ei tahtnud meie pere sündida. Ma ei kujuta ette, miks ma arvan, et ta oleks olnud poiss, aga selle eest on meil Kärdukas. Mis siis, et Kärduka sünd oli nagu eile, siis ikka mul on tunne, et ta on maailma parim laps ja seda juba sünnist saati. Imeliseks olemiseks pole ju rohkem vaja kui süüa ise lusikaga kõht täis, võtta sõbral käest kinni või sirutad käed mõne täiskasvanu suunas ning kui juba õhku tõuseb, siis ruttu jalad suure inimese kõhu ümber keerata. Mulle just see tunne nii meeldib- nagu väike koaala. Isegi kui mina käed lahti laseks, siis hoiab tema oma kätega kõvasti-kõvasti kaela ümbert kinni..

Kui emaks olemine ühelt poolt on minu armastuse jagamine, siis ausalt, saan mina vastu palju-palju rohkem. Kolm korda rohkem. Nii armas kui Ketlin tuleb näpuga minu juukseid keerutama või autosõidu ajal ütleb, et nii mõnus on lobiseda. Nii armas kui ma igalt Liisu joonistuselt enda leian ja minu lohutus temalt sekundiga mure ära suudab võtta. Kuidas Kärdukas õhtuti otsuse kindlalt minu käe alla kaissu poeb või mööda tuba ringi jalutades üliarmsalt emme ütleb.

Ma tunnen iga päev, et ma olen emana õnnelik ja mul on tõsiselt vedanud, et just need lapsed otsustasid mind valida.

Piltidest ka…. ükskord eelmine september kui hommikul uksest välja minnes ideaalne sügis meid vastu võttis, valisin Diana numbri ja lihtsalt rääkisin nii kaua kui ta oli nõus oma kahe töö vahel meile 15 minutit pühendama, et just see päev mälestuseks alles jätta. Ja milline postitus sobiks veel paremini nende piltide jagamiseks. Ainult ükskord aastas ja mina satungi pildi peale :))) …minuarust on piltide pealt ideaalselt näha, mis siis juhtub kui õpetaja ja õpilane koostööd teevad :)… minu suur lemmik päike ja imelised värvid ning mina olen ilus ( see ju põhiline ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista | 18 kommentaari
Lill

täiuslik päev Ketlinile…

Täna jõudis siis kätte see päev kui Ketliniga koos sõitsime Maiuspala kommikarbi pildistamisele. Ketlin käis hommikul vara dushi all ja pesi pea puhtaks ning autosse saabus ta eht modellilikult 5 minutit hiljem – paks sall ümber pea ja päikeseprillid ees. Viskas jala üle põlve ja teatas – sõidame.

Kohale jõudes oli minul ärevus see ja kui ma seda Ketlinile ütlesin, siis küsis tema, et mis see ärevus on ja siis teatas, et noh nüüd on temal ka :)

Kohale jõudes võttis meid vastu sõbralikult naeratav Kalev :) ja eks ta pakkus kohe kommi ka :) Tibusid pakkus ka ja need läksid palju paremini peale. Pildistati 2 tüdrukut korraga ja üks minutike silmanurgast piidlemist oli piisav, et teise tüdrukuga sõbraks saada :) 5 minutit hiljem nad juba jagasid koos kastis tibusid ja jooksid mängides ringi.

Ma ei tea, kas see on tänu lastele või kahjuks laste pärast, aga mul on see mingi kell, mis kohe kuidagi ei lase niisama hunjamunjatada. Meie veel, aga see teine tüdruk tuli kohale Võrust ja mille pärast pidi tema pool kuus hommikul üles tõusma kui kell 10 hakati kohvi  ja “ettevalmistusi” tegema. Kell lähenes juba üheteistkümnele kui tüütus minus pead tõstis ja ma julgelt küsima läksin, et kas tuleb jaht või mitte. Natuke pärast seda tormaski meigikunstnik sisse ja asus tüdrukutel päid siluma.

Teine tüdruk oli esimene ja päris kiirelt tuli ta kenasti roosade põskedega võtteplatsile. No nüüd asus fotograaf minus asja kohe lähemalt piiluma. Esimene klõpsu järel tundus asi ikka kohe väga metsas. Millised need ettevalmistused siis olid, kui valgus täiesti vales kohas on. Õnneks ei tormanud ma kui tobe emalõvi seda fotograafile ütlema, vaid tüütasin Kalevit :) Noh vaatas küll see Kalev mind kui korratut pereema natuke viltuse pilguga, kuna mul aga uhke fotokas kaelas rippus, siis läks ikka näitas näpuga ka fotograafile, et siit nii ja sealt naa ;)

Ma siis astusin sammu kaugemale, et mitte poriseva fotograafi silme ette jääda, sest muidu oleks pilk mu tapnud. Läksin hoopis piilusin kuidas supermodelli soeng valmib. Juba hakkas teine täitsa kommikarbi nägu minema.

Kui siis oli Ketlini kord pildistama asuda ei lasknud ma ennast üldse segada ja asusin tegema seda, mida ma alati fotograafina teen kui lapsi pildistan. Suhtlema, nalja tegema, tuju hoidma ja natuke ka konkreetsust nõudma. No ma ei saa sinna midagi parata kui ma lihtsalt ei oska staatilist reklaamfotot võtta sellena, mis see on, kui lapsed pildi peal on. Tõesti kui sul on pildistada näiteks hamburger, siis võid rahulikult kuskil nurgas istuda ja iga 5 sekundi pärast päästikule vajuta, aga lapsega …ma ei tea. Lapsed olid aga supetublid ja tegid koostööd paremini kui neist oodanudki oleks.

Üks asi mis mulle veel silma torkas olid fotograafi setingud. Mina kui inimestepildistaja tahan, et inimesed oleksid ilusad ja ma igaks juhuks rõhutan, et minu arvates, mida lahtisem ava, seda ilusam jääb. Minu suureks imestuseks rünnati Ketlinit avaga 18. Vähemalt ei oska ma kuhugi muusse hulka seda numbrit liigitada. Ok Ketlin on sileda nahaga laps…aga ikkagi 18 … :) Aga jällegi, mis mina reklaamfotograafiast ka tean…äkki seal peab niimoodi täispangale minema. Ma saaks 18 avaga ainult teada kui s… mul sensor on :)

Kuna asi aga ikka kuidagi venis, sest Kalev püüdis ääriveeri sekkuda ja natuke omi soove suurele fotokunstnikule edastada, siis kella seierid tegid juba ma ei tea mitmendat ringi kui mul hakkas ikka juba väga küll saama. Lõpuks võtsin pärast pausi :)) ikka Ketlin väga konkreetselt ette…nii kleit tagumiku alla, eest ilusti sirgeks, nüüd siruta käed välja, kõveraks, tibu pihku, õlad vajutasin alla ja selja sirgeks ning lõuast piisvalt ettepoole kaldu. Kalev kleepis softboxile päikese ja käsk oli näoga minu suunas olla, suurte silmadega päikest vaadata ja suu kinni naeratada.

Ketlin oli äärmiselt tubli ja kui tal selg ära väsis, siis ütles hoopis, et tibu väsis ära ja tahab vahetust. Võttis aga kenasti järgmise tibu ja oli nõus veel 6 kaadrit niimoodi kummargil naeratama.

Me olime seal 4 tundi ja lahkusime sealt naeru nägudega…eriti Ketlin, sest tema sai kaasa nii suure kommikoti, et päris raske oli seda tassida. Koridoris ütles veel, et see teine tüdruk oli nii armas ja ta hea meelega tuleks järgmine aasta jälle. Vahepeal võtsime teemaks ka selle, et kuida näiteks ei võida. Ketlin ütles, et siis on mis siis :) …nii armas :)

Edasi läksime Ketliniga kohvikusse pizzat sööma ja sõime kahepeale banaanishokolaadikoogi ka magustoiduks. Kui juba, siis proovisime õnne shu kingapoe emakampaanias. Kuigi Ketlin mulle abivalmilt kollase sildiga kingi otsis, siis ei leidnud me midagi sobivat. Küll aga sattusime kogemata Hemtexi poodi ja jätsime järjekordselt sinna pool rahast. Teise poole oleks raamatupoodi jätnud kui mulle meenus, et meil autos peaks veel mõned kinkekaardid olema. Saate aru jah. Me lihtsalt kõndisime kaubanduskeskusest välja auto juurde, et sealt kinkekaardid võtta ja poodi tagasi tulla. Ma teen kohe ühe plussi, sest normaalsel juhul oleks ma öelnud, et ei viitsi ja lubanud järgmine kord selle loomaraamatu osta.

Kokkuvõttes oli see Ketlini jaoks igati super päev, sest koju jõudsime me ju ka täpselt selleks ajaks kui eesti keelsed multikad telekast hakkasid :)

Ahjaaa ma oleks täitsa unustanud. Ketlin tänab südamest kõiki oma sõpru, tänu kellele see päev üldse võimalikuks sai…ehk et kõik kes tema poolt hääletasid :)

Rubriigid: Ketlin, Krista | 28 kommentaari
Lill

kui ma suureks saan….

Mul oli ükspäev sünnipäev. Hommikul koos tordi ja ühehäälse lauluga. Esitajaks üllatuslikult Liisu…nii armas temast. Teine üllatus oli moodsa suhtlusportaali üliaktiivne õnnitluslist. Ma enne polnud üldse süvenenudki sellesse ja päris hea tunne oli kui kõik õnnitlused ühele lehele ära ei mahtunud. Olgugi, et väike kiri kuskil interneti lehel…kui me oleme sinnamaale jõudnud, siis rõõmustan selle üle ja nii lihtne on teisi inimesi õnnelikuks ju teha.

Suur-suur-suur-suur tänu kõigile, kes mind meeles pidasid!

Aga ma tahtsin rääkida hoopis ühest teisest asjast. Iga aasta kui see kõlks ära käib ja uus number ette tuleb, tuleks mingeid tähtsaid otsuseid ju vastu võtta. Minu iga aastase mõttekäigu juurde kuulub poolt ja vastuargumentidega kalkuleerimine – kelleks ma tahan saada kui ma suureks saan. Mul on ikka veel selline tunne, et vabalt võin ma homme kooli minna ja omale täiesti uue elukutse valida. Nagu ei tunne kuskilt otsast, et selleks kuidagigi moodi hilja oleks….

Aga siis minu mõtted…

– jääda fotograafiks ja pildistada. Kui olen piisavalt harjutanud, siis kuskilt otsast peaks meisterlikkus ka tulema ja väga loodan, et ka oma käekiri ning siis hakkab mu käe alt tulema ainult kulda…

– kui ma juba fotograaf olen, siis võiks ju õpetada teisi ka. Ma vahel isegi näen unes kuidas ma fotokursusi läbi viin. Enesekindlust ikka vaikselt aastatega tuleb ja ühte mõnusat kohvi-foto-padjaklubi võiks läbi viia küll. Ma millegipärast kujutan ette, et seal on ainult naised :)

– juba ammu olen unistanud, et võiks hakata koolis õpetajaks. Näiteks keemia või matemaatika õpetajaks. Ma küll kukuks vist hetkel haledalt läbi ka põhikooli eksamitel, aga ma siiski mäletan, et kui ma koolis käisin, siis ma sain aru, mis seal räägiti. Ei tea, kas õpetajad muidu teavad kõike :)

– kolme last kasvatades olen mõelnud, et ei tea kas mul on piisav kogemus, et targutama juba hakata. Selleks ma isegi uurisin välja, et ülikooli võin vabalt minna kasvatusteaduseid õppima. Ma ikka päris tõsiselt kaalun seda hetkel :) Mulle endale väga meeldib, et inimesed, kes midagi haridusteel muudavad omavad ka oma mätast mille otsast nad vaatavad – mitte ei oleks vanatüdrukud, kelle arvates noorus nagunii hukas on.

– võiks minna ja õppida näiteks mööblitisleriks. Kalle küll arvas, et mul pole selleks kannatust, aga äkki on. Oskus tuleks igal juhul kasuks. Või peaks hoopis Kalle sinna kooli saatma. :)

– või minna ka Räpinasse aiandust õppima. Nüüd on lapsed juba piisavalt suured, et selliseid nädalaseid koolipuhkuseid võiks ju endale kenasti lubada. Pärast teeks siia oma kohaliku botaanikaaia. Noh ikka nii ilusa, et silm puhkab kohe…

– teeks kohviku. Tahaks nagu kohalikku elu ka edendada. Ei saa ju olla nii, et meie linn on ainukesena tuntud kui kaltsukaparadiis ja inimesed mujalt siia millekski muuks ei satugi. Lisaväärtused on täitsa puudu :) Me oma perega käime siin kohalikus pubis ja see pubi on siin vist alati olnud :) Tahaks aga sellist helget ja heledat kohvikut, kus värskus ja tervis lausa ukse pealt hüüavad…

– teeks ühe poe. Internetis kolades on silma jäänud sellised pisikesed ja armsad vanakraamipoekesed. Kus kohalik käsitöö on segus põnevate leidudega. Tallinnas on mu lemmikpoeks Muster, aga meil võiks ka siin olla midagi sarnast, aga rohkem nagu kohalikumalt….valge, valge, puhas ja helge

– kah olen siin vahel unistanud, et võiks näiteks siia meie juurde teha ühe lasteküla. Paneks  küla täie armsaid “nukumaju”, kus igas ühes oleks mingi väike tegevus või lihtsalt põnev vaadata. Terve perega võiks tulla ja tegevust oleks kõigile. Mõnus on, et pole Tallinnast nii kaugel ja aitaks jälle kohalikule elule kaasa.

– kui mul siin juba küla on, siis äkki võiks siin teha hoopis lastelaagreid. Noh näiteks pärast seda kui ma olen kõrgelt haritud kasvatusteadlane….

– või ei teeks lastelaagreid, vaid hoopis noortelaagreid, kus noored saaks päeval lastekülas kasulikud olla ja öösel teadagi mis :)

– kui meil siin juba küla on, siis võiks siia palju loomi võtta. Lambad ja sead ja hobune…. Ketlin juba ükskord tegi nimekirja loomadest, kes meil siin elama võiksid hakata. Minu lemmik oli papulint.

Huvitav millest ma nüüd siis alustaks? Ma juba varsti ju saan suureks :)

Rubriigid: Krista | 31 kommentaari